(1) Kindlustusandja peab oma sisemudelit regulaarselt valideerima, et hinnata sisemudeli toimimist ja mudeli tehnilise kirjelduse asjakohasust ning võrrelda tulemusi kogemustega.
(2) Valideerimisprotsess peab võimaldama kindlustusandjal Finantsinspektsioonile tõendada, et sisemudeli alusel leitud kapitalinõuded on asjakohased.
(3) Valideerimisprotsess hõlmab sisemudeli stabiilsuse analüüsi, sealhulgas sisemudeli tulemuste tundlikkuse testimist mudeli põhieelduste muutmisel. Samuti hõlmab see sisemudelis kasutatud andmete täpsuse, täielikkuse ja asjakohasuse hindamist.
(4) Kindlustusandja peab sisemudeli valideerimisel kasutatud statistiliste meetoditega hindama muu hulgas tõenäosusjaotuse prognoosi asjakohasust, võttes arvesse lisaks kindlustusandja kahjude ajaloole ka kõiki olulisi uusi andmeid ja uut teavet.
(5) Kindlustusandja kehtestab valideerimisprotsessi ja võtab kasutusele vastavad vahendid, lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 241 ja 242 sätestatust.
(1) Kindlustusandja peab dokumenteerima sisemudeli ülesehituse ja selle toimimisega seotud üksikasjad, lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklist 243. Dokumentatsioon peab kajastama käesoleva seaduse §-des 76–80 sätestatut.
(2) Dokumentatsioonis peab esitama vähemalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 244 sätestatud teabe ning artiklis 246 sätestatu kohaselt kõik sisemudeli muudatused.
(3) Lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklist 245, tuleb dokumentatsioonis esitada kõik juhud, millal sisemudel tegelikkuses ei toimi.
(1) Miinimumkapitalinõue vastab nõuetekohaste põhiomavahendite suurusele, millest väiksemas summas nõuetekohaste põhiomavahendite olemasolu korral oleks kindlustusandja tegevuse jätkumisel liiga kõrge oht, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute ees võetud kohustused jäävad täitmata.
(2) Miinimumkapitalinõue tuleb arvutada komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 248–252 sätestatud arvutuspõhimõtete alusel. Arvutus peab olema selgelt ja lihtsalt jälgitav ning kontrollitav.
(3) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud elukindlustusandja peab arvutama elukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude, nagu ta tegeleks üksnes elukindlustusega, ja kahjukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude, nagu ta tegeleks üksnes kahjukindlustusega, arvestades käesoleva seaduse § 128 lõigetes 6–8 ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 252 sätestatut.
(4) Miinimumkapitalinõue tuleb arvutada lineaarfunktsioonina järgmistest edasikindlustusandja osa võrra vähendatud muutujatest:
1) kindlustusandja tehnilised eraldised;
2) kindlustusmaksed;
3) riskikapital;
4) edasilükkunud maksud;
5) halduskulud.
(5) Lineaarfunktsiooni kalibreerimisel tuleb kasutada tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 85 protsenti.
(6) Kindlustusandja miinimumkapitalinõue ei või olla väiksem miinimumkapitalinõude alammäärast.
(7) Miinimumkapitalinõude alammäär on:
1) 4 miljonit eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda elukindlustuse, käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 10–15 nimetatud kahjukindlustuse liikide või edasikindlustusega;
2) 2,7 miljonit eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda käesoleva lõike punktis 1 nimetamata kahjukindlustuse liikidega;
3) 1,3 miljonit eurot, kui tegemist on käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud kaptiivedasikindlustusandjaga;
4) 6,7 miljonit eurot vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklile 253, kui tegemist on käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandjaga.
(8) Kui kindlustusandja saab miinimumkapitalinõude arvutamisel tulemuseks suuruse, mis on alla 25 protsendi või üle 45 protsendi kindlustusandja solventsuskapitalinõudest, millele on vajaduse korral juurde arvestatud lisakapitalinõue, on kindlustusandja miinimumkapitalinõudeks vastavalt 25 protsenti või 45 protsenti sellest solventsuskapitalinõudest, kui saadud suurus ei ole väiksem miinimumkapitalinõude alammäärast.
(9) Kindlustusandja arvutab miinimumkapitalinõude vähemalt kord kvartalis ning esitab saadud arvutuse Finantsinspektsioonile. Kindlustusandja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul selgitama miinimumkapitalinõude arvutamisel saadud tulemuse põhjusi.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatu ei eelda solventsuskapitalinõude arvutamist kord kvartalis.
(1) Kindlustusandjal on keelatud sõlmida kahjukindlustuses edasikindlustuslepinguid, kui edasikindlustusmakse arvutamise aluseks olev kindlustusperiood on pikem kui üks aasta või kui lepingu alusel edasikindlustusandjale kindlustusjuhtumi toimumise tõenäolisusest tekkivate kohustuste täitmiseks makstava edasikindlustusmakse osa ei põhine üldtunnustatud aktuaarsetel arvutuspõhimõtetel või kui sellised arvutuspõhimõtted eri aastatel oluliselt erinevad.
(2) Kindlustusandjal on keelatud sõlmida elukindlustuses edasikindlustuslepinguid, kui kindlustusjuhtumi toimumise tõenäolisusest või kindlustussummadest ja tagasiostusummadest tulenevate kohustuste jagamine lepingupoolte vahel ei põhine üldtunnustatud aktuaarsetel arvutuspõhimõtetel või kui sellised arvutuspõhimõtted eri aastatel oluliselt erinevad.
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2009/138/EÜ artikli 210 lõike 3 tähenduses piiratud edasikindlustuslepingute sõlmimise suhtes kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatut.
(4) Kolmanda riigi edasikindlustusandjaga sõlmitud edasikindlustuslepinguid käsitletakse samal viisil nagu lepinguriigi edasikindlustusandja kindlustuslepinguid, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 172 kohaselt on kolmanda riigi solventsusrežiim Euroopa Komisjoni otsuse kohaselt samaväärne või ajutiselt samaväärne nimetatud direktiivi esimeses jaotises sätestatuga.
§ 85. Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali usaldatavusnõuded
Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal on kohustatud: 1 1) Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal on kohustatud:
1) arvutama filiaali kapitalinõuded vastavalt käesoleva seaduse §-des 61–82 sätestatud arvutuspõhimõtetele, võttes arvesse ainult filiaali tegevust;
2) omama solventsuskapitalinõude täitmiseks nõuetekohaseid omavahendeid vastavalt käesoleva seaduse §-s 58 sätestatule;
3) omama miinimumkapitalinõude või miinimumkapitalinõude alammäära täitmiseks nõuetekohaseid põhiomavahendeid vastavalt käesoleva seaduse § 58 lõikes 2 sätestatule;
4) tagama, et põhiomavahendite nõuetekohane suurus ei ole väiksem kui pool käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 sätestatud miinimumkapitalinõude alammäärast;
5) hindama vara ja kohustisi ning tehnilisi eraldisi vastavalt käesoleva peatüki 1. jaos sätestatud põhimõtetele ning moodustama tehnilised eraldised Eesti filiaali kaudu sõlmitud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks;
6) hoidma solventsuskapitalinõude täitmiseks Eestis vara, mille väärtus on võrdne vähemalt miinimumkapitalinõudega, kuid ei ole väiksem kui pool käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 sätestatud miinimumkapitalinõude alammäärast, sealhulgas omama käesoleva seaduse § 38 lõike 2 punktis 9 sätestatud deposiiti;
7) hoidma solventsuskapitalinõude täitmiseks lisaks käesoleva paragrahvi punktis 6 sätestatule vajalikku vara teistes lepinguriikides;
8) korraldama raamatupidamist Eestis toimuva tegevuse kohta vastavalt raamatupidamise seaduse § 17 lõikele 2 ning säilitama kõik Eestis toimuva tegevusega seotud dokumendid Eestis.
§ 86. Kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikide filiaalide usaldatavusnõuete erisused
(1) Kui kolmanda riigi kindlustusandjal on filiaal lisaks Eestile ka mõnes teises lepinguriigis, kohaldatakse kolmanda riigi kindlustusandja taotlusel ja kõigi asjaomaste lepinguriikide finantsjärelevalve asutuste loal sellisele filiaalile järgmisi käesoleva seaduse §-s 85 sätestatud tingimustest soodsamaid tingimusi:
1) solventsuskapitalinõude arvutamisel tuleb arvesse võtta kõigi lepinguriikide filiaalides sõlmitud kindlustuslepingud;
2) käesoleva seaduse § 39 lõike 2 punktis 9 sätestatud deposiiti tuleb hoida Eestis üksnes juhul, kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 teostab kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikide filiaalide solventsuse üle järelevalvet Finantsinspektsioon;
3) miinimumkapitalinõudele vastavat vara võib hoida mis tahes lepinguriigis, kus kolmanda riigi kindlustusandja on filiaali asutanud.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodsamate tingimuste kasutamiseks esitab kolmanda riigi kindlustusandja Finantsinspektsioonile taotluse ja dokumendid, mis kinnitavad, et analoogne taotlus on esitatud kõigi nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, kus kolmanda riigi kindlustusandja on filiaali asutanud.
(3) Kolmanda riigi kindlustusandja nimetab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud taotluses finantsjärelevalve asutuse, kes hakkab teostama järelevalvet lepinguriikides asutatud filiaalide solventsuse üle, põhjendades oma valikut. Nimetatud finantsjärelevalve asutus võib olla üksnes Finantsinspektsioon või selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus kolmanda riigi kindlustusandja on filiaali asutanud.
(4) Kui vastavalt kolmanda riigi kindlustusandja valikule hakkab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud järelevalvet teostama teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, peab Finantsinspektsioon edastama nimetatud finantsjärelevalve asutusele kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kohta informatsiooni, mis on vajalik filiaali solventsuse üle järelevalve teostamiseks.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodsamad tingimused jõustuvad ajal, kui valitud finantsjärelevalve asutus teatab teistele finantsjärelevalve asutustele, et ta teostab kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikides asuvate filiaalide solventsuse üle järelevalvet.
(6) Kui Finantsinspektsioon või selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus kolmanda riigi kindlustusandja filiaal asub, teeb ettepaneku käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodsamate tingimuste andmise lõpetamiseks, lõpevad soodsamad tingimused kõigil kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikide filiaalidel ühel ajal.
(7) Kui vastavalt kolmanda riigi kindlustusandja valikule teostab järelevalvet Finantsinspektsioon, võib ta kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali omavahendite vähenemisel alla miinimumkapitalinõude rakendada käesoleva seaduse §-s 95 sätestatud meetmeid. Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali solventsuse jätkuva halvenemise korral võib Finantsinspektsioon rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.
(8) Kui vastavalt kolmanda riigi kindlustusandja valikule teostab järelevalvet lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, on kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 7 kirjeldatud meetmete rakendamise õigus selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel.
(9) Kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 teostab kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikide filiaalide solventsuse üle järelevalvet Finantsinspektsioon, on ta kohustatud teavitama teiste asjasse puutuvate lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi nimetatud kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest.
(10) Kui Finantsinspektsioon saab teate lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt, et viimane on kolmanda riigi kindlustusandja filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistanud põhjusel, et kolmanda riigi kindlustusandja omavahendite suurus ei vasta solventsuskapitalinõudele, mis on arvutatud lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingutest lähtudes, on Finantsinspektsioon kohustatud nimetatud kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistama.
(1) Kindlustusgrupp käesoleva seaduse tähenduses on konsolideerimisgrupp, mille juhtiv ettevõtja on osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja.
(2) Asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus käesoleva seaduse tähenduses on kindlustusgruppi kuuluvale lepinguriigi kindlustusandjale tegevusloa andnud finantsjärelevalve asutus, kindlustusgruppi kuuluva lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja asukohajärgne finantsjärelevalve asutus või segafinantsvaldusettevõtja asukohajärgne finantsjärelevalve asutus.
(3) Kindlustusgrupi järelevalve teostaja on vastavalt käesoleva seaduse §-le 241 kindlustusgrupi üle järelevalve teostamise ja koordineerimise eest vastutav finantsjärelevalve asutus.
(4) Osalev ettevõtja, sealhulgas kindlustusandja, käesoleva seaduse tähenduses on emaettevõtja või ettevõtja, kes omab märkimisväärset osalust vähemalt ühes kindlustusandjas.
(5) Seotud ettevõtja, sealhulgas kindlustusandja, on tütarettevõtja või ettevõtja, kelles osalev ettevõtja omab märkimisväärset osalust.
(6) Kindlustusvaldusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle tütarettevõtjad või enamik neist on kindlustusandjad.
(7) Segakindlustusvaldusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on kindlustusandja.
(8) Segafinantsvaldusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole kindlustusandja, eriotstarbeline varakogum, krediidiasutus, investeerimisühing ega fondivalitseja, kuid kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on mõne lepinguriigi kindlustusandja, eriotstarbeline varakogum, krediidiasutus, investeerimisühing või fondivalitseja ning kes moodustab koos oma tütarettevõtjate ja teiste ettevõtjatega finantskonglomeraadi.
(9) Kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat ei käsitata finantseerimisasutusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), artikli 4 lõike 1 punkti 26 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033, mis käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr 806/2014 (ELT L 314, 05.12.2019, lk 1–63), tähenduses.
(1) Osalev kindlustusandja peab tagama, et kindlustusgrupil on igal hetkel kättesaadavad vähemalt käesoleva seaduse §-s 89 sätestatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude ulatuses nõuetekohased omavahendid.
(2) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki kindlustusandja seotud kindlustusandjaid.
(3) Kui kindlustusandja emaettevõtja on lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, peab see kindlustusandja tagama, et kindlustusgrupil on igal hetkel kättesaadavad vähemalt käesoleva seaduse §-s 89 sätestatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude ulatuses nõuetekohased omavahendid.
(3¹) Kindlustusgrupp kehtestab kindlustusgrupi finantsseisundi halvenemise kindlaksmääramise ja sellest kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja teavitamise korra.
(3²) Kui kindlustusgrupil puuduvad omavahendid käesoleva seaduse §-s 89 sätestatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks või selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul, peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud kindlustusandja sellest viivitamata teavitama kindlustusgrupi järelevalve teostajat. Kindlustusgrupi ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja suhtes kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse § 93 lõigetes 2–4 ja §-s 94 kindlustusandja ning Finantsinspektsiooni kohta sätestatut.
(4) Osalev kindlustusandja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutuse ja asjakohased andmed vähemalt kord aastas. Kui kindlustusgruppi ei juhi kindlustusandja, esitab arvutuse ja vastavad andmed kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või kindlustusandja, kelle on määranud kindlustusgrupi järelevalve teostaja pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga.
(5) Kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja solventsuskapitalinõude ja kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamisel võib kasutada sisemudelit, kui kindlustusgrupp on saanud sisemudeli kasutamise loa vastavalt käesoleva seaduse §-s 243 sätestatule.
(6) Kui kindlustusgrupi riskiprofiil hälbib eeldustest, mida kasutati kindlustusgrupi järelevalve teostajale esitatud kindlustusgrupi viimase solventsuskapitalinõude arvutamisel, tuleb solventsuskapitalinõue arvutada kohe uuesti ning esitada arvutus kindlustusgrupi järelevalve teostajale.
(7) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja tema hinnangul on kindlustusgrupi riskiprofiil pärast viimast kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamist oluliselt muutunud, võib ta nõuda kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude uuesti arvutamist.
(8) Finantsinspektsioon ja teised asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused hindavad, kas käesoleva seaduse § 89 lõikes 8 sätestatud kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõue vastab kindlustusgrupi riskiprofiilile, pidades silmas eelkõige kindlustusgrupi tasandil esinevaid riske.
(9) Kui kindlustusgrupi tegelik riskiprofiil erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude arvutamisel kasutatud eeldustest, on kindlustusgrupi järelevalve teostajal õigus kehtestada lisakapitalinõue käesoleva seaduse §-s 244 sätestatud korras.
(1) Osalev kindlustusandja arvutab kindlustusgrupi solventsuse konsolideeritud andmete alusel ja lähtudes käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatud meetodist.
(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga kindlustusgrupi solventsuse arvutamist käesoleva paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodi kohaselt või käesolevas lõikes ja lõikes 1 nimetatud meetodite kombinatsioonina, lähtudes otsuse tegemisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 328 sätestatud kriteeriumitest.
(3) Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on järgmiste suuruste vahe:
1) kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid, mille määramisel kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 331–334 sätestatut;
2) kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue konsolideeritud andmete alusel (edaspidi kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue), mille arvutamisel kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 335–338 sätestatut.
(4) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimum on järgmiste suuruste summa:
1) osaleva kindlustusandja miinimumkapitalinõue;
2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja miinimumkapitalinõudest.
(5) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite suhtes kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 82 sätestatud nõudeid.
(6) Mahaarvamise ja agregeerimise meetodi kohaselt on kindlustusgrupi solventsus järgmiste suuruste vahe:
1) kindlustusgrupi agregeeritud nõuetekohased omavahendid;
2) osaleva kindlustusandja osaluse väärtus seotud kindlustusandjas ja kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude summa.
(7) Kindlustusgrupi agregeeritud nõuetekohased omavahendid on järgmiste omavahendite summa:
1) osaleva kindlustusandja solventsuskapitalinõudele vastavad omavahendid;
2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõudele vastavatest omavahenditest.
(8) Kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõue on järgmiste suuruste summa:
1) osaleva kindlustusandja solventsuskapitalinõue;
2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõudest.
(9) Kui osalev kindlustusandja omab kaudset osalust seotud kindlustusandjas, siis kaudse osaluse väärtuse määramisel võetakse arvesse järjestikuseid osalusi ja huve.
(10) Kui osalev kindlustusandja arvutab kindlustusgrupi solventsuse, kasutades käesoleva paragrahvi lõigetes 3–9 sätestatud meetodite kombinatsiooni, peab ta arvesse võtma komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 341 sätestatut.
(11) Kui kindlustusandja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja, tagab kindlustusgrupi järelevalve teostaja, et kindlustusgrupi solventsus arvutatakse kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil, sealjuures käsitatakse kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat kindlustusandjast emaettevõtjana, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses kindlustusandja omavahendite ja solventsuskapitalinõude kohta sätestatut.
(12) Kui osalev kindlustusandja omab kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja vahendusel märkimisväärset osalust seotud kindlustusandjas või kolmanda riigi kindlustusandjas, võetakse tema kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvesse ka nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja seisund, kusjuures kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat käsitatakse kui kindlustusandjat ning tema suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses kindlustusandja omavahendite ja solventsuskapitalinõude kohta sätestatut.
(13) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 12 nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja omab nõuetekohaseid omavahendeid, käsitatakse neid kuni käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud piirangute kohaselt leitud summani kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahenditena. Kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja lisaomavahendeid võib võtta kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvesse, kui selleks on saadud kindlustusgrupi järelevalve teostajalt nõusolek.
(14) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel vajalik teave välisriigis asutatud kindlustusandja seotud ettevõtja kohta ei ole Finantsinspektsioonile ega teistele asjaomastele finantsjärelevalve asutustele kättesaadav, arvatakse sellise seotud ettevõtja bilansiline väärtus kindlustusgrupi omavahenditest maha ning omavahendite hulka ei või arvata ka sellise märkimisväärse osalusega seotud realiseerimata kasumit.
(15) Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 329 nimetatud seotud ettevõtjate suhtes samas artiklis sätestatut.
(16) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta arvata osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel kindlustusgrupi solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha kindlustusandja seotud krediidiasutuse, investeerimisühingu või finantseerimisasutuse mis tahes osaluse.
§ 90. Osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjas
(1) Osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjas käesoleva jao tähenduses kajastab konsolideeritud aruannete koostamisel kasutatud protsendimäärasid, kui rakendatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 3–5 sätestatud meetodit, ning märgitud kapitali osa, mida osalev kindlustusandja otseselt või kaudselt omab, kui rakendatakse nimetatud paragrahvi lõigetes 6–11 sätestatud meetodit.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui seotud kindlustusandjal ei ole piisavalt omavahendeid oma solventsuskapitalinõude täitmiseks. Käesolevas lõikes sätestatud juhul tuleb arvesse võtta selle seotud kindlustusandja solventsuse kogu puudujääk.
(3) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul on osaleva kindlustusandja vastutus piiratud ainult kindla kapitali osaga seotud kindlustusandjas, võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja lubada arvesse võtta seotud kindlustusandja solventsuse puudujääki proportsionaalselt osalusega selles kindlustusandjas.
(4) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ning asjasse puutuva finantsjärelevalve asutuse hinnangul on osaleva kindlustusandja vastutus piiratud ainult kindla kapitali osaga seotud kindlustusandjas, võib Finantsinspektsioon lubada arvesse võtta seotud kindlustusandja solventsuse puudujääki proportsionaalselt osalusega selles kindlustusandjas.
(5) Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määrab pärast teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga konsulteerimist proportsionaalse osa, mida ei ole võimalik määrata käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt, vaid järgmistel juhtudel:
1) kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad, kes ei ole omavahel otsese osaluse kaudu seotud;
2) Finantsinspektsioon on hinnanud, et hääleõiguse või osaluse otsest või kaudset omamist käsitatakse märkimisväärse osalusena, kuna seotud kindlustusandja üle omatakse olulist mõju;
3) kindlustusandja on Finantsinspektsiooni hinnangul emaettevõtja, sest omab valitsevat mõju mõne kindlustusgrupi kindlustusandja üle.
§ 91. Vastastikune finantseerimine ja omavahendite topeltkasutamise välistamine
(1) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel ei arvata kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks nõuetekohaste omavahendite koosseisu vastastikusel finantseerimisel saadud vara.
(2) Vastastikuse finantseerimisega käesoleva paragrahvi tähenduses on tegemist järgmistel juhtudel:
1) kindlustusandja või mõni tema seotud ettevõtja omab osalust ettevõtjas, kellele otseselt või kaudselt kuulub vara, mis sobib nimetatud kindlustusandja või tema seotud ettevõtja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks;
2) kindlustusandja või mõni tema seotud ettevõtja annab laenu ettevõtjale, kellele otseselt või kaudselt kuulub vara, mis sobib nimetatud kindlustusandja või tema seotud ettevõtja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks.
(3) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel jäetakse välja järgmised summad:
1) osaleva kindlustusandja varade väärtus, mida kasutatakse seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks;
2) seotud ettevõtja varade väärtus, mida kasutatakse selles kindlustusandjas osalust omava kindlustusandja või seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks.
(4) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel võib arvesse võtta elukindlustuse ja edasikindlustusega tegeleva seotud kindlustusandja jaotamata kasumit ja seotud kindlustusandja märgitud, kuid sissemaksmata kapitali, kui need sobivad seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude katmiseks.
(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 ei kohaldata, kui:
1) mis tahes märgitud, kuid sissemaksmata kapital ei ole osalust omava kindlustusandja võimalik kohustus;
2) osaleva kindlustusandja märgitud, kuid sissemaksmata kapital ei ole seotud kindlustusandja võimalik kohustus;
3) seotud kindlustusandja märgitud, kuid sissemaksmata kapital ei ole osaleva kindlustusandja ja tema seotud ettevõtja võimalik kohustus.
(6) Kui Finantsinspektsioon leiab, et seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikke, kuid käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetamata omavahendeid ei saa kasutada osaleva kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks, võib neid omavahendeid kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvesse võtta niivõrd, kuivõrd need sobivad seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks.
(7) Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule kohaldatakse omavahendite hindamisele, nende arvesse võtmisele ja kohandamisele komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artikleid 330 ja 342.
(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 6 nimetatud omavahendite summa ei või olla suurem kui seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõue.
(9) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel võib seotud kindlustusandja lisaomavahendeid arvesse võtta ainult siis, kui seotud kindlustusandja on eelnevalt saanud finantsjärelevalve asutuse loa nende kaasamiseks omavahendite koosseisu.
§ 92. Kolmandate riikide seotud kindlustusandjad ja usaldatavusnõuete samaväärsus
(1) Kui kindlustusandja on osalev kolmanda riigi kindlustusandjas ning kindlustusgrupi solventsus arvutatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 6–9 sätestatud arvutusmeetodi kohaselt, käsitatakse nimetatud kolmanda riigi kindlustusandjat seotud kindlustusandjana.
(2) Kui kolmanda riigi kindlustusandjate usaldatavusnõuded on samaväärsed käesolevas seaduses sätestatuga ning kolmanda riigi kindlustusandja omab kindlustustegevusega tegelemiseks tegevusluba, võetakse kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvesse kolmanda riigi seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõue ja selle täitmiseks vajalikud omavahendid, nagu on sätestatud kolmanda riigi õiguses.
(3) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, hindab ta osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel, kas kolmanda riigi kehtestatud kindlustusandjate usaldatavusnõuded on samaväärsed käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuetega.
(4) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul samaväärsust koostöös Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud hinnangu kujundamisel võtab Finantsinspektsioon aluseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 379 sätestatud kriteeriumid ning konsulteerib teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon ei või teha otsust, mis oleks vastuolus selle kolmanda riigi suhtes varem tehtud otsusega, välja arvatud, kui see on vajalik, et arvesse võtta olulisi muudatusi, mis on tehtud käesoleva seaduse usaldatavusnõuetes või kolmanda riigi kehtestatud kindlustusandjate usaldatavusnõuetes.
(6) Kui käesolevas paragrahvis sätestatud juhul on Finantsinspektsioon asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus, kuid ta ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja otsus kolmanda riigi kehtestatud kindlustusandjate usaldatavusnõuete samaväärsuse kohta erineb Finantsinspektsiooni hinnangust, on Finantsinspektsioonil õigus kolme kuu jooksul otsusest teadasaamisest arvates pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikeid 3–6 ei kohaldata, kui otsuse kolmanda riigi kindlustusandjate usaldatavusnõuete samaväärsuse kohta on teinud Euroopa Komisjon koostöös Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega.
(8) Kui Euroopa Komisjon on teinud otsuse, et kolmanda riigi kehtestatud kindlustusandjate usaldatavusnõuded on tähtajaliselt samaväärsed, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut.
(1) Kui kindlustusandja omavahendid ei vasta käesoleva seaduse § 58 lõikes 2 sätestatud nõuetele või selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul, peab kindlustusandja teavitama viivitamata Finantsinspektsiooni.
(2) Kui nõuetekohased omavahendid vähenevad alla solventsuskapitalinõude, nõuab Finantsinspektsioon kindlustusandjalt kõikide vajalike meetmete rakendamist, et taastada kuue kuu jooksul solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamisest arvates nõuetekohaste omavahendite suurus või muuta oma riskiprofiili, et tagada solventsuskapitalinõude täitmine.
(3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile heakskiitmiseks kahe kuu jooksul solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamisest arvates finantsseisundi taastamise kava. Finantsinspektsioon hindab esitatud kava rakendatavust.
(4) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaega pikendada kolme kuu võrra.
(5) Põhiomavahendite vähenemisel alla miinimumkapitalinõude on kindlustusandja kohustatud ühe kuu jooksul mittetäitmise tuvastamisest arvates esitama Finantsinspektsioonile lühiajalise finantseerimisskeemi. Finantsinspektsioon hindab esitatud finantseerimisskeemi teostatavust.
(6) Kindlustusandja on kohustatud kolme kuu jooksul miinimumkapitalinõude mittetäitmise tuvastamisest arvates taastama nõuetekohaste põhiomavahendite suuruse või muutma oma riskiprofiili, et tagada miinimumkapitalinõude täitmine.
(7) Finantsseisundi taastamise kava ja finantseerimisskeem peavad sisaldama vähemalt järgmist informatsiooni:
1) prognoositavad tulud ja kulud otsese kindlustuse ning sissetuleva ja väljamineva edasikindlustuse kaupa;
2) kindlustusandja bilansiprognoos;
3) hinnang kindlustusandja tehniliste eraldiste, solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude katteks kavandatud rahaliste vahendite kohta;
4) kindlustusandja edasikindlustusprogramm;
5) hinnang tegevuskuludele, eraldi jooksvad üldkulud ja komisjonitasud.
(8) Kui finantsseisundi taastamise kava esitab edasikindlustusandja, peab see edasikindlustusprogrammi asemel sisaldama edasikindlustusandja retrotsessiooniprogrammi.
(9) Kindlustusandja finantsseisundi jätkuva halvenemise korral võib Finantsinspektsioon rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.
(10) Kui käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja nõuetekohased põhiomavahendid vähenevad alla § 82 lõike 3 kohaselt arvutatud elukindlustuse tinglikku miinimumkapitalinõuet või kahjukindlustuse tinglikku miinimumkapitalinõuet, võib Finantsinspektsioon kindlustusandja vastava tegevuse suhtes rakendada kõiki käesolevast seadusest tulenevaid meetmeid. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib kindlustusandja käesolevas lõikes sätestatud juhul kasutada nõuetekohaste põhiomavahendite ülekandmist ühelt tegevuselt teisele.
(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse § 93 lõike 4 kohaselt pikendatud tähtaega pikendada veel kuni seitse aastat, kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus on välja kuulutanud erakordselt ebasoodsa olukorra (edaspidi eriolukord), mis mõjutab kindlustusandjat, kellel on oluline turuosa või kelle komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 I lisas sätestatud äriliini eriolukord puudutab.
(2) Finantsinspektsioon võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele esitada taotluse eriolukorra väljakuulutamiseks, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandja ei ole tõenäoliselt võimeline täitma käesoleva seaduse § 93 lõikes 2 sätestatut.
(3) Eriolukorraks peetakse järgmisi asjaolusid, millel on oluline mõju kindlustusandja finantsseisundile:
1) finantsturgude ettenägematu, järsk ja kiire langus;
2) madala intressimäära keskkond;
3) ulatusliku mõjuga katastroofisündmus.
(4) Finantsinspektsioon peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamisel arvesse võtma kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas kindlustusandja tehniliste eraldiste keskmist kestust ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 289 sätestatut.
(5) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhul peab kindlustusandja iga kolme kuu järel esitama Finantsinspektsioonile ülevaate finantsseisundi parandamiseks rakendatavatest meetmetest ja tehtud edusammudest.
(6) Kui Finantsinspektsioon tuvastab ülevaate põhjal, et kindlustusandja ei ole teinud solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamise ja ülevaate esitamise vahelisel ajavahemikul olulisi edusamme, võib ta loobuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pikendusest.
(7) Finantsinspektsioon teeb Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega koostööd, kui hinnatakse eriolukorra asjakohasust või selle lõpetamist.
§ 95. Kindlustusandja varaga seotud tehingute keelamine ja piiramine
(1) Kui kindlustusandja ei vasta käesolevas peatükis sätestatud nõuetele või Finantsinspektsiooni hinnangul võib kindlustusandja finantsseisund vaatamata finantsseisundi taastamise kavale või finantseerimisskeemile veelgi halveneda, rakendatakse kindlustusandja suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud meetmeid.
(2) Finantsinspektsioon võib ettekirjutusega keelata kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu, teavitades sellest nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus kindlustusandja on asutanud filiaali või tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. Finantsinspektsioon määrab kindlaks varad, mille suhtes vastavat meedet kohaldatakse.
(2¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettekirjutusega kehtestatud keeld või piirang ei takista ega piira:
1) väärtpaberituru seaduse §-s 229³ sätestatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate eseme üleandmise õiguste või kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamisel või nende kohustuste täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv tasaarvestus) kohaldamist vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;
2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 229⁴ lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt tagatiskokkuleppe tingimustele.
(3) Kui Finantsinspektsioon on saanud teiselt lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt teate, et viimane keelab selle lepinguriigi kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirab nende mahtu, on Finantsinspektsioon lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse nõudmisel kohustatud oma ettekirjutusega nimetatud kindlustusandja või tema Eesti filiaali suhtes rakendama samu meetmeid.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud ettekirjutusega vastuolus olev tehing on tühine.
(1) Kindlustusandja asjakohase ja usaldusväärse juhtimise tagamiseks peab kindlustusandjal olema tõhus juhtimissüsteem. Juhtimissüsteem peab olema vastavuses kindlustusandja tegevuse olemuse, ulatuse ja keerukusega.
(2) Kindlustusandja juhtimissüsteem peab olema üles ehitatud selliselt, et oleks tagatud organisatsioonistruktuuri läbipaistvus, ülesannete asjakohane lahusus ja vastutusalade selge jaotus. Kindlustusandja juhtimissüsteem peab toetama kindlustusandja tegevust puudutava teabe edastamist ja vahetamist.
(3) Juhtimissüsteem peab tagama kindlustusandja suutlikkuse täita riskijuhtimise, aktuaari, vastavuskontrolli ja siseauditi funktsioone (edaspidi võtmefunktsioonid) ning teisi olulise tähtsusega funktsioone ja tegevusi.
(4) Kindlustusandja lähtub võtmefunktsioonide rakendamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 268 sätestatud üldpõhimõtetest.
(5) Kindlustusandja peab määrama iga võtmefunktsiooni korraldamise eest vastutava isiku (edaspidi vastutav isik).
(6) Vastutava isiku ja käesoleva seaduse § 103 lõikes 2 nimetatud siseaudiitori määramine ei vabasta juhatuse liikmeid juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutusest.
(7) Kindlustusandja peab tagama oma tegevuse, sealhulgas eriolukordasid puudutavate kavade väljatöötamise, järjepidevuse ja reeglipärasuse, rakendades selleks asjakohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, ressursse ja protseduure.
(7¹) Kindlustusandja järgib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/2554, mis käsitleb finantssektori digitaalset tegevuskerksust ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1060/2009, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 909/2014 ja (EL) 2016/1011 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 1–79), sätestatud nõudeid, sealhulgas kasutab ja haldab võrgu- ja infosüsteeme määruses sätestatu kohaselt.
(8) Emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja peavad tagama juhtimissüsteemi nõuete täitmise kindlustusgrupi tasandil.
(9) Kindlustusandja peab lisaks käesolevas paragrahvis nimetatud juhtimissüsteemi üldpõhimõtetele järgima komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 258 sätestatut.
(1) Kindlustusandja riskijuhtimissüsteem hõlmab komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 259 sätestatud kindlustusandja strateegiaid, protsesse ja ettevõttesisest aruandlust, mis on vajalikud kõigi oluliste riskide, sealhulgas käesoleva seaduse § 61 lõikes 3 nimetatud riskide ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 210 lõike 3 tähenduses piiratud edasikindlustuslepingutest või -tegevusest tulenevate riskide tuvastamiseks, mõõtmiseks, pidevaks jälgimiseks, juhtimiseks ja aruandluse korraldamiseks, üksikult ja agregeerituna, võttes arvesse nende riskide esinemise võimalust ja vastastikust mõju.
(2) Riskijuhtimissüsteemi alla kuuluvad vähemalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 260, 261 ja 263–265 sätestatud tegevusvaldkonnad ning tegevused.
(3) Riskijuhtimissüsteem peab olema tõhus ning lõimitud kindlustusandja organisatsioonilise ülesehituse ja kindlustusandja otsustusprotsessiga.
(4) Riskijuhtimissüsteemi osana peab kindlustusandja kehtestama likviidsusplaani selliste rahavoogude prognoosimiseks, mille suhtes ta rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist ja §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist.
(5) Kui kindlustusandja rakendab kattuvuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama:
1) tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust kattuvuse kohandamise, sealhulgas alushinnavahe arvutamise eelduste suhtes ning varade sundmüügi võimalikku mõju nõuetekohastele omavahenditele;
2) tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust käesoleva seaduse § 46 lõike 1 punktis 1 nimetatud määratud vara koosseisu muutuste suhtes;
3) selle rakendamisest loobumise mõju.
(6) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama:
1) tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust volatiilsuse kohandamise arvutamise eelduste suhtes ning varade sundmüügi võimalikku mõju nõuetekohastele omavahenditele;
2) selle rakendamisest loobumise mõju.
(7) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse § 45 lõikes 2 sätestatud riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimist, peab ta riskijuhtimissüsteemi osana regulaarselt hindama tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust ekstrapoleerimisel kasutatud eelduste suhtes.
(8) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile kord aastas käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7 sätestatud hinnangud. Kui kattuvuse kohandamise või volatiilsuse kohandamise rakendamisest loobumine peaks põhjustama solventsuskapitalinõude mittetäitmise, peab kindlustusandja lisaks esitama analüüsi meetmete kohta, mida ta saaks rakendada, et taastada nõuetekohaste omavahendite tase või muuta riskiprofiili, et tagada solventsuskapitalinõude täitmine.
(1) Riskijuhtimissüsteemi tõhusa toimimise tagamiseks rakendab kindlustusandja riskijuhtimise funktsiooni.
(2) Riskijuhtimise funktsioon toetab kindlustusandja juhatust ja teisi funktsioone, et tuvastada kõik kindlustusandja seisukohast olulised riskid ning võimaldada nende riskide jälgimine ja mõõtmine. Riskijuhtimise funktsiooni täitmisel tuleb rakendada meetodeid ja protseduure, mis on vajalikud eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks. Riskijuhtimisega seotud tegevused tuleb dokumenteerida.
(3) Riskijuhtimise funktsiooni rakendamisel lähtub kindlustusandja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 269 sätestatust.
(4) Kui kindlustusandja kasutab solventsuskapitalinõude arvutamisel käesoleva seaduse §-s 71 sätestatud sisemudelit, hõlmab riskijuhtimine ka sisemudeli:
1) väljatöötamist ja rakendamist;
2) testimist ja valideerimist;
3) dokumenteerimist, kaasa arvatud selle edaspidiste muudatuste dokumenteerimist ja vajaduse korral sisemudeli muutmist;
4) toimimise analüüsimist ja sellekohaste aruannete koostamist;
5) toimimise kohta juhatuse teavitamist ja muudatusettepanekute tegemist ning edusammudest teavitamist, kui sisemudelit on eelnevalt kindlaksmääratud puuduste kõrvaldamiseks muudetud.
(5) Kui kindlustusandja kasutab tehniliste eraldiste või solventsuskapitalinõude arvutamisel välist krediidikvaliteedi hinnangut, peab ta analüüsima sellise hinnangu asjakohasust, kasutades võimaluse korral teisi hinnanguid, et vältida tuginemist ühele konkreetsele välisele krediidikvaliteedi hinnangule.
(1) Aktuaarifunktsioon hõlmab vähemalt:
1) tehniliste eraldiste hindamise koordineerimist;
2) tehniliste eraldiste arvutamisel kasutatavate eelduste ja meetodite ning arvutamise aluseks olevate mudelite asjakohasuse tagamist;
3) tehniliste eraldiste arvutamisel kasutatavate andmete piisavuse ja kvaliteedi hindamist;
4) parima hinnangu ja selle leidmisel kasutatud eelduste võrdlemist kogemustega;
5) juhatuse ja nõukogu liikmete (edaspidi koos kindlustusandja juhid) teavitamist tehniliste eraldiste arvutuse usaldusväärsuse ja nõuetekohasuse kohta;
6) tehniliste eraldiste arvutuse kontrollimist käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud juhtudel;
7) arvamuse andmist kindlustusriskide hindamise üldise korralduse kohta;
8) arvamuse andmist edasikindlustusprogrammide asjakohasuse kohta;
9) osalemist käesoleva seaduse §-s 97 sätestatud riskijuhtimissüsteemi tõhusas rakendamises, sealhulgas kapitalinõuete aluseks olevate riskide modelleerimise ülesannete täitmisel.
(2) Aktuaarifunktsiooni täitev isik peab omama ja vajaduse korral olema võimeline tõendama kindlustus- ja finantsmatemaatilisi teadmisi ning kogemusi, mis vastavad kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadile, ulatusele ja keerukusele.
(3) Kindlustusandja lähtub aktuaarifunktsiooni rakendamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 272 sätestatust.
§ 100. Kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamine
(1) Kindlustusandja hindab riskijuhtimissüsteemi osana oma riske ja maksevõimet, sealhulgas vähemalt:
1) oma üldist maksevõimet, arvesse võttes oma tegelikku riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiiri ja äristrateegiat, lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 262 sätestatust;
2) omavahendite vastavust solventsuskapitalinõudele ja miinimumkapitalinõudele ning tehniliste eraldiste vastavust käesoleva seaduse 3. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatule igal hetkel;
3) kas ja millisel määral hälbib tema tegelik riskiprofiil eeldustest, mida kasutati solventsuskapitalinõude arvutuses.
(2) Kindlustusandja peab oma üldise maksevõime hindamiseks kehtestama protseduurid, mis on vastavuses kindlustusandja äritegevusega seotud riskide olemuse, ulatuse ja keerukuse astmega ning võimaldavad kindlustusandjal tuvastada ja hinnata eesseisvaid lühi- ja pikaajalisi riske. Kindlustusandja esitab kasutatud meetodite kirjelduse oma üldise maksevõime hinnangus.
(3) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist, §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist või §-s 267 sätestatud üleminekumeedet, peab ta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud hindamise tegema ka vastavat kohandamist või üleminekumeedet arvesse võtmata.
(4) Kindlustusandja peab oma riske ja maksevõimet hindama regulaarselt ning viivitamata pärast olulisi muutusi riskiprofiilis.
(5) Kui kindlustusandja kasutab solventsuskapitalinõude arvutamisel käesoleva seaduse §-s 71 sätestatud sisemudelit ning kindlustusandja tegelik riskiprofiil hälbib solventsuskapitalinõude arvutuses kasutatud eeldustest, peab kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamisel sellega arvestama ning solventsuskapitalinõude uuesti arvutama.
(6) Kindlustusandja äristrateegia peab arvesse võtma kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamise järeldusi.
(1) Kindlustusandja sisekontrolli süsteem hõlmab vähemalt juhtimise ja raamatupidamise protseduure, sisekontrolli põhimõtteid, aruandluse korraldamist kindlustusandja kõikidel tasanditel ning vastavuskontrolli funktsiooni rakendamist.
(2) Kindlustusandja sisekontrolli süsteemi rakendamisele kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 266 ja 267 sätestatut.
(1) Vastavuskontrolli eesmärk on kindlustusandja ja tema tegevuse nõuetele vastavuse tagamine.
(2) Vastavuskontrolli funktsioon hõlmab juhtimissüsteemi õigusaktidele vastavuse hindamist, õiguskeskkonna muutuste võimalike mõjude hindamist ja juhatuse nõustamist selleks, et kindlustusandja, selle juhid ja töötajad tegutseksid õigusaktide ning kindlustusandja juhtimisorganite kinnitatud eeskirjade ja heade tavadega kooskõlas.
(3) Vastavuskontrolli funktsiooni rakendamisel lähtub kindlustusandja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 270 sätestatust.
(1) Siseauditi funktsioon hõlmab juhtimissüsteemi asjakohasuse ja tõhususe hindamist.
(2) Kindlustusandja nõukogu määrab siseauditi funktsiooni täitmise eest vastutava sõltumatu täitja (edaspidi siseaudiitor). Siseaudiitorile kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitorile sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita muid ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.
(3) Siseaudiitor annab aru kindlustusandja nõukogule.
(4) Siseauditi funktsiooni rakendamisel lähtub kindlustusandja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 271 sätestatust.
§ 103¹. Kindlustuse turustamisega seotud isikute nõuetekohasuse tagamine
(1) Kindlustusandja määrab kindlustuse turustamisega seotud isikute nõuetekohasuse tagamiseks isiku, kelle ülesanne on:
1) tagada, et otseselt kindlustuse turustamisega tegelev kindlustusandja töötaja, kindlustuse turustamise eest vastutav juht ning füüsilisest isikust kindlustusagent sobib oma töökohale ja vastab sellele esitatud nõuetele;
2) tagada käesoleva seaduse § 105 lõike 2 punktis 10 nimetatud korra rakendamine;
3) säilitada ning ajakohastada käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud toimingute kohta dokumente.
(2) Kindlustusandja tagab käesoleva seaduse § 105 lõike 2 punktis 10 nimetatud korra rakendamisega otseselt kindlustuse turustamisega tegelevale kindlustusandja töötajale, füüsilisest isikust kindlustusagendile ja selle kindlustusagentuuri, kelle põhitegevus on kindlustuse turustamine, otseselt turustamisega tegelevale füüsilisele isikule 15 tunni ulatuses kindlustusalast koolitust aastas. Nimetatud isikud on kohustatud osalema kindlustusandja tagatud koolitusel ettenähtud ulatuses ja korras.
(3) Kui kindlustusagent esindab mitut kindlustusandjat, tagab kindlustusandja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud füüsilisele isikule koolitust vastavalt kindlustusagendi tegevuse ulatusele seoses selle kindlustusandjaga eeldusel, et isikule on tagatud kokku vähemalt 15 tunni ulatuses kindlustusalast koolitust aastas.
(4) Käesoleva seaduse § 105 lõike 2 punktis 10 nimetatud korra rakendamisel võtab kindlustusandja arvesse turustatavate kindlustusteenuste omadusi, korras nimetatud isikute tegevuse ulatust ja töö iseloomu.
(5) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni selle nõudmisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku nimest.
(1) Kindlustusteenus käesoleva seaduse tähenduses on käesoleva seaduse §-s 12, 13, 14 või lisas nimetatud kindlustuse või kindlustuste kombinatsioonis pakkumine klientidele.
(2) Kindlustusteenuse väljatöötamine hõlmab kindlustusteenuse potentsiaalsete klientide (edaspidi sihtturg) kindlaksmääramist, sihtturuga seotud riskide hindamist, turustusstrateegia kavandamist kooskõlas sihtturuga ja vajalike meetmete võtmist, et kindlustusteenust pakutaks sihtturule.
(3) Kindlustusandja peab iga kord enne kindlustusteenuse esmakordset sihtturule pakkumist või kindlustusteenuses oluliste muudatuste tegemist rakendama käesoleva seaduse § 105 lõike 2 punktis 11 nimetatud kindlustusteenuse väljatöötamise ja teenuses oluliste muudatuste tegemise korda. Kindlustusandja rakendab nimetatud korda proportsionaalselt ja kooskõlas kindlustusteenuse laadiga.
(4) Kindlustusandja jälgib korrapäraselt kindlustusteenuse vastavust sihtturu vajadustele ja turustusstrateegia asjakohasust, võttes muu hulgas arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad oluliselt mõjutada sihtturuga seotud riskide realiseerumist.
(5) Teave kindlustusteenuse ja kindlustusteenuse väljatöötamise, sealhulgas sihtturu kohta, tuleb kättesaadavaks teha kõikidele kindlustusteenuse turustajatele.
(6) Kui kindlustusandja on kahjukindlustusteenuse väljatöötaja, peab ta koostama kahjukindlustuse teabedokumendi, järgides komisjoni rakendusmääruses (EL) nr 2017/1469, milles sätestatakse kindlustustoote teabedokumendi standardvorm (ELT L 209, 12.08.2017, lk 19–23), sätestatud nõudeid.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teabedokument on eraldiseisev dokument, mis on koostatud selgelt ja kergesti loetavana ega tohi olla eksitav. Värvilisena koostatud teabedokument ei tohi mustvalgelt trükituna või mustvalge koopiana olla vähem arusaadav.
(8) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata, kui kindlustusteenusena pakutakse võlaõigusseaduse § 427 lõikes 2 või 3 nimetatud kindlustuslepingut.
§ 104. Kindlustustegevusega seotud tegevuse edasiandmine
(1) Kindlustusandja võib käesolevas paragrahvis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 274 sätestatud ulatuses ja korras teisele isikule edasi anda kindlustustegevusega seotud tegevuse.
(2) Tegevuse edasiandmine teisele isikule ei vabasta kindlustusandjat kindlustustegevusega seotud vastutusest ja kindlustusandjal peab säilima pädevus selle edasiantud tegevuse üle järelevalve teostamiseks.
(3) Võtmefunktsiooni ja teise olulise tähtsusega funktsiooni või tegevuse võib kindlustusandja teisele isikule edasi anda üksnes juhul, kui see:
1) ei kahjusta pideva ja rahuldava teenuse pakkumist;
2) ei kahjusta oluliselt juhtimissüsteemi toimimist;
3) ei too kaasa operatsiooniriski põhjendamatut suurenemist;
4) ei takista kindlustusandja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist.
(4) Isikule, kellele kindlustusandja on kindlustustegevusega seotud tegevuse edasi andnud, kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 217–220¹ kindlustusandja kohta sätestatut.
(5) Võtmefunktsiooni täitmise edasiandmisel teisele isikule tuleb kindlustusandjas määrata isik, kes vastutab selle võtmefunktsiooni täitmise korraldamise eest ja kes vastab käesoleva seaduse §-s 106 sätestatud nõuetele.
(6) Kindlustusandja teavitab enne võtmefunktsiooni ja teise olulise tähtsusega funktsiooni või tegevuse edasiandmist Finantsinspektsiooni, teatades võtmefunktsiooni edasiandmise korral käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud isiku nime.
(7) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni nõudmisel:
1) tegevuse edasiandmise lepingu ärakirja, mis sisaldab muu hulgas isikuandmete töötlemise nõudeid, arvestades käesoleva seaduse §-des 217–220¹ sätestatut;
2) analüüsi selle kohta, kuidas tegevuse edasiandmine vastab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule.
(8) Kindlustusandjal peab olema õigus lõpetada tegevuse edasiandmine mõistliku etteteatamistähtajaga.
(1) Kindlustusandja kehtestab sise-eeskirjad, mis peavad tagama kindlustusandja tegevuse ning selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavuse õigusaktidele, põhikirjale ja kindlustusandja juhtimisorganite otsustele. Sise-eeskirjad peavad olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
(2) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas:
1) kindlustusandja juhtimissüsteem, sealhulgas iga võtmefunktsiooni ning teise olulise tähtsusega funktsiooni ja tegevuse rakendamise, kindlustusandja oma riski ja maksevõime hindamise ning kindlustustegevusega seotud tegevuse edasiandmise korrad ja teistele valdkondadele esitatavad nõuded kooskõlas komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 2015/35;
2) nõuded info- ja kommunikatsioonitehnoloogilise korralduse, infoturbe tagamise ja talitluspidevuse kohta, mis peavad olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/2554 sätestatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia riskide juhtimise nõuetega;
2¹) õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, et tuvastada, maandada ja vältida investeerimisriskiga elukindlustuslepingu pakkumisel kindlustusandja, sealhulgas selle juhatuse liikme ja töötaja või kontrollsuhet omava isiku huvide konflikti kindlustusandja kliendi huvidega ning klientide omavahelist huvide konflikti;
3) kindlustusandja huvide ning kindlustusandja juhtide ja töötajate isiklike majanduslike huvide konflikti vältimise kord, sealhulgas huvide konflikti vältimise kord konsolideerimisgrupi sees, kui kindlustusandja kuulub konsolideerimisgruppi;
4) kindlustuslepingute sõlmimise, kahjude käsitlemise ja hüvitamise kord, investeerimisriskiga elukindlustuslepingu ja selle alusvara sobivuse hindamise kord ning kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele lisakasumi määramise ja jaotamise kord;
5) kindlustuslepingute kohta esitatava lepingueelse teabe ja lepingu kestel esitatava teabe esitamise kord;
6) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks, sealhulgas juhuks, kui avastatakse rahvusvahelise sanktsiooni seaduses või selle alusel antud õigusaktis sätestatud tunnustele vastav olukord;
7) kindlustusandja juhatuse liikmete ja teiste töötajate tasustamise põhimõtted ning tasustamisega seotud huvide konflikti maandamise ja vältimise meetmed, samuti nende põhimõtete ja meetmete järgimise kontrollimise protseduur;
8) Finantsinspektsioonile andmete esitamise ja teabe avalikustamise kord;
9) kindlustusandja finantsseisundi halvenemise kindlaksmääramise ja sellest Finantsinspektsioonile teavitamise kord;
10) kindlustuse turustamise eest vastutava juhi, otseselt kindlustuse turustamisega tegeleva kindlustusandja töötaja, füüsilisest isikust kindlustusagendi ja kindlustusagentuuri juhatuse liikme ning otseselt kindlustuse turustamisega tegeleva füüsilise isiku teadmiste ja oskuste hindamise ning nimetatud isikutele kindlustusalase koolituse tagamise kord;
11) kindlustusteenuse väljatöötamise ja teenuses oluliste muudatuste tegemise kord käesoleva seaduse §-s 103² sätestatud nõuete rakendamiseks.
(3) Elukindlustusega tegeleva kindlustusandja sise-eeskirjadega määratakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud protseduurireeglid ja nende täitmise kontrollimise sisekontrolli eeskirjad.
(4) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, peab ta riskijuhtimise funktsiooni sise-eeskirjas muu hulgas määrama sellise kohandamise rakendamise kriteeriumid.
(4¹) Kindlustusandja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.
(5) Kindlustusandja peab hindama sise-eeskirjade ajakohasust vähemalt kord aastas ning vajaduse korral neid muutma.
(1) Kindlustusandja teavitab tõsisest info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud intsidendist Finantsinspektsiooni ning Riigi Infosüsteemi Ametit Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2554 artiklis 19 sätestatu kohaselt.
(2) Kindlustusandja kasutab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul esialgse teate ja raportite edastamisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2554 artikli 20 alusel kehtestatud teavitusvorme ja lähtub kehtestatud tähtaegadest, välja arvatud juhul, kui tehnilistel põhjustel ei ole võimalik esialgset teadet edastada asjakohast vormi kasutades.
(3) Kui kindlustusandja otsustab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2554 artikli 19 lõike 2 kohaselt teavitada Finantsinspektsiooni olulisest küberohust, edastab kindlustusandja teavituse ühtlasi Riigi Infosüsteemi Ametile.
§ 106. Kindlustusandja juhtidele ja töötajatele esitatavad nõuded
(1) Kindlustusandja juhid, vastutavad isikud ja võtmefunktsioonide täitjad peavad vastama sobivuse ja nõuetekohasuse nõuetele vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 273 sätestatule.
(2) Kindlustusandja juhiks ja vastutavaks isikuks ei või olla isik:
1) kelle tegevus või tegevusetus on kaasa toonud kindlustusandja, kindlustusvahendaja, krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, fondi või väärtpaberituru kutselise osalise pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;
2) kellele on määratud karistus esimese astme kuriteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
3) kellele on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
4) kelle suhtes kehtib seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeld, teataval ametikohal töötamise või tegutsemisalal tegutsemise keeld või ettevõtluskeeld;
5) kelle tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama kindlustusandja tegevust selliselt, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid oleksid piisavalt kaitstud;
6) kes on esitanud finantsjärelevalve asutusele valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata.
(2¹) Otseselt kindlustuse turustamisega tegeleval kindlustusandja töötajal peab olema laitmatu ärialane maine. Isiku maine ei ole laitmatu eelkõige käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–4 sätestatud juhtudel.
(3) Välisriigi kodaniku puhul on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–4 sätestatud asjaolude välistamise tõendamiseks aktsepteeritav tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument tingimusel, et selle väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud.
(4) Kui isiku päritoluriigis ei väljastata käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumenti, on aktsepteeritav ka vastava välisriigi pädeva notari, kohtu- või haldusorgani dokument, mis tõendab isiku poolt notari, kohtu- või haldusorgani või muu pädeva organi ees antud vande tõesust tingimusel, et selle dokumendi väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud.
(5) Kindlustusandja juhid ja töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava ettenägelikkuse ja pädevusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes kindlustusandja ja selle kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvidest.
§ 107. Kindlustusandja juhi valimine ja vastutava isiku määramine
(1) Kindlustusandja juhi valimisel ja vastutava isiku määramisel peab valitav või määratav isik kindlustusandjale esitama:
1) hariduskäigu kirjelduse ning viimase viie aasta töö- ja ametikohtade täieliku loetelu;
2) kinnituse, et puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad tema õiguse olla kindlustusandja juht või vastutav isik.
(2) Kindlustusandjal on õigus nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikult andmeid tema majanduslike huvide kohta käesoleva seaduse § 105 lõike 2 punkti 3 alusel kehtestatud majanduslike huvide konflikti vältimise korras sätestatud ulatuses.
(3) Kindlustusandja tagab, et kindlustusandja juht ja vastutav isik vastavad käesolevas seaduses ja komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatud nõuetele.
(4) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kindlustusandja juhi või vastutava isiku valimise või määramise kavatsusest, esitades Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjelduse vähemalt 30 päeva enne nimetatud otsuse tegemist. Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kavatsusest pikendada kindlustusandja juhi või vastutava isiku ametiaega, esitades käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid vähemalt kümme päeva enne nimetatud otsuse tegemist.
(4¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaegu ei kohaldata, kui dokumentide tähtajaks esitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaega ei kohaldata tegevusloa taotlemise ajal.
(6) Eriotstarbelise varakogumi juhi valimisele kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 322 sätestatut.
§ 108. Kindlustusandja juhi tagasikutsumine ja vastutava isiku töölt kõrvaldamine
(1) Finantsinspektsioonil on õigus kindlustusandjalt ettekirjutusega nõuda kindlustusandja juhi tagasikutsumist või vastutava isiku töölt kõrvaldamist, kui:
1) kindlustusandja juht või vastutav isik ei vasta käesoleva seaduse nõuetele;
2) kindlustusandja juht või vastutav isik on rikkunud käesolevas seaduses või muudes tema ametialast tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid;
3) kindlustusandja juhi valimisel või vastutava isiku määramisel esitati eksitavaid, puudulikke või ebaõigeid andmeid või dokumente;
4) kindlustusandja juhi või vastutava isiku tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama vastavalt kindlustusandja juhtimist või võtmefunktsioonide täitmist selliselt, et kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute ja teiste võlausaldajate õigustatud huvid oleksid piisavalt kaitstud.
(2) Kui kindlustusandja ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil muu hulgas õigus nõuda kindlustusandja juhi tagasikutsumist või vastutava isiku töölt kõrvaldamist kohtu poolt.
(3) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kindlustusandja juhi tagasikutsumise või vastutava isiku töölt kõrvaldamise algatamisest enne volituste tähtaja lõppemist vähemalt kümme päeva enne nimetatud küsimuse otsustamist. Eeltoodud tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik. Kui kindlustusandja juht või vastutav isik asendatakse teisega, kuna ta ei vasta enam nõuetele, tuleb Finantsinspektsiooni teavitada ka selle põhjusest.
(4) Kindlustusandja juhi või vastutava isiku tagasiastumisest teavitab kindlustusandja Finantsinspektsiooni esimesel võimalusel.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaega ei kohaldata tegevusloa taotlemise ajal.
§ 109. Kindlustusandja juhtide ja töötajate tegevuspiirangud
(1) Kindlustusandja juhatuse ja nõukogu liikmeks ei või olla tema siseaudiitor või audiitor.
(2) Kindlustusandja juhatuse liige ei või olla teise kindlustusandja, kindlustusmaakleri, liisinguandja, krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, krüptovarateenuse osutaja, varapõhise tokeni emitendi, ühisrahastusteenuse osutaja, fondivalitseja või investeerimisühingu juhatuse liige ega töötaja, välja arvatud selle kindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja juhatuse liige või töötaja.
§ 110. Kindlustusandja juhatuse liikmete ja töötajate tasustamise põhimõtted
(1) Kindlustusandja lähtub juhatuse liikmete ja töötajate tasustamise ning tööga kaasnevate hüvede, sealhulgas lahkumis- ja pensionihüvitiste ning muude soodustuste määramise aluste ja põhimõtete (edaspidi tasustamise põhimõtted) kehtestamisel ja rakendamisel käesolevas paragrahvis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 275 sätestatust.
(2) Tasustamise põhimõtted peavad olema selged, läbipaistvad ja kooskõlas riskijuhtimise põhimõtetega ning arvesse võtma kindlustusandja suutlikkust tulla toime väliskeskkonna muutustega, nendes tuleb lähtuda kindlustusandja äristrateegiast ja väärtustest, arvestades kindlustusandja majandustulemusi ning kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huve.
(3) Kindlustuslepingute sõlmimisega tegelevate kindlustusandja töötajate tasustamise põhimõtted, sealhulgas nende tegevusele seatud eesmärgid ja eesmärkide täitmise hindamiskriteeriumid, peavad olema kujundatud selliselt, et need ei ohustaks töötaja kohustust lähtuda klientide huvidest ega ajendaks teda soovitama kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele mittevastavat kindlustuslepingut.
(3¹) Kui kindlustusandja pakub käesoleva seaduse § 222 lõikes 1 nimetatud investeerimisriskiga elukindlustuslepingut või sellega komplektis käesoleva seaduse § 182¹ lõikes 1 nimetatud kõrvallepingut, peab ta tasustamise põhimõtete kehtestamisel ning lepingu sõlmimisega seoses pakutavate tasude ja muude hüvede hindamisel võtma muu hulgas arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist (uuesti sõnastatud) (ELT L 26, 02.02.2016, lk 19–59), artikli 29 lõike 4 alusel vastu võetud komisjoni delegeeritud määruses sätestatut.
(4) Kindlustusandja juhatuse liikmele või töötajale majandustulemustelt ja tehingutelt makstavate tasude (edaspidi tulemustasu) määramise põhimõtted peavad olema objektiivsed ja põhjendatud ning määrama eelnevalt kindlaks perioodi, mille eest tulemustasu makstakse.
(5) Kindlustusandja juhatuse liikme lepingus või vastutava isiku töölepingus tuleb ette näha kindlustusandja õigus vähendada väljamaksmisele kuuluvaid tulemustasusid, peatada tulemustasude väljamaksmine või nõuda väljamakstud tulemustasude osalist või täielikku tagastamist kolme aasta jooksul tulemustasu maksmise otsuse tegemisest arvates.
(6) Kindlustusandja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud õigust, kui:
1) kindlustusandja üldised majandustulemused on eelneva perioodiga võrreldes märkimisväärselt halvenenud;
2) kindlustusandja juhatuse liige ei täida enam tulemuskriteeriume või
3) tulemustasu määramisel on tuginetud andmetele, mis osutusid olulisel määral ebatäpseks või ebaõigeks.
(7) Kindlustusandja juhatuse liikme tasustamisele ei kohaldata tulundusühistuseaduse § 57 lõigetes 2–5 ja äriseadustiku § 314 lõigetes 2–5 sätestatut.
Eesti kindlustusandja välisriigi filiaali juhataja ja kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali juhataja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 106–109 sätestatut.
§ 112. Kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhid
(1) Kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhid on kindlustusvaldusettevõtja nõukogu ning juhatuse liikmed.
(2) Kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhile kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 106–109 kindlustusandja juhtide kohta sätestatut.
§ 114. Kindlustusandja aktsiakapitalile ja osakapitalile esitatavad nõuded
(1) Kindlustusandja aktsiakapital või osakapital peab olema vähemalt kolm miljonit eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda:
1) edasikindlustusega;
2) elukindlustusega;
3) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 10–15 sätestatud kahjukindlustuse liikidega.
(2) Kui kindlustusandjal on õigus tegeleda vaid käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetamata kahjukindlustuse liikidega, peab tema aktsiakapital või osakapital olema vähemalt kaks miljonit eurot.
(3) Kaptiivedasikindlustusandja aktsiakapital või osakapital peab olema vähemalt üks miljon eurot.
(4) Kindlustusandja aktsiakapital või osakapital peab kindlustusandja asutamisel olema tasutud rahalise sissemaksena.
(1) Kui aktsiakapitali suurendatakse fondiemissiooni teel, siis võib selle korraldada kindlustusandja aktsiate ülekursi, puhaskasumist moodustatud muude reservide, eelmiste aastate jaotamata kasumi või puhaskasumi arvel.
(2) Kavandatavast aktsiakapitali suurendamisest ja emissiooni üksikasjadest on kindlustusandja kohustatud Finantsinspektsioonile teatama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt seitse päeva enne vastavate otsuste vastuvõtmist.
(3) Kindlustusandjale ei kohaldata äriseadustiku §-s 346 sätestatut.
(4) Osakapitali suurendamisele kohaldatakse äriseadustiku §-des 192, 192¹, 194 ja 195, § 196 lõike 1 punktides 1–5 ja 7 ning lõigetes 3–3² ja 4 ning §-des 196¹ ja 196² sätestatut.
(1) Kindlustusandja aktsiakapitali või osakapitali võib vähendada üksnes tingimusel, et pärast aktsiakapitali või osakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmist vastab kindlustusandja aktsiakapital või osakapital käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud nõuetele ning tema omavahendite summa ja põhiomavahendite summa ei ole väiksem, kui on sätestatud käesoleva seaduse § 58 lõikes 2.
(2) Kavandatavast aktsiakapitali või osakapitali vähendamisest on kindlustusandja kohustatud Finantsinspektsioonile teatama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt üks kuu enne vastava otsuse vastuvõtmist.
(3) Kui kindlustusandja soovib aktsiakapitali või osakapitali vähendada muul eesmärgil kui kahjumi katmiseks, võib ta otsustada aktsiakapitali või osakapitali vähendamise, kui Finantsinspektsioon on andnud selleks nõusoleku. Finantsinspektsioon otsustab nõusoleku andmise või sellest keeldumise 20 päeva jooksul eelnimetatud teate saamisest arvates.
(4) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõusoleku andmisest, kui aktsiakapitali või osakapitali vähendamine kahjustab kindlustusandja maksevõimelisust või muul viisil kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste võlausaldajate huve.
(5) Kindlustusandjale ei kohaldata äriseadustiku §-des 199 ja 358 sätestatud võlausaldajatele teatamist, § 200 lõike 1 esimeses lauses ja § 359 lõike 1 esimeses lauses sätestatud tähtaega, § 200 lõiget 2 ega § 359 lõiget 2. Kindlustusandja juhatus avaldab teate aktsiakapitali või osakapitali vähendamise ja uue suuruse kohta üleriigilise levikuga päevalehes 15 päeva jooksul vähendamise otsuse vastuvõtmisest arvates.