(1) Kindlustatud isikul on õigus saada käesolevas seaduses ettenähtud ravikindlustushüvitisi seoses tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-s 50³ nimetatud piiriülese tervishoiuteenuse saamisega Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud Eestis.
(2) Tervisekassa hüvitab kindlustatud isikule meditsiinilisel näidustusel osutatud piiriülese tervishoiuteenuse osutamise kulu käesoleva seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus sätestatud tingimuste ja piirhindade alusel, ületamata kindlustatud isiku poolt piiriülese tervishoiuteenuse eest tasutud summat.
(3) Tervisekassa hüvitab kindlustatud isikule meditsiinilisel näidustusel osutatud piiriülese tervishoiuteenuse osutamise käigus väljastatud ja käesoleva seaduse § 43 lõike 1 alusel kehtestatud loetellu kantud ravimite eest tasutud summa nimetatud loetelus kehtestatud tingimustega, käesoleva seaduse § 42 lõike 2¹ alusel kehtestatud piirhindadega ja § 42 lõike 4 alusel sõlmitud hinnakokkulepetega määratud ravimihindade alusel, ületamata kindlustatud isiku poolt ravimi eest tasutud summat.
(4) Tervisekassa hüvitab kindlustatud isikule meditsiinilisel näidustusel osutatud piiriülese tervishoiuteenuse osutamise käigus väljastatud meditsiiniseadmete eest tasutud summa käesoleva seaduse § 48 lõike 4 alusel kehtestatud loetelus sätestatud tingimuste ja piirhindade alusel, ületamata kindlustatud isiku poolt meditsiiniseadme eest tasutud summat.
(5) Piiriülese tervishoiuteenuse hüvitise taotluse menetlemisel on Tervisekassal õigus raviarvete kontrollimiseks kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd (ELT L 316, 14.11.2012, lk 1–11), alusel loodud siseturu infosüsteemi.
(6) Piiriülese tervishoiuteenuse hüvitise maksmisel ei hüvitata kindlustatud isikule käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud lisatasu ja täiendavat omaosalust.
(7) Piiriülese tervishoiuteenuse hüvitise taotlemise, taotluse menetlemise ja hüvitise maksmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=130062026028&id=121012014009 määrusega.
§ 66³. Eelluba piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks
(1) Valdkonna eest vastutav minister ./../vaheleht.html võib Tervisekassa nõukogu ettepanekul kehtestada määrusega eelloa nõude Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud Eestis, piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks, et:
1) tagada küllaldane ja püsiv juurdepääs kvaliteetsete raviteenuste tasakaalustatud valikule või
2) kontrollida kulusid ja vältida rahaliste, tehniliste või inimressursside raiskamist.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eelloa nõude võib kehtestada tervishoiuteenuste saamiseks, mis:
1) olenevad planeerimisvajadusest;
2) tingivad patsiendi haiglasse paigutamise vähemalt üheks ööks;
3) nõuavad kitsalt spetsialiseeritud ja kulukate meditsiinitaristute ja -seadmete kasutamist;
4) kujutavad endast erilist riski patsiendi või elanikkonna jaoks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruses sätestatakse tervishoiuteenus, mille saamiseks eelloa nõue kehtestatakse, eelloa nõude kehtestamise eesmärk ja eelloa nõude kehtestamise vajaduse ümberhindamise periood.
(4) Eelloa nõude võib kehtestada kas üleriigiliselt või teatud tervishoiuteenuse osutaja osutatava tervishoiuteenuse saamiseks.
(5) Tervishoiuteenuse korral, mille saamiseks on kehtestatud eelloa nõue, maksab Tervisekassa piiriülese tervishoiuteenuse hüvitist vaid juhul, kui kindlustatud isik on saanud asjakohase eelloa.
(6) Kehtestatud eelloa nõue avalikustatakse Sotsiaalministeeriumi, Tervisekassa ja piiriüleste tervishoiuteenuste riikliku kontaktpunkti veebilehel.
(7) Sotsiaalministeerium teavitab Euroopa Komisjoni eelloa nõude kehtestamisest ning selle nõude kohaldamisest ja kohaldamise lõpetamisest.
(8) Eelloa annab kindlustatud isikule Tervisekassa.
(9) Tervisekassa ei või keelduda eelloa andmisest, kui kindlustatud isikul on Eestis õigus tervishoiuteenusele, mille saamiseks eelluba taotletakse, ning kui seda tervishoiuteenust ei saa osutada Eestis meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul, võttes arvesse isiku terviseseisundi objektiivset meditsiinilist hinnangut, tema haiguslugu ja haiguse võimalikku kulgu, valu suurust ja puude laadi taotluse esitamise ajal.
(10) Tervisekassa võib keelduda eelloa andmisest järgmistel põhjustel:
1) kliinilise hinnangu kohaselt on mõistliku kindlusega tuvastatud, et on olemas oht tervisele, mida ei saa pidada vastuvõetavaks, võttes arvesse soovitud piiriülesest tervishoiuteenusest isikule saadavat võimalikku kasu;
2) mõistliku kindlusega on tuvastatud, et piiriülesest tervishoiuteenusest tuleneb märkimisväärne oht üldsuse ohutusele;
3) tervishoiuteenust osutab tervishoiuteenuse osutaja, kelle puhul on tekkinud tõsine ja konkreetne kahtlus tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendi ohutuse alaste standardite ja juhiste, sealhulgas järelevalvealaste sätete järgimise suhtes, kui need standardid ja juhised on ette nähtud tervishoiuteenust osutava liikmesriigi õigusnormide või akrediteerimissüsteemidega;
4) tervishoiuteenust saab osutada Eestis meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul, võttes arvesse konkreetse isiku terviseseisundit ja haiguse võimalikku kulgu.
(11) Kui kindlustatud isik taotleb eelluba piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks, teeb Tervisekassa kindlaks, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30.04.2004, lk 1–123) sätestatud eelloa saamise tingimused on täidetud. Kui need tingimused on täidetud, antakse eelluba kõnealuse määruse kohaselt, välja arvatud juhul, kui isik sõnaselgelt soovib teisiti.
(12) Eelloa taotluse menetlemisel on Tervisekassal õigus teistes Euroopa Liidu liikmesriikides tegutsevate tervishoiuteenuse osutajate ja tervishoiutöötajatega seonduvate asjaolude kontrollimiseks kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1024/2012 alusel loodud siseturu infosüsteemi.
(13) Eelloa taotluse menetlemisel on Tervisekassal õigus küsida eksperdihinnangut, et selgitada välja taotletava tervishoiuteenuse osutamise vajadus ja teenuse osutamise tähtaeg.
(14) Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud Eestis, piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks eelloa nõude kehtestamise ning eelloa taotlemise ja andmise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./../vaheleht.html määrusega.
(1) Piiriülese tervishoiuteenuse osutamisel Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi või eriarstiabi osutaja saatekirjata ei maksa Tervisekassa piiriülese tervishoiuteenuse hüvitist, välja arvatud käesoleva seaduse § 70 lõikes 3 nimetatud juhtudel ja § 5 lõike 4 punktis 5 nimetatud kindlustatud isikutele.
(2) Kindlustatud isikule, kellel on kindlustuskaitse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 17, 24 või 26 alusel või kelle vajadus saada piiriülest tervishoiuteenust on tekkinud Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud Eestis, viibimise ajal, makstakse piiriülese tervishoiuteenuse hüvitist Euroopa Liidu liikmesriigi tervishoiuteenuse osutaja väljastatud saatekirja alusel.
(1) Lisatasu käesoleva seaduse tähenduses on kindlustatud isiku poolt omaosalusele lisaks kantav kulu ravikindlustushüvitise saamiseks, mille maksmise kohustust ei võta üle Tervisekassa. Lisatasud on visiiditasu ja voodipäevatasu.
(2) Tervisekassa ei hüvita lisatasu.
(3) Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutaja ei tohi nõuda, et kindlustatud isik osaleks tervishoiuteenuste loetellu kantud tervishoiuteenuse eest tasumisel lisaks tervishoiuteenuste loetelus, ravimite loetelus ja meditsiiniseadmete loetelus märgitud omaosaluse maksmisele muul viisil, kui käesolevas jaos sätestatud alustel ja ulatuses.
(1) Tervishoiuteenuse osutaja, kellega Tervisekassa on sõlminud ravi rahastamise lepingu, on kohustatud tagama kindlustatud isikule statsionaarse tervishoiuteenuse saamise ajaks majutuse standardtingimustes.
(2) Majutuse standardtingimused kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=130062026028&id=120012011022 määrusega.
(3) Tervishoiuteenuse osutamisel majutuse standardtingimustest paremates tingimustes võib teenuse osutaja nõuda kindlustatud isikult kooskõlas teenuse osutaja kehtestatud hinnakirjaga tasu, mis on vastavuses pakutavate lisahüvede väärtusega. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud ravi rahastamise lepingu sõlmimisel esitama nimetatud hinnakirja Tervisekassale ning tutvustama seda kindlustatud isikule enne tervishoiuteenuse osutamist.
(4) Kindlustatud isikul on õigus nõuda tervishoiuteenuse osutajalt teenuse osutamist majutuse standardtingimustes. Kui Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutajal on võimalik pakkuda tervishoiuteenust ainult majutuse standardtingimustest paremates tingimustes, siis ei või tervishoiuteenuse osutaja nõuda kindlustatud isikult käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tasu.
(1) Perearstiabi osutaja võib nõuda kindlustatud isikult visiiditasu koduvisiidi eest.
(2) Visiiditasu ühe koduvisiidi eest ei või ületada käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 toodud visiiditasu piirmäära, sõltumata kindlustatute arvust sama koduvisiidi kohta.
(3) Koduvisiidi eest ei või nõuda visiiditasu rasedalt ja alla 2-aastaselt kindlustatud isikult.
§ 70. Visiiditasu ja täiendav omaosalus ambulatoorse eriarstiabi eest tasumisel
(1) Kui ambulatoorset eriarstiabi osutatakse perearstiabi osutaja, eriarstiabi või iseseisva õendusabi osutaja saatekirja alusel või käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul ilma saatekirjata, on eriarstiabi osutajal õigus nõuda kindlustatud isikult visiiditasu maksmist.
(2) Ambulatoorse eriarstiabi osutamisel Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi, eriarstiabi või iseseisva õendusabi osutaja saatekirjata ei võta Tervisekassa üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustust (täiendav omaosalus), välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhtudel.
(3) Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi või eriarstiabi osutaja saatekirjata võtab Tervisekassa kindlustatud isikult üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse ambulatoorse eriarstiabi osutamisel, juhul kui eriarstiabi osutatakse trauma, tuberkuloosi, silmahaiguse, naha- või suguhaiguse tõttu või juhul kui osutatakse günekoloogilist või psühhiaatrilist abi või eriarstiabi osutaja jätab patsiendi tema terviseseisundi tõttu eriarstiabi osutaja jälgimisele või ravile.
(4) Kindlustatud isiku suunamisel ambulatoorse eriarstiabi osutaja juurde sellesama tervishoiuteenuse osutaja teise tervishoiutöötaja või teise tervishoiuteenuse osutaja sedasama tervishoiuteenust osutava tervishoiutöötaja juurde ei tohi kindlustatud isikult nõuda visiiditasu maksmist.
(4¹) Kui ambulatoorse eriarstiabi osutaja jätab kindlustatud isiku tema terviseseisundi tõttu eriarstiabi osutaja jälgimisele või ravile, tohib kindlustatud isikult nõuda visiiditasu kord aastas.
(5) Visiiditasu ei või nõuda, kui:
1) ambulatoorset eriarstiabi osutatakse seoses raseduse või sünnitusega;
2)
3) vältimatu ambulatoorse eriarstiabi osutamisele järgneb vahetult statsionaarse tervishoiuteenuse osutamine.
(6) Kui patsient ütleb tervishoiuteenuse osutamise lepingu üles vähem kui 24 tundi enne teenuse osutamiseks kokkulepitud aega või ei ilmu teenuse osutamiseks kokkulepitud ajal lepingu täitmise kohta, on tervishoiuteenuse osutajal õigus nõuda patsiendilt järgmise tervishoiuteenuse lepingu täitmisel visiiditasu kahekordses suuruses.
§ 70¹. Visiiditasu tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku teenuse eest tasumisel
(1) Kui tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lõike 6 kohaselt tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik osutab iseseisvalt ambulatoorset tervishoiuteenust Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi, eriarstiabi või iseseisva õendusabi osutaja saatekirja alusel, on tal õigus nõuda kindlustatud isikult visiiditasu.
(2) Kui tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik osutab iseseisvalt tervishoiuteenust ilma Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi, eriarstiabi või iseseisva õendusabi osutaja saatekirjata, ei võta Tervisekassa tervishoiuteenuse eest tasumise kohustust üle (täiendav omaosalus).
(3) Kindlustatud isikult ei tohi nõuda visiiditasu, kui teda suunab tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku juurde sama tervishoiuteenuse osutaja või sama tervisekeskuse teine tervishoiutöötaja või kui tervishoiuteenust osutatakse seoses raseduse või sünnitusega.
(4) Kui tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik jätab kindlustatud isiku tema terviseseisundi tõttu jälgimisele või ravile, tohib kindlustatud isikult nõuda visiiditasu kord aastas.
(5) Kui patsient ütleb tervishoiuteenuse osutamise lepingu üles vähem kui 24 tundi enne teenuse osutamiseks kokkulepitud aega või ei ilmu teenuse osutamiseks kokkulepitud ajal lepingu täitmise kohta, on tervishoiuteenuse osutajal õigus nõuda patsiendilt järgmise tervishoiuteenuse lepingu täitmisel visiiditasu kahekordses suuruses.
(1) Statsionaarse eriarstiabi osutaja või iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse osutaja võib kindlustatud isikult nõuda majutuse standardtingimustes osutatud teenuste eest voodipäevatasu. Voodipäevatasu võib nõuda iga haiglas oleku ajal alanud kalendripäeva eest, kuid mitte rohkem kui kümne kalendripäeva eest ühe haigusjuhtumi korral.
(2) Voodipäevatasu ei või nõuda intensiivravi osutamise aja eest, raseduse ja sünnitusega seotud statsionaarse eriarstiabi osutamisel ning statsionaarse eriarstiabi osutamisel alaealisele.
(3) Voodipäevatasu kehtestamise õigus on tervishoiuteenuse osutaja nõukogul.
(1) Koduvisiidi visiiditasu piirmäär on viis eurot ja ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäär on 20 eurot.
(1¹) Ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäär on viis eurot, kui ambulatoorset eriarstiabi osutatakse kindlustatud isikule, kes on:
1) alla 19-aastane;
2) rase, välja arvatud käesoleva seaduse § 70 lõike 5 punktis 1 sätestatud juhul;
3) alla üheaastase lapse ema;
4) üle 63-aastane;
5) riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni või vanaduspensioni saaja;
6) töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise või puuduva töövõimega;
7) töötu tööturumeetmete seaduse tähenduses;
8) sotsiaalhoolekande seaduse alusel toimetulekutoetuse saaja või tema perekonnaliige, kui isikule või tema perekonnale on ambulatoorse eriarstiabi osutamise kuul või sellele eelnenud kahel kuul makstud toimetulekutoetust.
(1²) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 1¹ nimetatud piirmäärasid kohaldatakse ka tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku iseseisvalt osutatud ambulatoorse tervishoiuteenuse visiiditasule.
(2) Voodipäevatasu piirmäär on viis eurot.
(3) Kehtetu
(4) Kehtetu
(5) Kehtetu
(1) Väljastatud dokumendi eest võib tervishoiuteenuse osutaja nõuda kindlustatud isikult mõistlikku tasu.
(1¹) Kehtetu
(2) Tervishoiuteenuse osutaja ei või nõuda kindlustatud isikult tasu töövõimetuslehe ja retsepti väljakirjutamise eest.
(3) Tervishoiuteenuse osutaja ei või nõuda kindlustatud isikult tasu dokumendi väljastamise eest, kui dokument on vajalik Tervisekassale, õiguskaitseorganile või teisele tervishoiuteenuse osutajale seoses tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisega, töövõime hindamiseks või puude raskusastme määramiseks, ega muudel seadusega sätestatud juhtudel.
(4) Tervishoiuteenuse osutajal on õigus nõuda alaealise patsiendi kohta väljastatava dokumendi eest tasu, mis ei ületa dokumendi väljastamisele tehtud keskmisi kulutusi.
§ 88. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamine kuni käesoleva seaduse § 55 jõustumiseni
(1) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isikute kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud kuuel kalendrikuul tööandjate poolt kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu ja töövabastuse alguspäevale eelnenud kuue kuu kalendripäevade arvu jagatisega. Kuue kuu kalendripäevade arvust arvatakse maha päevade arv, millal kindlustatud isik oli töökohustuste või ametiülesannete täitmisest ajutiselt vabastatud töövõimetuslehe alusel või oli puhkusel puhkuseseaduse § 9 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel üle 28 kalendripäeva või § 30 alusel.
(2) Kui käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isik kalendripäeva keskmise tulu arvutamise aluseks oleval ajavahemikul ei saanud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, siis võrdub kalendripäeva keskmine tulu töötaja põhipalga ja arvu 30 jagatisega, kuid mitte üle Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja arvu 30 jagatise. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötaja põhipalgast või Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras arvutatud kalendripäeva keskmine tulu on väiksem kui lõikes 2 sätestatud korras arvutatav kalendripäeva keskmine tulu, siis arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu lõikes 2 sätestatud korras.
(4) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 4 või 5 ja lõike 3 alusel kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub ajavahemikus 1. juuli kuni järgmise kalendriaasta 30. juuni alanud töövabastuse korral nimetatud ajavahemikule eelnenud kalendriaastal (1. jaanuar kuni 31. detsember) kindlustatud isiku eest või tema poolt makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega. Enne jagamist arvatakse arvust 365 maha nende päevade arv, millal kindlustatud isik oli töökohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest ajutiselt vabastatud töövõimetuslehe alusel.
(5) Kui käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktide 4 ja 5 või lõike 3 alusel kindlustatud isiku eest kalendripäeva keskmise tulu arvutamise aluseks oleval kalendriaastal ei makstud sotsiaalmaksu, siis võrdub kalendripäeva keskmine tulu sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõikes 5 sätestatud kuumäära ja arvu 30 jagatisega. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse töökohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest vabastuse päevale eelnenud päeval kehtivast sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõikes 5 sätestatud kuumäärast.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 sätteid ei rakendata, kui töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval ei olnud kindlustatud isikul kohustust maksta sotsiaalmaksu või sotsiaalmaksu avansilisi makseid.
(7) Kui kindlustatud isikul on samaaegselt õigus ajutise töövõimetuse hüvitisele käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 4 alusel, arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu ühel, kindlustatud isiku valitud, käesolevas paragrahvis sätestatud alusel.
(8) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel kindlustatud isikute kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse sotsiaalmaksu maksja esitatud hüvitise saamise õigust tõendavatest andmetest.
(9) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktide 4 ja 5 ja lõike 3 alusel kindlustatud isikute kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse Maksu- ja Tolliameti esitatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu andmetest.
(1) Kui töövõimetuslehel märgitud töövabastus algab enne 2002. aasta 1. oktoobrit, aga esitatakse ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks pärast 2002. aasta 1. oktoobrit, kohaldatakse hüvitise määramise ja maksmise suhtes käesoleva seaduse sätteid.
(2) Kui Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse alusel kindlustatud isiku rasedus- ja sünnituspuhkus lõpeb käesoleva seaduse kehtivuse ajal, on kindlustatud isikul õigus nõuda selle pikendamist vastavalt käesolevale seadusele.
(3) Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini võib haigekassa sõlmida lepingu käesoleva seaduse § 22 lõike 1 punktis 1 nimetatud isikuga haigekassas kindlustatuks olemise piiranguta.
(4) Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini loetakse kindlustatud isikuga seaduse alusel võrdsustatud isikuks, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, ka kindlustatu ülalpeetav abikaasa.
(5) Kuni käesoleva seaduse § 30 lõike 4 jõustumiseni 2003. aasta 1. juulil hõlmab tervishoiuteenuste loetelus märgitud piirhind kõiki tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke kulusid, välja arvatud kulutused teadustegevusele, õpilaste ja üliõpilaste koolitamisele ning hoonete ehitamisele ja renoveerimisele.
(6) Haigekassa ja tervishoiuteenuse osutajate vahel enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud lepingutele, mis reguleerivad osutatud tervishoiuteenuste eest tasumist, ei kohaldata käesoleva seaduse 3. peatüki 2. jao 2. jaotise sätteid.
(7) Kuni hinnakokkuleppe sõlmimiseni loetakse ravimi hinnakokkuleppe hinnaks 2008. aasta 31. detsembril kehtinud maksimaalne jaemüügihind.
(8) Kehtetu
(9) Kehtetu
(10) Kuni käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punkti 1 jõustumiseni 2003. aasta 1. aprillil maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest ühe kalendripäeva keskmisest tulust 60 protsenti statsionaarse tervishoiuteenuse osutamise ja alla 10-aastase lapse haiglas põetamise korral.
(11) Kindlustatud isikuga käesoleva seaduse alusel võrdsustatud isikuks ei loeta enne 2003/04. õppeaastat õppeasutusse vastu võetud:
1) kaugõppe õppevormis (välja arvatud meditsiinilistel näidustustel) õppivat üliõpilast;
2) õhtuõppe või kaugõppe õppevormis keskhariduse baasil kutsekeskharidust omandavat vähemalt 24-aastast õpilast (välja arvatud, kui ta saab 24-aastaseks õppekava nominaalkestuse jooksul).
(12) Käesoleva seaduse § 57 lõiget 7 kohaldatakse isiku suhtes, kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustusest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algab pärast 2004. aasta 31. juulit.
(13) Pärast 2009. aasta 1. jaanuari lõpeb Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja kindlustuskaitse kahe kuu möödumisel Maksu- ja Tolliametile ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest teatamisest või füüsilisest isikust ettevõtja kustutamisest maksukohustuslaste registrist pärast 2009. aasta 31. detsembrit põhjusel, et isik ei ole taotlenud enda kandmist füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse või tema kandeavaldus äriregistrisse kandmiseks jäi rahuldamata. Maksu- ja Tolliamet on kohustatud teatama haigekassale ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest või registrist kustutamisest kümne kalendripäeva jooksul.
(14) Isiku suhtes, kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastuse lõpuni 2009. aasta 1. juulini kehtinud ravikindlustuse seaduses sätestatut.
(15) Kindlustatud isikuks käesoleva seaduse tähenduses loetakse ka põhihariduse nõudeta kutseõppes õppiv isik ja põhihariduse või keskhariduse baasil kutseharidust omandav õpilane käesolevas seaduses kutseõppe tasemeõppes õppivale isikule kehtestatud tingimustel.
(16) Haigekassa maksab kindlustatud isikule piiriülese tervishoiuteenuse hüvitist nende tervishoiuteenuste ja nende osutamise käigus välja kirjutatud retseptiravimite ja meditsiiniseadmete eest, mis on osutatud või välja kirjutatud alates 2013. aasta 25. oktoobrist.
(17) Ravimite puhul, mis on kindlustatud isikule väljastatud enne 2015. aasta 1. jaanuari, kohaldab haigekassa täiendava ravimihüvitise suuruse arvutamisel 2014. aasta 31. detsembrini kehtinud käesoleva seaduse §-s 47 sätestatut.
(18) Ravimite puhul, mis on kindlustatud isikule väljastatud enne 2017. aasta 1. juulit, kohaldub haigekassa täiendava ravimihüvitise suuruse arvutamisel kuni 2017. aasta 30. juunini kehtinud ravikindlustuse seaduse redaktsioon.
(19) Enne 2017. aasta 1. juulit osutatud hambaraviteenuste eest makstakse täiskasvanute hambaraviteenuse hüvitis välja kuni 2017. aasta 30. juunini kehtinud ravikindlustuse seaduse redaktsiooni alusel juhul, kui avaldus hüvitise saamiseks on esitatud hiljemalt 2017. aasta 1. oktoobriks. Kindlustatule 2017. aastal võimaldatavate hambaraviteenuse hüvitiste summa kokku ei ületa käesoleva seaduse § 33¹ lõike 3 alusel kehtestatud hambaraviteenuse hüvitise kõrgendatud piirmäära. Haigekassa kannab hüvitise kindlustatud isiku või tema poolt määratud kolmanda isiku arveldusarvele hiljemalt 2018. aasta 25. jaanuariks.
(20) Enne 2018. aasta 1. jaanuari osutatud hambaproteesiteenuse eest makstakse täiskasvanu hambaproteesihüvitis välja kuni 2017. aasta 31. detsembrini kehtinud ravikindlustuse seaduse redaktsiooni alusel juhul, kui teenuseosutaja esitab koondarve või kindlustatud isik esitab avalduse hiljemalt 2018. aasta 31. jaanuariks.
(21) Käesoleva seaduse § 29 lõikes 2² sätestatud hambaproteesiteenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel võtab haigekassa arvesse 2017. aasta 31. detsembrini kehtinud ravikindlustuse seaduse redaktsioonis sätestatud isikule kolme aasta kohta makstavat täiskasvanu hambaproteesihüvitist, mis on isikule juba välja makstud või mida ta taotleb vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 20. Kindlustatud isiku suhtes enne 2018. aasta 1. jaanuari alanud kolmeaastase ajavahemiku arvestus jätkub kuni selle ajavahemiku lõpuni.
(22) Enne 2018. aasta 1. jaanuari osutatud kehavälise viljastamise ja embrüo siirdamise tervishoiuteenused ning retseptiravimitele tehtud kulutused hüvitatakse vastavalt 2017. aasta 31. detsembrini kehtinud kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse §-s 35¹ sätestatule.
(23) Enne 2018. aasta 1. jaanuari kehtinud ravikindlustuse seaduse § 42 lõike 4 alusel ravimitootja ja valdkonna eest vastutava ministri vahel sõlmitud halduslepingus sätestatud valdkonna eest vastutava ministri õigused ja kohustused lähevad üle haigekassale alates 2018. aasta 1. jaanuarist.
(24) Kuni 2017. aasta 31. detsembrini kindlustatud isiku ambulatoorseks raviks vajalike ja ravimite loetellu kantud ravimite ostmiseks põhjendatult ning tõendatult tasutud summade hüvitamisel kohaldab haigekassa täiendava ravimihüvitise suuruse arvutamisel ja menetlemisel käesoleva seaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 2017. aasta 31. detsembrini.
(25) Enne 2018. aasta 1. jaanuari ravikindlustuse seaduse § 43 lõike 3 alusel esitatud taotluste menetlemisele kohaldab haigekassa 2018. aasta 1. jaanuaril jõustunud käesoleva seaduse redaktsiooni.
(25¹) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse käesoleva seaduse kuni 2020. aasta 31. detsembrini kehtinud redaktsiooni.
(25²) Isikule, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ja kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2023. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse käesoleva seaduse kuni 2022. aasta 31. detsembrini kehtinud redaktsiooni.
(26) Isikule, kellel tekkis õigus sünnitushüvitisele või lapsendamishüvitisele enne 2022. aasta 1. aprilli, makstakse sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist käesoleva seaduse kuni 2022. aasta 31. märtsini kehtinud redaktsiooni alusel.
(27) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ja kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2023. aasta 1. juulit, kohaldatakse käesoleva seaduse kuni 2023. aasta 30. juunini kehtinud redaktsiooni.
(28) Käesoleva seaduse 2024. aasta 15. mail jõustunud muudatusi rakendatakse alates 2024. aasta 15. maist toimunud kindlustusjuhtumite puhul avatud uutele haiguslehtedele.
(29) Kui rasedale või emapuhkuse õigust omavale isikule kirjutatakse välja tööst keeldumise tõttu või terviseseisundile vastava töö andmiseks haigusleht enne 2024. aasta 15. maid, kohaldatakse tema kindlustusjuhtumile käesoleva seaduse enne 2024. aasta 15. maid kehtinud redaktsiooni.
(30) Kuni 2024. aasta 31. detsembrini kindlustatud isiku ambulatoorseks raviks vajalike ja ravimite loetellu kantud ravimite ostmiseks põhjendatult ning tõendatult tasutud summade hüvitamisel kohaldab Tervisekassa täiendava ravimihüvitise suuruse arvutamisel ja menetlemisel käesoleva seaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 2024. aasta 31. detsembrini.
(31) Käesoleva seaduse 2026. aasta 1. jaanuaril jõustunud ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri puudutavaid muudatusi rakendatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist toimunud kindlustusjuhtumite puhul avatud uutele töövõimetuslehtedele.
(32) Kui rasedale või emapuhkuse õigust omavale isikule kirjutatakse välja tööst keeldumise tõttu haigusleht enne 2026. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse tema kindlustusjuhtumile käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni.
(33) Käesoleva seaduse § 60 lõike 1 punkti 7 kohaldatakse alates 2026. aasta 1. aprillist toimunud kindlustusjuhtumite puhul avatud uutele töövõimetuslehtedele.
(1) Kuni 2014. aasta 31. detsembrini võivad töövõimetuslehe väljakirjutamise õigust omavad arst, hambaarst ja ämmaemand töövõimetuslehe kindlustatud isikule välja kirjutada paberil.
(2) Alates 2015. aasta 1. jaanuarist võivad töövõimetuslehe väljakirjutamise õigust omavad arst, hambaarst ja ämmaemand töövõimetuslehe kindlustatud isikule välja kirjutada paberil vaid käesoleva seaduse § 52 lõikes 1¹ sätestatud juhul.
Vabariigi Valitsuse 2020. aasta 12. märtsil väljakuulutatud eriolukorra ajal loetakse kindlustatud isikuks ka käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 4–51 nimetatud kindlustatud isikud, kelle eest ei maksta eriolukorra ajal sotsiaalmaksu sotsiaalmaksu miinimumkohustuse ulatuses. Nimetatud isikute kindlustuskaitse ei peatu käesoleva seaduse § 8 lõike 3 kohaselt ja kestab kuni eriolukorra lõppemise kuust ülejärgmise kuu 10. kuupäevani.
§ 89³. Töövõimetuse ennetamise süsteemi järelhindamine
Sotsiaalministeerium analüüsib töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel ajutist terviseseisundile vastava töö andmist ning selle ajal hüvitise maksmise mõju ja tulemuslikkust hiljemalt 2029. aastal.
(1) Käesolev seadus jõustub 2002. aasta 1. oktoobril.
(2) Käesoleva seaduse § 25 lõige 3, §-d 47 ja 63 jõustuvad 2003. aasta 1. jaanuaril.
(3) Käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punkt 1 ja § 55 jõustuvad 2003. aasta 1. aprillil.
(4) Käesoleva seaduse § 30 lõige 4 jõustub 2003. aasta 1. juulil.
(5) Kehtetu