(1) Käesolev seadus sätestab keskkonna kasutusõiguse tasu, sealhulgas loodusvara kasutusõiguse tasu ja keskkonnahäiringu hüvitamise tasu määramise alused ning saastetasumäärad, nende arvutamise ja tasumise korra ning keskkonnakasutusest riigieelarvesse laekuva raha kasutamise alused ja sihtotstarbe.
(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
Keskkonnatasude kehtestamisel ja rakendamisel lähtutakse keskkonnakaitse vajadusest, riigi majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast ning käesolevas seaduses sätestatud juhul ka tasustatavast loodusvarast loodavast väärtusest ja riigi tulu teenimise eesmärgist, tekitatavast keskkonnahäiringust ning keskkonnakasutuse eesmärgist ja viisist.
(1) Keskkonnatasu käesoleva seaduse tähenduses on keskkonna kasutusõiguse hind.
(2) Keskkonnakasutus käesoleva seaduse tähenduses on:
1)
2) maavara kaevandamine;
3) veevõtt;
4) kalapüük;
5) jahipidamine;
6) saasteainete väljutamine välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse;
7) jäätmete kõrvaldamine ladestamise teel prügilasse või muude toimingute abil, mille tulemuseks on jäätmete keskkonda viimine (edaspidi jäätmete kõrvaldamine);
7¹) jäätmete põletamine energia saamise otstarbel (edaspidi jäätmete põletamine energiakasutuse otstarbel või jäätmete energiakasutus);
8) tuuleenergiast elektrienergia tootmine;
9) raadamine.
(3) Keskkonnatasu jaguneb loodusvara kasutusõiguse tasuks, saastetasuks ja keskkonnahäiringu hüvitamise tasuks.
(4) Loodusvarade kasutusõiguse tasu makstakse käesoleva seaduse alusel kehtestatud tasumäärade järgi. Tasumäärade kehtestamisel arvestatakse loodusvaravarude seisundit, kasutuskohta, kvaliteeti, defitsiitsust, kasutusviisi keskkonnaohtlikkust, muude loodusvarade kaitse vajadust ning käesolevas seaduses sätestatud juhul ka tasustatavast loodusvarast loodavat väärtust. Maavara kaevandamisõiguse tasumäära kehtestamisel üle käesolevas seaduses sätestatud alammäärade lähtutakse riigi tulu teenimise eesmärgist. Energeetilise maavara puhul lähtutakse lisaks tulu teenimise eesmärgile energeetilisest maavarast toodetavast lisandväärtusest.
(5) Loodusvara on käesoleva seaduse tähenduses defitsiitne, kui selle kvaliteedil ja kogusel on riigi majandusarengu jaoks oluline tähtsus, kuid selle varud on piiratud.
(5¹) Metsamaal raadamisõiguse tasumäära kehtestamisel lähtutakse eesmärgist kompenseerida raadamisest tingitud süsinikuvaru ja süsiniku sidumise võime kahanemine maakasutussektoris.
(6) Saastetasu makstakse käesoleva seadusega kehtestatud saastetasumäärade järgi. Tasumäärade kehtestamisel arvestatakse heitekoha saastetundlikkust, saasteaine ohtlikkust, parima võimaliku tehnika kasutamist ja ringmajanduse põhimõtteid.
(7) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasu makstakse käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud põhimõtete järgi. Tasumäärade ja nende arvutamise aluste kehtestamisel arvestatakse tegevusega kaasneva keskkonnahäiringu ulatust, mõjupiirkonda ja intensiivsust.
§ 4. Keskkonnatasude rakendamise eesmärk ja kasutamise põhialused
(1) Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on vältida või vähendada keskkonnakasutusega, sealhulgas loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda väljutamisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju, suunata loodusvara ja jäätmeid tõhusamalt kasutama, hüvitada keskkonnahäiringut ning teenida riigile tulu loodusvara kasutada andmisest.
(2) Keskkonnatasudest saadav raha jaotatakse käesoleva seadusega sätestatud ulatuses riigieelarve ja keskkonnakasutuse asukoha või muul alusel määratud kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvete vahel.
(3) Keskkonnakasutusest riigile laekuvast tulust eraldatakse riigieelarvega Kliimaministeeriumile vahendid sihtotstarbeliseks kasutamiseks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 1 sätestatud eesmärkide täitmiseks, sealhulgas taastuvate loodusvarade taastootmiseks ja kaitseks, ning süsinikuvaru säilitamiseks, süsinikusidumise suurendamiseks, ringmajanduse edendamiseks ja metsa kaitseks ning säästvaks majandamiseks.
(4)
(5) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasust saadava raha jaotamisel lähtutakse läheduse põhimõttest, enim mõjutatud osapooltest ja nende õigusest saada keskkonnahäiringu eest hüvitist.
(1) Keskkonnatasu maksab isik, kes on saanud keskkonnaloaga või seadusega sätestatud muul alusel õiguse eemaldada looduslikust seisundist loodusvara, väljutada keskkonda saasteaineid, põletada jäätmeid energiakasutuse otstarbel või kõrvaldada jäätmeid või on teinud seda vastavat õigust omamata, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Keskkonnaluba käesoleva seaduse tähenduses on:
1)
1¹) keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 41 lõikes 1 nimetatud tegevusteks antav keskkonnaluba;
2) kaevise tarbimise või võõrandamise luba;
3) keskkonnakompleksluba;
4)
5) kalalaeva kalapüügiluba, kaluri kalapüügiluba, eripüügiluba, harrastuskalapüügiõiguse eest tasumist tõendav dokument ja kalastuskaart;
6) jahipidamisõiguse tasu maksmist tõendav dokument või elektrooniline kinnitus selle kohta;
7)
8)
9)
10) tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatis ja kasutusluba;
11) raadamiseks esitatud metsateatis.
(3) Keskkonnatasu maksmise kohustus ei laiene isikule, kelle keskkonnakasutuse ulatus ei nõua keskkonnaloa olemasolu, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(4) Kui isik kasutab loodusvara, heidab keskkonda saasteaineid, põletab jäätmeid energiakasutuse otstarbel või kõrvaldab jäätmeid keskkonnaloas lubatust suuremas koguses, loa omamise nõuet eirates või keelatud kohas, maksab ta keskkonnatasu kõrgendatud määra järgi.
(5) Kui saasteaineid heidetakse keskkonda või jäätmeid kõrvaldatakse kütuseterminalist, mootorsõidukilt, ujuvvahendilt, lennukilt või rongilt selleks mitteettenähtud kohas, sõltumata saasteainete keskkonda väljutamise või jäätmete kõrvaldamise põhjusest, maksab saastetasu kütuseterminali omanik või mootorsõiduki, ujuvvahendi, lennuki või rongi otsene valdaja.
(6) Keskkonnatasu ei võeta, kui loodusvara kasutamine, saasteainete väljutamine keskkonda, jäätmete energiakasutus või kõrvaldamine keskkonnaloata või lubatust suuremas koguses toimub:
1) sellega tekitatud kahjustusest veelgi suurema kahju ärahoidmiseks;
2) inimohvreid põhjustada võiva õnnetuse ärahoidmiseks;
3) loodusõnnetuse toimel või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks.
(6¹) Keskkonnatasu ei võeta, kui põhjavee ümberjuhtimine on vältimatu õiguslikul alusel ehitatud ehitise kaitseks, välja arvatud korrastamata kaevandus ja karjäär.
(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 6¹ nimetatud juhtudel teeb keskkonnatasu maksmisest vabastamise otsuse valdkonna eest vastutav minister keskkonnatasu maksja põhjendatud taotluse alusel, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Keskkonnatasu maksmise kohustuse võib valdkonna eest vastutav minister käesoleva seadusega sätestatud tingimustel ja mahus asendada keskkonnakahjustusi vältivate või vähendavate abinõude rahastamise kohustusega.
(1) Raadamisõiguse tasu makstakse õiguse eest teha metsamaal raadamist. Raadamisõiguse tasu maksab metsateatise esitaja.
(1¹) Kui raadamist kavandatakse metsateatist esitamata riigi julgeoleku, sealhulgas sõjalise riigikaitse tagamise eesmärgi täitmiseks riigikaitsemaal või maakatastriseaduse § 18 lõikes 1¹ sätestatud juhul muu sihtotstarbega maal või ehitusseadustiku § 115 lõigetes 1 ja 1¹ sätestatud riigikaitselise ehitise või kavandatava riigikaitselise ehitise alusel maal või selle teenindamiseks vajalikul maal, maksab raadamisõiguse tasu asjaomane valitsusasutus.
(1²) Kui raadamist kavandatakse metsateatist esitamata ehitusseadustiku § 115 lõikes 1¹ sätestatud juhul eraõigusliku juriidilise isiku riigikaitselise ehitise või kavandatava riigikaitselise ehitise alusel maal või selle teenindamiseks vajalikul maal või maakatastriseaduse § 18 lõikes 1¹ sätestatud juhul muu sihtotstarbega maal, maksab raadamisõiguse tasu eraõiguslik juriidiline isik.
(2) Raadamisõiguse tasu määra ja selle arvutamise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=112052026013&id=114062024003 määrusega.
(3) Raadamisõiguse tasu määra kehtestamisel lähtutakse Eesti metsamaale talletatud orgaanilise süsiniku kogusest pindalaühiku kohta, metsamaa süsiniku sidumise potentsiaalist pindalaühiku kohta ja kasvuhoonegaaside heitkoguste keskmisest turuhinnast Euroopa Liidus tasumäära arvestamisele eelnenud kümne aasta jooksul.
(4) Raadamisõiguse tasu alammäär raadatava metsamaa hektari kohta on 4000 eurot ja ülemmäär 8000 eurot.
(5) Raadamisõiguse tasu ei nõuta, kui:
1) raadatakse metsaseaduse § 32 lõike 2 punktis 2 sätestatud eesmärgil;
2) rekonstrueeritakse maaparandussüsteeme, rajatakse olemasolevatesse maaparandussüsteemidesse keskkonnakaitserajatisi, tehakse maaparandushoiutöid või hooldatakse riigipiiri taristut;
3) hooldatakse olemasolevaid trasse;
4) raadatakse alal, mis on väiksem kui 0,1 hektarit;
5) raadatakse Eesti Looduse Infosüsteemi kantud nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) I lisa elupaigatüübi või kaitsealuse liigi kasvukoha või elupaiga taastamiseks või looduskaitseseaduse alusel kaitse alla võetud pindalalisel kaitstaval loodusobjektil, tehes kaitsekorras, kaitsekorralduskavas ning liigi kaitse ja ohjamise või elupaiga tegevuskavas ettenähtud tegevust, et saavutada kaitse-eesmärk;
6) raadatakse eesmärgiga taastada kuivendusest rikutud soode veerežiim;
7) rekonstrueeritakse või hooldatakse sademevee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid, sealhulgas sademevee ärajuhtimise kraave ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse tähenduses.
(6) Raadatava ala suuruse arvestamisel on pindala mõõtmistäpsuseks 0,1 hektarit.
(1) Maavara kaevandamisõiguse tasu makstakse riigile kuuluva maavara kaevandamise, kasutamise või kasutuskõlbmatuks muutmise eest.
(2) Maavara kaevandamisõiguse tasumäärad kehtestab Vabariigi Valitsus ./dyn=112052026013&id=109072016026 määrusega. Kaevandamisõiguse tasumäär kehtestatakse maavara tonni või kuupmeetri kohta, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud alam- ja ülemmääradest.
(3) Riigile kuuluva maavara kaevandamisõiguse tasu alam- ja ülemmäärad on:
1) dolokivi – 0,76 ja 5,24 eurot kuupmeetri eest;
2) fosforiit – 1,53 ja 3,19 eurot tonni eest;
3) aluskorra ehituskivi – 1,27 ja 2,57 eurot kuupmeetri eest;
4) kruus – 0,57 ja 3,38 eurot kuupmeetri eest;
5) liiv – 0,25 ja 3,19 eurot kuupmeetri eest;
6) lubjakivi – 0,83 ja 5,11 eurot kuupmeetri eest;
7) põlevkivi – 0,275 ja 13 eurot tonni eest;
8) savi – 0,51 ja 1,91 eurot kuupmeetri eest;
9) turvas – 0,29 ja 2,87 eurot tonni eest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata maavara kaevandamise eest tasu ei nõuta.
(5)
(5¹) Liiva ja kruusa kaevandamise korral maismaal allpool põhjavee taset seda taset alandamata rakendatakse kaevandamisõiguse tasu arvutamisel koefitsienti 0,5.
(6) Turba kaevandamisõiguse tasumäärad kehtivad arvestusliku turba kohta niiskusesisaldusega 40 protsenti.
(7) Maavara kaevandamisõiguse tasu ei nõuta, kui:
1) maavara või maavarana arvele võtmata kivimit, setendit, vedelikku või gaasi võtab füüsilisest isikust kinnisasja omanik maapõueseaduse § 95 lõikes 1 nimetatud otstarbel;
2) maavara kasutatakse või muudetakse kasutuskõlbmatuks ulatuses, mis on vajalik vara või keskkonna kaitseks erakorralises olukorras nagu tulekahju, üleujutus või muu õnnetus. Kaevandamisõiguse tasu maksmisest vabastatud maavara koguse määrab kaevandamisloa omaniku kirjalikul taotlusel kaevandamisloa andja.
(8) Maavara kaevandamisõiguse tasumäära kehtestamisel lähtutakse maavara kvaliteedist, defitsiitsusest, kaasnevate maavarade kaitsevajadusest, kaevandamiskoha ökoloogilisest väärtusest, kaevandamistingimustest, maavarasid tõhusamalt kasutama suunamise vajadusest, maavarast loodavast väärtusest ning maavarade kasutusalast ja alternatiivsete materjalide kasutamisvõimalustest samal eesmärgil. Maavara kaevandamisõiguse tasumäära kehtestamisel üle käesolevas seaduses sätestatud alammäärade lähtutakse riigi tulu teenimise eesmärgist. Energeetilise maavara puhul lähtutakse lisaks tulu teenimise eesmärgile energeetilisest maavarast toodetavast lisandväärtusest.
(9) Ehitamise ja maaparandussüsteemi ehitamise käigus üle jääva maavara eest, mida tarbitakse sama kinnisasja piires, või kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise ning pealmaakaevandamisel eemaldatava maavara katendi ja mäeeraldise teenindusmaalt looduslikust seisundist eemaldatava maavara ning maavarana arvele võtmata kivimi ja setendi võõrandamise ning väljaspool mäeeraldist või mäeeraldise teenindusmaad tarbimise eest tuleb tasuda maavara kaevandamisõiguse tasu või maavarana arvele võtmata kivimi või setendi, kaevise või katendiga võrdväärseks määratud maavara kaevandamisõiguse tasu.
(9¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud tasu maksmise kohustust ei kohaldata maanteekraavide puhastamise, tehnovõrkude ja -rajatiste rajamise projektiga määratud mahus või projekti puudumisel vastava töö tegemiseks põhjendatud mahus tekkivale kaevisele ning tee ehitamisel saadud kaevisele, kui seda kasutatakse sama objekti tarbeks.
(9²) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud tasu maksmise kohustust ei kohaldata riigi omandisse kuuluvate maanteede ja raudteede ehitamisel vastava projektiga määratud mahus tekkivale pinnakatte kaevisele, sõltumata selle kasutuskohast.
(10) Maavara, millega võrdväärseks maavarana arvele võtmata kivim, setend, kaevis või katend tunnistatakse, määrab olemasoleva teabe põhjal Keskkonnaamet. Kaevandamisõiguse tasu maksmisel kohaldatakse võrdväärseks määratud maavara madalaima tasumääraga alaliigi tasumäära. Kui maavarana arvele võtmata kivim, setend, kaevis või katend ei ole olemuselt ega kasutusalalt võrdväärne ühegi käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud maavaraga, siis selle eest maavara kaevandamisõiguse tasu ei nõuta.
§ 9¹. Energeetilise maavara kaevandamisõiguse tasu
(1) Energeetilised maavarad käesoleva seaduse tähenduses on:
1) põlevkivi;
2) hästilagunenud turvas.
(2) Energeetilise maavara kaevandamisõiguse tasumäära kehtestamisel lähtutakse tasustatavast maavarast toodetavast lisandväärtusest. Tasumäärade tasemed ning nende kehtimise aluseks olevad hinnatasemed sätestatakse Vabariigi Valitsuse ./dyn=112052026013&id=109072016026 määrusega.
(3) Kliimaministeerium jälgib energeetilisest maavarast toodetud energiatoodete ja energeetilisest maavarast loodavat väärtust mõjutavate tegurite turuväärtuste muutumist, mille alusel Vabariigi Valitsus energeetilistele maavaradele tasumäärad kehtestab, ning avaldab analüüsi tulemused regulaarselt oma veebilehel.
(4) Vabariigi Valitsus teeb vajaduse korral ettepaneku energeetilise maavara kaevandamisõiguse tasumäära ülempiiri tõstmiseks, kui see on vajalik ettenähtavas perioodis õiglase tulu teenimiseks.
(1) Vee erikasutusõiguse tasu makstakse õiguse eest võtta veekogust või põhjaveekihist vett erikasutuse korras, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel.
(2) Vee erikasutusõiguse tasu ei nõuta, kui vett võetakse:
1) vee-energia saamiseks;
2) põllumajandusmaa, sealhulgas katmikalade niisutamiseks;
3) vesiviljeluse tarbeks.
4)
5)
(3) Ühe kuupmeetri veevõtu erikasutusõiguse tasumäära kehtestab Vabariigi Valitsus ./dyn=112052026013&id=121112014011 määrusega, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud alam- ja ülemmääradest.
(4) Vee erikasutusõiguse tasu alam- ja ülemmäärad eurodes tuhande kuupmeetri eest on:
1) pinnavesi – 14,65 ja 38,34;
2) pinnavesi jahutusveena – 1,55 ja 7,66;
3) kvaternaari põhjaveekihi vesi – 30,65 ja 70,30;
4) devoni kuni ordoviitsiumi-kambriumi põhjaveekihtide vesi – 40,90 ja 95,86;
5) kambriumi-vendi põhjaveekihi vesi – 44,70 ja 102,25;
6) kambriumi-vendi põhjaveekihi joogivee kvaliteediga vee kasutamine tehnoloogiaotstarbel, välja arvatud toiduainete valmistamiseks – 82,40 ja 191,7;
7) joogiks kasutatav mineraalvesi – 1469 ja 2300,81;
8) ravivannimineraalvesi – 146,90 ja 230,08;
9) karjääridest väljapumbatav vesi – 9,58 ja 63,91;
10) kaevandustest väljapumbatav vesi – 25,56 ja 77,84.
(5) Vee erikasutusõiguse tasumäära kehtestamisel lähtutakse veekogust, põhjaveekihist, võetava vee defitsiitsusest ja kasutusviisist.
(6) Ümberjuhitava vee erikasutusõiguse tasumäär on sõltuvalt tegevuse olemuslikust sarnasusest vastava vee erikasutusliigiga võrdne vee erikasutusõiguse tasumääraga, mis on kehtestatud käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 9 või 10 sätestatud alam- ja ülemmäärast lähtuvalt. Vee erikasutusliigi, mille tasumääraga võrdseks ümberjuhitava vee erikasutusõiguse tasumäär tunnistatakse, määrab olemasoleva teabe põhjal Keskkonnaamet.
(1) Kalapüügiõiguse tasu makstakse õiguse eest püüda kala ja koguda veetaimi:
1) Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevatest veekogudest või nende osadest;
2) veekogudest väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni, kui kalapüügiõiguse nendel veekogudel on andnud või garanteerinud Eesti Vabariik.
(2) Kalapüügiõiguse tasumäära kehtestab, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud piirmäärasid ja nõudeid:
1) kutselisele kalapüügile igaks kalendriaastaks Vabariigi Valitsus ./dyn=112052026013&id=108112022005;121102023005;117122024038;128112025024;103112026001 määrusega, lähtudes püügipiirkonna eripärast, püügivahendi liigist ja selle püügivõimsusest või rahvusvahelise lepingu alusel jaotatavatest püügivõimalustest;
2) sugukalade eripüügile, mida tehakse ärilisel eesmärgil asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja või hüpofüüsi kogumiseks, valdkonna eest vastutav minister ./dyn=112052026013&id=108072015003 määrusega, lähtudes püütava liigi kaitsestaatusest, teatavas veekogus loodusliku kudemise võimalusest, kala soost, suguküpsusastmest ja esmakokkuostuhinnast;
3) harrastuskalapüügile valdkonna eest vastutav minister ./dyn=112052026013&id=126062015018;122112022013;128112023007;130112024001;126112025001 määrusega, lähtudes püügiajast ja -kohast, püügivahendi püügivõimsusest, kalavaru olukorrast püügipiirkonnas ning püütava kalaliigi väärtusest.
(3) Kalapüügiõiguse tasu ei võeta:
1) eripüügiõiguse eest, välja arvatud juhul, kui sugukalu püütakse asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja või hüpofüüsi kogumiseks ärilistel eesmärkidel;
2) kutselise kalapüügiõiguse eest, kui püügivõimalusi ei ole taganud Eesti Vabariik. Nimetatud juhul tasub kalapüügiõiguse saanud isik vaatleja laeval viibimise kulud, kui vaatleja olemasolu laeval on nõutud;
3) harrastuskalapüügiõiguse eest eelkooliealistelt lastelt, alla 16-aastastelt õpilastelt, pensionäridelt, õigusvastaselt represseeritud isikutelt, represseerituga võrdsustatud isikutelt, osalise või puuduva töövõimega isikutelt ja puudega isikutelt, välja arvatud juhul, kui harrastuskalapüük toimub kalastuskaardi alusel.
(4) Kalapüügiõiguse tasu piirmäärad on:
1) kutselise kalapüügi korral kuni neli protsenti tasu kehtestamise aastale eelnenud aastal püügivahendiga või püügipäeval püügipiirkonnas keskmiselt väljapüütud kalakoguse või püütud isendite harilikust väärtusest, kuid mitte vähem kui 10 eurot, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud juhtudel või kui püügiõiguse tasu on kehtestatud rahvusvahelise lepinguga või püügiõiguse tasu silmutorbiku kohta, mis ei või olla väiksem kui 1,2 eurot. Püügiõiguse tasu ühe isendi kohta võib olla väiksem kui 1 euro;
2) aastas ühe püügipäeva eest 126 kuni 320 eurot, väljapüütava kala ühe tonni eest 2,5 kuni 120 eurot, püügivahendi eest 10 kuni 500 eurot, välja arvatud silmutorbiku eest, mille püügiõiguse tasu võib olla 1,2 kuni 3 eurot, ja isendi eest 0,6 kuni 10 eurot. Püügiõiguse tasu püügivahendi eest, millega püütakse angerjat, on kuni 1000 eurot aastas. Püügiõiguse tasu Peipsi järvel kasutatava põhjanooda eest on 1300 kuni 5000 eurot aastas;
3) eripüügi korral isendi või kilogrammi kohta 0,12 kuni 10 eurot;
4) harrastuskalapüügi korral 0,06 kuni 13 eurot ööpäevas. Harrastuskalapüügi korral vähinata või vähimõrraga 2 kuni 13 eurot ühe püügivahendi kohta ööpäevas.
(5) Siseveekogudel, kus riik teeb kulutusi angerjavaru taastootmiseks, määratakse püügiõiguse tasu püügivahendi kohta, millega angerjat püütakse, võttes arvesse kõik kulutused, mis nendel veekogudel eelnenud seitsmenda kuni kaheteistkümnenda kalendriaasta kestel angerja taastootmiseks on tehtud. Selleks jagatakse 60–100 protsenti nimetatud ajavahemikul angerja taastootmiseks tehtud keskmistest kulutustest sel aastal kasutada lubatud nende püügivahendite arvuga, mille kohta tasu kehtestatakse.
(6) Püügikoormuse reguleerimiseks võib teadusasutuse ettepanekul kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatust kõrgema püügiõiguse tasu isendi kohta või püügivahendi kohta, millega püütakse kalaliiki, mille varu olukord on halb. Kõrgem püügiõiguse tasu ei tohi olla suurem kui 60 protsenti tasu kehtestamise aastale eelnenud aastal püügivahendiga või püügipäeval püügipiirkonnas keskmiselt väljapüütud kalakoguse või püütud isendite harilikust väärtusest.
(7) Kalapüügivõimaluse enampakkumise alghinnaks on käesolevas paragrahvis sätestatud metoodikast lähtudes määratud kalapüügiõiguse tasu määr.
(1) Jahipidamisõiguse tasu makstakse õiguse eest jahti pidada.
(2) Jahipidamisõiguse tasu suuruse ning maksmise ja selle kontrollimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=112052026013&id=129052013049 määrusega, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud piirmäärasid.
(3) Jahipidamisõiguse tasu alammäär on 10 eurot ja ülemmäär 25 eurot aastas.
(1) Saastetasu rakendatakse, kui saasteaineid heidetakse välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse või kõrvaldatakse jäätmeid või põletatakse neid energiakasutuse otstarbel.
(2) Saastetasu ei rakendata, kui saasteaineid viiakse välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse või kõrvaldatakse jäätmeid või põletatakse neid energiakasutuse otstarbel kogustes ja viisil, mille jaoks luba ei nõuta, ning käesoleva seaduse § 5 lõikes 6 nimetatud või muudel seadusega sätestatud juhtudel.
1) Saastetasu rakendatakse, kui välisõhku heidetakse paiksest heiteallikast:
1) vääveldioksiidi (SO2) või muid anorgaanilisi väävliühendeid;
2) lämmastikoksiidi (NOx) või muid anorgaanilisi lämmastikuühendeid;
3) ammoniaaki (NH3);
4) peenosakesi (PM10);
5) lenduvaid orgaanilisi ühendeid, millele on atmosfääriõhu kaitse seaduse § 47 lõigete 1 ja 2 alusel kehtestatud eraldi õhukvaliteedi piir- või sihtväärtused, sealhulgas ksüleenide (kõik isomeerid) ja aromaatsete süsivesinike rühmad;
6) lenduvaid orgaanilisi ühendeid summaarselt, välja arvatud käesoleva paragrahvi punktis 5 nimetatud ühendeid ja metaani (CH4);
7) raskmetalle ja nende ühendeid;
8) merkaptaane;
9) vesiniksulfiidi (H2S);
10) süsinikoksiidi (CO);
11) süsinikdioksiidi (CO2).
§ 17. Saastetasu rakendamine saasteainete väljutamisel veekogusse, põhjavette ja pinnasesse
(1) Saastetasu rakendatakse, kui veekogusse, põhjavette või pinnasesse heidetakse:
1) orgaanilisi aineid;
2) fosforiühendeid;
3) lämmastikuühendeid;
4) heljumit;
5) sulfaate;
6) ühealuselisi fenoole;
7) naftat, naftasaadusi, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelsaadusi;
8) vett, mille vesinikeksponent (pH) on suurem kui 9,0 või väiksem kui 6,0;
9) muid käesolevas lõikes nimetamata veekeskkonnale ohtlikke aineid veeseaduse tähenduses.
(2) Saastetasu ei rakendata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud ainete ja ühendite veeseaduses või selle alusel keskkonda viia lubatud koguste eest, kui neid aineid ja ühendeid viiakse veekogusse, põhjavette või pinnasesse elusorganismide, sealhulgas taimede, loomade ja seente kasvatamiseks.
(3) Saastetasu ei nõuta, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aineid ja ühendeid heidetakse veekogusse, põhjavette või pinnasesse sademeveega sademeveekanalisatsiooni kaudu ning see vesi vastab veeseaduse alusel käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–7 ja 9 nimetatud ainete ja ühendite osas kehtestatud keskmistele piirväärtustele.
(4) Saastetasu ei nõuta, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aineid ja ühendeid heidetakse veekogusse, põhjavette või pinnasesse sademevee rohkuse tõttu automaatselt tööle rakenduva ühisvoolse kanalisatsiooni ülevoolu kaudu, kui on tagatud reovee lahjendus sademeveega vähemalt üks neljale.
(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud sademevee kvaliteedinäitajad ei vasta veeseaduse alusel käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–7 ja 9 nimetatud ainete ja ühendite osas kehtestatud keskmistele piirväärtustele, tasutakse saastetasu saasteainete piirväärtusi ületava koguse eest käesoleva seaduse §-s 20 sätestatu järgi.
(1) Saastetasu rakendatakse, kui jäätmed kõrvaldatakse jäätmeseaduse tähenduses, välja arvatud:
1) jäätmete keskkonda viimise ettevalmistamiseks tehtavate toimingute korral;
2) jäätmete ajutise keskkonda viimise korral nende bioloogilise lagundamise või pinnastöötlemise eesmärgil selleks ettenähtud jäätmekäitluskohtades;
3) jäätmete põletamise korral, kui saastetasu nõutakse põletamisel tekkinud saasteainete välisõhku väljutamise eest.
(2)
(1) Saastetasu rakendatakse, kui energiakasutuse otstarbel põletatakse tavajäätmeid, välja arvatud puidujäätmeid.
(2) Puidujäätmed käesoleva seaduse tähenduses on puidu töötlemisel, tootmis-, ehitus- ja lammutustegevuses, kaubanduses, haljastuses või kodumajapidamistes ning teatud juhtudel metsamajanduses tekkinud kasutuselt kõrvaldatud puitmaterjal.
(1) Saastetasumäärad saasteaine tonni kohta saasteainete väljutamisel välisõhku on järgmised:
1) vääveldioksiid (SO2) või muud anorgaanilised väävliühendid – alates 2024. aasta 1. juulist – 160,01 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 176,01 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 193,61 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 212,97 eurot;
2) lämmastikoksiid (NOx) või muud anorgaanilised lämmastikuühendid – alates 2024. aasta 1. juulist – 140,67 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 161,77 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 186,03 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 213,94 eurot;
3) ammoniaak (NH3) – alates 2024. aasta 1. juulist – 140,67 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 161,77 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 186,03 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 213,94 eurot;
4) peenosakesed (PM10) – alates 2024. aasta 1. juulist – 168,08 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 193,30 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 222,29 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 255,63 eurot;
5) lenduvad orgaanilised ühendid, millele on atmosfääriõhu kaitse seaduse § 47 lõigete 1 ja 2 alusel kehtestatud eraldi õhukvaliteedi piir- või sihtväärtused, sealhulgas ksüleenide (kõik isomeerid) ja aromaatsete süsivesinike rühmad – alates 2024. aasta 1. juulist – 140,67 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 161,77 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 186,03 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 213,94 eurot;
6) lenduvad orgaanilised ühendid summaarselt, välja arvatud käesoleva lõike punktis 5 nimetatud ühendid ja metaan (CH4) – alates 2024. aasta 1. juulist – 134,55 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 148,01 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 162,81 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 179,09 eurot;
7) raskmetallid ja nende ühendid – alates 2024. aasta 1. juulist – 1405,80 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 1546,38 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 1701,02 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 1871,12 eurot;
8) merkaptaanid – alates 2024. aasta 1. juulist – 33 374,25 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 35 042,96 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 36 795,11 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 38 634,87 eurot;
9) vesiniksulfiid (H2S) – alates 2024. aasta 1. juulist – 160,01 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 176,01 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 193,61 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 212,97 eurot;
10) süsinikoksiid (CO) – alates 2024. aasta 1. juulist – 8,47 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 9,32 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 10,25 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 11,27 eurot;
11) süsinikdioksiid (CO2) – alates 2024. aasta 1. juulist – 25 eurot.
(2)
(3)
(4) Süsinikdioksiidi (CO2) välisõhku väljutamise eest maksab saastetasu soojusettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses vastavalt soojuse tootmisel välisõhku heidetud CO2 kogusele.
(4¹) Saastetasu ei nõuta süsinikdioksiidi väljutamise eest soojusettevõtjatelt, kelle käitis kuulub vastava tegevuse ulatuses Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi.
(5)
(6)
§ 20. Saastetasumäärad saasteainete väljutamisel veekogusse, põhjavette ja pinnasesse
(1) Saastetasumäärad saasteaine ühe tonni väljutamisel veekogusse, põhjavette või pinnasesse on järgmised:
1) orgaanilised ained, välja arvatud käesoleva lõike punktides 6 ja 7 nimetatud, ümberarvestatuna nende lagundamise biokeemiliseks hapnikutarbeks seitsme ööpäeva jooksul (BHT7) – alates 2024. aasta 1. juulist – 1579 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 1736 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 1910 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 2101 eurot;
2) fosforiühendid ümberarvestatuna üldfosforiks (Püld) – alates 2024. aasta 1. juulist – 13 816 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 15 889 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 18 272 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 21 013 eurot;
3) lämmastikuühendid ümberarvestatuna üldlämmastikuks (Nüld) – alates 2024. aasta 1. juulist – 3250 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 3737 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 4298 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 4943 eurot;
4) heljum – alates 2024. aasta 1. juulist – 580,53 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 609,56 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 640,04 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 672,04 eurot;
5) sulfaadid, ümberarvestatuna sulfaatiooniks (SO4 2-) – alates 2024. aasta 1. juulist – 7,44 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 7,82 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 8,21 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 8,62 eurot;
6) ühealuselised fenoolid – alates 2024. aasta 1. juulist – 27 975 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 32 171 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 36 997 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 42 546 eurot;
7) nafta, naftasaadused, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelsaadused – alates 2024. aasta 1. juulist – 4811 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 5052 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 5304 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 5569 eurot;
8) käesoleva lõike punktides 1–7 nimetamata muud ohtlikud ained veeseaduse tähenduses – alates 2024. aasta 1. juulist – 24 214 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 27 847 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 32 024 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 36 827 eurot.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud saastetasumäärasid suurendatakse:
1) 2,5 korda, kui saasteaineid heidetakse kaitsmata põhjaveega pinnasesse;
2) 1,5 korda, kui heitekoht asub linna, alevi või supelranna piirides või lähemal kui 200 meetrit kohaliku omavalitsuse otsusega määratud supelrannale või kui heitekoht on meri, piiriveekogu või lõheliste või karpkalaliste kudemis- või elupaigana kaitstav veekogu;
3) 1,2 korda, kui vett juhitakse merre süvamerelaskme kaudu.
(2¹) Kui on võimalik rakendada samal ajal mitut käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud saastetasumäära suurendamise tegurit, siis rakendatakse neist kõige suuremat.
(3)
(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud saastetasumääradele makstakse saastetasu, kui ärajuhitava vee pH on suurem kui 9,0 või väiksem kui 6,0 kuni 0,19 eurot igas kuupmeetris vees väärtust 9,0 ületava või väärtusest 6,0 väiksema pH ühikukümnendiku kohta.
(5) Kui väljalaskme kaudu suublasse juhitavat vett iseloomustavate näitajate väärtused, välja arvatud käesoleva seaduse § 24 lõikes 4 sätestatud juhul üldlämmastik, on veeloaga määratud reostusnäitajate piirväärtustest väiksemad või nendega võrdsed ja suublasse juhitavate saasteainete kogused vastavad veeloas sätestatule ning vee erikasutaja on tähtpäevaks esitanud veeloa andjale veeseaduse § 195 lõikes 1 nimetatud aruande nõutud andmete ulatuses, vähendatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud saastetasumäärasid selle väljalaskme või suublasse juhitavate saasteainete koguste kohta kaks korda. Vähendamist ei kohaldata, kui veeloaga määratakse veeseaduse alusel kehtestatud piirväärtustest ajutiselt leebemad piirväärtused.
1) Jäätmete energiakasutuse saastetasumäärad jäätmetonni kohta on järgmised:
1) segaolmejäätmed – 60 eurot;
2) tavajäätmed, välja arvatud puidujäätmed ja käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud jäätmed, – 40 eurot.
(1) Saastetasumäärad jäätmetonni kohta jäätmete kõrvaldamisel on järgmised:
1) ohtlikud jäätmed – alates 2024. aasta 1. juulist – 35,81 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 42,97 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 51,56 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 61,88 eurot;
2) tavajäätmed, välja arvatud käesoleva lõike punktides 1 ja 3–5 nimetatud jäätmed, – 90 eurot;
3) asbesti sisaldavad ehitusmaterjalide jäätmed – 0,63 eurot;
4) põlevkivi lend- ja koldetuhk, põlevkivi poolkoks ning tsemendi tootmisel tekkivad ohtlikke aineid sisaldavad või aluselised tahked gaasipuhastusjäätmed – alates 2024. aasta 1. juulist – 3,69 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 4,09 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 4,54 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 5,04 eurot;
5) põlevkivi aheraine, sealhulgas rikastusjäätmed – alates 2024. aasta 1. juulist – 1,47 eurot, alates 2025. aasta 1. jaanuarist – 1,64 eurot, alates 2026. aasta 1. jaanuarist – 1,84 eurot, alates 2027. aasta 1. jaanuarist – 2,06 eurot.
(2)
(3)
(1) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasu makstakse keskkonnahäiringu tekitamisel käesolevas seaduses sätestatud juhul.
(2) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasu on tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu.
§ 21². Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu
(1) Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu on keskkonnahäiringu hüvitamise tasu, mida maksab tuuleelektrijaama omanik või kasutama õigustatud isik (edaspidi tuuleelektrijaama valdaja) ja mis jaotatakse:
1) kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil maismaal paiknev tuuleelektrijaam asub;
2) meres paikneva tuuleelektrijaama puhul meretuulepargi mõjualas asuvale kohaliku omavalitsuse üksusele ja tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemisel kalandusettevõtjale.
(2) Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu makstakse alates tuuleelektrijaama ehitamise alustamisest kuni tuuleelektrijaama selle asukohast eemaldamiseni.
(2¹) Kui tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatis on esitatud enne ehitamise alustamist, loetakse tuuleelektrijaama ehitamise alustamiseks käesoleva seaduse tähenduses teatise esitamisele järgnev päev.
(3) Tuuleelektrijaam käesoleva seaduse tähenduses on tuule kineetilist energiat elektrienergiaks muundav tootmisseade, mille kõrgus on vähemalt 30 meetrit maa- või merepinnast.
(4) Tuuleelektrijaama kõrgus käesoleva seaduse tähenduses on suurim tuuleelektrijaama tiiviku laba tipu kõrgus arvestatuna looduslikust maapinnast, mida ei ole tõstetud, territoriaalmerre või majandusvööndisse püstitatud tuuleelektrijaama puhul selle suurim kõrgus merepinnast.
(5) Tuulepark käesoleva seaduse tähenduses on ühest või mitmest tuuleelektrijaamast ning tuuleelektrijaamasid omavahel liitumispunktiga ühendavatest seadmetest, ehitistest ja rajatistest koosnev tootmisseade.
(6) Meretuulepark käesoleva seaduse tähenduses on tuulepark, mis on hoonestusloa alusel rajatud sisemerre, territoriaalmerre või majandusvööndisse (edaspidi meri).
(7) Meretuulepargi mõjuala käesoleva seaduse tähenduses on Eesti Vabariigi piirkond, mis ulatub meres paiknevast tuuleelektrijaama torni keskpunktist kuni 20 kilomeetri kaugusele.
(8) Kalandusettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on kutselise kalapüügi loa omanik ja kutselise kalapüügi loale kantud kalur.
§ 21³. Maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu
(1) Maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määratakse vahemikus 0,7 kuni 1 protsenti järgmise kahe näitaja korrutisest:
1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 750-ga;
2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.
(2) Maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määra kehtestab selle kohaliku omavalitsuse üksuse, mille territooriumil tuuleelektrijaam asub, volikogu määrusega.
(3) Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kehtestanud käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määra, rakendatakse tasu määramisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tasu madalamat võimalikku määra.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud tasu määra muudatuse peab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu vastu võtma hiljemalt kuus kuud enne tasumäära rakendamise kvartali algust.
(5) Kliimaministeerium avaldab kümne tööpäeva jooksul pärast kvartali lõppu käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetilise keskmise börsihinna oma veebilehel.
§ 21⁴. Meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu
(1) Meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu koosneb järgmistest komponentidest:
1) meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määr;
2) kalandusettevõtja hüvitis.
(1¹) Kui tuulepargi mõjualas ei asu kohaliku omavalitsuse üksust, tasub tuuleelektrijaama valdaja vaid käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu osa.
(2) Meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määr on 0,5 protsenti järgmise kahe näitaja korrutisest:
1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 1000-ga;
2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.
(3)
(4) Kalandusettevõtja hüvitise suurus tuuleelektrijaama kohta on kümme protsenti käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust.
§ 21⁵. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu maksmine vähendatud määras
(1) Ajavahemikul, mis algab tuuleelektrijaama ehitamise alustamise päeval ja lõpeb tuuleelektrijaama võrguga sünkroniseerimisele eelneval päeval, makstakse tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu kümme protsenti käesoleva seaduse § 21³ lõigete 1 ja 2 alusel arvutatud maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust või § 21⁴ lõigete 2 ja 4 alusel arvutatud meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust.
(2) Ajavahemikul, mis algab tuuleelektrijaama võrguga sünkroniseerimise päeval ja lõpeb kasutusloa andmise päeval, makstakse tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu 70 protsenti käesoleva seaduse § 21³ lõigete 1 ja 2 alusel arvutatud maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust või § 21⁴ lõigete 2 ja 4 alusel arvutatud meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust.
(3) Tuuleelektrijaama võrguga sünkroniseerimise päevaks loetakse päev, millal tuuleelektrijaam esimest korda annab elektrienergiat võrku, otseliini või salvestusseadmesse.
§ 21⁶. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu menetleja
(1) Valdkonna eest vastutav ministeerium võib tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu menetlemiseks ning sellega seotud käesolevast seadusest tulenevate maksuhalduri ülesannete täitmiseks, sealhulgas kalandusettevõtja hüvitise taotluste menetlemiseks, hüvitise suuruse määramiseks, kalasaagi vähenemise tõendamiseks ja tasu väljamaksmise korraldamiseks, sõlmida käesoleva seaduse §-s 56 nimetatud sihtasutusega halduslepingu, mille sõlmimisele ei kohaldata halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14.
(1¹) Halduslepinguga võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesanded üle anda osaliselt või täielikult.
(2) Haldusjärelevalvet käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt sõlmitud halduslepingu täitmise üle sihtasutuse poolt teostab valdkonna eest vastutav ministeerium.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud halduslepingu täitmisega seotud kulu hüvitatakse riigieelarvesse laekunud keskkonnatasust lisaks käesoleva seaduse § 56 lõike 1 alusel eraldatavale summale.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või esineb muu põhjus, mis takistab sihtasutusel jätkata lepingus nimetatud haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise Keskkonnaamet, kalandusettevõtja hüvitise taotluste menetlemisega seotud ülesannete puhul Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ning käesoleva seaduse §-s 33¹ sätestatud osas Maksu- ja Tolliamet.
(1) Saasteainete väljutamisel paiksest heiteallikast välisõhku lubatust suuremas koguses kõrgendatakse käesoleva seaduse § 19 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) viis korda käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktides 4 ja 10 nimetatud saasteainete puhul;
2) 10 korda käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktides 1–3, 5, 6, 8, 9 ja 11 nimetatud saasteainete puhul;
3) 100 korda käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktis 7 nimetatud saasteainete puhul.
(2)
(3)
§ 24. Saastetasu kõrgendatud määrad saasteainete väljutamisel veekogusse, põhjavette ja pinnasesse lubatust suuremas koguses ja kontsentratsioonis
(1) Saasteainete väljutamisel veekogusse, põhjavette või pinnasesse lubatust suuremas koguses või kontsentratsioonis kõrgendatakse käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) 10 korda käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktides 1–7 nimetatud saasteainete puhul;
2) 100 korda käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktis 8 nimetatud saasteainete puhul.
(1¹) Veeloaga lubatud vooluhulga ületamisel ei rakendata kõrgendatud saastetasu määra, kui sellega ei kaasne saasteainete väljutamist veekogusse, põhjavette või pinnasesse lubatust suuremas koguses.
(2) Üldlämmastikuks ümberarvestatud ülenormatiivse väetisekoguse kasutamise eest ja juhul, kui on eiratud veeseaduse alusel kehtestatud mineraalväetiste, sõnniku ning silomahla kasutamise nõudeid, tuleb maksta kogu väetisekoguse eest 10-kordse käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktis 3 sätestatud saastetasumäära järgi.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei rakendata nafta, naftasaaduste, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelsaaduste merevette väljutamisel. Sel juhul arvestatakse saastetasu käesoleva seaduse § 27 alusel.
(4) Kui ilmastikutingimustest tingituna langeb suublasse juhitava vee temperatuur alla 12 kraadi, on üldlämmastiku vähendamiseks loodud tehnoloogilised võimalused piiratud, mistõttu ei rakendata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut üldlämmastiku saastetasu arvutamisel.
1) Jäätmete kõrvaldamisel keskkonnaloas lubatust suuremas koguses kõrgendatakse käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) viis korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 nimetatud jäätmete puhul;
2)
3) 500 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 3 nimetatud jäätmete puhul.
§ 26. Saastetasu kõrgendatud määrad saasteainete väljutamisel keskkonda, jäätmete kõrvaldamisel ja energiakasutusel ilma loata
(1) Saasteainete väljutamisel välisõhku paiksest heiteallikast ilma loata kõrgendatakse käesoleva seaduse § 19 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) 10 korda käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktides 4 ja 10 nimetatud saasteainete puhul;
2) 20 korda käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktides 1–3, 5, 6, 8, 9 ja 11 nimetatud saasteainete puhul;
3) 200 korda käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktis 7 nimetatud saasteainete puhul.
(2) Saasteainete väljutamisel veekogusse, põhjavette või pinnasesse ilma loata kõrgendatakse käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) 15 korda käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktides 1–7 nimetatud saasteainete puhul;
2) 1000 korda käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktis 8 nimetatud saasteainete puhul.
(3) Jäätmete kõrvaldamisel ilma keskkonnaloata, sealhulgas kõrvaldatud jäätmeliigi puudumisel keskkonnaloalt, kõrgendatakse käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) 10 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 nimetatud jäätmete puhul;
2)
3) 1000 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 3 nimetatud jäätmete puhul.
(4) Jäätmete energiakasutusel ilma keskkonnaloata, sealhulgas põletatud jäätmeliigi puudumisel keskkonnaloalt, kõrgendatakse käesoleva seaduse §-s 20¹ sätestatud saastetasumäärasid 10 korda.
(1) Nafta, naftasaaduste, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelsaaduste merevette väljutamisel rakendatakse käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktis 7 sätestatud saastetasu 50-kordset määra.
(2) Jäätmete merevette viimisel rakendatakse käesoleva seaduse § 26 lõikes 3 sätestatud saastetasumäärasid.
(3) Käesolevas seaduses on naftat, naftasaadusi, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelsaadusi sisaldav ballastvesi ja pilsivesi võrdsustatud käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktis 7 nimetatud saasteainetega.