§ 41. Rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamine
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1347 alusel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/1348 sätestatud korras tehtud otsuse ja koos sellega tehtud lahkumisettekirjutuse, sissesõidukeelu või sisenemiskeelu otsuse võib vaidlustada halduskohtus 14 päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast arvates.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1348 alusel kiirendatud läbivaatamismenetluses või piirimenetluses tehtud otsuse ning koos sellega tehtud lahkumisettekirjutuse, sissesõidukeelu või sisenemiskeelu otsuse võib vaidlustada halduskohtus viie päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast arvates.
(3) Kui taotleja on taotlusest loobunud, ei saa ta vaidlustada rahvusvahelise kaitse andmisest keelduvat otsust.
(4) Vaidlustada ei saa rahvusvahelise kaitse lõppemist, kui rahvusvahelise kaitse saaja on:
1) rahvusvahelisest kaitsest loobunud;
2) saanud Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsuse;
3) saanud Euroopa Liidu liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse.
(5) Koos kaebusega tuleb kohtule esitada taotlus viibida lõpliku otsuse tegemiseni Eestis, kui taotluse kohta on tehtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1348 artikli 68 lõikes 3 nimetatud otsus.
(6) Käesolevas paragrahvis nimetatud otsuseid ei saa vaidlustada vaidemenetluse korras.
(1) Kaebus vaadatakse läbi mõistliku aja jooksul, kuid kuue kuu jooksul arvates kaebuse halduskohtule esitamise päevast.
(2) Piirimenetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi eelisjärjekorras, kuid 12 nädala jooksul arvates taotluse Politsei- ja Piirivalveametis registreerimisest.
(1) Välismaalasele, kelle suhtes on Politsei- ja Piirivalveamet tuvastanud pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi ning keda tunnustatakse pagulasena või täiendava kaitse saajana, annab Politsei- ja Piirivalveamet rahvusvahelise kaitse ja tähtajalise elamisloa, kui ei esine pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamist välistavat asjaolu või rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise alust.
(2) Tähtajalise elamisloa andmise nõuded peavad olema täidetud elamisloa kogu kehtivusaja jooksul.
§ 44. Elamisloa kehtivusaeg ja elamisloa pikendamine
(1) Rahvusvahelise kaitse saajale antakse tähtajaline elamisluba kehtivusajaga kuni viis aastat.
(2) Tähtajalist elamisluba võib pikendada kuni viieks aastaks korraga.
(3) Taotlus tähtajalise elamisloa pikendamiseks tuleb esitada Politsei- ja Piirivalveametile kas isiklikult või iseteeninduses.
(4) Tähtajalise elamisloa kehtivusaja määramisel arvestatakse rahvusvahelise kaitse andmise aluseks olevate või muude asjas tähtsust omavate asjaolude põhjendatust ja nende muutumise tõenäosust antava elamisloa kehtivusajal.
§ 46. Rahvusvahelise kaitse saaja perekonnaliikme taasühendamine ja perekonnaliikme tähtajaline elamisluba
(1) Kui välismaalasele on antud rahvusvaheline kaitse, annab Politsei- ja Piirivalveamet käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud perekonnaliikmele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1347 artikli 23 lõike 1 alusel tähtajalise elamisloa, välja arvatud juhul, kui esineb käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 nimetatud alus.
(2) Kui perekonna taasühinemine on võimalik kolmandas riigis või kui perekonnaliikme tähtajalise elamisloa taotlus esitatakse hiljem kui neli kuud pärast rahvusvahelise kaitse saamist, võib Politsei- ja Piirivalveamet anda käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud perekonnaliikmele tähtajalise elamisloa, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) perekonnaliikme tähtajalise elamisloa taotlemisel peab rahvusvahelise kaitse saajal olema välismaalaste seaduse § 9 tähenduses piisav legaalne sissetulek, mis tagab perekonna Eestis ülalpidamise;
2) rahvusvahelise kaitse saajal peab olema Eestis registreeritud elukoht ja tegelik eluruum ning
3) perekonnal peab olema kehtiv ravikindlustusleping, mis tagaks kõikide perekonnaliikmete haigusest või vigastusest tingitud ravikulude tasumise elamisloa kehtivusajal, seejuures kohaldatakse perekonna kindlustuskaitsele välismaalaste seaduse §-s 120 sätestatut.
(3) Rahvusvahelise kaitse saajal, kelle juurde elama asumiseks perekonnaliikmele elamisluba antakse või kelle juures elava perekonnaliikme elamisluba pikendatakse, on välismaalaste seaduse §-s 291 sätestatud kutsuja kohustused. Kui välismaalane on saatjata alaealine, ei ole tal kutsuja kohustusi enne täisealiseks saamist.
(4) Perekonnaliikme tähtajalise elamisloa pikendamisel kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 ja käesoleva seaduse §-s 47 sätestatut.
§ 47. Rahvusvahelise kaitse saaja perekonnaliikmele elamisloa andmisest keeldumine ja elamisloa kehtetuks tunnistamine
(1) Politsei- ja Piirivalveamet keeldub perekonnaliikmele tähtajalise elamisloa andmisest või selle pikendamisest või tunnistab elamisloa kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1347 artikli 23 lõigetes 3–5 sätestatud alustel ning kui rahvusvahelise kaitse saajalt võetakse ära rahvusvaheline kaitse.
(2) Kui välismaalasele on antud rahvusvaheline kaitse, võib Politsei- ja Piirivalveamet keelduda perekonnaliikmele tähtajalise elamisloa andmisest, kui käesoleva seaduse § 46 lõikes 2 nimetatud tingimused ei ole täidetud.
(3) Kui perekonnaliige viibib Eestis või teises Schengeni konventsiooni liikmesriigis või Euroopa Liidu liikmesriigis, tehakse temale elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumise või elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses või koos sellega lahkumisettekirjutus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud korras.
§ 48. Rahvusvahelise kaitse saaja perekonnaliikme elamisloa ja selle pikendamise taotlemine
(1) Perekonnaliikme tähtajalise elamisloa taotlemisele ja selle pikendamise taotlemisele kohaldatakse välismaalaste seaduse §-des 16 ja 18–20, § 21 lõigetes 1 ja 2, §-des 22–24, § 29 lõigetes 1–3, § 31 lõikes 1, § 32 lõigetes 1, 3 ja 5–7, §-des 33–35, § 213 lõigetes 1 ja 1¹, §-s 215, § 216 lõikes 1 ning § 217¹ lõikes 2 sätestatut, arvestades käesolevas seaduses ja Euroopa Liidu ühise rahvusvahelise kaitse süsteemi õigustikus sätestatud erisusi.
(2) Perekonnaliikme tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus esitatakse isiklikult või iseteeninduses.
(3) Rahvusvahelise kaitse taotlemise, andmise ja äravõtmise ning rahvusvahelise kaitse saaja ja tema perekonnaliikme elamisloa taotlemise, andmise, pikendamise ja kehtetuks tunnistamise korra ning elamisloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=130062026102&id=104062026001 määrusega.
(1) Politsei- ja Piirivalveamet annab perekonnaliikmele tähtajalise elamisloa kehtivusajaga, mis ei ületa rahvusvahelise kaitse saajale antud tähtajalise elamisloa kehtivusaega. Perekonnaliikme elamisluba pikendatakse samaks kehtivusajaks kui rahvusvahelise kaitse saaja elamisluba.
(2) Perekonnaliikme tähtajalise elamisloa kehtivusaeg lõpeb välismaalaste seaduse §-s 134 nimetatud alustel.
(3) Kui perekonnaliikmele antud elamisloa kehtivusaeg lõpeb ja ta on esitanud uue elamisloa taotluse välismaalaste seaduses või käesolevas seaduses sätestatud alusel ja korras, on tal lubatud riigis viibida kuni tema elamisloa taotluse kohta otsuse tegemiseni.
§ 50. Perekonnaliikme elamisloaga seotud otsuste vaidlustamine
(1) Perekonnaliikmele elamisloa andmise, andmisest keeldumise, pikendamise, pikendamisest keeldumise, kehtetuks tunnistamise ja taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse ning koos sellega tehtud lahkumisettekirjutuse võib vaidlustada halduskohtus 14 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates.
(2) Käesolevas paragrahvis nimetatud otsuseid ei saa vaidlustada vaidemenetluse korras.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuste vaidlustamine ei lükka välismaalase lahkumiskohustuse sundtäitmise tähtaega edasi ega anna välismaalasele seaduslikku alust Eestis viibimiseks.
(1) Politsei- ja Piirivalveamet teeb rahvusvahelise kaitse äravõtmise otsuse, kui:
1) esineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1347 artiklites 14 ja 19 sätestatud äravõtmise alus;
2) esineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1347 artiklites 11 ja 16 sätestatud lõppemise alus.
(2) Politsei- ja Piirivalveamet võtab rahvusvahelise kaitse ära ning lõpetab menetluse otsust vormistamata, tehes vastava märke rahvusvahelise kaitse andmise registrisse, kui:
1) rahvusvahelise kaitse saaja on rahvusvahelisest kaitsest loobunud;
2) rahvusvahelise kaitse saaja on saanud Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsuse;
3) rahvusvahelise kaitse saaja on saanud teises Euroopa Liidu liikmesriigis rahvusvahelise kaitse.
(3) Rahvusvahelise kaitse äravõtmise otsuses või koos sellega tunnistatakse kehtetuks välismaalasele antud elamisluba ja talle tehakse lahkumisettekirjutus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud korras.
§ 53. Taotlejate majutuskeskus ja materiaalsed vastuvõtutingimused
(1) Rahvusvahelise kaitse menetluse ajal osutatakse taotlejale vajaduse korral järgmisi teenuseid:
1) majutamine rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses või muus taotlejate majutamiseks kohandatud asukohas;
2) majutuskohas elava taotleja varustamine toiduainetega või toitlustamine, varustamine esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemete ning hügieenivahenditega;
3) tervisekontrolli tegemine, kui see on rahvastiku tervise kaitse kaalutlustel vajalik;
4) vajalike tervishoiuteenuste ja igapäevaelu korraldamiseks vajaliku nõustamise ja psühhosotsiaalse toe kättesaadavuse tagamine koos selleks vajaliku tõlketeenusega;
5) käesoleva seaduse alusel tehtavateks menetlustoiminguteks vajaliku transpordi võimaldamine;
6) kohanemisprogrammi teenused;
7) muud esmavajalikud teenused.
(2) Politsei- ja Piirivalveameti loal käesoleva seaduse § 54 lõike 4 alusel väljaspool majutuskeskust elavale taotlejale on vajaduse korral tagatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud teenused.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–5 ja 7 nimetatud teenuste osutamise korraldab Sotsiaalkindlustusamet. Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud kohanemisprogrammi korraldab Kultuuriministeerium.
(4) Rahvusvahelise kaitse taotleja tervisekontrolli ja talle osutatavate vajalike tervishoiuteenuste riigieelarvest rahastamise ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=130062026102&id=109062026048 määrusega.
(5) Kui taotluse kohta on tehtud keelduv lõplik otsus, võib välismaalase majutamist vajaduse korral jätkata kuni 30 päeva lõpliku otsuse tegemisest arvates.
(6) Sotsiaalkindlustusamet võib materiaalsete vastuvõtutingimuste korraldamise ülesande täitmise halduskoostöö seaduses sätestatud korras sõlmitud halduslepingu alusel üle anda füüsilisest isikust ettevõtjale või juriidilisele isikule. Halduslepingu alusel üleantud ülesannetega kaasnevad käesolevas seaduses sätestatud õigused ja kohustused ning vastutus.
(7) Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse sisekorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=130062026102&id=109062026047 määrusega.
(8) Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse sisekorras sätestatakse vähemalt:
1) taotleja majutamise kord;
2) territooriumil ja hoones viibimise ja majutuskeskusest eemal viibimise kord, sealhulgas territooriumil ja hoones kohustusliku viibimise kellaajad;
3) külastamise kord;
4) vara ja ruumide kasutamise kord;
5) majutuskeskuses keelatud esemete loetelu;
6) kaebuste esitamise kord;
7) rahalise toetuse maksmise kord.
(9) Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse sisekorda kohaldatakse ka muus taotlejate majutamiseks kohandatud asukohas.
(10) Rahvusvahelise kaitse taotleja viiakse ühest majutuskohast teise üle põhjendatud vajaduse korral. Üleviimise korral on materiaalsete vastuvõtutingimuste tagaja kohustatud teatama rahvusvahelise kaitse taotlejale uue aadressi ja andma talle võimaluse teavitada esindajat.
(11) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata taotlejale, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelise kaitse piirimenetlust.
§ 54. Taotleja viibimine rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses või muus taotlejate majutamiseks kohandatud asukohas
(1) Rahvusvahelise kaitse menetluse ajal on taotleja kohustatud viibima selle maakonna territooriumil, kus asub tema majutuskoht. Majutuskoha määrab Politsei- ja Piirivalveamet.
(2) Taotleja võib materiaalsete vastuvõtutingimuste tagaja loal viibida väljaspool käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maakonna territooriumit, kui:
1) materiaalsete vastuvõtutingimuste tagaja peab seda vajalikuks materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud teenuste osutamiseks;
2) perekondlikel põhjustel;
3) tervislikel põhjustel.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud territooriumilt on vaja lahkuda haldusorganisse või kohtusse ilmumiseks, tuleb sellest materiaalsete vastuvõtutingimuste tagajat teavitada.
(4) Väljaspool majutuskohta võib taotleja elada Politsei- ja Piirivalveameti kirjalikul loal, kui:
1) taotleja majutamise ja ülalpidamise tagab Eestis seaduslikult elav isik või
2) tal on piisavalt rahalisi vahendeid, et tagada enda majutamine ja ülalpidamine.
(5) Eestis seaduslikult elav isik või taotleja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolusid tõendama. Politsei- ja Piirivalveamet hindab loa andmisel käesolevas seaduses sätestatud liikumisvabaduse piirangute kohaldamise vajalikkust ja teavitab loa andmisest materiaalsete vastuvõtutingimuste tagajat.
(6) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata taotlejale, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelise kaitse piirimenetlust, välja arvatud käesoleva seaduse § 55 lõikes 4 sätestatud juhul.
§ 55. Materiaalsed vastuvõtutingimused taustakontrollis ning rahvusvahelise kaitse ja tagasisaatmise piirimenetluses
(1) Politsei- ja Piirivalveamet korraldab vajaduse korral taotlejale ja välismaalasele, kelle suhtes tehakse taustakontrolli, rahvusvahelise kaitse piirimenetlust või tagasisaatmise piirimenetlust, järgmiste teenuste osutamise:
1) majutamine;
2) varustamine toiduainetega või toitlustamine ning vajaduse korral varustamine esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemete ning hügieenivahenditega;
3) tervisekontroll taustakontrolli ajal või kui see on rahvastiku tervise kaitse kaalutlustel vajalik;
4) vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine.
(2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kinnitab käskkirjaga Politsei- ja Piirivalveameti määratud majutuskohas majutamise korra, milles sätestatakse vähemalt:
1) majutuskohas viibimise ja sealt eemalviibimise kord, sealhulgas majutuskohas kohustusliku viibimise kellaajad;
2) külastamise kord;
3) vara ja ruumide kasutamise kord;
4) majutuskohas keelatud esemete loetelu.
(3) Politsei- ja Piirivalveamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ülesande täitmise halduskoostöö seaduses sätestatud korras sõlmitud halduslepingu alusel üle anda füüsilisest isikust ettevõtjale või juriidilisele isikule. Halduslepingu alusel üleantud ülesannetega kaasnevad käesolevas seaduses sätestatud õigused ja kohustused ning vastutus.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud välismaalase majutamine Politsei- ja Piirivalveameti määratud majutuskohas ei ole turvalisuse või muul mõjuval põhjusel võimalik või on oluliselt raskendatud, võib teda kooskõlastatult materiaalsete vastuvõtutingimuste tagajaga majutada Politsei- ja Piirivalveameti järelevalve all rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses või muus taotlejate majutamiseks kohandatud asukohas.
(1) Perekonnaliikmed majutatakse nende nõusolekul kokku. Perekonna privaatsus tagatakse võimalikult suurel määral.
(2) Taotleja alaealine laps või alaealine taotleja majutatakse koos oma vanema, vallalise alaealise õe või venna või eestkostja või muu vastutava täisealise isikuga tingimusel, et see on alaealise huvides.
(3) Alaealise majutamisel tagatakse talle võimalus vaba aja tegevusteks, sealhulgas eakohasteks mängudeks ja huvitegevuseks ning tegevusteks vabas õhus.
(4) Saatjata alaealine majutatakse täiskasvanutest eraldi.
(1) Majutuskohas elava taotleja varustamise toiduainetega või toitlustamise ning varustamise esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemete ja hügieenivahenditega võib asendada rahalise toetusega.
(2) Taotlejale makstav rahaline toetus on võrdne riigieelarve seaduses kehtestatud toimetulekupiiriga.
(3) Perekonnaliikmete toimetulekupiiri arvutamisel lähtutakse sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lõigetes 4 ja 5 sätestatud piirmääradest. Toetust makstakse üksnes taotlejast perekonnaliikmele.
(4) Rahalist toetust ei maksta:
1) väljaspool majutuskohta elavale taotlejale;
2) majutuskohas elavale taotlejale, kes töötab.
(1) Käesolevas seaduses sätestatud materiaalseid vastuvõtutingimusi võib piirata, kui taotleja:
1) on põgenenud, eelkõige kui ta on lahkunud loa või teavituseta enda majutuskoha maakonna territooriumilt või talle käesoleva seaduse § 60 lõike 2 alusel kindlaksmääratud asukohast või on muutunud muul moel haldusorganile kättesaamatuks;
2) ei tee pädevate asutustega koostööd;
3) on esitanud korduva taotluse;
4) on varjanud rahaliste vahendite olemasolu;
5) on rikkunud rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse sisekorda;
6) ei osale kohanemisprogrammis;
7) on üleandmise otsuse kohaselt kohustatud viibima teises Euroopa Liidu liikmesriigis.
(2) Vastuvõtutingimuste piiramine otsustatakse iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse isiku eriolukorda, menetlusliku eritagatise vajadust ning vastuvõtu erivajadust.
(3) Vastuvõtutingimusi võib piirata ulatuseni, mis on võrdne kehtiva vältimatu sotsiaalabi põhimõtetega. Piirata ei saa tervishoiuteenuste osutamist.
(4) Vastuvõtutingimuste piiramise otsustab Politsei- ja Piirivalveamet kooskõlastatult Sotsiaalkindlustusametiga.
(5) Kui taotleja suhtes tehakse üleandmise otsus, võib Politsei- ja Piirivalveamet kooskõlastatult Sotsiaalkindlustusametiga üleandmise otsuses piirata ka vastuvõtutingimusi.
(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 nimetatud otsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule 14 päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast arvates.
§ 59. Taotleja õigused ja materiaalsed vastuvõtutingimused hädaolukorras
1) Rahvusvahelise kaitse taotlejale tagatakse tema Eestis viibimisel massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras vähemalt järgmised õigused ja teenused:
1) majutamine;
2) vältimatu arstiabi andmine koos selleks vajaliku tõlketeenusega;
3) toitlustamine;
4) informeerimine tema õigustest ja kohustustest;
5) vajaduse korral varustamine esmavajalike riietus- ja tarbeesemete ning isikliku hügieeni vahenditega;
6) rahvusvahelise kaitse taotleja soovi korral suhtlemise ja kokkusaamiste võimaldamine ulatuses, mis on hädaolukorras võimalik;
7) tasuta õigusabi;
8) alaealisel rahvusvahelise kaitse taotlejal saada juurdepääs haridusele käesolevas seaduses sätestatu kohaselt.
(1) Liikumisvabaduse piirangud on:
1) elamine kindlaksmääratud kohas, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut;
2) ilmumine määratud ajavahemike järel Politsei- ja Piirivalveametisse registreerimisele, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut.
(2) Politsei- ja Piirivalveamet võib otsustada, et taotlejal on lubatud elada üksnes ühes konkreetses taotlejate majutamiseks kohandatud kohas kas avaliku korra tagamiseks või taotleja põgenemisohu korral.
(3) Liikumisvabadust piiratakse eeskätt juhul, kui:
1) taotleja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 artikli 17 lõike 4 kohaselt kohustatud viibima teises liikmesriigis või
2) taotleja on pärast teise liikmesriiki põgenemist üle antud liikmesriiki, kus ta peab viibima Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 artikli 17 lõike 4 kohaselt.
(4) Liikumisvabaduse piiramise otsuse tegemisel tuleb arvesse võtta vastuvõtu erivajadust ja menetluslikku eritagatist.
(5) Liikumisvabaduse piiramine tehakse taotlejale teatavaks kirjalikult koos teabega liikumisvabaduse piirangu täitmatajätmise tagajärgede kohta.
(1) Kui taotleja liikumisvabadust on käesoleva seaduse § 60 kohaselt piiratud, tagatakse talle materiaalsed vastuvõtutingimused üksnes siis, kui ta elab § 60 lõike 2 alusel kindlaksmääratud kohas.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud materiaalsed vastuvõtutingimused on:
1) majutus;
2) toit;
3) riietus;
4) isikliku hügieeni tarbed;
5) regulaarne rahaline toetus.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–4 nimetatud materiaalseid vastuvõtutingimusi võib asendada rahalise või mitterahalise toetuse või kupongidega.
(1) Kui taotlejat on kohustatud käesoleva seaduse § 60 lõike 2 alusel elama kindlaksmääratud kohas, võib sealt perekondlikel või tervislikel või muul mõjuval põhjusel lahkuda Politsei- ja Piirivalveameti loal.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud luba tuleb anda objektiivsetel alustel. Loa andmata jätmist tuleb põhjendada.
(3) Kui elamiseks kindlaksmääratud kohast lahkumine on vajalik ilmumiseks haldusorganisse või kohtusse, tuleb sellest Politsei- ja Piirivalveametit teavitada.
(4) Kui elamiseks kindlaksmääratud koht on rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskus või muu taotlejate majutamiseks kohandatud asukoht, teavitab Politsei- ja Piirivalveamet taotleja lahkumisest materiaalsete vastuvõtutingimuste tagajat.
(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib kohustada taotlejat ilmuma registreerimisele, et tagada käesoleva seaduse § 60 lõikes 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangu täitmine.
(2) Käesoleva seaduse § 60 lõike 1 punktis 2 nimetatud piirangu kohaldamise otsuses märgitakse muu hulgas taotleja registreerimisele ilmumise aeg ja koht.
§ 64. Liikumisvabaduse piirangu järgimise kontrollimine ja vaidlustamine
(1) Politsei- ja Piirivalveamet hindab käesoleva seaduse § 60 lõikes 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangu jätkuva kohaldamise vajadust, kui selle kohaldamisest on möödunud kaks kuud.
(2) Politsei- ja Piirivalveametil ning Kaitsepolitseiametil on õigus igal ajal kontrollida käesoleva seaduse § 60 lõikes 1 sätestatud piirangu järgimist.
(3) Liikumisvabaduse piirangu kohaldamise otsuse peale võib taotleja halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras esitada halduskohtule kaebuse 14 päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast arvates.
(1) Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui käesoleva seaduse § 60 lõikes 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lõikes 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada.
(2) Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada:
1) isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks;
2) rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht;
3) kui ta ei ole täitnud kindlaksmääratud kohas elamise kohustust ja endiselt on põgenemise oht;
4) selleks, et otsustada piirimenetluse raames kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1348 artikliga 43 tema õiguse üle siseneda Eesti territooriumile;
5) kui ta on väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks;
6) avaliku korra või riigi julgeoleku tagamiseks;
7) tema üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 artiklis 44 sätestatud alusel ja korras.
(3) Käesolevas paragrahvis nimetatud põgenemise ohuna käsitatakse seda, kui:
1) esineb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-s 6⁸ nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õigustikus sätestatud menetluse erisusi;
2) taotleja ei ole järginud käesoleva seaduse § 60 lõikes 1 või § 67 lõikes 2 nimetatud liikumisvabaduse piirangut või kinnipidamise alternatiivi;
3) taotleja on loata või teavitamata lahkunud maakonna territooriumilt, kus asub tema majutuskoht;
4) taotleja ei ole ilmunud menetlustoiminguteks Politsei- ja Piirivalveametisse.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kinnipidamise alused ei piira isiku kinnipidamist muudes seadustes sätestatud alustel.
(5) Vastuvõtu erivajadusega või menetlusliku eritagatise vajadusega taotleja kinnipidamise korral tuleb arvestada taotleja vaimset ja füüsilist tervist. Taotlejat ei peeta kinni, kui see võib tema vaimset või füüsilist tervist tõsiselt ohustada.
(6) Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine protokollitakse.
(7) Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisel teavitatakse teda viivitamata kirjalikult temale arusaadavas keeles tema kinnipidamise põhjusest ning õigusest kinnipidamine vaidlustada ja taotleda vaidlustamiseks tasuta õigusabi.
§ 66. Taotleja kinnipidamise otsustamine ja pikendamine
(1) Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet võivad oma otsusega rahvusvahelise kaitse taotlejat käesoleva seaduse § 65 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud tingimusi arvestades ilma halduskohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi.
(2) Kui rahvusvahelise kaitse taotlejat on vaja käesoleva seaduse § 65 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud tingimusi arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet halduskohtult väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 23 lõikes 7 sätestatud korras loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks.
(3) Kui välismaalane esitab väljasõidukohustuse menetluse käigus rahvusvahelise kaitse taotluse, taotleb Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet 48 tunni jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates loa tema kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks.
(4) Halduskohus pikendab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaega, arvestades käesoleva seaduse § 65 lõikes 1 nimetatud tingimusi, kuni nelja kuu kaupa juhul, kui esineb § 65 lõikes 2 sätestatud alus.
(5) Kui halduskohus on andnud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel loa välismaalase kinnipidamiseks ning välismaalane on esitanud korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, võivad Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet jätkata välismaalase kinnipidamist halduskohtu loas määratud kinnipidamise tähtaja lõpuni juhul, kui esineb käesoleva seaduse § 65 lõikes 2 sätestatud rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise alus.
(6) Käesoleva paragrahvi lõiget 5 kohaldatakse esimese korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud välismaalase kinnipidamisel tingimusel, et Politsei- ja Piirivalveamet teeb taotluse kohta 48 tunni jooksul taotluse esitamisest arvates keelduva otsuse ning otsustab täiendavalt, et taotlus esitati üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks.
(7) Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise ja kinnipidamise tähtaja pikendamise otsustab halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku 27. peatükis sätestatud korras.
§ 67. Kinnipidamise alternatiivid ja nende kohaldamine
(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib otsustada kinnipidamise asemel kinnipidamise alternatiivi kohaldamise, kui esineb käesoleva seaduse § 65 lõikes 2 nimetatud kinnipidamise alus.
(2) Kinnipidamise alternatiiv on:
1) käesoleva seaduse § 60 lõikes 1 nimetatud liikumisvabaduse piirang;
2) välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendi Politsei- ja Piirivalveametile hoiule andmine.
(3) Kinnipidamise alternatiivi kohaldamise otsuse tegemisel järgitakse käesoleva seaduse § 60 lõigetes 4 ja 5 sätestatut. Otsuses märgitakse kohaldatava meetme põhjendus.
§ 68. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise korraldamine
(1) Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisele kohaldatakse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinnipidamise kohta sätestatut, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
(2) Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisel võib kohaldada väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinnipidamise kohta sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ning vahetut sundi, erivahendit ja relva korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras.
(3) Rahvusvahelise kaitse taotlejad paigutatakse kinnipidamiskeskuses võimaluse korral eraldi Eestis viibimisaluseta viibivatest välismaalastest.
(4) Vastuvõtu erivajadusega või menetlusliku eritagatise vajadusega taotleja kinnipidamisel tagab Politsei- ja Piirivalveamet tema regulaarse järelevalve ning õigeaegse ja piisava toe.
(5) Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisel on tal õigus suhelda perekonnaliikmete, esindaja, asjaomaste pädevate riigiasutuste, rahvusvaheliste ja valitsusväliste organisatsioonide esindajatega ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud korras.
§ 69. Alaealise ja saatjata alaealise taotleja kinnipidamine
(1) Alaealist võib kinni pidada erandjuhtudel, äärmusliku abinõuna ja alles pärast seda, kui individuaalse hindamise tulemusel on kindlaks tehtud, et:
1) käesoleva seaduse § 60 lõikes 1 nimetatud liikumisvabaduse piirangut ega § 67 lõikes 2 nimetatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning
2) kinnipidamine on käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaselt alaealise heaolu ja turvalisuse kaalutlustel vajalik ja alaealise parimates huvides.
(2) Kinnipidamine võib olla alaealise parimates huvides:
1) saatjaga alaealise puhul siis, kui alaealise vanem või peamine hooldaja on kinni peetud;
2) saatjata alaealise puhul siis, kui kinnipidamine tagab tema turvalisuse.
(3) Alaealist peetakse kinni võimalikult lühikest aega. Alaealist välismaalast ei paigutata vanglasse ega arestimajja.
(4) Kui alaealine välismaalane paigutatakse kinnipidamiskeskusesse, tagatakse talle võimalus vaba aja tegevusteks, sealhulgas eakohasteks mängudeks ja huvitegevuseks ning tegevusteks vabas õhus.
(5) Kui saatjata alaealine paigutatakse kinnipidamiskeskusesse, majutatakse ta täiskasvanutest eraldi.
(1) Kinnipidamise aluse äralangemisel vabastatakse taotleja kinnipidamiskeskusest viivitamata.
(2) Kui taotleja võetakse süüteoasjas kahtlustatavana või süüdistatavana vahi alla, vabastatakse ta kinnipidamiskeskusest vahi alla võtmise määruse alusel.
(1) Taotleja kinnipidamise otsustab halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku 27. peatükis sätestatud korras.
(2) Kui kohtule on esitatud erakordselt suur hulk rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise taotlusi ning kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu kinnipidamistaotlust läbi vaadata halduskohtumenetluse seadustiku 27. peatüki alusel ja selles sätestatud korras või läbivaatamine on oluliselt raskendatud, võib kohus teha rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise määruse kirjeldava ja põhjendava osata.
(3) Kui rahvusvahelise kaitse taotleja soovib vaidlustada kinnipidamist, mille kohus vormistas käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kirjeldava ja põhjendava osata määrusega, esitab kohus rahvusvahelise kaitse taotlejale kirjeldava ja põhjendava osa esimesel võimalusel.
§ 73. Taotleja majutamine ja kinnipidamine hädaolukorras
(1) Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras võib taotleja majutamisel ja kinnipidamisel kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi.
(2) Rahvusvahelise kaitse taotleja hädaolukorras kinnipidamisel dokumenteeritakse kinnipidamise protokollis vähemalt iga rahvusvahelise kaitse taotleja nimi või nimed, kinnipidamise õiguslik ja faktiline alus ja põhjendus, kuupäev, kellaaeg ja koht ning protokolli teinud haldusorgani nimetus ja ametniku nimi.
(3) Hädaolukorras võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada väljaspool kinnipidamiskeskust. Välismaalane paigutatakse väljapoole kinnipidamiskeskust halduskohtu lahendi või kinnipidamise protokolli alusel.
(4) Hädaolukorras kinnipeetud perekonnaliikmed paigutatakse esimesel võimalusel kokku, välja arvatud juhul, kui perekonnaliikme eraldi kinnipidamine on vajalik teiste isikute, rahvastiku tervise, avaliku korra või riigi julgeoleku kaitseks. Perekonna privaatsus tagatakse võimalikult suurel määral.
(5) Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus määrab erakorraliste meetmete kohaldamise alguse ja lõpu kuupäeva ning teavitab sellest viivitamata Euroopa Komisjoni.
(6) Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras alustatud kohtumenetluse võib kohus pärast hädaolukorra lõppemist lõpule viia käesoleva seaduse § 72 lõigetes 2 ja 3 sätestatu kohaselt.
§ 74. Ajutine kaitse ja selle kohaldamise otsustamine
(1) Ajutine kaitse on menetlus, mille eesmärk on anda massilise sisserände või eeldatava massilise sisserände korral viivitamatut ja ajutist kaitset kolmandatest riikidest pärit ümberasustatud isikutele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, eelkõige kui valitseb oht, et rahvusvahelise kaitse süsteem ei suuda nimetatud sisserännet menetleda, kahjustamata oma tõhusat toimimist kõnealuste isikute ning teiste kaitset taotlevate isikute huvides.
(2) Välismaalaste ohupiirkonnast või Euroopa Liidu liikmesriigist Eestisse vastuvõtmise otsustab Vabariigi Valitsus Euroopa Liidu Nõukogu ajutise kaitse kohaldamise otsuse alusel ja pädevate valitsusasutuste ettepanekul.
(3) Vabariigi Valitsus võib otsustada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud Euroopa Liidu Nõukogu otsuses loetletud isikute kategooriate laiendamise teistele isikutele, kui nad on ümber asustatud samadel põhjustel ja pärit samast riigist või piirkonnast, ning teavitab sellest viivitamata Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni.
(4) Vabariigi Valitsuse otsuse alusel kohaldatakse ajutist kaitset otsuses nimetatud välismaalastele, kui ei esine käesoleva seaduse § 78 lõikes 1 sätestatud ajutise kaitse kohaldamisest keeldumise alust.
(1) Ajutise kaitse tähtaeg on üks aasta.
(2) Kui Euroopa Liidu Nõukogu ei lõpeta ajutise kaitse tähtaega, võidakse seda pikendada kuue kuu kaupa kuni ühe aasta võrra.
(3) Kui ajutise kaitse kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud, võib Euroopa Liidu Nõukogu käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegu pikendada kuni ühe aasta võrra.
(1) Ajutise kaitse alusel elamisloa taotleja isiku tuvastamisele ja isikusamasuse kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse 2. peatüki 1. jagu.
(2) Ajutise kaitse saaja esitab elamisloa taotluse Politsei- ja Piirivalveametile viivitamata pärast Eestisse saabumist.
(3) Kui piiripunktis viibival ajutise kaitse saajal puudub välismaalaste seaduses sätestatud seaduslik alus Eestisse saabumiseks ning ta soovib taotleda Eestis ajutise kaitse alusel elamisluba, esitab ta nimetatud taotluse viivitamata Politsei- ja Piirivalveametile.
(4) Ebaseaduslikult piiriületuselt vahetult tabatud ajutise kaitse saaja, kes soovib taotleda Eestis ajutise kaitse alusel elamisluba, esitab nimetatud taotluse Politsei- ja Piirivalveametile.
(5) Elamisloa taotlus tuleb esitada isiklikult.
(6) Ajutise kaitse saaja on kohustatud elamisloa taotlemisel esitama järgmised andmed ja dokumendid, kui tal on need olemas:
1) perekonna taasühinemise õiguse tuvastamiseks andmed perekondlike sidemete kohta;
2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele;
3) viisad ja elamisload või viisast ja elamisloast keeldumise otsused ja nende alusdokumendid ning muud piiriületusi tõendavad dokumendid;
4) perekondlikke suhteid tõendavad dokumendid.
(7) Ajutise kaitse alusel elamisloa taotleja biomeetrilised andmed edastatakse Eurodac-süsteemi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1358 kohaselt.
(8) Politsei- ja Piirivalveamet annab ajutise kaitse saajale elamisloa menetlemise ajaks tõendi, mis kinnitab, et tema elamisloa taotlus on menetluses.
(9) Ajutise kaitse saaja ja tema perekonnaliikme elamisloa taotlemise, andmise ja pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra, elamisloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning teise liikmesriiki üleviimisel esitatavate andmete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=130062026102&id=104062026001 määrusega.
§ 77. Ajutise kaitse saajale elamisloa andmine ja selle pikendamine
(1) Politsei- ja Piirivalveamet annab tähtajalise elamisloa välismaalasele, kelle suhtes kohaldatakse ajutist kaitset.
(2) Politsei- ja Piirivalveamet pikendab ajutise kaitse saaja elamisluba tema taotluse alusel, kui ei esine käesoleva seaduse § 79 lõikes 1 sätestatud elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevat asjaolu.
(3) Kui isiku ajutine kaitse ei ole lõppenud ja ta on saanud ajutise kaitse alusel elamisloa ning kasutanud vabatahtliku tagasipöördumise õigust, siis menetletakse ajutise kaitse alusel uue elamisloa taotlust eelisjärjekorras, võttes arvesse olukorda selle isiku päritoluriigis.
(4) Ajutise kaitse saaja elamisluba antakse kehtivusajaga kuni kolm aastat.
§ 78. Ajutise kaitse saaja elamisloa andmisest ja selle pikendamisest keeldumine
(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib keelduda ajutise kaitse kohaldamisest ning elamisloa andmisest ja pikendamisest välismaalasele:
1) kelle puhul on põhjendatud kahtlus, et ta on toime pannud seaduses või rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud rahu- või inimsusvastase või sõjakuriteo;
2) kelle puhul on põhjendatud kahtlus, et ta on enne ajutist kaitset saava välismaalasena Eestisse vastuvõtmist väljaspool Eestit toime pannud raske mittepoliitilise kuriteo;
3) kelle puhul on põhjendatud kahtlus, et ta on süüdi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus oleva teo toimepanemises;
4) kes võib põhjendatud kahtluse alusel olla ohuks Eesti julgeolekule või kes on lõplikult süüdi mõistetud eriti raske kuriteo toimepanemises ja on seetõttu ühiskonnaohtlik;
5) kes ei ole ajutise kaitse saaja.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud raske mittepoliitilise kuriteona käsitatakse muu hulgas väidetavalt poliitilisel eesmärgil toimepandud esimese astme kuritegu. Seda sätet kohaldatakse kuriteo täideviija ja sellest osavõtja suhtes.
(3) Ajutise kaitse saajale, kellele keeldutakse elamisluba andmast või kelle elamisluba keeldutakse pikendamast, tehakse samas otsuses või koos sellega lahkumisettekirjutus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud korras, kui välismaalasele ei ole muul alusel pandud kohustust Eestist lahkuda.
(4) Ajutise kaitse saaja elamisloa andmisest keeldumise või elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse peale võib 14 päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast arvates esitada kaebuse halduskohtule. Nimetatud otsuseid ei saa vaidlustada vaidemenetluse korras.
§ 79. Ajutise kaitse saaja elamisloa kehtetuks tunnistamine
(1) Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab ajutise kaitse saaja elamisloa kehtetuks ühel järgmistest alustest:
1) ajutise kaitse tähtaeg lõpeb;
2) ajutise kaitse saaja viiakse teise Euroopa Liidu liikmesriiki perekonna taasühendamise eesmärgil;
3) ajutise kaitse saaja asub elama mõnda muusse riiki;
4) ajutise kaitse saaja suhtes ilmneb käesoleva seaduse § 78 lõikes 1 sätestatud elamisloa andmisest ja selle pikendamisest keeldumise aluseks olev asjaolu.
(2) Ajutise kaitse saaja elamisloa kehtetuks tunnistamise alusena kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud alust eelkõige juhul, kui ajutise kaitse saaja eemalviibimine Eestist on kestnud kauem kui 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul või kui teine Euroopa Liidu liikmesriik on talle andnud ajutise kaitse alusel elamisloa.
(3) Ajutise kaitse saajale, kelle elamisluba tunnistatakse kehtetuks, tehakse samas otsuses või koos sellega lahkumisettekirjutus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud korras.
(4) Käesoleva paragrahvi lõiget 3 ei kohaldata ajutise kaitse saaja suhtes, kes viiakse teise Euroopa Liidu liikmesriiki perekonna taasühendamiseks, kellel on Eestis viibimiseks välismaalaste seaduses sätestatud seaduslik alus või kellele on teine Euroopa Liidu liikmesriik andnud ajutise kaitse alusel elamisloa.
§ 80. Ajutise kaitse saaja perekonnaliikme elamisluba
Ajutise kaitse saaja perekonnaliikme tähtajalise elamisloa taotlemisele, andmisele, kehtetuks tunnistamisele ja vaidlustamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 46–50 ja 85 sätestatut.