(1) Silla, viadukti ja ökodukti sildeehitis kavandatakse materjalidest, mis sobivad piirkonna ilmastikutingimustesse, arvestades sealhulgas õhutemperatuuri eri aastaajal.
(2) Silla, viadukti, tunneli ja ökodukti konstruktsioon peab tagama liikuvate osade vajaliku liikuvuse.
(1) Silla, viadukti, tunneli ja altläbipääsu projekteerimisel juhitakse rajatise kogu ulatuses sademevesi ära selle suubumiseni. Sademevesi ei tohi sattuda äravoolutorust madalamal asuvatele konstruktsioonidele ega rajatise all kulgevale liikumisteele.
(2) Sild, viadukt, tunnel ja altläbipääs ning nendele eelnev ja järgnev sõidutee projekteeritakse selliselt, et:
1) sademevesi ei voola eelmiselt või järgnevalt sõiduteelt rajatise kergliiklusteele;
2) rajatiselt eelnevale või järgnevale sõiduteele voolav sademevesi ei põhjusta teepeenarde, muldkeha või nõlvade erosiooni.
(3) Silla ja viadukti sademevett ei ole lubatud ära juhtida üle rajatise serva.
(4) Silla, viadukti, tunneli, ökodukti ja altläbipääsu konstruktsiooni horisontaalsed osad, kuhu võib sattuda sademevesi, projekteeritakse kaldega vähemalt neli protsenti. See nõue ei kohaldu rajatise liikumisteedele.
(5) Silla, viadukti, tunneli ja altläbipääsu sademevee äravoolutoru ei tohi paikneda sõidujäljes ja selle ülemine serv peab olema teekatte pinnast vähemalt kümme millimeetrit madalamal.
(6) Projektlahendusega tagatakse silla, viadukti koonuse ja kaldasamba tagusest muldkehast imbvete äravool.
(1) Truubi projekteerimisel tagatakse truubi vähim läbimõõt kooskõlas lisa 1 tabeliga 38.
(2) Truubi projekteerimisel kinnistu juurdepääsutee alla kasutatakse vähemalt 0,4-meetrise läbimõõduga truupi.
(3) Truup projekteeritakse üldjuhul rõhuta töörežiimiga, mille puhul tagatakse maksimaalse arvutusliku veetaseme juures vaba ruumi vähemalt 25 protsenti truubi ristlõikepindalast.
(4) Rõhuga või osalise rõhuga truubi projekteerimisel tuleb:
1) näha ette päised ja uhtekindel nõlvakindlustus;
2) näha ette jõesängi asjakohane kindlustamine;
3) tagada muldkeha survekindlus ja vastupidavus veefiltratsioonile;
4) kasutada vuukideta truupi või vuukide olemasolul tagada nende veekindlus.
(1) Silla ja viadukti igas otsas ja igas sõidusuunas peab olema hooldustee koos hooldustrepiga. Kui rajatise alt on tagatud läbipääs, on igas otsas vähemalt üks hooldustrepp.
(2) Kohtades, kus sillal ja viaduktil lumetõrje tegemisel võib neilt alla paisatav lumi ohustada rajatise all kulgevat liiklust, paigaldatakse rajatise servadele lumevõrgud või rakendatakse ohu kõrvaldamiseks muid asjakohaseid meetmeid.
(3) Silla ja viadukti avaehituse kõik tarindid ning sammaste ja treppide nähtavad pinnad peavad olema ligipääsetavad nende ülevaatuseks ja hoolduseks.
(4) Kui silla, viadukti, tunneli ja ökodukti deformatsioonivuugi arvestuslik liikumine on üle 100 mm, kavandatakse projektlahendusega ligipääs deformatsioonivuugile altpoolt rajatist.
(1) Sillale ja viaduktile ei ole lubatud paigaldada:
1) elektrikaablit ja õhuliini pingega 1000 volti või rohkem;
2) õlikaableid;
3) survekanalisatsioonitorusid;
4) gaasi-, kütuse- ja muude ohtlike ainete torustikke.
(2) Sillale ja viaduktile on lubatud kavandada lõikes 1 nimetamata tehnovõrke, kui nähakse ette asjakohased meetmed, millega on tagatud rajatise säilimine, korrashoid ning katkematu ja ohutu liiklemine, sealhulgas tehnovõrgu avarii korral.
(3) Tehnovõrgu kavandamisel sillale ja viaduktile, mille pikkus on üle 100 meetri, nähakse ette võimalus rajatisele paigaldatud tehnovõrk välja lülitada või sulgeda.
(4) Lõikes 3 sätestatud nõuet ei kohaldata sidekaablile ja madalpingekaablile.
(1) Kergliiklustee ja jalgrattaraja rajamise otsustab teeomanik liiklusohutuse kaalutluste põhjal, arvestades transpordipoliitilist eesmärki, liikluse eripärasid ja sõiduteel lubatud suurimat sõidukiirust. Kergliiklustee või jalgrattaraja kavandamisel arvestatakse kõikide liiklejate vajadusi.
(2) Olenemata lõikes 1 sätestatud kaalutlustest, nähakse kergliiklustee ette lisa 1 tabelis 39 sätestatud juhtudel.
(3) Keskpiirdega teel, kui sõidukipiirdesüsteem on pikem kui 500 meetrit, tuleb takistada või liikluskorralduslikult keelata kergliiklejate liikumine sõiduteel ja teepeenral ning näha nendele ette muud liikumisvõimalused.
(4) Kergliiklustee katte üle otsustab teeomanik, arvestades kergliiklustee liiklussagedust ja liikluskoosseisu, vajadust kergliiklustee aastaringse kasutamise järele ning kergliiklustee asukohta ümbritsevas keskkonnas ja sobivust sellesse.
(1) Kergliiklustee ja jalgrattaraja laius määratakse, lähtudes kergliiklustee ja jalgrattaraja kasutajate hulgast, eeldatavast nõudlusest ja liikluskoosseisust.
(2) Liiklejad tuleb kergliiklusteel teineteisest eraldada, kui tipptunni jooksul liigub ristlõikes üle 200 jalgrattatee kasutaja või üle 300 jalgtee või kõnnitee kasutaja.
(3) Kergliiklustee ja jalgrattaraja laius peab vastama vähemalt lisa 1 tabelis 40 esitatud nõuetele. Kergliiklusteele ja jalgrattarajale lisatakse asjakohasel juhul ohutusriba ja muud ristlõike lisaelemendid.
(4) Võimalikud takistused kavandatakse väljapoole kergliiklustee vaba liiklusruumi kooskõlas lisa 2 joonisega 23.
(5) Kui kergliiklustee kulgeb paralleelselt sõiduteega, tagatakse kergliiklustee ja sõidutee vahelise ohutusriba vähim laius.
(6) Rajatisel ja erandina füüsilise takistuse tõttu on lubatud kergliiklustee ja sõidutee eraldada sõidukipiirdesüsteemiga ning vähendada lisa 1 tabelis 41 esitatud ohutusriba laiust.
§ 48. Kergliiklustee plaanilahendus ja vertikaallahendus
(1) Kergliiklusteele kohaldatakse järgmisi geomeetria nõudeid:
1) plaanikõveriku vähim raadius ristmike vahelisel alal – kümme meetrit;
2) püstkõveriku vähim raadius – 50 meetrit.
(2) Kergliiklusteele on kohustuslik projekteerida püstkõverik, kui pikikallete algebraline vahe on vähemalt kaks protsenti.
(3) Kergliiklusteel tagatakse lisa 1 tabelis 42 sätestatud vähim peatumisnähtavus.
(4) Kergliiklustee peatumisnähtavuse tagamisel arvestatakse:
1) kergliiklusteel liikleja silma arvutuslikuks kõrguseks 1,50 meetrit teepinnast;
2) teepinnal oleva takistuse arvutuslikuks kõrguseks 0,20 meetrit tee pinnast kumera püstkõveriku puhul ja 0,00 meetrit muudel puhkudel.
(5) Kergliiklusteele nähakse ette pikikalded ja põikkalded, et tagada sademevee äravool. Vajaduse korral rakendatakse sademevee äravoolu tagamiseks lisameetmeid.
(6) Kergliiklustee projekteerimisel ei tohi kergliiklustee pikikalle ületada kaheksat protsenti.
(7) Kergliiklustee põikkalle kavandatakse ühepoolsena ja kaldega kaks protsenti. Kui tehniliselt ja majanduslikult on otstarbekam, võib kasutada muid kuni 3,5 protsendilise põikkaldega lahendusi.
(1) Tee ja läbiva kergliiklustee marsruudi lõikumisviisi valikul lähtutakse lisa 1 tabelis 43 sätestatud nõuetest.
(2) Kui ületamist nõudvaid sõiduradasid on üle kolme, kavandatakse samatasandiline ülekäigurada ja ülekäigukoht alati ohutussaarega.
(3) Sõiduteele projektkiirusega üle 50 kilomeetri tunnis ei kavandata reguleerimata ülekäigurada.
(4) Ristmikul paigutatakse ülekäigurada olenevalt ristmiku kujust kooskõlas lisa 2 joonisega 24 sõidutee äärest kaugusele alla kolme või üle kuue meetri.
(5) Kergliiklejale kavandatava ohutussaare vähimad mõõtmed peavad vastama lisa 2 joonisele 25 ja lisa 1 tabelile 44.
(6) Ohutussaare olemasolul peab kergliiklejatele ette nähtud katte osa ohutussaarel selgelt eristuma nii sõidutee kattest kui ka ohutussaare ülejäänud kattest.
(1) Kui samal tasandil lõikuvad kergliiklustee ja sõidutee, tagatakse vähimad nähtavustingimused kooskõlas lisa 2 joonistega 26 ja 27 ning lisa 1 tabeliga 45.
(2) Kui lõikub kaks samatasandilist kergliiklusteed, on kooskõlas lisa 2 joonisega 28 mõlemal teel nähtavuse vähim ulatus 15 meetrit.
(3) Kui samal tasandil lõikuvad kergliiklustee ja raudtee, tagatakse nähtavuskolmnurk kooskõlas lisa 2 joonisega 29 ja lisa 1 tabeliga 46.
(4) Kergliiklustee nähtavusnõuete tagamisel lähtutakse § 24 lõikes 9 sätestatust.
(5) Kergliiklustee samatasandiline lõikumine teega ristmike vahelisel alal, samuti ka lõikumine raudteega kavandatakse selliselt, et vahetu kiire pääs ületuskohale on plaanigeomeetria või füüsilise takistuse abil takistatud.
(6) Projektkiirusel 50 km/h ja vähem tagatakse kergliiklustee samatasandilisel lõikumisel kinnistule juurdepääsu teega ja õuealaga vähim nähtavuskolmnurk vastavalt lisa 2 joonisele 30.
(1) Bussipeatuse asukoha valimisel lähtutakse nähtavustingimustest, bussipeatuse kasutajate vajadustest ning kergliiklustee ja sõidutee ületamise võimalustest.
(2) Kahesuunalisel sõiduteel samatasandilise teeületuskoha olemasolul projekteeritakse eri sõidusuundade bussipeatused selliselt, et pärisuuna bussipeatus asub pärast vastassuuna bussipeatust, seejuures on bussipeatuste alguskiilude vähim vahe 20 meetrit.
(3) Bussipeatuse projekteerimisel samatasandilise teeületuskoha lähedusse projekteeritakse bussipeatus sõidusuunas pärast teeületuskohta.
(4) Projektkiirusel 110 kilomeetrit tunnis ja rohkem kavandatakse teeületuskoht bussipeatusesse eritasandilisena.
(5) Bussipeatuse projekteerimisel tagatakse bussijuhile nähtavus sõiduteele vastavalt lisa 1 tabelile 47.
(1) Bussipeatuse põhitüüp valitakse kooskõlas lisa 1 tabeliga 48.
(2) Olenemata lõikes 1 sätestatust on sõiduteele projektkiirusega 100 kilomeetrit tunnis ja rohkem lubatud üksnes suletud taskuga bussipeatus.
(3) Projektkiirusel üle 90 kilomeetri tunnis ei eraldata suletud taskuga bussipeatuse korral sõiduki peatumiskohta sõiduteest üksnes teekattemärgisega, vaid kavandatakse ka füüsiline takistus.
(4) Projektkiirusel 110 kilomeetrit tunnis kavandatakse bussipeatusest väljasõit kiirendusraja kaudu.
(5) Projektkiirusel 120 kilomeetrit tunnis kavandatakse bussipeatusesse sissesõit aeglustusraja ja bussipeatusest väljasõit kiirendusraja kaudu.
(6) Suletud taskuga bussipeatuse korral, kui projektkiirus on 120 kilomeetrit tunnis, on füüsilise takistuse laius vähemalt 10 meetrit.
(1) Bussipeatus varustatakse vähemalt ootealaga. Ooteplatvormi, ootekoja, istepingi, prügikasti, valgustuse, busside liiklusinfo ja muude bussipeatuse elementide vajalikkuse üle otsustatakse, lähtudes bussipeatuse kasutajate arvust ja busside liiklussagedusest.
(2) Ootekoja esiserva vähim kaugus platvormi sõiduteepoolsest servast on vähemalt kolm meetrit.
(3) Ooteplatvormi kõrgus peab võimaldama kõigil liiklejatel mugavalt bussi siseneda ja sealt väljuda ning arvestama peatuvate busside gabariitidega.
(4) Bussipeatus ja selle elemendid projekteeritakse nii, et läheneva bussi juht näeb bussipeatuses ja ootekojas viibivaid liiklejaid.
(5) Bussipeatuse projekteerimisel kavandatakse sademevee äravool sõiduteelt nii, et on välistatud ootealal viibivate inimeste pritsimine.
(1) Liiklusmärk, teekattemärgis, tähispost, foor ja muu liikluskorraldusvahend peab vastama liiklusseaduse § 6 lõike 6 ja § 7 lõike 11 alusel kehtestatud nõuetele ning standarditele EVS 613, EVS 614 ja EVS 615.
(2) Liikluskorraldusvahendi kandur peab olema vastupidav ja taluma kandurile mõjuvat koormust.
(3) Liikluskorraldusvahendi ja selle kanduri asukoha valikul arvestatakse, et need ei ohusta liiklejaid ega kitsenda oluliselt liiklusruumi.
(4) Liikluskorraldusvahendiga antav teave peab nii valgel kui ka pimedal ajal olema nähtav ja loetav kõigile liiklejatele, kellele see on mõeldud.
(5) Liikluskorralduse projekteerimisel hoidutakse liigsete ja liiklejatele tarbetute liikluskorraldusvahendite kavandamisest.
(6) Kui manöövri ohutu sooritamise tingimused ei ole tagatud, projekteeritakse liikluskorraldus, mis välistab manöövri võimalikkuse.
(7) Liikluskorraldusvahendi horisontaalne kaugus elektriõhuliinist on vähemalt kaks meetrit.
(8) Elektroonikat sisaldava liikluskorraldusvahendi paiknemine õhuliini suhtes projekteeritakse selle vahendi tootja kehtestatud nõuete kohaselt.
(1) Tähispostid on kohustuslikud teel, mille liiklussagedus on vähemalt 1000 sõidukit ööpäevas ja projektkiirus vähemalt 90 kilomeetrit tunnis. Tähispostid võib ette näha ka muudel juhtudel, kui see on vajalik liiklusohutuse tagamiseks.
(2) Tähispostid paigaldatakse muldkeha servale. Laia muldkeha korral paigaldatakse tähispostid 0,5–3,5 meetri kaugusele teekatte servast.
(3) Tähisposti helkuri ülaääre kõrgus sõidutee välimise serva pinnast on 0,9 meetrit. Piirdele paigaldatava tähisposti helkuri ülaääre kõrgus sõidutee välimise serva pinnast on 0,9–1,0 meetrit.
(1) Liikluse rahustamise meetmeid rakendatakse aladel ja kohtades, kus see on vajalik liiklusohutuse tagamiseks või soovitud liikluskeskkonna saavutamiseks.
(2) Liikluse rahustamise meetmete kavandamisel tagatakse võimalusel terviklik liikluskeskkond, mis on sõidukijuhile nähtav ja tajutav ning mis tagab kiiruse püsimise võimalikult ühtlasel tasemel.
(3) Künnise, tõstetud pinna, suunamuutetakistuse ja muude liikluse rahustamise meetmete kavandamise korral valitakse nende parameetrid kooskõlas soovitud kiirusrežiimi ja liikluskoosseisuga.
(1) Enne teepiirdesüsteemi ette nägemist kaalutakse ohutuse tagamiseks alati ka muude meetmete rakendamist.
(2) Teepiirdesüsteemi vajaduse määramisel lähtutakse kaalutlusest, et teepiirdesüsteemi endast tulenev võimalik oht oleks väiksem kui võimalikust liiklusõnnetusest tingitud oht olukorras, kus teepiirdesüsteemi ei oleks.
(3) Teepiirdesüsteem kavandatakse viisil, et sellest tekitatud oht liiklejatele oleks võimalikult väike.
(4) Teepiirdesüsteemi tüübi ja kinnitusviisi valikul arvestatakse tootja juhiste ja paigaldustingimustega.
(5) Sõiduteele nähakse ette hoiatav või tõkestav kõrguspiiraja, kui sõidutee kõrgusgabariit viadukti, tunneli või muu sarnase rajatise all on alla viie meetri.
(1) Silla ja viadukti välisservale nähakse mõlemale poole ette sõidukirinnatis, mis on vähemalt 1,10 meetri kõrgune mõõdetuna teepinnast.
(2) Sõidukipiirdesüsteem peab vastama standardisarja EVS-EN 1317 nõuetele.
(3) Projektlahendus peab tagama sõidukipiirdesüsteemi osade vahelise sobivuse ja ühilduvuse ning koostoimes kontrollitud toimivuse.
(4) Sõidukipiirdesüsteemi vajaduse ja tüübi määramisel arvestatakse ohu taset, liiklusõnnetuse tõenäosust, suurimat lubatud sõidukiirust, sõidukipiirdesüsteemi paiknemist ristlõikes ning liikluskoosseisu ja -sagedust.
(5) Teeäärse objekti kaitseks projekteeritud sõidukipiirdesüsteemi valikul arvestatakse, et sõidukipiirdesüsteemi töölaius on väiksem kui kaugus sõidukipiirdesüsteemi esiserva ja kaitstava objekti esiserva vahel või sellega või võrdne.
(6) Kui sõidukipiirdesüsteemi tagaküljega külgneb kergliiklustee, kasutatakse sümmeetrilise ristlõikega sõidukipiirdesüsteemi, tootja ettenähtud ohutusdetaili kergliiklustee pool või rakendatakse muid meetmeid, et vältida kergliiklustee kasutajatele lisaohte ja vigastusi.
(7) Asulavälisel keskpiirdega teel nähakse tagasipöörde tegemiseks ette vähemalt üks operatiivselt avatav sõidukipiirdesüsteemi katkestuskoht, kui sõidukipiirdesüsteemi katkematu pikkus on üle kahe kilomeetri ja nimetatud eesmärki ei rahulda lähedal paiknev eritasandiline ristmik.
(1) Jalakäijapiirdesüsteemi projekteerimisel arvestatakse selle mõju kõigile liiklejatele.
(2) Kergliiklejate suunamisel eelistatakse jalakäijapiirde asemel maastikukujunduselemente või muid alternatiivseid meetmeid.
(3) Jalakäijapiirdesüsteemi ei tohi kavandada sõidukipiirdesüsteemina.
(4) Kohtades, kus jalakäijapiirdesüsteem paikneb sõidutee vahetus läheduses, kavandatakse jalakäijapiirdesüsteem ja selle otsaelemendid passiivselt ohututena kooskõlas standardiga EVS-EN 12767.
(5) Jalakäijapiirdesüsteemi vähim kõrgus on 1,10 meetrit.
(6) Sillale ja viaduktile kavandatava jalgratta- ja jalgtee ning jalgrattatee rinnatise kõrgus peab olema vähemalt 1,40 meetrit.
(7) Jalakäijapiirdesüsteemi parameetrite kavandamisel lähtutakse jalakäijarinnatise puhul tehnilisest aruandest CEN/TR 16949.
(8) Sillale ja viaduktile kavandatava jalakäijarinnatise elementide vahekaugus ei tohi olla suurem kui 0,15 meetrit.
§ 60. Tee kinnisasja maastiku kujundamine ja haljastamine
(1) Kavandatava tee kinnisasja maastikukujundus ja haljastus peab:
1) sobima ümbritsevasse keskkonda;
2) olema kõigile liiklejatele ohutu ja arvestama sõiduki teelt väljasõidu tõenäosusega;
3) tagama vajaliku vaba liikumisruumi ja nähtavusnõuded olenevalt teeliiklusest;
4) arvestama tee, selle osa ja teerajatiste edaspidise korrashoiu vajadusega.
(2) Tee kinnisasja maastikukujundus ja haljastus ei tohi nõutud nähtavustingimusi halvendada.
(3) Tee optiline kitsendamine ei ole lubatud, välja arvatud juhul, kui rakendatakse liikluse rahustamise meetmeid ja üldine liikluskorraldus on nende meetmetega kooskõlas.
(4) Tee kinnisasja haljastamisel kasutatakse istikuid, mis on kasvatatud Eestis või naaberriikides. Mujalt toodud taim peab olema kohalikus puukoolis ette kasvatatud ja Eestis talvitunud vähemalt kaks talve. Teehaljastuseks kasutatakse selleks sobivaid taimi, eelistades pärismaiseid ja vältides invasiivseid võõrliike.
(5) Murukatte rajamiseks kasutatakse muruseemnesegusid, mis toetavad bioloogilise mitmekesisuse säilimist.
(6) Murukatte rajamisel välditakse haljasribasid laiusega alla 1,2 meetri.
(7) Projektlahendusega nähakse ette võimalikult palju taaskasutada objektil kooritavat kasvupinnast.
(1) Kui liiklusest põhjustatud müratase ületab õigusaktidega kehtestatud normtaset, rajatakse müratundlike alade kaitseks müratõke või rakendatakse muid meetmeid, et alandada müratase vähemalt normtasemeni.
(2) Müratõkke projekteerimisel arvestatakse:
1) alandamist vajava müratasemega;
2) müratõkke esteetilise sobivusega;
3) müratõkke asukoha eripärasid;
4) müratõkke mõju liiklusohutusele, korrashoiule, tuleohutusele ja heitgaaside kontsentratsioonile;
5) teelt sademevee äravoolu tagamisega.
(3) Müratõkke akustiliste elementide heliisolatsiooni- ja helineelduvusvõime määratakse kooskõlastas standardiga EVS-EN 14388.
(4) Müratõke peab olema vastupidav sellele mõjuvatele koormustele. Müratõkke mehaanilise toimimise ja püsivuse arvutus peab vastama standardile EVS-EN 1794-1.
(5) Müratõke peab tagama valgustustingimused kooskõlas standarditega EVS-EN 17037 ja EVS-EN 17037.
(6) Müraseina projekteerimisel tagatakse müra peegeldavate materjalide kasutamise korral, et mürasein ei tõsta mürataset tee vastasküljel asuvatel müratundlikel aladel üle normtaseme.
(1) Teega mitteseotud tehnovõrgud peavad paiknema selliselt, et nende ehitamine, paiknemine ja korrashoid ei ohusta teed ega selle ohutut kasutamist. Teega mitteseotud tehnovõrke võib tee kinnisasjale paigaldada üksnes tee omaniku nõusolekul.
(2) Hüdrandid ja veevõtukohad kavandatakse nii, et nende hooldamine ja kasutamine ei ohusta ega takista tee kasutamist ja korrashoidu.
(3) Tehnovõrkude projekteerimisel välditakse kaevude ja kaevuluukide kavandamist sõidujälge.
(4) Kaev ja kaevukaas peavad olema vastupidavad neile avalduvale koormusele, vajaduse korral tuleb kaevupäise aluskonstruktsiooni tugevdada, et vältida kaevu hilisemat vajumist.
(5) Kaevukaas kavandatakse kooskõlas standardisarjaga EVS-EN 124.
(1) Tee kohal kulgeva õhuliini kõrgus määratakse standardi EVS-EN 50341-2-20 järgi. Sideõhuliinide puhul võetakse aluseks ühe kilovolti elektriliini kohta esitatud nõuded standardi EVS-EN 50341-2-20 järgi.
(2) Tehnovõrgu või mistahes otstarbega masti kaugus teekatte servast peab olema vähemalt võrdne selle posti või masti kõrgusega. Seejuures, kui kõrgepingeliini postid kulgevad teega paralleelselt, peab posti kaugusele teekatte servast lisama veel viis meetrit.
(3) Lõikes 2 esitatud nõuet ei kohaldata elektrituulikutele, valgusti- või sidemastidele kõrgusega kuni 30 m ning teega seotud seadmeid ja liikluskorraldusvahendeid kandvatele tugikonstruktsioonidele.
(4) Valgusti- või sidemastidele kõrgusega kuni 30 m, teega seotud seadmetele ja liikluskorraldusvahendeid kandvatele tugikonstruktsioonidele kohaldatakse § 11 lõikes 4, 6 ja 7 esitatud nõuet.
(5) Elektrituuliku vähim kaugus teekatte servast määratakse valemiga L = (H + 0,5D), kus:
1) L on tuuliku vähim kaugus teekatte servast meetrites;
2) H on tuuliku masti kõrgus meetrites;
3) D on tuuliku rootori või tiiviku diameeter meetrites.
(6) Tee lõikumisel elektriliiniga, mille pinge on 330 kilovolti, keelatakse liikluskorraldusvahenditega sõiduki peatumine elektriliini all ja selle kaitsevööndis.
(7) Paragrahvis sätestatud nõudeid ei kohaldata elektritranspordi kontaktliinidele.
(1) Teevalgustus tuleb projekteerida nii, et liikleja saab pimedal ajal õige ettekujutuse teest ja selle lähiümbrusest, sealhulgas võimalikest takistustest, tee tasasusest, suunamuutustest, ristumiskohtadest ja liikluskorraldusvahenditest. Teevalgustus ei tohi eksitada ega pimestada liiklejaid.
(2) Teevalgustus tuleb ette näha:
1) tähistatud ülekäigurajal;
2) kergliiklustee tunnelis;
3) ristmikul peatee keskel asuva äärekiviga ohutussaare korral, kui ristmiku peatee projektkiirus on 80 kilomeetrit tunnis või rohkem;
4) põhimaantee ja tugimaantee ringristmikul;
5) suunamuutetakistusel, kui sellele eelneb lõik projektkiirusega üle 50 kilomeetri tunnis.
(3) Kavandatav teevalgustus peab vastama tehnilisele aruandele CEN/TR 13201-1 ja standardisarjale EVS-EN 13201.
Enne käesoleva määruse jõustumist alustatud projekteerimistööd või selleks sõlmitud lepingud võib viia lõpuni projekteerimistööde alustamise või lepingu sõlmimise hetkel kehtinud nõuete kohaselt.
§ 66. Majandus- ja taristuministri 19. veebruari 2015. a määruse nr 12 „Suurima lubatud sõidukiiruse suurendamise tingimused ja kord” muutmine
Liiklusseaduse § 15 lõike 4 alusel tehakse majandus- ja taristuministri 19. veebruari 2015. a määruses nr 12 „Suurima lubatud sõidukiiruse suurendamise tingimused ja kord” järgmised muudatused: 1) määruses asendatakse läbivalt sõna „Maanteeamet” sõnaga „Transpordiamet”; 2) paragrahvi 4 lõige 12 ja § 5 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks; 3) määruse lisa kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).