(1) Testamenditäitja täidab seadusest tulenevaid ülesandeid, kui testamendist ei tulene teisiti.
(2) Testamenditäitja võib testamendis antud ülesannetest huvitatud isikute nõusolekul kõrvale kalduda, kui see on testaatori viimse tahte täitmise huvides. Kui huvitatud isikud ülesannetest kõrvalekaldumisega ei nõustu, lahendab vaidluse testamenditäitja nõudel kohus.
(3) Kuni pärandi vastuvõtmiseni pärija poolt on testamenditäitja kohustatud täitma käesoleva seaduse § 112 lõikes 3 nimetatud pärandi hooldaja kohustusi või taotlema pärandvara valitsemist.
(4) Testamenditäitja on kohustatud täitma annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud ja muud testamendist või pärimislepingust tulenevad kohustused.
(5) Testamenditäitja on kohustatud oma ülesannete täitmiseks vajalikku pärandvara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise.
(6) Testamenditäitja on kohustatud võtma pärandvara hulka kuuluva eseme oma valdusesse või tagama muul viisil selle eraldamise pärija varast, kui see on testamenditäitja ülesannete täitmiseks vajalik.
(7) Testamenditäitjal on õigus võtta pärandi suhtes kohustusi ja käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid, kui see on testamenditäitja ülesannete täitmiseks vajalik.
(8) Kui pärandaja on teinud korraldusi pärandvara jagamise kohta, on testamenditäitja kohustatud pärandvara pärijate vahel käesoleva seaduse §-de 152–161 kohaselt jagama.
(9) Testamenditäitja ülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses on testamenditäitjal õigus esindada pärijat või annakusaajat.
(1) Testamenditäitja peab pärijale välja andma pärandvara hulka kuuluvad esemed, mis on tema valduses ja mida ta ei vaja oma kohustuste täitmiseks.
(2) Kui testamenditäitja ei pea testaatori korraldust täitma isiklikult, võib ta selle täitmist nõuda pärijalt.
(1) Testamenditäitja vastutab oma kohustuste rikkumisega pärijale või annakusaajale süüliselt tekitatud kahju eest.
(2) Kui testaator on määranud mitu testamenditäitjat, kuid ei ole ülesandeid nende vahel jaganud, täidavad testamenditäitjad oma ülesandeid ühiselt ja vastutavad solidaarselt. Üksikult tegutseda on neil lubatud möödapääsmatu vajaduse korral. Testamenditäitjad vastutavad solidaarselt ka siis, kui nad on ülesanded omavahel ära jaganud.
(3) Kui mõni testamenditäitja oma ülesandeid ei täida või täita ei saa, jätkavad teised testamenditäitjad testamendi täitmist.
§ 84. Testamendi täitmise kulutused ja testamenditäitja tasu
(1) Vajalikud kulutused, mida testamenditäitja on oma kohustuste täitmiseks teinud, hüvitatakse pärandi arvel.
(2) Testamenditäitja võib nõuda oma tegevuse eest mõistlikku tasu, kui testamendist ei tulene teisiti. Kui testamenditäitja on pärija või annakusaaja, tuleb tasu määramisel arvestada pärandiosa või annaku väärtust, kui testaator ei ole määranud teisiti.
(3) Kui pärijad, annakusaajad ja testamenditäitja ei jõua tasu suuruses kokkuleppele, määrab testamenditäitja nõudel tasu suuruse kohus.
(1) Testamenditäitja on kohustatud oma tegevusest pärijatele ja annakusaajatele aru andma.
(2) Testamenditäitja on kohustatud viivitamata pärast oma ülesande vastuvõtmist esitama pärijale nimekirja pärandi esemetest, mida ta vajab oma kohustuste täitmiseks.
Kui testamenditäitja on oma kohustusi oluliselt rikkunud, võib kohus ta pärija, annakusaaja või muu pärandist huvitatud isiku nõudel testamenditäitja ülesandest vabastada.
(1) Testamenditäitja soovil tõestab notar testamenditäitja tunnistuse.
(2) Testamenditäitja tunnistuses tuleb märkida, millised on testamenditäitja õigused pärandvara valitsemisel ja käsutamisel ning pärandvara suhtes kohustuste võtmisel.
(3) Kehtetu
(1) Testaator võib testamendi või mõne selle osa igal ajal tühistada hilisema testamendi või pärimislepinguga.
(2) Notariaalse testamendi võib testaator tühistada notariaalse või koduse testamendiga või pärimislepinguga. Koduse testamendi võib testaator tühistada notariaalse või koduse testamendiga või testamendi hävitamisega või pärimislepinguga.
(3) Kui testaator on tühistanud ainult testamendi mõne osa, jääb testament muus osas kehtima.
(4) Varem tehtud testament kaotab hilisema testamendi või pärimislepinguga kehtivuse niivõrd, kuivõrd ta on hilisema testamendi või pärimislepinguga vastuolus.
(5) Kui testaator on testamendi tühistanud, ei jõustu tühistatule eelnenud testamendid, kui tühistavast testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.
(6) Kui testaator on notariaalse testamendi koduse testamendiga tühistanud või seda muutnud ja kodune testament on kaotanud käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud korras kehtivuse, kehtib notariaalne testament.
(7) Kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. Testamendi tühistamise hagi võib esitada kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates.
(1) Abikaasade vastastikune testament on testament, mille abikaasad teevad ühiselt ning milles nad nimetavad teineteist vastastikku pärijaks või teevad surma puhuks pärandi kohta muid korraldusi.
(2) Abikaasade vastastikuses testamendis sõltub ühe abikaasa tehtud korralduse kehtivus teise abikaasa tehtud korralduse kehtivusest, kui võib eeldada, et ühe abikaasa korraldust ei oleks tehtud teise abikaasa korralduseta. Kui abikaasad on teinud vastastikku teineteise kasuks korraldusi või määranud, kellele läheb üle üleelanud abikaasa pärand või muu vastastikuse testamendi alusel saadu, eeldatakse, et korraldust ei oleks tehtud teise abikaasa korralduseta.
(3) Abikaasade vastastikune testament tehakse notariaalselt tõestatud vormis.
§ 90. Abikaasade vastastikune testament kolmanda isiku kasuks
(1) Abikaasad võivad abikaasade vastastikuses testamendis, millega nad on teineteist vastastikku ainupärijaks nimetanud, määrata, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle tema surma korral.
(2) Kui abikaasade vastastikuses testamendis on määratud, et üleelanud abikaasa surma korral läheb tema pärand üle kolmandale isikule, ei ole üleelanud abikaasal, kes on pärandi vastu võtnud, õigust seda abikaasade vastastikuse testamendi korraldust muuta ega oma surma korraks teistsuguseid korraldusi teha.
(3) Kui abikaasade vastastikuses testamendis ei ole määratud, et pärand peab üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, läheb pärand kolmandale isikule üle üleelanud abikaasa surma päeval olnud koosseisus.
(4) Kui testamendi kohaselt peab pärand üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, on üleelanud abikaasal pärandi kasutamisel ja käsutamisel samad õigused kui eelpärijal.
§ 91. Ühine annak abikaasade vastastikuses testamendis
Kui abikaasad on vastastikuses testamendis, millega nad on teineteise vastastikku ainupärijaks nimetanud, määranud ühiselt kolmandale isikule annaku, tekib annaku täitmise nõue pärast üleelanud abikaasa surma, kui testamendist ei tulene teisiti.
§ 92. Iseseisev annak abikaasade vastastikuses testamendis
Kui abikaasad on vastastikuses testamendis määranud annaku varast, mis ei ole vajalik käesoleva seaduse § 89 lõikes 2 nimetatud korralduste täitmiseks, loetakse see iseseisvaks annakuks, mille on kohustatud täitma üleelanud abikaasa.
§ 93. Abikaasade vastastikuse testamendi tühistamine
(1) Abikaasade vastastikuses testamendis sisalduva, käesoleva seaduse § 89 lõikes 2 nimetatud korralduse võib mõlema abikaasa eluajal kumbki abikaasa ühepoolselt tühistada. Testament, millega tühistatakse esimeses lauses nimetatud korraldus, peab olema notariaalselt tõestatud. Korraldus loetakse tühistatuks, kui teine abikaasa on kätte saanud notariaalses korras edastatud teate korralduse tühistamise kohta.
(2) Pärast abikaasa surma saab teine abikaasa käesoleva seaduse § 89 lõikes 2 nimetatud korralduse tühistada üksnes juhul, kui ta loobub pärandist, mis talle vastastikuse testamendi alusel määrati.
(3) Kui abikaasad on vastastikuses testamendis määranud isiku, kellele läheb üle üleelanud abikaasa pärand või muu vastastikuse testamendi alusel saadu, ja see isik on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime pannud kuriteo või on tahtlikult ja oluliselt rikkunud oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust, saab üleelanud abikaasa omapoolse korralduse tühistada ka pärast vastastikuse testamendi alusel saadu vastuvõtmist.
(1) Abikaasade vastastikune testament muutub kehtetuks, kui:
1) abielu lahutati või on lõppenud enne pärandaja surma;
2) pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks oma kirjaliku nõusoleku;
3) pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ning oli esitanud kohtule sellekohase nõude.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui saab eeldada pärandaja teistsugust tahet.
(1) Pärimisleping on pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest.
(2) Kokkulepe, millega on ette nähtud pärimislepingu pooleks oleva isiku kohustus, mis on pärandi, annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu saamise või pärimisest loobumise aluseks, ei ole pärimislepingu osa ja sellele ei kohaldata pärimislepingu kohta sätestatut.
(3) Pärimislepingu, samuti selle muutmise või lõpetamise kokkuleppe sõlmib pärandaja isiklikult. Pärimislepingu saab pärandajana sõlmida üksnes teovõimeline isik.
(4) Pärimislepingus sisalduvatele ühepoolsetele või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata korraldustele kohaldatakse testamendi kohta sätestatut.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud korralduse saab tühistada ka pärimislepingus, millega tühistatakse lepingujärgne korraldus. Kui pärimisleping lõpetatakse lepingust taganemisega või uue pärimislepinguga, kaotab ühepoolne korraldus kehtivuse.
(1) Pärimislepinguga ei või kitsendada pärandaja õigust vallata, kasutada ja käsutada oma vara.
(2) Lepingujärgne pärija või annakusaaja ei omanda pärimislepingu alusel pärandaja eluajal õigusi pärandaja varale.
(3) Kui pärandaja on teinud kingituse eesmärgiga tekitada kahju lepingujärgsele pärijale või annakusaajale, võib lepingujärgne pärija või annakusaaja ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates nõuda kinkelepingu kehtetuks tunnistamist ja kingisaajalt kingi väljaandmist alusetu rikastumise sätete kohaselt.
(1) Pärimislepinguga määratud annaku täitmisele kohaldatakse testamendiga määratud annaku täitmise kohta sätestatut.
(2) Abikaasade või registreeritud elukaaslaste vahel sõlmitud pärimislepinguga pärandaja abikaasale, registreeritud elukaaslasele või kolmandale isikule annaku määramine muutub kehtetuks, kui:
1) abielu on lõppenud enne pärandaja surma;
1¹) kooseluleping on lõpetatud enne pärandaja surma;
2) pärandaja oli enne oma surma taotlenud abielu lahutamist või andnud abielu lahutamiseks oma kirjaliku nõusoleku;
2¹) pärandaja oli enne oma surma teinud kooselulepingu lõpetamiseks notariaalselt tõestatud tahteavalduse või esitanud selleks kohtule hagi;
3) pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ning oli esitanud sellekohase hagi;
4) pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma kooselulepingu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule selleks hagi.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui saab eeldada pärandaja teistsugust tahet.
(4) Kui pärandaja on pärimislepinguga annakuks määratud eseme hävitanud, seda kahjustanud või muutnud muul viisil selle üleandmise võimatuks eesmärgiga tekitada kahju lepingujärgsele annakusaajale, on annakusaajal õigus annakuna saada rahasumma, mis vastab eseme väärtusele.
(1) Kui pärandaja seadusjärgne pärija on pärandajaga sõlmitud lepinguga loobunud oma seadusjärgsest pärimisõigusest, on pärima õigustatud isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist. Pärimisest loobunul ei ole sundosa saamise õigust.
(2) Lepinguga võib loobuda ka õigusest sundosale.
(3) Kui pärija loobub oma seadusjärgsest pärimisõigusest teise isiku kasuks, kehtib loobumine üksnes juhul, kui isik, kelle kasuks loobuti, saab pärijaks, kui lepinguga ei ole määratud teisiti.
(4) Kui pärandaja alaneja sugulane loobub seadusjärgsest pärimisõigusest, loetakse, et loobutud on pärandaja teiste alanejate sugulaste, pärandaja abikaasa ja registreeritud elukaaslase kasuks, kui lepinguga ei ole määratud teisiti.
Kui pärandaja alaneja või külgjoones sugulane on lepinguga pärimisest loobunud, ei päri loobunu alanejad sugulased, kui lepinguga ei ole määratud teisiti.
(1) Kui kolmas isik, kes on pärimislepinguga määratud pärijaks või annaku saajaks, pärandist loobub või pärandit või annakut vastu ei võta, kaotab leping selles osas kehtivuse.
(2) Pärimislepingu pooled võivad lepingut muuta või selle lõpetada kolmanda isiku nõusolekuta.
(3) Abikaasade või registreeritud elukaaslaste vahel sõlmitud pärimislepingule, millega nad on nimetanud teineteise vastastikku ainupärijaks ja milles on määratud, kellele läheb üle üleelanud abikaasa või registreeritud elukaaslase pärand või muu pärimislepingu alusel saadu, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 90 sätestatut.
(1) Pärimislepingu või selles sisalduva korralduse võib lepingupoolte eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga.
(2) Kui pärimislepingu sõlmimisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse pärimislepingu tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma pärimislepingu tühistamist nõuda ka isik, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral.
(3) Pärimislepingu tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. Pärimislepingu tühistamise hagi võib esitada kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates.
(1) Pärandaja võib pärimislepingust taganeda, kui:
1) taganemisõigus on pärimislepinguga kokku lepitud;
2) õigustatud isik on pärandaja, tema abikaasa, registreeritud elukaaslase või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime pannud kuriteo;
3) teine lepingupool rikub tahtlikult oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust;
4) pärimisleping on sõlmitud, pidades silmas käesoleva seaduse § 95 lõikes 2 nimetatud pärimislepingu pooleks oleva isiku kohustust, mis seisneb pärandajale tema eluajal korduvate kohustuste täitmises, eelkõige ülalpidamise tagamises, ning kohustatud isik rikub kohustust tahtlikult ja oluliselt.
(2) Pärimislepingust taganemine toimub teisele lepingupoolele notariaalselt tõestatud avalduse tegemisega. Kui pärandaja on piiratud teovõimega, ei vaja ta taganemiseks seadusliku esindaja nõusolekut.
(3) Kui pärimislepingus on käesoleva seaduse § 95 lõikes 1 nimetatud korraldusi teinud mõlemad lepingupooled (edaspidi vastastikune pärimisleping), muutub käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul ühe lepingupoole taganemisel kogu leping kehtetuks, välja arvatud juhul, kui pärimislepingust ei tulene teisiti.
(4) Vastastikuse pärimislepingu korral lõpeb taganemisõigus teise lepingupoole surmaga. Pärast lepingupoole surma võib teine pärimislepingu pool oma korralduse ühepoolselt tühistada üksnes juhul, kui ta loobub talle pärimislepinguga eraldatust.
(1) Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa.
(1¹) Registreeritud elukaaslasel, kelle suhtes oli pärandajal surma hetkel kehtiv ülalpidamiskohustus, on õigus nõuda pärijalt sundosa käesolevas peatükis sätestatud eeldustel ja korras.
(2) Pärandaja vanemad ja kaugemad alanejad sugulased ei ole sundosa nõudmiseks õigustatud, kui alaneja sugulane, kes välistaks nad seadusjärgse pärimise korral, saab nõuda sundosa või võtab talle pärandatu vastu.
(3) Kui testamendi või pärimislepinguga on isikule määratud sundosa, ei loeta seda kahtluse korral pärijaks nimetamiseks.
(4) Sundosa nõue tekib pärandi avanemisega. Nõue on pärandatav ja üleantav.
(5) Sundosa nõue on suunatud raha maksmisele käesoleva seaduse §-s 105 sätestatud suuruses.
(1) Sundosa on pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Isikuid, kes on lepinguga pärimisest loobunud, sundosa suuruse väljaselgitamisel arvesse ei võeta.
(2) Kui sundosa nõudmiseks õigustatud isikule on pärandatud pärandiosa, mis on väiksem kui sundosa, siis võib ta nõuda kaaspärijatelt sundosana puuduolevat osa.
(3) Kui mitmest pärijast on ühel sundosa saamise õigus, siis võib ta pärast pärandi jagamist keelduda mõne teise sundosa saamiseks õigustatu nõude rahuldamisest niivõrd, et talle jääks tema sundosa. Puudujääva osa eest vastutavad ülejäänud pärijad.
(4) Kui sundosa saamiseks õigustatud isikule on määratud annak, on tal sundosanõue üksnes juhul, kui ta loobub annakust. Kui annaku väärtus on väiksem kui sundosa, võib isik nõuda pärijatelt sundosa ulatuses, mille ta annakuna sai vähem, kui ta sundosana oleks saanud.
(1) Sundosa suuruse kindlakstegemisel võetakse aluseks pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise päeva seisuga.
(2) Sundosa määramisel arvestatakse pärandina ka eelpärandit, abikaasa ja registreeritud elukaaslase eelosa ja pärandaja poolt teistele isikutele sundosa vähendamise eesmärgil viimase kolme aasta jooksul enne pärandaja surma tehtud kingitusi.
(3) Sundosa määramisel ei arvestata pärandina pärandaja matmiskulusid, pärandvara nimekirja koostamise ja pärandvara hindamise kulusid ning pärandaja ülalpidamisel olnud isikute ühe kuu ülalpidamise kulusid.
(4) Sundosa määramisel ei arvestata pärandina õigusi ja kohustusi, mis sõltuvad edasilükkavast tingimusest. Õigused ja kohustused, mis sõltuvad äramuutvast tingimusest, võetakse arvesse mittetingimuslikena. Tingimuse saabumisel tehakse muutunud õiguslikule olukorrale vastav tasaarvestus.
(5) Kui pärandaja on teinud kolmandale isikule kingituse eesmärgiga tekitada kahju sundosa nõudmiseks õigustatule, võib sundosa nõudmiseks õigustatu ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates nõuda sundosa täiendamist summa võrra, mille võrra sundosa suureneks, kui kingitud ese loetaks pärandi hulka kuuluvaks.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud nõuet ei rahuldata, kui kingituse tegemisest on möödunud kümme aastat. Kui kingitus on tehtud pärandaja abikaasale või registreeritud elukaaslasele, ei alga tähtaeg enne abielu või registreeritud kooselu lõppemist.
(7) Kui pärija ise on õigustatud nõudma sundosa, võib ta keelduda sundosa täiendamisest sel määral, et talle jääks tema oma sundosa, kaasa arvatud see, mis kuuluks talle sundosa täiendusena.
(1) Kui pärijaks nimetatud sundosa saamiseks õigustatud isiku õigusi on piiratud järelpärija või testamenditäitja määramisega või kui teda on koormatud sihtkäsundiga, ei kehti piirang või koormatis juhul, kui talle pärandatud pärandiosa on väiksem kui pool talle seadusjärgselt kuuluvast pärandiosast.
(2) Kui pärandatud pärandiosa on suurem, võib sundosa saamiseks õigustatud isik nõuda sundosa pärandiosast loobumise korral. Loobumistähtaeg algab hetkest, kui sundosa saamiseks õigustatu saab teada piirangust või koormamisest.
(3) Pärijaks nimetamise piiramisega on võrdne sundosa saamiseks õigustatu nimetamine järelpärijaks.
(1) Pärandaja võib testamendi või pärimislepinguga sundosast ilma jätta isiku, kes on pärandaja, tema abikaasa, registreeritud elukaaslase või pärandaja alaneja või üleneja sugulase või muu pärandajale eriliselt lähedase isiku vastu toime pannud kuriteo, või isiku, kes on tahtlikult ja oluliselt rikkunud oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust. Sel juhul peab pärandaja väljendama sundosast ilmajätmise põhjuse.
(2) Sundosast ilmajätmine on kehtetu, kui pärandaja on ilmajätmise põhjuse jätnud märkimata või põhjus ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule.
(1) Sundosa nõue aegub kolme aasta möödumisel hetkest, kui sundosa saamiseks õigustatu saab teada pärandi avanemisest ja tema õigusi mõjutavast käsutusest.
(2) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust aegub sundosa nõue kümne aasta möödumisel pärandi avanemisest.
(3) Kui sundosa nõude tekkimise eelduseks on pärandist või annakust loobumine, kohaldatakse aegumise algusele käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut.
(1) Pärandaja surma korral rakendab kohus pärandvara hoiumeetmeid, kui:
1) pärija ei ole teada;
2) pärija ei viibi pärandvara asukohas;
3) ei ole teada, kas pärija on pärandi vastu võtnud;
4) pärija on piiratud teovõimega isik ja talle ei ole määratud eestkostjat;
5) esinevad muud seaduses sätestatud alused.
(2) Pärandvara hoiumeetmed on:
1) pärandvara valitsemise korraldamine;
2) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi tagamise abinõude rakendamine.
(3) Kehtetu
(1) Pärandvara hoiumeetmeid võib rakendada kuni pärandi vastuvõtmiseni pärijate poolt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Kohus rakendab pärandvara hoiumeetmeid omal algatusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Kohus võib pärandvara hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes nõuet omava isiku taotlusel, kui hoiumeetmete rakendamata jätmine võiks ohustada nimetatud isikule kuuluva nõude rahuldamist pärandvara arvel.
(4) Vaidluse korral, kes on pärija, võib kohus pärandvara hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärimisõiguse tunnustamist nõudva isiku taotlusel.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud juhul võib hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärast pärandi vastuvõtmist pärijate poolt, eelkõige juhul, kui pärija tegevus või varaline olukord võivad seada ohtu pärandvara säilimise ja nõuete rahuldamise pärandvara arvel.
(6) Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutus, notar ning kohtutäitur on kohustatud teatama kohtule neile teatavaks saanud hoiumeetmete rakendamise vajadusest.
(1) Pärandvara valitsemiseks nimetab kohus pärandi hooldaja, kellele kohus võib anda korraldusi vara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks. Koos pärandi hooldaja nimetamisega määrab kohus pärandi inventuuri tegijaks kohtutäituri, kohaldades vastavalt käesoleva seaduse § 138–141.
(2) Hooldajaks võib olla isik, kes saab pärandvara nõuetekohaselt valitseda ja kes on sobiv hooldaja kohustusi täitma. Kohus võib hooldaja, kes pärandvara nõuetekohaselt ei valitse, hooldaja kohustustest vabastada.
(3) Hooldaja on kohustatud:
1) vara heaperemehelikult valitsema ning tagama selle säilimise;
2) andma pärandvara arvel ülalpidamist käesoleva seaduse §-s 132 nimetatud isikule;
3) täitma pärandvara arvel pärandvaraga seotud kohustused;
4) aru andma vara valitsemisest kohtule ja pärijatele;
5) võtma käesoleva seaduse § 111 lõikes 3 nimetatud juhul, samuti muul juhul, kui see on vajalik pärandvara säilimise tagamiseks, pärija või kolmanda isiku valduses oleva pärandvara oma valdusesse või tagama muul viisil selle eraldamise pärija varast;
6) esitama vajaduse korral pärimismenetluse algatamise avalduse notarile või kui Eesti notar ei ole pädev pärimismenetlust läbi viima, siis rakendama muid meetmeid pärija isiku väljaselgitamiseks.
(4) Hooldaja võib pärandvara käsutada üksnes oma kohustuste täitmiseks ja pärandvara valitsemisega seonduvate kulude katmiseks. Hooldajal ei ole õigust kohtu loata käsutada pärandvara hulka kuuluvat kinnisasja.
(5) Pärijal ei ole õigust käsutada pärandvara, mis on antud hooldaja valitseda.
(6) Kohus võib keelduda pärandvara valitsemise määramisest, kui pärandvara ei ole eelduslikult piisav valitsemisega seotud kulutuste hüvitamiseks. Kohus määrab sellisel juhul pärandvara valitsemise, kui valitsemist taotlenud isik tasub deposiidina selleks ettenähtud kontole summa, mis eelduslikult vastab tekkivatele kulutustele.
(7) Kui pärija ei ole selgunud kuue kuu jooksul pärandi avanemisest arvates, samuti juhul, kui pärandi vastu võtnud pärija ei ole kuue kuu jooksul pärandi vastuvõtmisest arvates asunud pärandvara valitsema, võib pärandi hooldaja pärast inventuuri tegemist pärandvara müüa ning hoiustada pärandvara müügist saadu. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut.
(1) Kui on määratud pärandvara valitsemine, peab pärandi hooldaja pärast inventuuri tegemist rahuldama pärandvara nimekirja kantud nõuded, mille täitmise tähtpäev on saabunud. Nõuded, mille täitmise tähtpäev ei ole saabunud, võib hooldaja rahuldada üksnes pärija nõusolekul. Kui hooldaja esitatud nõude vaidlustab, otsustab nõude rahuldamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus.
(2) Kui hooldus on määratud vastavalt käesoleva seaduse § 111 lõikele 3, on hooldaja kohustatud pärast pärandvara nimekirja koostamist rahuldama pärandvara arvel kõik pärandvara nimekirja kantud nõuded käesoleva seaduse §-s 142 nimetatud järjekorras. Pärandvara ei või pärijale välja anda enne nõuete rahuldamist. Kui hooldaja või pärija esitatud nõude vaidlustab, otsustab nõude rahuldamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus.
(1) Kohus lõpetab pärandvara hoiumeetmed, kui on ära langenud käesoleva seaduse §-des 110 ja 111 sätestatud hoiumeetmete rakendamise alused.
(2) Kohus lõpetab pärandvara valitsemise juhul, kui pärandvara ei ole piisav valitsemisega seotud kulutuste hüvitamiseks ja kohtu määratud tähtaja jooksul ei tasuta deposiidina selleks ettenähtud kontole summat, mis eelduslikult vastab valitsemise käigus tekkivatele kulutustele.
(3) Kui hoiumeetmete rakendamine on otsustatud vastavalt käesoleva seaduse § 111 lõigetele 3 ja 4, tuleb enne hoiumeetmete lõpetamist ära kuulata hoiumeetmete rakendamist taotlenud isik.
(1) Pärija võib pärandi vastu võtta või pärandist loobuda.
(2) Pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta.
§ 117. Vastuvõtmine ja loobumine testamendi ja lepingu järgi
(1) Kui testamendi- või lepingujärgne pärija on pärandist loobunud, ei saa ta testamendi või lepinguga temale määratud pärandit seadusjärgselt pärida, välja arvatud pärandi sundosa.
(2) Kui pärija on õigustatud pärima nii testamendi kui ka lepingu järgi, võib ta pärandi vastu võtta omal valikul kas testamendi või lepingu järgi või mõlema järgi, kui testament ja leping ei ole omavahel vastuolus.
(1) Kui pärija käesoleva seaduse §-s 119 sätestatud tähtaja jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.
(2) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust võib pärija pärandi vastuvõtmiseks enne käesoleva seaduse §-s 119 sätestatud tähtaja möödumist teha pärimisasja lahendavale notarile avalduse, mille notar tõestab.
(3) Pärandist loobumiseks tuleb käesoleva seaduse §-s 119 sätestatud tähtaja jooksul esitada notarile avaldus, mille notar tõestab.
(4) Kehtetu
(1) Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest.
(2) Notar võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega pärima õigustatud isiku taotlusel pikendada või määrata uue tähtaja, kui pärima õigustatud isik on lasknud tähtaja mööda mõjuval põhjusel ja kui teised pärima õigustatud isikud sellele vastu ei vaidle. Vaidluse korral lahendab asja kohus.
Kui pärima õigustatud isik sureb, jõudmata pärandit vastu võtta või sellest loobuda, on tema pärijatel õigus pärandist loobuda sama tähtaja jooksul, mille jooksul neil on õigus pärima õigustatud isiku pärandist loobuda.