(1) Pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa lõppkasutajale või tarbijale, on kohustatud lõppkasutajalt või tarbijalt tasuta tagasi võtma müüdud kauba müügipakendi ja pakendijäätmed. Tagasivõtmise nõue kehtib vaid pakendi kohta, mille tüüp, kuju ja suurus vastavad selles müügikohas müüdava kauba pakendi ning selle kauba müüja üleantava kauba pakendi tüübile, kujule ja suurusele.
(2) Pakendit ja pakendijäätmeid ei pea tagasi võtma pakendatud kaupa müüv isik, kui müügikoha suurus on alla 20 ruutmeetri ja see paikneb tiheasustusalal.
(3) Pakendatud kauba müüja, kelle müügikoha suurus on 200 ruutmeetrit või üle 200 ruutmeetri, peab sellise pakendi tagasivõtmise, millele on kehtestatud tagatisraha, korraldama müügikohas või selle teenindusmaal müügikoha kauplemisajal.
(4) Pakendatud kauba müüja, kelle müügikoht on väiksem kui 200 ruutmeetrit, võib sellise pakendi tagasivõtmise, millele on kehtestatud tagatisraha, korraldada väljaspool oma müügikoha teenindusmaa piire, kuid müügikoha kauplemisajal ja ainult kohaliku omavalitsuse üksuse nõusolekul. Seejuures tuleb arvestada, et alal, mille asustustihedus on väiksem kui 500 elanikku ühel ruutkilomeetril, oleks vähemalt üks pakendi tagasivõtmise koht kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil paiknevas asulas.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 kehtestatud kohustus loetakse pakendatud kauba müüja poolt täidetuks, kui kaks või enam müügikohta on üksteise vahetus läheduses ning pakendatud kauba müüjad on kokku leppinud tagatisrahaga pakendite tagasivõtmise korraldamise ühiselt ühe pakendatud kauba müüja müügikohas või teenindusmaal või mujal müügikoha vahetus läheduses.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ühiselt tegutsevad pakendatud kauba müüjad vastutavad solidaarselt kehtestatud tagatisrahaga pakendite tagasivõtmise koha toimimise eest.
(1) Pakendiettevõtja, kes laseb turule pakendatud kaupa, kannab pakendile, millele on käesoleva seaduse § 21 lõigete 2–3¹ alusel kehtestatud tagatisraha, või sellise pakendi etiketile tagatisraha märgi. Pakendiettevõtja, kes on oma kohustused vastavalt käesoleva seaduse § 12¹ lõikele 2 üle andnud taaskasutusorganisatsioonile, kannab pakendile või etiketile tagatisraha märgile lisaks taaskasutusorganisatsioonis registreeritud ribakoodi. Pakendiettevõtja, kes ei ole oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andnud, ei tohi kasutada taaskasutusorganisatsioonis registreeritud ribakoodi.
(2) Kui pakendil, millele on käesoleva seaduse § 21 lõigete 2–3¹ alusel kehtestatud tagatisraha, puudub tagatisraha märk või ribakood või see ei ole pakendil või etiketil selgelt nähtav ja loetav või on füüsiliselt vigastatud, kuulub pakend tagasivõtmisele käesoleva seaduse §-des 15 ja 17¹ sätestatud korras ning selle pakendi eest tagatisraha ei tagastata.
(2¹) Kui pakendil, millele on käesoleva seaduse § 21 lõigete 2–3¹ alusel kehtestatud tagatisraha, tagatisraha märk muutub, siis alates uue märgi kehtima hakkamisest tagastatakse tagatisraha seni kehtinud märgiga pakendi eest 24 kuu jooksul, misjärel kuulub pakend tagasivõtmisele käesoleva seaduse §-des 15 ja 17¹ sätestatud korras ning selle pakendi eest tagatisraha ei tagastata.
(3) Pakendi ja pakendijäätmete kogumise, korduskasutuse ja taaskasutuse lihtsustamiseks võib pakendiettevõtja kanda pakendile või etiketile:
1) märgi, mis näitab pakendiettevõtja kohustuste üleandmist vastavalt käesoleva seaduse § 12¹ lõikele 2;
2) pakendimaterjali iseloomustava märgistuse vastavalt Euroopa Komisjoni otsusele 97/129/EÜ, millega vastavalt Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiivile 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta kehtestatakse pakendimaterjalide identifitseerimissüsteem (ELT L 050, 20.02.1997, lk 28–31), ja informatsiooni vastava pakendi looduses lagunemise aja kohta;
3) muid andmeid, mida pakendiettevõtja vajalikuks peab ja mis ei ole vastuolus seadusega ega raskenda põhiteksti mõistmist.
(4) Pakendile ja etiketile kantav märgistus peab olema selgelt nähtav, kergesti loetav, kulumiskindel ja püsiv, kaasa arvatud ka siis, kui pakend on avatud.
(5) Kauba müük pakendis, millel puudub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuetekohane märgistus, on keelatud.
(6) Valdkonna eest vastutav minister ./dyn=107012026023&id=13254161 kehtestab tagatisraha märgid, mida on kohustatud kasutama pakendiettevõtjad, kes on oma kohustused taaskasutusorganisatsioonile üle andnud, arvestades taaskasutusorganisatsiooni ettepanekut.
(7) Kehtetu
(8) Kui pakendil, millele on käesoleva seaduse § 21 lõigete 2–3¹ alusel kehtestatud tagatisraha, tagatisraha märk muutub, siis pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa lõppkasutajale või tarbijale, lõpetab seni kehtinud märgiga pakendi müügi uue märgi kehtestamisest 12 kuu möödumisel.
Ühekordselt kasutatavale plastist joogitopsile kantakse märgistus, mille nõuded on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2020/2151, millega kehtestatakse eeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/904 (teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta) lisa D osas loetletud ühekordselt kasutatavate plasttoodete ühtlustatud märgistusnõuete kohta (ELT L 428, 18.12.2020, lk 57–67).
§ 24. Pakendi ja pakendijäätmete arvestuse pidamine
(1) Pakendi tootja, tühja pakendi sisse- ja väljavedaja, pakendiettevõtja, kes laseb turule pakendatud kaupa, isik, kes veab välja pakendatud kaupa, ning pakendijäätmekäitleja on kohustatud pidama pakendimaterjali massi üle pidevat arvestust käesoleva seaduse § 3 lõigetes 1–3 nimetatud pakendi ja pakendimaterjali liikide kaupa, sealhulgas eraldi pakendiaktsiisi seaduses sätestatud pakendite osas, järgmiselt:
1) toodetud tühi pakend ning sisse- ja väljaveetud tühi pakend;
2) pakendatud kauba pakend ning sisse- ja väljaveetud pakendatud kauba pakend;
3) turule lastud kauba pakend;
4) tekkinud pakendijäätmed;
5) korduskasutuspakend;
6) Eestis taaskasutatud pakendijäätmed ning sisse- ja väljaveetud pakendijäätmed;
7) raskmetalle sisaldav pakend.
(2)
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arvestuse aluseks olevaid algdokumente ja nende alusel koostatud koondandmeid säilitatakse vähemalt seitse aastat. Käesoleva seaduse tähenduses on algdokumendid järgmised:
1) pakendi tootmist, müüki, sissevedu ja väljavedu käsitlevad raamatupidamise algdokumendid;
2) pakendatud kauba müüki, sissevedu ja väljavedu käsitlevad dokumendid;
3) pakendi soetamist tõendavad dokumendid;
4) pakendit ja pakendijäätmeid taaskasutavate ettevõtjate väljastatud raamatupidamise algdokumendid, vastuvõtudokumendid, aktid ja kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil taaskasutamise tõendid;
5) tolli aktsepteeritud tollideklaratsioonid ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 kohased saatedokumendid pakendi, pakendatud kauba ning pakendijäätmete sisse- ja väljaveo kohta.
(4) Pakendiettevõtja, kes laseb turule pakendatud kaupa ega ole kohustusi üle andnud taaskasutusorganisatsioonile, on kohustatud kalendriaasta kohta esitama pakendiregistrisse kandmiseks järgmised kontrollitud andmed pakendi ja pakendimaterjali liikide kaupa, sealhulgas eraldi pakendiaktsiisi seaduses sätestatud pakendite osas:
1) korduskasutuspakendi mass;
2) turule lastud kauba pakendi mass;
3) andmed pakendijäätmete taaskasutamise kohta;
4) andmed Eesti turule lastud plastist joogipudelite koostises oleva ringlusse võetud plasti sisalduse kohta, arvutatuna turule lastud plastist pudelite keskmisena.
(4¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud pakendiettevõtja esitab pakendiregistrisse lisaks lõikes 4 loetletud andmetele ka andmed ühekordselt kasutatavate plasttoodete koguse kohta.
(5) Pakendiettevõtja, kes on oma kohustused käesoleva seaduse § 12¹ lõike 2 järgi üle andnud taaskasutusorganisatsioonile, esitab käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud andmed kalendriaasta kohta taaskasutusorganisatsioonile.
(6) Taaskasutusorganisatsioon esitab kalendriaasta kohta pakendiregistrisse kandmiseks käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud andmed iga temale kohustused üle andnud pakendiettevõtja kohta ja punktis 3 nimetatud andmed koondandmetena.
(7) Pakendijäätmeid taaskasutav ettevõtja ja pakendijäätmete taaskasutamist vahendav ettevõtja koostavad kalendriaasta kohta pakendiregistrisse pakendijäätmete taaskasutamise tõendi iga temaga lepingu sõlminud pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsiooni või pakendijäätmete taaskasutamist vahendava ettevõtja kohta.
§ 24¹. Pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni finantsjuhtimise ning pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontroll
(1) Pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni finantsjuhtimise ning pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontrolli (edaspidi audiitorkontroll) eesmärk on anda hinnang:
1) käesoleva seaduse § 12¹ lõikes 1 sätestatud kohustuste rahastamiseks piisavate rahaliste vahendite olemasolu kohta;
2) käesoleva seaduse § 17⁴ lõike 1 punkti 4² kohaselt pakendiettevõtjale jäätmekäitluse teenustasu arvutamise nõuete täitmise kohta;
3) pakendiregistrisse esitatud andmete õigsuse kohta;
4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 kohaselt jäätmesaadetise kohta kogutud andmete õigsuse kohta.
(2) Audiitorkontrolli teostab vandeaudiitor audiitortegevuse seaduse tähenduses käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud ulatuses.
(3) Pakendiettevõtja, kes laseb turule pakendatud kaupa pakendimassiga rohkem kui kakskümmend tonni aastas, ja taaskasutusorganisatsioon korraldavad audiitorkontrolli piiratud kindlustandva töövõtuna audiitortegevuse seaduse tähenduses.
(3¹) Pakendiettevõtja, kelle audiitorkontrolli aruande kokkuvõte esitatakse modifitseerimata, on vabastatud kolmel järgneval kalendriaastal audiitorkontrolli korraldamisest.
(4)
(5) Pakendiettevõtja esitab sõltumatu vandeaudiitori kindlustandva töövõtu kokkuvõtte pakendiregistrile. Kui pakendiettevõtja on kohustused üle andnud taaskasutusorganisatsioonile, siis edastab pakendiettevõtja sõltumatu vandeaudiitori kindlustandva töövõtu kokkuvõtte taaskasutusorganisatsioonile, kes esitab selle pakendiregistrile.
(6) Taaskasutusorganisatsiooni pakendiregistrisse esitatavate andmete kontrollimisel võetakse arvesse kohustused üle andnud pakendiettevõtja vandeaudiitori kokkuvõtet.
(7)
§ 24². Õhukese plastkandekoti tarbimise üle arvestuse pidamine
Pakendiettevõtja on kohustatud müügikohas pidama arvestust tarbijatele müüdavate ja tasuta antavate õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide kohta ning esitama andmed pakendiregistrisse.
(1) Pakendiregister on andmekogu, mille eesmärk on turule lastud kauba pakendite, Eestis tekkinud pakendijäätmete, pakendi korduskasutuse, pakendijäätmete taaskasutamise, taaskasutamise sihtarvude saavutamise ja ühekordselt kasutatavate plastpakendite üle arvestuse pidamine pakendiseadusest ja pakendiaktsiisi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, järelevalve teostamiseks ning Euroopa Komisjonile pakendijäätmete ja ühekordselt kasutatavate plastpakendite kohta teabe esitamiseks.
(2) Pakendiregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus ./dyn=107012026023&id=110082018001 määrusega, milles sätestatakse:
1) volitatud töötleja;
2) vastutava ja volitatud töötleja ülesanded;
3) andmeandjad, kogutavate andmete täpsem koosseis ja nende andmekogusse kandmise kord;
4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
5) andmete säilitamise täpsem kord ja logide säilitustähtajad;
6) muud korraldusküsimused.
(3) Pakendiregistrisse kantavad andmed, nende esitamise kord, juurdepääs registri andmetele ja arvestuse aluseks olevatele algdokumentidele ning rahvusvahelistest kohustustest tulenev andmete edastamise kord kehtestatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud põhimäärusega.
(4) Pakendiregistri vastutav töötleja on Kliimaministeerium.
(5) Pakendiregistri vastutaval töötlejal, Keskkonnaametil ning Maksu- ja Tolliametil on õigus tutvuda neile seadusega pandud ülesannete täitmisel käesoleva seaduse § 24 lõigetes 1, 3, 4 ja 6 nimetatud arvestuse algdokumentide ja nende alusel koostatud koondandmetega.
(6)
(7) Pakendiregistris töödeldakse järgmisi isikuandmeid:
1) isikut tuvastavad andmed: isikukood, ees- ja perekonnanimi;
2) kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress, telefoninumber ja aadress.
(8) Pakendiregistri andmeid säilitatakse seitse aastat. Logisid säilitatakse vastavalt registri põhimääruses sätestatule.
(1) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse täitmise üle teostavad Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Maksu- ja Tolliamet, Põllumajandus- ja Toiduamet ning valla- ja linnavalitsused.
(2) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teostab järelevalvet pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise kohustuse ja tagasivõtmise nõuete täitmise üle tarbijakaitseseadusega sätestatud korras.
(3) Valla- ja linnavalitsusel on õigus teostada järelevalvet oma haldusterritooriumil pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise, kogumise ja taaskasutamise ning ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise piirangu järgimise üle.
(4) Keskkonnaametil ning Maksu- ja Tolliametil on õigus kontrollida pakendiettevõtjate ning pakendi ja pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamisega tegelevate isikute tegutsemiskohti.
(5) Järelevalve teostamisel käesoleva seaduse peatükkides 2 ja 5 sätestatud nõuete täitmise üle arvestatakse erisusi, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 (ELT L 218, 13.08.2008, lk 30–47).
Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50, 51, 52 ja 53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.
§ 26⁴. Järelevalve eesmärgil teostatav audiitorkontroll
(1) Keskkonnaamet võib nõuda pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsiooni kulul audiitorkontrolli, mille eesmärk on anda hinnang:
1) käesoleva seaduse § 12¹ lõikes 1 sätestatud kohustuste rahastamiseks piisavate rahaliste vahendite olemasolu kohta;
2) käesoleva seaduse § 17⁴ lõike 1 punkti 4² kohaselt pakendiettevõtjale jäätmekäitluse teenustasu arvutamise nõuete täitmise kohta;
3) pakendiregistrisse esitatud andmete õigsuse kohta;
4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 kohaselt jäätmesaadetise kohta kogutud andmete õigsuse kohta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud audiitorkontrolli teostab vandeaudiitor piiratud kindlustandva töövõtuna audiitortegevuse seaduse tähenduses.
(1) Pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse, sealhulgas taaskasutamise sihtarvu täitmata jätmise eest –karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.
§ 30. Pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise kohustuse täitmata jätmine ja tagasivõtmise nõuete rikkumine
(1) Pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise kohustuse täitmata jätmise või tagasivõtmise nõuete rikkumise eest –karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.
§ 30¹. Pakendi ja pakendijäätmete kohta arvestuse pidamise nõuete rikkumine ja enesekontrollisüsteemi rakendamata jätmine
(1) Pakendi ja pakendijäätmete kohta arvestuse pidamise nõuete rikkumise või enesekontrollisüsteemi rakendamata jätmise eest –karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
§ 30². Pakendi ja pakendijäätmete vältimise ning ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise piiramise kohustuse täitmata jätmine
(1) Pakendi ja pakendijäätmete vältimise või ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise piiramise kohustuse täitmata jätmise eest –karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.
(1)
(2) Käesoleva seaduse §-des 29–30² nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnaamet.
(3)
(4) Käesoleva seaduse §-des 29–30¹ nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka Maksu- ja Tolliamet.
(5) Käesoleva seaduse §-s 30 nimetatud väärteo kohtuväline menetleja on ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
(6) Käesoleva seaduse §-des 29, 30 ja 30² nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka valla- ja linnavalitsus.
(1) Alates 2004. aasta 1. maist peab pakendiettevõtja, välja arvatud isik, kes müüb pakendatud kaupa, tagama oma pakendatud kauba ja sisseveetud pakendatud kauba pakendijäätmete taaskasutamise järgmises ulatuses:
1) pakendijäätmete kogumassist vähemalt 50 protsenti aastas;
2) pakendijäätmete kogumassist ringlussevõtuna vähemalt 25 protsenti aastas ja iga pakendimaterjali liigi kogumassist vähemalt 15 protsenti aastas.
(1¹)
(2) Alates 2009. aasta 1. jaanuarist tuleb pakendijäätmeid taaskasutada järgmiselt:
1) pakendijäätmete kogumassist vähemalt 60 protsenti kalendriaastas;
2) pakendijäätmete kogumassist ringlussevõetuna vähemalt 55 ja mitte rohkem kui 80 protsenti kalendriaastas.
(2¹) Hiljemalt 2025. aasta 31. detsembriks tuleb pakendijäätmete kogumassist vähemalt 65 protsenti ringlusse võtta.
(2²) Hiljemalt 2030. aasta 31. detsembriks tuleb pakendijäätmete kogumassist vähemalt 70 protsenti ringlusse võtta.
(3) Et tagada käesoleva paragrahvi lõikes 2 kehtestatud taaskasutamise sihtarvude täitmine, peab pakendiettevõtja alates 2009. aasta 1. jaanuarist taaskasutama pakendimaterjali liike kalendriaastas vähemalt järgmises ulatuses:
1) 70 protsenti klaasijäätmete kogumassist ringlussevõetuna;
2) 70 protsenti paberi- ja kartongijäätmete kogumassist, kusjuures 60 protsenti kogumassist ringlussevõetuna;
3) 60 protsenti metallijäätmete kogumassist ringlussevõetuna;
4) 55 protsenti plastijäätmete kogumassist, kusjuures 45 protsenti plastijäätmete kogumassist ringlussevõetuna ja 22,5 protsenti plastijäätmete kogumassist uuesti plastiks töödelduna;
5) 45 protsenti puidujäätmete kogumassist, kusjuures 20 protsenti kogumassist ringlussevõetuna.
(3¹) Et tagada käesoleva paragrahvi lõikes 2¹ kehtestatud sihtarvu täitmine, peab pakendiettevõtja hiljemalt 2025. aasta 31. detsembriks ringlusse võtma eri liiki pakendimaterjale kalendriaastas vähemalt järgmises ulatuses:
1) plast – 50 protsenti;
2) puit – 25 protsenti;
3) mustmetall – 70 protsenti;
4) alumiinium – 50 protsenti;
5) klaas – 70 protsenti;
6) paber ja kartong – 75 protsenti.
(3²) Et tagada käesoleva paragrahvi lõikes 2² kehtestatud sihtarvu täitmine, peab pakendiettevõtja hiljemalt 2030. aasta 31. detsembriks ringlusse võtma eri liiki pakendimaterjale kalendriaastas vähemalt järgmises ulatuses:
1) plast – 55 protsenti;
2) puit – 30 protsenti;
3) mustmetall – 80 protsenti;
4) alumiinium – 60 protsenti;
5) klaas – 75 protsenti;
6) paber ja kartong – 85 protsenti.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3–3² nimetamata muu pakendimaterjal tuleb taaskasutada võimalikult suures koguses vastavalt olemasolevatele tehnilistele võimalustele ja majanduslikule põhjendatusele.
(5) Pakendiettevõtja, kes laseb turule ühekordselt kasutatavaid plastist joogipudeleid, peab tagama joogipudelite liigiti kogumise ringlussevõtu eesmärgil järgmisel määral:
1) hiljemalt 2025. aastaks 77 protsenti turule lastud kogustest;
2) hiljemalt 2029. aastaks 90 protsenti turule lastud kogustest.
(1) Alates 2024. aasta 3. juulist on lubatud ühekordselt kasutatavat plastist joogipakendit, millel on plastist kork või kaas, turule lasta üksnes siis, kui kork või kaas jääb toote ettenähtud kasutusetapis pakendi külge.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 rakendamisel ei käsitata plastist tihendiga metallkorke või -kaasi plastist valmistatutena.
(3) Alates 2025. aasta 1. jaanuarist peab selliste joogipudelite koostises, mille valmistamisel on peamiseks komponendiks polüetüleentereftalaat, olema vähemalt 25 protsenti ringlusse võetud plasti, arvutatuna turule lastud polüetüleentereftalaadist pudelite keskmisena.
(4) Alates 2030. aasta 1. jaanuarist peab joogipudelite koostises olema vähemalt 30 protsenti ringlusse võetud plasti, arvutatuna turule lastud joogipudelite keskmisena.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud nõudeid ei rakendata klaasist või metallist joogipakendile ja -pudelile, mille kork või kaas on valmistatud plastist, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 609/2013 imikute ja väikelaste toidu, meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toidu ning kehakaalu alandamiseks ettenähtud päevase toidu asendajate kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 92/52/EMÜ, komisjoni direktiivid 96/8/EÜ, 1999/21/EÜ, 2006/125/EÜ ja 2006/141/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/39/EÜ ning komisjoni määrused (EÜ) nr 41/2009 ja (EÜ) nr 953/2009 (ELT L 181, 29.06.2013, lk 35–56), artikli 2 punktis g määratletud meditsiinilisel näidustusel toidu vedelal kujul kasutamiseks mõeldud ja sel viisil kasutatavatele joogipakendile ja -pudelile.
Käesoleva seaduse § 25 lõikes 1 nimetatud registrina käsitletakse pakendiseaduse § 15 lõike 1 alusel asutatud registrit seni, kuni registrit ei ole asutatud käesoleva seaduse § 25 lõike 2 alusel.
(1) Akrediteeritud taaskasutusorganisatsioon, mis ei vasta käesoleva seaduse § 17 lõike 2 punktis 2¹ nimetatud tingimustele, viiakse vastavusse käesoleva seaduse § 17 lõike 2 punktis 2¹ nimetatud tingimustega hiljemalt 2010. aasta 1. juuliks.
(2) Kui akrediteeritud taaskasutusorganisatsiooni ei viida vastavusse käesoleva seaduse § 17 lõike 2 punktis 2¹ nimetatud tingimustega hiljemalt 2010. aasta 1. juuliks, tunnistab keskkonnaminister akrediteerimise otsuse kehtetuks. RT I 2010 10 45 13282694 2010-03-15
§ 39³. Õhukese plastkandekoti tarbimise vähendamine ja analüüs
(1) Keskkonnaministeerium analüüsib 2018. aasta 31. märtsiks käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 sätestatud meetmete tõhusust ja eesmärgipärasust, arvestades, et õhukese plastkandekoti tarbimine peab jääma 2019. aasta 31. detsembriks alla 90 õhukese plastkandekoti inimese kohta aastas ja 2025. aasta 31. detsembriks alla 40 õhukese plastkandekoti inimese kohta aastas, ning vajaduse korral esitab ettepanekud õigusakti muutmiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tarbimiseesmärkidest jäetakse välja eriti õhukesed plastkandekotid.
Käesoleva seaduse § 24¹ lõiget 3¹ rakendatakse pakendiettevõtjale alates 2020. aasta kohta koostatud audiitorkontrolli aruande kokkuvõtte esitamisest pakendiregistrile.
Kliimaministeerium analüüsib 2024. aasta 31. detsembriks käesoleva seaduse § 5 lõigetes 5–8 sätestatud meetmete tõhusust ja eesmärgipärasust, arvestades, et ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimine peab vähenema 2026. aastaks võrreldes 2022. aastaga, ning vajaduse korral esitab ettepanekud õigusakti muutmiseks.
§ 39⁷. Ühekordselt kasutatavate plasttoodete koguse andmete esitamine pakendiregistrile
Käesoleva seaduse § 24 lõikes 4¹ märgitud andmed tuleb pakendiettevõtjal esitada pakendiregistrile 2023. aasta kohta, lisades võimaluse korral nimetatud andmed 2022. aasta kohta.