(1) Rannal või kaldal on:
1) ranna või kalda piiranguvöönd;
2) ranna või kalda ehituskeeluvöönd.
3)
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vööndite laiuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2¹ ja 5 sätestatud juhtudel.
(2¹) Kui maaparandussüsteemi eesvooluks olev kraav on Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud joonobjektina, on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vööndite laiuse arvestamise lähtejooneks süvendi serv.
(2²) Kehtetu
(3) Suurte üleujutusaladega siseveekogudel määratakse kõrgveepiir korras, mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=765431 määrusega. Suurte üleujutusaladega siseveekogude nimistu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(3¹) Korduva üleujutusega ala piir mererannal määratakse üldplaneeringuga. Kui korduva üleujutusega ala piiri ei ole määratud, loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks üks meeter kaldajoone kõrgusväärtusest.
(4) Korduva üleujutusega ranna ja suurte üleujutusaladega siseveekogude kalda üleujutusalal ning käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul kaldaastangu ülemise serva ja veepiiri vahele jääval alal kehtivad piiranguvööndi ja ehituskeeluvööndi nõuded.
(5) Üle viie meetri kõrgusel ja Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 meetrit oleva kaldaastangu ranna või kalda piiranguvöönd ja ehituskeeluvöönd arvestatakse kaldaastangu ülemisest servast. Vööndi laius on sätestatud käesoleva seaduse §-des 37 ja 38.
(1) Ranna või kalda piiranguvööndi laius on:
1) Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 200 meetrit;
2) üle kümne hektari suurusel järvel ja tehisjärvel ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 100 meetrit;
3) allikal ning kuni kümne hektari suurusel järvel ja tehisjärvel ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel ja ojal 50 meetrit;
4) maaparandussüsteemi 10–25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga avatud eesvoolul 50 meetrit.
(1¹) Rannal laieneb piiranguvöönd käesoleva seaduse § 35 lõikes 3¹ või selle alusel sätestatud korduva üleujutusega ala piirini, kui korduva üleujutusega ala ulatub kaugemale kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud vööndi laius.
(1²) Suurte üleujutusaladega siseveekogu või selle lõikude kaldal laieneb piiranguvöönd käesoleva seaduse § 35 lõike 3 alusel määratud kõrgveepiirini, kui kõrgveepiir ulatub kaugemale kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2‒4 sätestatud vööndi laius.
(2) Ranna ja kalda piiranguvööndis asuvate metsade kaitse eesmärk on vee ja pinnase kaitsmine ja puhketingimuste säilitamine. Ranna piiranguvööndis on keelatud lageraie. Kalda piiranguvööndis ei tohi lageraielangi pindala olla suurem kui kaks hektarit. Ranna ja kalda piiranguvööndis valik- ja turberaie tegemisel tuleb arvestada käesoleva seaduse lisas sätestatud tingimustega.
(3) Ranna või kalda piiranguvööndis on keelatud:
1) reoveesette laotamine;
2) matmispaiga rajamine;
3) jäätmete töötlemiseks või ladustamiseks määratud ehitise rajamine ja laiendamine, välja arvatud sadamas;
4)
5) maavara kaevandamine;
6) mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ning maastikusõidukiga sõitmine, välja arvatud lubatud ehitustegevuseks, keskkonnaloa alusel teostatavaks tööks, riiklikuks seireks, kaitstava loodusobjekti valitsemisega seotud töödeks või tiheasustusalal haljasala hooldustöödeks, kutselise või harrastuskalapüügi õigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks, pilliroo varumiseks ja adru kogumiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja põllumajandustöödeks ning Keskkonnaameti nõusolekul kaitseväeteenistuse seaduse § 69 lõigetes 3 ja 3¹ nimetatud sõjaväelise väljaõppe läbiviimiseks või riigikaitse eesmärgi tagamiseks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 5 ja 6 sätestatud piirangud ei laiene maavara või maa-ainese kaevandamise tõttu tekkinud tehisveekogule, mis asub maardlal, mäeeraldisel või selle teenindusmaal, kuni kaevandatud maa korrastamise kohustuse täidetuks tunnistamiseni maapõueseaduses sätestatud korras.
(4¹) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 6 nimetatud Keskkonnaameti nõusolekut ei ole vaja kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal riigikaitse eesmärgi tagamiseks.
(5) Maavara ja maa-ainese kaevandamine ning geoloogilise uuringu tegemine on lubatud maavara või maa-ainese kaevandamise tõttu tekkinud tehisveekogu ranna ja kalda piiranguvööndis pärast kaevandatud maa korrastamise kohustuse täidetuks tunnistamist, kui loa andja on andnud nõusoleku, mis on maavara kaevandamise või geoloogilise uuringu loa osa.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud nõusoleku andmisest võib keelduda, kui taotletav tegevus on vastuolus käesoleva seaduse §-s 34 nimetatud eesmärkidega.
(1) Ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal on:
1) mererannal Narva-Jõesuu linna piires ja meresaartel 200 meetrit;
2) mererannal, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 100 meetrit;
3) linnas kui asustusüksuses, alevis ning aleviku ja küla selgelt piiritletaval kompaktse asustusega alal (edaspidi tiheasustusala) 50 meetrit, välja arvatud käesoleva lõike punktides 5 ja 6 ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul;
4) üle kümne hektari suurusel järvel ja tehisjärvel ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 meetrit;
5) allikal ning kuni kümne hektari suurusel järvel ja tehisjärvel ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel ja ojal 25 meetrit;
6) maaparandussüsteemil 10–25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga avatud eesvoolul 25 meetrit.
(1¹) Rannal laieneb ehituskeeluvöönd käesoleva seaduse § 35 lõikes 3¹ või selle alusel sätestatud korduva üleujutusega ala piirini, kui korduva üleujutusega ala ulatub kaugemale kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 või lõikes 2 sätestatud vööndi laius.
(1²) Suurte üleujutusaladega siseveekogu või selle lõikude kaldal laieneb ehituskeeluvöönd käesoleva seaduse § 35 lõike 3 alusel määratud kõrgveepiirini, kui kõrgveepiir ulatub kaugemale kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3–6 või lõikes 2 sätestatud vööndi laius.
(2) Rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal metsaseaduse § 3 lõike 2 tähenduses ulatub ehituskeeluvöönd ranna või kalda piiranguvööndi piirini.
(2¹) Väljaspool linna kui asustusüksust, alevit või alevikku võib ranna ja kalda ehituskeeluvööndis elamumaa juhtotstarvet ja sihtotstarvet määrata üksnes Keskkonnaameti nõusolekul.
(3) Ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.
(4) Ehituskeeld ei laiene:
1) hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaal olevast õiguslikul alusel ehitatud hoonest maismaa suunas või samale kaugusele ehitatavale uuele ehitisele või olemasoleva ehitise laiendusele, mis ei asu veeseaduse kohases veekaitsevööndis (edaspidi veekaitsevöönd);
1¹) tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele või olemasoleva ehitise laiendusele;
2) tiheasustusalal üleujutusohuga seotud olulises riskipiirkonnas kaldakindlustusrajatisele ja mujal veekogu veepiirile rajatavale kaldakindlustusrajatisele;
3) supelranna teenindamiseks vajalikule rajatisele ja kuni 20 ruutmeetri suuruse aluspinnaga hoonele, välja arvatud majutuse eesmärgil ehitatav hoone;
4) maaparandussüsteemile, välja arvatud poldrile;
5) olemasoleva ehitise esmakordsele laiendamisele juhul, kui laienduse maht on väiksem kui 33 protsenti olemasoleva ehitise mahust;
6) piirdeaedadele;
7) piirivalve rajatisele;
8) vee- või maakaabelliinile;
9) olemasoleva elamu või avalikus kasutuses oleva hoone tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja -rajatisele, kui selle rajamine ei ole võimalik või otstarbekas väljaspool ehituskeeluvööndit;
10) Keskkonnaameti nõusolekul riigikaitselisele ehitisele ehitusseadustiku § 115 lõike 1 tähenduses ega muule rajatisele riigikaitse tagamise eesmärgil;
11) ehitusseadustiku § 115 lõikes 1¹ sätestatud riigikaitselisele ehitisele;
12) riigi sõjalise kaitse operatiivsuse tagamiseks vajalikule ehitisele kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal;
13) riikliku keskkonnaseire rajatisele ja riigi huvi korral pinnavee ja põhjavee seisundi või kliimamuutuste mõju väljaselgitamiseks rajatavale seirerajatisele juhul, kui väljaspool ehituskeeluvööndit sobiv asukoht puudub;
14) hoonestatud kinnistu õuemaale väljaspoole veekaitsevööndit ehitatavale rajatisele, millel puudub ehitusseadustiku järgi ehitusteatise ja ehitusloa kohustuslikkus.
(5) Keskkonnaameti nõusolekul võib lubada väljaspool linna kui asustusüksust, alevit või alevikku ja kohaliku omavalitsuse nõusolekul linnas asustusüksusena, alevis või alevikus ehituskeeluvööndisse ehitada:
1) pinnavee veehaarde ehitist;
2) sadamaehitist ja veeliiklust reguleerivat rajatist;
3) rannakindlustusrajatist;
4) hüdromeetriajaama ja selle seirejaama ehitist;
5) vesiviljelusehitist;
6) piirivalveehitist ja päästeasutuse ehitist;
7) tehnovõrku ja -rajatist;
8) silda;
9) avalikult kasutatavat teed;
10) raudteed;
11) hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaal olevast õiguslikul alusel ehitatud hoonest veekogu suunas uut ehitist või olemasoleva ehitise laiendust, mis ei asu veekaitsevööndis;
12) olemasoleva ehitise laiendust juhul, kui laienduse maht on suurem kui 33 protsenti olemasoleva ehitise mahust;
13) kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamiseks vajalikku ehitist;
14) muud käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetamata rajatist, kui selle rajamine ei ole võimalik või otstarbekas väljaspool ehituskeeluvööndit.
(5¹) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ehitiste ehitamiseks on vajalik detailplaneering või projekteerimistingimused, siis antakse vastav nõusolek detailplaneeringu või projekteerimistingimuste menetluses. Projekteerimistingimuste andmine tuleb korraldada avatud menetlusena.
(5²) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ehitiste ehitamiseks puudub detailplaneeringu koostamise või projekteerimistingimuste andmise kohustus, annab lõikes 5 nimetatud asutus nõusoleku ehitusloa või ehitusteatise menetluses või eraldi toiminguna.
(5³) Ehituskeeld ei laiene kehtestatud riigi eriplaneeringu alusel ehitatavale ehitisele.
(5⁴) Ehituskeeld ei laiene kehtestatud planeeringu alusel maaparandussüsteemi eesvoolu, mis ei kattu loodusliku veekoguga, kalda ehituskeeluvööndisse ulatuvate tuulegeneraatori rootorilabade alusele maale.
(6) Kehtetu
(7) Ehitamisele kaitsealal kohaldatakse käesolevas peatükis sätestatut, kui kaitse-eeskirjaga ei ole sätestatud teisiti.
(8) Hoiualal reguleerib ehitamist lisaks käesolevas seaduses hoiuala kohta sätestatule ka käesolev peatükk.
(9) Kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas.
§ 40. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamine ja vähendamine
(1) Ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest.
(2) Kohalik omavalitsus võib ranna ja kalda ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada üldplaneeringuga.
(3) Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine võib kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ning väljaspool linna kui asustusüksust, alevit ja alevikku toimuda üksnes Keskkonnaameti nõusolekul.
(4) Ehituskeeluvööndi vähendamiseks esitab kohalik omavalitsus Keskkonnaametile taotluse planeerimismenetluses koos planeeringu kooskõlastamise taotlusega:
1) üldplaneeringu menetluses;
2) detailplaneeringu menetluses, kui detailplaneering sisaldab selles osas üldplaneeringu muutmise ettepanekut;
3) detailplaneeringu menetluses, kui kehtestatud üldplaneering puudub;
4) tuuleparki kavandava planeeringu menetluses, kui planeering sisaldab selles osas üldplaneeringu muutmise ettepanekut.
(5) Ehituskeeluvööndi vähendamisel hinnatakse selle vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule.
(6) Ehituskeeluvööndi laiuse suurendamine või vähendamine jõustub üldplaneeringu, detailplaneeringu või tuuleparki kavandava planeeringu kehtestamisega.
§ 41. Uue tiheasustusala moodustamine ja olemasoleva laiendamine
(1) Uue tiheasustusala moodustamine ranna või kalda piiranguvööndis on keelatud. Erandi võib teha Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse ettepanekul.
(2) Olemasolevat tiheasustusala võib laiendada ranna või kalda piiranguvööndis ainult Keskkonnaameti nõusolekul ja kehtestatud üldplaneeringu alusel.
(3) Luba uue tiheasustusala moodustamiseks antakse kohalikule omavalitsusele taotluse ja planeerimisseaduse kohaselt pärast vastuvõtmist avaliku väljapaneku läbinud üldplaneeringu alusel, millele on lisatud planeeringu järelevalve teostaja arvamus. Kohaliku omavalitsuse taotluse edastab Vabariigi Valitsusele Kliimaministeerium koos oma asjakohase seisukohaga.
(4) Loa andmisel või sellest keeldumisel tuleb arvestada ranna ja kalda kaitse eesmärke.
(5) Kehtetu
(1) Supelrand on selleks üldplaneeringuga määratud ala veekogu ääres, mille põhiülesanne on inimestele puhkuse võimaldamine.
(2) Supelrannas viibimine on tasuta.
(3) Supelranna kasutamise ja hooldamise korra kehtestab kohalik omavalitsus.
(4) Supelranda teenindavate rajatiste iseloomu ja paigutuse määrab kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostamise kohustuse korral detailplaneeringuga või projekteerimistingimustega.
(5) Kehtetu
§ 43. Looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse tasandil
Looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse tasandil on piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramine kohaliku omavalitsuse poolt.
(1) Kohaliku kaitse alla võetud maa-alal rakendatakse käesoleva seaduse §-s 31 sätestatud kaitsekorda, mida võib kaitse-eeskirjaga või planeeringuga leevendada.
(2) Maastiku üksikelemendi ümber moodustatakse 50 meetri kaugusele ulatuv kaitsevöönd, kui kaitse alla võtmisel ei sätestata selle väiksemat ulatust. Kaitsevööndis rakendatakse käesoleva seaduse §-s 31 sätestatud kaitsekorda, mida võib kaitse-eeskirjaga või planeeringuga leevendada.
§ 44¹. Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstaval loodusobjektil asuva kinnisasja omandamine
(1) Kogu ulatuses kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstaval loodusobjektil asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab kohalik omavalitsus kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.
(2) Kohalik omavalitsus ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud kaitse alla võtmise ajal või pärast kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas teavet loodusobjekti kaitse all olemise või kaitse alla võtmise kohta, välja arvatud juhul, kui:
1) kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muudetakse rangemaks;
2) kinnisasi omandati pärimise teel.
(3) Ala sihtotstarbelist kasutamist piirab kaitsekord oluliselt juhul, kui:
1) kinnisasi on valdavas ulatuses metsaseaduse tähenduses metsamaa, millel kasvav mets on vanuselt valmiv või küps, ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie;
2) hoonestamata kinnisasja sihtotstarve on elamumaa, ärimaa või tootmismaa ja kaitsekord keelab uute ehitiste püstitamise;
3) mäetööstusmaa sihtotstarbega kinnisasjal keelab kaitsekord maavara kaevandamise.
(4) Tiheasustusalal kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetud loodusobjektil asuva kinnisasja võib kohalik omavalitsus omandada kokkuleppel juhul, kui:
1) kinnisasja puhul on täidetud üldplaneeringust ja planeerimispõhimõtetest tulenevad kinnisasja üldised hoonestustingimused ning kaitsekorra alusel on uute ehitiste püstitamiseks vajalik kaitseala valitseja nõusolek, mida ta ei anna;
2) kaitsekorrast tulenevad kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele.
(5) Kui kinnisasi ei asu kogu ulatuses kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetud loodusobjektil või on suurem kui kaitstav loodusobjekt, võib kohalik omavalitsus kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada selle osa kinnisasjast, mis ulatub loodusobjektile. Kinnisasja jagamise korraldab kinnisasja omanik ja jagamisega seotud kulud kannab kinnisasja omandamise ettepaneku teinud isik.
(6) Ettepaneku kinnisasja omandamiseks kohaliku omavalitsuse poolt võib teha kinnisasja omanik või kohalik omavalitsus. Kinnisasja omandamisega seotud kulud kannab kohalik omavalitsus oma eelarvest.
(7) Kinnisasja väärtus, välja arvatud metsaga kinnisasja väärtus, määratakse tehingute võrdlemise meetodil. Kinnisasja väärtuse määramisel arvestatakse asjaõigustega, mida nende olemuse tõttu ei ole võimalik kinnistusraamatust kustutada, näiteks servituudid, samuti õigusaktidest, välja arvatud kinnisasja omandamise aluseks olevast kaitsekorrast tulenevad kinnisomandi kitsendused.
(8) Metsaga kinnisasja väärtus määratakse maatüki ja sellel kasvava metsa väärtuste summana. Kui metsaga kinnisasja väärtuse määramisel ei oma kasvava metsa väärtus olulist tähtsust ja piirkonna turusituatsioonist lähtuvalt ei kajasta maa maksustamishind selle piirkonna turuhinda, võib kohaliku omavalitsuse esindaja metsaga kinnisasja väärtuse määramiseks tellida erakorralise hindamise.
(9) Kinnisasja, sealhulgas metsaga kinnisasja väärtuse määramisel lähtutakse maa hindamise seaduse § 8 lõike 2 alusel kehtestatud erakorralise hindamise korrast.
(10) Kohalik omavalitsus võib kehtestada kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise ja ettepanekute menetlemise korra.
(11) Kinnisasja kohalikule omavalitsusele omandamine otsustatakse võõrandamiseks tehtud ettepanekute laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. Mõjuva põhjuse esinemise korral lahendatakse ettepanek pärast mõjuva põhjuse äralangemist.
Tiheasustusalal asuvaid üksikpuid või nende osi, välja arvatud kasvav mets metsaseaduse tähenduses ja viljapuud, tohib raiuda kohaliku omavalitsuse loa alusel. Loa andmise alused, tingimused ja korra ning raie tõttu tekkiva kahju või ökosüsteemi hüvede vähenemise hüvitamiseks asendusistutuskohustuse kehtestab kohaliku omavalitsuse asutus.
(1) I kaitsekategooriasse arvatakse:
1) liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena;
2) liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline.
(2) II kaitsekategooriasse arvatakse:
1) liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel;
2) liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.
(3) III kaitsekategooriasse arvatakse:
1) liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka;
2) liigid, mis kuulusid I või II kaitsekategooriasse, kuid on vajalike kaitseabinõude rakendamise tõttu väljaspool hävimisohtu.
(1) Isend käesoleva seaduse tähenduses on igas arengujärgus loom, taim või seen või looma, taime või seene äratuntav osa.
(2) Isend käesoleva seaduse §-de 56 ja 59 tähenduses on igas arengujärgus loom, taim või seen või tema äratuntav osa või sellest valmistatud toode või muu kaup, mis vastavalt saatedokumendile, pakendile või märgistusele või muudel asjaoludel näib olevat kaitsekategooria liiki kuuluva looma, taime või seene osa või sellest valmistatud toode.
(1) I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega.
(2) II kaitsekategooria liikide vähemalt 50 protsendi teadaolevate ja Eesti looduse infosüsteemis registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest.
(3) III kaitsekategooria liikide vähemalt 10 protsendi teadaolevate ja Eesti looduse infosüsteemis registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest.
(4) Piiritlemata II ja III kategooria kaitsealuste liikide elupaikades rakendub isendi kaitse.
(1) Tegevuskava koostatakse:
1) I kaitsekategooria liigi kaitse korraldamiseks;
2) liigi soodsa seisundi tagamiseks, kui liigi teadusinventuuri tulemused näitavad, et seni rakendatud abinõud seda ei taga, või kui seda nõuab rahvusvaheline kohustus;
3) liigi ohjamiseks, kui liigi teadusinventuuri tulemused näitavad liigi arvukuse suurenemisest tingitud olulist negatiivset mõju keskkonnale või ohtu inimese tervisele või varale.
(2) Tegevuskava peab sisaldama:
1) liigi bioloogia, arvukuse ja leviku andmeid;
2) ohustatud liigi soodsa seisundi tagamise tingimusi;
3) liigi ohutegureid;
4) kaitse või ohjamise eesmärki;
5) liigi soodsa seisundi saavutamiseks või ohjamiseks vajalike meetmete eelisjärjestust ja nende teostamise ajakava;
6) kaitse või ohjamise korraldamise eelarvet.
(3) Liigi kaitse ja ohjamise tegevuskava kinnitaja määrab valdkonna eest vastutav minister.
(4) Tegevuskava avalikustatakse Kliimaministeeriumi veebilehel.
(1) Püsielupaigas kehtib käesoleva seaduse §-s 30 või 31 sätestatud kaitsekord, mis määratakse käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt.
(2) Kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik, välja arvatud asustamata tehispesa, ei ole kindlaks määratud § 10 lõike 2 kohaselt, on selleks:
1) lendorava pesapuu ja seda ümbritsev ala 25 meetri raadiuses;
2) merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 200 meetri raadiuses;
3) suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses;
4) väike-konnakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 100 meetri raadiuses;
5) kaljukotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 500 meetri raadiuses;
6) väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses.
(3) Pesapuu avastanud isik on kohustatud informeerima sellest Keskkonnaametit kolme ööpäeva jooksul.
(3¹) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata, kui selles nimetatud kaitsealuse linnuliigi isend on pesa teinud pärast seda, kui alal on kehtestatud planeering või antud luba tegevuseks, mis on vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel ning mille tegemise püsielupaiga piirangud välistavad.
(4) Kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaiga kaitsekord ei ole määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, kehtib alates pesapuu leidmisest lendorava, kaljukotka, merikotka, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud kaitsekord.
(5) Kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik ei ole kindlaks määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, on inimesel keelatud viibimine kalju- ja merikotka püsielupaigas 15. veebruarist 31. juulini, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas 15. märtsist 31. augustini.
(5¹) Kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik ei ole kaitse alla võetud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, on erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kitsendustest ja lõikes 5 nimetamata ajal püsielupaigas lubatud:
1) marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste varumine;
2) jahipidamine;
3) kalapüük;
4) püsielupaiga valitseja nõusolekul koosluse kujundamine vastavalt kaitse eesmärgile, liigi elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus ning olemasoleva ehitise hooldustööd.
(6) Püsielupaiga kohta käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud kitsendused ei kehti kinnisasja haritaval maal, olemasoleva elamu õuemaal, teel, samuti loodusliku rohumaa hooldamisel.
(6¹) Väljaspool käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud keeluaega ja püsielupaiga valitseja nõusolekul on maastikul lubatud sõita ja rajada maakaablit.
(7) Püsielupaigas kehtiva liikumiskeelu ajal võib püsielupaigas viibida õppe- või teadusotstarbel filmimiseks, pildistamiseks ja häälte salvestamiseks Keskkonnaameti loa alusel, kui tegevus ei ohusta kaitsealuse liigi isendit.
(8) Püsielupaiga valitsejal on õigus korraldada kaitsekorra või tegevuskava kohaseid töid kohaliku omavalitsuse, maaomaniku või mõne muu isikuga sõlmitud lepingu alusel.
(9) Metsise püsielupaigas on keelatud metssea lisasöötmine.
(1) Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul on keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine.
(1¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veekogul või selle lõigul on loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel lubatud üksnes juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi.
(2) Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=898474 määrusega.
(1) Pruunkaru talvituspaik on koht, kus karu teeb taliuinakut, ning selle ümbrus 300 meetri raadiuses.
(2) Talvituspaiga avastanud isik on kohustatud informeerima sellest kolme ööpäeva jooksul Keskkonnaametit, kes nii kiiresti kui võimalik peatab pruunkaru talvituspaigas metsateatisega lubatud tegevused ning jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud tegevused kuni talvitusperioodi lõpuni.
(3) Pruunkaru talvituspaigas on keelatud jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud tegevused ning metsa majandamise ja kasutamisega seotud tegevused.
(4) Pruunkaru talvituspaiga kaitsekord kehtib talvituspaiga leidmisest kuni sama talvitusperioodi 15. aprillini.
§ 51². Euroopa Ühenduse liigikaitset käsitlevad nõuded
Keelatud on hävitada ja kahjustada nende loomaliikide isendite selgelt märgatavaid paljunemis- või puhkekohti, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab IV lisa punktis a.
(1) Ehitamisel tuleb tagada kaitsealuste liikide isenditele võimalikult ohutud elu- ja liikumistingimused.
(2) Valdkonna eest vastutaval ministril on õigus kehtestada valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul ajutisi liiklemispiiranguid loomade rändeteede kaitseks.
(1) I ja II kaitsekategooria liigi isendi täpse elupaiga asukoha avalikustamine massiteabevahendites on keelatud.
(2) Püsielupaiga kaitse alla võtmise otsuse avaldamisel Riigi Teatajas ei avaldata püsielupaiga täpset asukohta.
Kaitsealuse liigi isendite elutingimuste sihipärane parandamine on lubatud üksnes käesoleva seaduse §-s 49 nimetatud tegevuskava või käesoleva seaduse §-s 25 nimetatud kaitsekorralduskava alusel.
(1) Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtlik surmamine, välja arvatud eutanaasia eesmärgil, on keelatud.
(2) I kaitsekategooria loomaliigi isendi surmamine on lubatud:
1) kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda;
2) elanikkonna ohutuse huvides.
(3) II või III kaitsekategooria loomaliigi isendi surmamine on lubatud:
1) kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda;
2) elanikkonna ohutuse huvides;
3) lennuohutuse huvides;
4) kui see on vajalik oluliste põllumajanduskultuuride või põllumajandusloomade, kalanduse, veealade või muu olulise vara kahjustamise vältimiseks;
5) õppe- või teadusotstarbel.
(3¹) Valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=13177681 kehtestab määrusega nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel (EÜT L 61, 03.03.1997, lk 1–69) lisade A–D alusel nende loomaliikide nimekirja, kelle elusate isendite surmamine on lubatud.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 ja lõike 3 punktis 1 nimetatud juhul tuleb looma surmamisest teatada Keskkonnaametile kirjalikult ühe tööpäeva jooksul.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1, lõike 2 punktis 2 ja lõike 3 punktides 2–5 nimetatud juhtudel surmatakse loom Keskkonnaameti loa alusel.
(5¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 ning lõike 6¹ punktides 1 ja 2 nimetatud loa võib anda, kui olukorra lahendamiseks ei ole alternatiivseid loomastikku ja linnustikku vähem kahjustavaid meetmeid. Loas tuleb märkida:
1) milliste liikide ja isendite suhtes luba antakse;
2) tegevusteks lubatud vahendid, seadised või viisid;
3) millise ohu või riski tingimustel ja millisel ajal ning kus tegevusi võib läbi viia;
4) loa saaja;
5) seire või muud tulemuste jälgimise ja kontrolli vahendid.
(6) Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmine ja tahtlik häirimine paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise ning rände ajal on keelatud, välja arvatud käesoleva seaduse § 58 lõigetes 4 ja 5 ning §-s 58² sätestatud juhul.
(6¹) Keelatud on looduslikult esinevate lindude:
1) pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 2–5 sätestatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel;
2) tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 sätestatud juhul, millal häirimisest tuleb kirjalikult teatada Keskkonnaametile hiljemalt üks tööpäev pärast häirimist, käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 2–5 sätestatud juhul Keskkonnaameti loa alusel ja käesoleva seaduse § 58 lõikes 8 sätestatud juhul.
(7) I ja II kaitsekategooria taimede ja seente kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine, on keelatud. Tahtlikuks kahjustamiseks ei ole käesoleva seaduse §-s 49 nimetatud tegevuskava meetmete elluviimine ning tahtlikuks kahjustamiseks võib mitte lugeda ka tegevust Keskkonnaameti nõusolekul II kaitsekategooria taime ja seene väheesinduslikes populatsioonides või Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljal.
(8) Keelatud on III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas. Keeldu ei kohaldata liigi väheesinduslikes populatsioonides.
(9) III kaitsekategooria nende loomaliikide nimekirja, mille isendi surmamine on lubatud väljaspool liigi kaitseks piiritletud ala, kinnitab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=765393 määrusega.
(10) Kehtetu
(1) Tehing liigi isendiga käesoleva seaduse tähenduses on isendi ostmine, ostupakkumine, tulu saamise eesmärgil omandamine, müük, hoidmine müügikohas, müügikoha hoiu- ja laoruumides ning teistes müügikohaga seotud ruumides, müügiks vedamine, müügipakkumine või muul viisil tulu saamise eesmärgil kasutamine.
(2) Keelatud on tehingud I, II ja III kaitsekategooria liigi isendiga, välja arvatud nende tehistingimustes kasvatatud järglastega.
(2¹) Keelatud on tehingud järgmiste isenditega, välja arvatud nende tehistingimustes sündinud järglastega või juhul, kui isendid on surmatud või loodusest eemaldatud seaduslikul teel:
1) looduslikult esinevate linnuliikide elus või surnud isenditega ja nende selgelt äratuntavate kehaosade või nendest valmistatud toodetega;
2) loomaliigi, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab IV lisa punktis a, või taimeliigi, mida see direktiiv nimetab IV lisa punktis b, elus või surnud isenditega ja nende selgelt äratuntavate osade või nendest valmistatud toodetega.
(3) Kehtetu
(4) Kehtetu
(5) Nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 lisadesse A ja B kantud liikide isenditele, välja arvatud vahetult tarbijale toodete, nagu toidukaupade, kosmeetika ja ravimite müümise korral, peab müüja kaasa andma päritolu tõendava dokumendi, mis sisaldab:
1) liigi teaduslikku nime;
2) teavet isendi legaalse päritolu kohta (loodusest võetud, kunstlikult paljundatud, farmis kasvatatud jne);
3) Euroopa Liitu sisse toodud isendi korral nimetatud määruse kohaseid erilube;
4) loomaliikide elusate isendite korral andmeid eelmise omaniku kohta ning identifitseerimist võimaldavat teavet (märgis, foto, kirjeldus jne).
(6) Hülgetoodetega tehtavad tehingud, mis ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta (ELT L 286, 31.10.2009, lk 36–39) ning komisjoni rakendusmääruses (EL) 2015/1850, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 (hülgetoodetega kauplemise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 271, 16.10.2015, lk 1–11), kehtestatud tingimustele, on keelatud.
(1) Võõrliigi elusa isendi loodusesse laskmine ning võõrtaimeliigi levitamine loodusesse istutamise, külvamise või selle mis tahes elusate osade loodusesse viimise teel on keelatud, sealhulgas tegevus või tegevusetus, mille eesmärgiks või tagajärjeks on looduses võõrliikide arvukuse suurenemine või leviku laienemine, välja arvatud metsaseaduse alusel metsapuuna kasvatada lubatud võõrpuuliigi istutamine, külvamine ja hooldamine.
(2) Nende looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja, mille elusate isendite sissetoomine Eestisse ning tehingud elusate isenditega on keelatud, kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=12828512 määrusega.
(3) Loodusesse sattunud võõrliigi isendite arvukuse reguleerimist korraldab Keskkonnaamet.
(4) Tehistingimustes peetavat looduslikku tasakaalu ohustava võõrliigi isendit tohib tehistingimustesse ümber asustada üksnes Keskkonnaameti loa alusel.
(5) Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide isendite tehistingimustes kasvatamine ja tehingud nende liikide elusate isenditega on keelatud, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel.
(5¹) Loomaliigi isendit, kes on omandatud enne selle liigi looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja kandmist, on õigus pidada lemmikloomana tema eluea lõpuni, kui välistatakse isendi paljunemine ja loodusesse pääsemine.
(6) Kehtetu
(7) Kehtetu
(8) Valdkonna eest vastutav minister ./../vaheleht.html kehtestab määrusega võõrliikide lindude loodusesse laskmisega seonduva teabe vahetamise ja Euroopa Komisjoniga konsulteerimise korra.
(9) Nõukogu määruse (EÜ) nr 708/2007 võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses (ELT L 168, 28.06.2007, lk 1–17) artiklis 5 nimetatud pädev asutus on Keskkonnaamet.
(10) Võõrliikidega tehtavad toimingud, mis ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (ELT L 317, 04.11.2014, lk 35–55) kehtestatud tingimustele, on keelatud.
(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1143/2014 artikli 8 lõigetes 2 ja 5 nimetatud pädev asutus on Keskkonnaamet.
§ 58. Kodumaiste liikide asustamine, loodusest eemaldamine ja tehiskeskkonnas hoidmine
(1) Kodumaise liigi võõrsilt sissetoodud elusa isendi loodusesse laskmine ja väljastpoolt Eestit pärit kodumaise taimeliigi levitamine loodusesse istutamise, külvamise või selle mis tahes elusate osade loodusesse viimise teel on keelatud, välja arvatud teaduslikult põhjendatud taasasustamine, elupaikade taastamine Keskkonnaameti loa alusel ning metsa uuendamine ja istandike rajamine metsaseaduses sätestatud korras.
(2) Kohaliku liigi loomi tohib ümber asustada Keskkonnaameti loa alusel.
(2¹) Kohaliku liigi loomi tohib loodusest eemaldada:
1) vigastuse ja haiguse ravimiseks ja hüljatud noorlooma üleskasvatamiseks;
2) teadus-, õppe- ja ärieesmärgil loomakogude asutamiseks ja täiendamiseks;
3) kohaliku asurkonna täiendamiseks;
4) majanduseesmärgil loomafarmide asutamiseks ja täiendamiseks.
(2²) Käesoleva paragrahvi lõike 2¹ punktis 1 nimetatud juhtudel tohib looma loodusest loata eemaldada ametiülesandeid täitev isik. Kui looma loodusest eemaldamise viis erineb jahiseadusega lubatud viisidest, annab selleks nõusoleku Keskkonnaamet.
(2³) Jahiulukite tehiskeskkonda viimine kooskõlastatakse Põllumajandus- ja Toiduametiga.
(2⁴) Käesoleva paragrahvi lõike 2¹ punktides 3 ja 4 nimetatud eesmärkidel tohib jahiuluki loodusest eemaldada, kui jahiulukite tehiskeskkonnas hoidmise koht on Keskkonnaametis registreeritud.
(2⁵) Jahiulukite tehiskeskkonnas hoidmise koha registreerimise taotluse esitamise, läbivaatamise ja registreerimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=129052013050 määrusega.
(2⁶) Jahiulukite tehiskeskkonnas hoidmise koha registreerimisest keeldutakse, kui see ei välista jahiuluki loodusesse sattumist ja haiguse levimist ega vasta loomakaitseseaduse nõuetele.
(3) Kohaliku loomaliigi tehiskeskkonnas peetud isendi loodusesse laskmine toimub üksnes käesoleva seaduse §-s 49 nimetatud tegevuskava alusel, välja arvatud vigastuse ravimise või elujõulisuse taastamise eesmärgil tehiskeskkonnas hoitud isendi loodusesse laskmine.
(4) Keelatud on eemaldada loodusest (sh pidada ja kasvatada) kaitsealuse liigi, sealhulgas loomaliigi, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab IV lisa punktis a, või taimeliigi, mida see direktiiv nimetab IV lisa punktis b, isendit, välja arvatud vigastuse ravimiseks ning käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhtudel.
(5) Kaitsealuse liigi isendit tohib loodusest eemaldada õppe-, meditsiini- või teadusotstarbel või taasasustamise eesmärgil, välja arvatud käesoleva seaduse § 55 lõikes 8 sätestatud juhtudel, Keskkonnaameti loa alusel või ümberasustamise eesmärgil üksnes siis, kui see ei kahjusta liigi soodsat seisundit.
(6) Kaitsealuse liigi ümberasustamine toimub Vabariigi Valitsuse ./dyn=109072026047&id=13132208 kehtestatud korras.
(7) Kehtetu
(8) Liigi arvukuse reguleerimise eesmärgil võib Keskkonnaamet lubada linnumunade, välja arvatud kaitsealuste lindude munad, korjamist ja kahjustamist või jahiulukite nimekirja kuuluvate lindude aastaringset laskmist või püüdmist, kui see on vajalik:
1) elanikkonna ohutuse huvides;
2) lennuohutuse tagamiseks;
3) põllukultuuride, põllumajandusloomade, kalanduse ja veealade kahjustamise või muu olulise varalise kahju vältimiseks;
4) loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse ning looduslike elupaikade säilitamise huvides.
§ 58². Loomade jälitamine, surmamine, püüdmine ja märgistamine teaduseesmärgil
(1) Selgroogse loomaliigi isendi jälitamine, surmamine, püüdmine ja märgistamine teaduslikul eesmärgil on lubatud Keskkonnaameti loal.
(2) Loomaliigi isendi märgistamine käesoleva seaduse tähenduses on looma püüdmine ja varustamine teadusuuringute eesmärgil märgisega, sealhulgas raadiosaatja või kiibiga.
(1) Nahkhiiri ja linde võib rõngastada ainult rõngastamiseks atesteeritud isik.
(2) Atesteeringut võib taotleda vähemalt 16-aastane isik.
(3) Rõngastamiseks atesteeritav peab järgima järgmisi rõngastamise nõudeid:
1) oskama määrata rõngastatavaid liike, nende vanust ja sugu;
2) tundma rõngastamise võtteid ja taotletavaid püüniseid;
3) oskama käsitseda püütud isendeid, põhjustamata nendele vigastusi või surma;
4) oskama märkida andmeid ning vormistada aruandeid;
5) tundma isendite rõngastamisel vajalikku ohutustehnikat;
6) tundma kehtivaid looduskaitse õigusakte.
(4) Rõngastamiseks kasutatakse ainult Keskkonnaagentuuri väljastatud rõngaid.
(5) Atesteeritud isik esitab Keskkonnaagentuurile lindude rõngastamise kohta vahearuande ja aastaaruande kord aastas ning nahkhiirte rõngastamise kohta aastaaruande kord aastas.
(6) Nahkhiirte ja lindude rõngastaja atesteerimist korraldab Keskkonnaagentuur.
(7) Nahkhiirte ja lindude rõngastamise, atesteeringu taotlemise, atesteerimise ning aruannete esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=121072026002 määrusega.
(8) Keskkonnaagentuur võib atesteeringu kehtivuse lõpetada, kui rõngastaja:
1) on atesteeringu taotlemisel esitanud teadvalt valeandmeid;
2) rikub oluliselt või korduvalt rõngastamise nõudeid;
3) ei ole esitanud rõngastamise aruandeid;
4) ei ole rõngastanud nahkhiiri või linde vähemalt viis aastat;
5) esitab taotluse rõngastamisõiguse lõpetamiseks.
(9) Rõngastamise nõuete rikkumine loetakse käesoleva paragrahvi lõike 8 punkti 2 kohaselt oluliseks, kui rõngastamisel on põhjustatud looma hukkumine või on tekitatud keskkonnakahju 32 eurot või rohkem.
(10) Rõngastamisõiguse lõppemise korral tagastab isik kasutamata rõngad tasuta Keskkonnaagentuurile.
(1) Keskkonnaagentuur võib osutada oma põhitegevusega seotud tasulisi teenuseid, kui see ei takista tema põhimäärusest tulenevate ülesannete täitmist.
(2) Tasuliste teenuste tasu alam- ja ülemmäärad teenuseliikide kaupa on järgmised:
1) atesteerimistasu – 190 kuni 250 eurot;
2) rõnga väljastamise tasu – 0,15 kuni 2 eurot märgise kohta.
(3) Tasuliste teenuste eest laekunud tasu võib kasutada üksnes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teenuste osutamise kulude katmiseks.
(4) Tasuliste teenuste täpsustatud loetelu ja tasumäärad, võttes aluseks teenuse osutamiseks vajalikud tööjõu-, materjali- ja üldkulud ning arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut, kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=121072026013 määrusega.
§ 59. Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega riikidevahelise kauplemise reguleerimine
(1) EL Nõukogu määruse nr 338/97 lisades A–D nimetatud liikide isenditega tehtavad tehingud ja toimingud (sisse- ja väljavedu, taasväljavedu ja läbivedu, tulu saamise eesmärgil omandamine, üldsusele näitamine, kasutamine ja müümine, müügiks pakkumine, müügiks hoidmine ning müügiks vedamine) on lubatud nimetatud määrusega sätestatud tingimustel.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse kohane korraldusasutus Eestis on Kliimaministeerium.
(3) Valdkonna eest vastutav minister:
1) määrab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse kohase teadusüksuse ./dyn=109072026047&id=129072011035 ;
2) kehtestab vajaduse korral käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse punktides 3 ja 8 nimetatud valdkondades rangemad meetmed ./dyn=109072026047&id=12819687 .
(4) Vabariigi Valitsus ./dyn=109072026047&id=13360508 kehtestab määrusega tolliasutused, kus toimub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse lisadesse kantud liikide isendite sisse- ja väljaveo nõuetekohasuse kontrollimine, ning määrab elusisenditega tegelemiseks kohandatud tolliasutused.
(1) Kaaviari käitlemine käesoleva seaduse tähenduses on kaaviari (taas)pakendamine või töötlemine ekspordi, reekspordi või ühendusesisese kaubavahetuse eesmärgil.
(2) Kaaviari käitleja peab vastama järgmistele tingimustele:
1) isik on tunnustatud toidukäitlemise ettevõtjana;
2) isik säilitab piisavad dokumendid imporditud, eksporditud, reeksporditud, kohapeal töödeldud, säilitatud või turustatud kaaviari kohta ning esitab vastavalt kehtestatud vormile sellekohase iga-aastase aruande, mis sisaldab imporditud, eksporditud, reeksporditud, kohapeal töödeldud, säilitatud või turustatud kaaviari kogust, päritolu ja märgistust;
3) isik märgistab pakendatud, sealhulgas taaspakendatud ja töödeldud kaaviari pakendid kehtestatud korras;
4) juriidiline isik on määranud isiku, kes ettevõttes vastutab kaaviari töötlemise, pakendamise ja turustamise eest;
5) isik ei ole viimase kolme aasta jooksul rikkunud ohustatud liikidega kauplemise nõudeid.
(3) Kaaviari käitlemiseks peab isik esitama majandustegevusteate.
(4) Kaaviari pakendite märgistamise korra ja kaaviari käitleja esitatava aruande vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=121112014034 määrusega.
(1) Vara kaitseks looma eest on lubatud kasutada kõiki kaitseabinõusid, mis ei põhjusta looma vigastamist või hukkumist ning mis on inimesele ohutud.
(2) Kui vara valdaja ei ole rakendanud kaitseabinõusid vara kaitseks looma eeldatava ründe eest, ei ole tal õigust looma surmata, saada luba looma surmamiseks või saada looma tekitatud kahju eest hüvitist.
§ 61. Looma tekitatud kahju hüvitamine ja hüvitise maksmine
(1) Hallhülge, viigerhülge, pruunkaru, hundi, ilvese, euroopa naaritsa, merikotka, kalakotka ning rändel olevate sookurgede, luikede, hanede ja laglede tekitatud kahju ning kahjustuste ennetamise abinõude rakendamiseks tehtud kulutused hüvitatakse osaliselt.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatuse ja hüvitamise korra ning ennetusabinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=109072026047&id=116122010005;106022024021 määrusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju hüvitatakse vastavalt kahjukannatajataotlusele järgmises ulatuses:
1) lõkspüünisele hallhülge või viigerhülge tekitatud kahju korral hüvitatakse püünise taastamiskulud kulukalkulatsiooni alusel, kuid mitte rohkem kui 30 protsendi ulatuses kahju tekkimise aastal kehtivast uue samaväärse püünise müügihinnast;
2) nakkepüünisele hallhülge või viigerhülge tekitatud kahju hüvitatakse kuni 70 protsendi ulatuses püünise taastamiskuludest;
3) hülge tekitatud kahju kuni 320 euro ulatuses kalapüügiloale märgitud püügivahendi kohta aastas;
4) rändel olevate sookurgede, luikede, hanede ja laglede tekitatud kahju kuni 3200 euro ulatuses ühele isikule ühe viljalõikushooaja kohta;
5) hundi, ilvese ja pruunkaru tekitatud kahju kuni 100 protsendi ulatuses, olles kahjusummast eelnevalt lahutanud omaniku omavastutuse osa, mis võib olla 10–50 protsenti kogu kahju suurusest;
6) kalakasvatusele meri- või kalakotka tekitatud kahju hüvitatakse vastavalt kalakasvatuses toituvate kotkaste pesitsusedukusele eksperdihinnangu alusel;
7) euroopa naaritsa tekitatud kahju 100 protsendi ulatuses eksperdihinnangu alusel.
(3¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju ei hüvitata, kui taotluste eelisjärjestuse kohaselt ei ole vähem eelistatud looma tekitatud kahju hüvitamiseks jooksva aasta riigieelarves vahendeid ette nähtud.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahjustuse ennetamise abinõudele tehtud põhjendatud kulutused hüvitatakse kuni 50 protsendi ulatuses, kusjuures ühele isikule makstav summa ei või ületada 9600 eurot ühe majandusaasta kohta.
(5) Looma tekitatud kahju hüvitamist korraldab Keskkonnaamet.
(1) Looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist korraldab Päästeamet või Keskkonnaamet, lähtudes liigi seisundist looduses.
(2) Abitusse olukorda sattunud loom käesoleva seaduse tähenduses on:
1) looduses või liigiomases keskkonnas inimese tegevuse või tegevusetuse tõttu silmanähtavalt vigastatud loom, kelle vigastus ei taastu iseenesest;
2) hüljatud noorloom, kelle orvustumine on tõendatud;
3) loom, kelle looduslikku keskkonda või liigiomasesse keskkonda naasmine inimese abita on välistatud.
(3) Abitusse olukorda sattunud looma elujõulisuse taastamist korraldab Keskkonnaamet, lähtudes liigi seisundist looduses.
(4) Abitusse olukorda sattunud looma elujõulisuse taastamine käesoleva seaduse tähenduses on looma liigiomase seisundi taastamine ja looma loodusesse või liigiomasesse keskkonda tagasiviimine.
(1) Surnuna leitud I või II kaitsekategooria loomaliigi isendist peab leidja viivitamata teavitama Keskkonnaametit.
(2) Leidja võib surnuna leitud I või II kaitsekategooria loomaliigi isendi enda valdusesse jätta Keskkonnaameti loa alusel.
(3) Keskkonnaamet võib loa andmisest keelduda, kui isendit saab kasutada teadus- või õppeotstarbel.
(4) Kui Keskkonnaamet ei anna luba surnuna leitud I või II kaitsekategooria loomaliigi isendi leidja valdusesse jätmiseks või kui leidja ei soovi isendit oma valdusesse jätta, antakse isend üle Keskkonnaametile, kes korraldab isendi kasutamise teadus- või õppeotstarbel või isendi hävitamise, kui selle kasutamine ei ole otstarbekas.