(1) Kindlustusmaakler peab mõistliku aja jooksul enne maaklerilepingu sõlmimist:
1) teatama kliendile oma ärinime ja kontaktandmed;
2) teatama kliendile, et ta tegutseb kliendi huvidest lähtuvalt, turustades talle kindlustuslepinguid sõltumatu analüüsi alusel;
3) viitama vahendajate nimekirjale, kuhu ta on Finantsinspektsiooni poolt kantud, ning võimalusele tema kohta tehtud kannet kontrollida;
4) teatama kliendile kindlustusandja nime, kui ta omab selles kindlustusandjas olulist osalust, samuti kindlustusandja või kindlustusandja emaettevõtja nime, kes otseselt või kaudselt omab kümne või enama protsendi ulatuses tema aktsiaid, osasid või aktsiate või osadega määratud hääli või muud õigust, mis annab võimaluse mõjutada tema juhtimist;
5) avaldama kliendile maakleritasu arvutamise alused;
6) avaldama kliendile, kas teda tasustab klient või kliendi eest kindlustusandja;
7) esitama kliendile oma kehtiva vastutuskindlustuslepingu järgse kindlustusandja või garantiilepingu järgse garantiiandja ärinime ja kontaktid;
8) tegema kliendile teatavaks kindlustusmaakleri tegevuse kohta kaebuse esitamise korra, sealhulgas kindlustusmaakleri tegevuse üle järelevalvet teostava pädeva asutuse aadressi.
(2) Kindlustusmaakler peab iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist mõistliku aja jooksul:
1) selgitama kliendi antud teabe alusel välja tema kindlustushuvi ja nõudmised kindlustuslepingule;
2) hindama investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel käesoleva seaduse §-s 222 sätestatud ulatuses ja korras lepingu sobivust kliendile, välja arvatud § 222¹ lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhtudel;
3) esitama kliendile investeerimisriskiga elukindlustuslepingu, välja arvatud täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu korral põhiteabedokumendi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente (ELT L 352, 09.12.2014, lk 1–23), artiklitele 13 ja 14, seejuures ei ole lubatud rõhutada investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimisest saadavat võimalikku kasu, kui samal ajal ei viidata selgelt selle lepingu sõlmimisega seotud riskidele;
3¹) esitama kliendile investeerimisriskiga täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu korral andmed kindlustuslepingu aluseks oleva alusvara olemuse ja sellega seotud riskide kohta, mis võimaldavad kindlustusvõtjal teha igakülgselt kaalutud investeerimisotsuse, seejuures ei ole lubatud rõhutada investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimisest saadavat võimalikku kasu, kui samal ajal ei viidata selgelt selle lepingu sõlmimisega seotud riskidele;
4) pensionilepingu turustamisel teavitama klienti kogumispensionide seaduse §-s 50 sätestatud andmetest ja põhimõtetest;
5) esitama kliendile piisava hulga kindlustusandjate pakkumuste hulgast vähemalt kolme kindlustusandja pakkumused, välja arvatud, kui tulenevalt kliendi juhisest, kindlustusriski eripärast, kindlustusandjate pakkumuste vähesusest või muust sellesarnasest põhjusest ei ole see mõistlikke pingutusi tehes ja kindlustusmaaklerilt oodatavat hoolsust rakendades võimalik;
5¹) esitama kliendile kahjukindlustuse korral käesoleva lõike punktis 5 nimetatud iga pakkumusega koos käesoleva seaduse § 103² lõikes 6 nimetatud teabedokumendi;
6) soovitama kliendile käesoleva lõike punktis 5 nimetatud pakkumuste põhjal kindlustuslepingut, mis vastab kõige paremini tema kindlustushuvile ja nõudmistele;
7) põhjendama kliendile antud nõuandeid ja soovitusi põhjalikkusega, mis vastab kindlustuslepingu keerukusele ja kliendi tüübile, sealhulgas põhjendama kliendile käesoleva lõike punktis 5 nimetatud juhul vähem kui kolme kindlustusandja pakkumuse esitamist, et klient saaks teha kindlustuslepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse;
8) tutvustama kliendile sõlmitava kindlustuslepingu tingimusi, sealhulgas kindlustusmaksete suurust ning lepinguga seotud piiranguid ja välistusi;
9) teavitama klienti hüvitamise põhimõtetest kindlustusjuhtumi toimumisel ja viitama, kuhu võib kindlustuslepingu alusel esitada nõude;
9¹) esitama kliendile kliendi poolt koos kindlustusmaksetega maksmisele kuuluvate tasude ning kõigi teiste kindlustusandja poolt väljamaksmisele kuuluvaid summasid mõjutavate tasude liigid ja nende suurused;
9²) teavitama elukindlustuslepingu turustamisel klienti võlaõigusseaduse § 428 lõike 2 punktides 1–3, 4³, 5 ja 6 ning lõikes 2¹ sätestatud teabest;
9³) teavitama klienti kindlustusühistu kindlustuslepingu turustamisel kindlustusühistu liikmesusega seotud asjaoludest, sealjuures, kui kindlustusühistu põhikirja kohaselt peab klient olema selle liige, tegema kindlaks kliendi liikmesuse ning teavitama teda sellest, et kindlustuslepingu saab sõlmida üksnes pärast kindlustusühistu liikmeks astumist;
9⁴) esitama kliendile sidevahendi kaudu kindlustuslepingu turustamisel võlaõigusseaduse § 54¹ lõikes 5 sätestatud teabe sama paragrahvi lõike 8 kohaselt;
10) teavitama klienti maakleritasu suurusest, sealhulgas kindlustusandjalt saadava maakleritasu suurusest iga turustatava kindlustuslepingu kohta eraldi;
11) huvide konflikti olukorras avaldama kliendile võimaliku huvide konflikti üldise laadi ja konflikti allika;
12)
13) esitama kliendile teabe kohtuvälise lahendamise üksuse kohta, kelle poole klient võib pöörduda kindlustuslepingut puudutava vaidluse lahendamiseks;
14) konsulteerima klienti muudes kindlustuslepinguga seotud küsimustes.
(2¹) Kliendile ei pea esitama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teavet, mis juba sisaldub sama lõike punktis 5¹ nimetatud teabedokumendis.
(2²) Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel ei või kindlustusmaakler piirduda ainult temaga märkimisväärses seoses olevate kindlustusandjate pakkumustega ega investeerimisriskiga elukindlustuslepingu alusvara puhul vaid selliste väärtpaberite pakkumisega, mille on emiteerinud kindlustusmaakleriga märkimisväärses seoses olevad ettevõtjad.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1–2¹ ei kohaldata võlaõigusseaduse § 427 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kindlustuslepingute turustamisele.
(1) Kindlustusmaakler ja välisriigi kindlustusmaakleri Eesti filiaal peavad Finantsinspektsioonile esitama aruandeid.
(2) Kindlustusmaakleri ja välisriigi kindlustusmaakleri Eesti filiaali aruannete sisu, vormi ning esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026140&id=123102015006 määrusega.
(3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda täiendavalt aruandeid ja teavet, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti aruandeid ja teavet kindlustusmaakleri osutatavate teenuste kohta, mis on vajalikud Finantsinspektsiooni ülesannete täitmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 alusel.
(4) Kindlustusmaakleri juhatuse liikmed vastutavad kindlustusmaakleri majandustegevuse ja finantsseisundi kohta avalikustatava ja Finantsinspektsioonile esitatava teabe õigsuse ja õigeaegse esitamise eest.
(5) Kindlustusmaakler teeb majandusaasta aruande kättesaadavaks oma asukohas ja veebilehel selle olemasolul kahe nädala jooksul pärast üldkoosolekul kinnitamist, kuid hiljemalt majandusaastale järgneva aasta 1. mail.
(1) Äriühingust kindlustusagendi (edaspidi kindlustusagentuur) ärinimes peab sisalduma sõna „kindlustus” eesti keeles või võõrkeeles.
(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata kindlustusagentuurile, kelle jaoks kindlustuse turustamine on kõrvaltegevus.
(3) Kindlustusagent võib oma kaubamärgis kasutada sõna „kindlustus” tingimusel, et sellise kaubamärgi kasutamine ei ole eksitav ning kaubamärki kasutatakse koos viitega kindlustusagendi tegevusele.
§ 195. Kindlustusagendi vahendajate nimekirja kandmine ja sellest keeldumine
(1) Kindlustusagendi kannab vahendajate nimekirja kindlustusandja, keda ta esindab, või seaduses sätestatud juhtudel Finantsinspektsioon.
(2) Kindlustusandja võib vahendajate nimekirja kanda üksnes kindlustusagendi, kes ei ole sama kindlustustegevuse liigi või alaliigi kindlustuslepingute turustamisel juba kantud vahendajate nimekirja teise kindlustusandja kindlustusagendina ja kes vastab käesolevas seaduses kindlustusagendile kehtestatud nõuetele.
(3) Kindlustusandja kannab kindlustusagendi vahendajate nimekirja viivitamata pärast agendilepingu sõlmimist.
(4) Kindlustusagent on kohustatud enne agendilepingu sõlmimist teavitama kindlustusandjat järgmistest andmetest:
1) kindlustusagendis vähemalt kümneprotsendilist osalust omava aktsionäri või osaniku nimi, registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning iga aktsionäri või osaniku sissemakse suurus, aktsiate või osa ja häälte arv;
2) selle kindlustusandja ärinimi, kelles kindlustusagent omab olulist osalust, ja osaluse suurus;
3) kindlustusagendiga märkimisväärses seoses oleva isiku nimi, registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg;
4) teave selle kohta, et kindlustusagendis vähemalt kümneprotsendilise osaluse omamine või märkimisväärne seos kindlustusagendiga ei takista tema üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist;
5) füüsilisest isikust kindlustusagendi kohta käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud andmed;
6) kindlustusagentuuri kohta käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud andmed.
(5) Füüsilisest isikust kindlustusagendi kohta kantakse vahendajate nimekirja nimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja kontaktandmed, sealhulgas elektronposti aadress.
(6) Kindlustusagentuuri kohta kantakse vahendajate nimekirja ärinimi, registrikood, asukoha aadress, kontaktandmed, sealhulgas elektronposti aadress, ja veebilehe aadress selle olemasolul ning kindlustuse turustamise eest vastutava juhatuse liikme nimi.
§ 196. Vahendajate nimekirja kantud kindlustusagendi andmete muutmine ja kindlustusagendi vahendajate nimekirjast kustutamine
(1) Kindlustusandja on kohustatud vahendajate nimekirja kantud ebaõiged andmed viivitamata muutma või need kustutama pärast andmete muutmise või kustutamise aluseks oleva teabe laekumist. Vahendajate nimekirja tehtud kannete õigsuse eest vastutab kande teinud kindlustusandja.
(2) Kindlustusandja, keda kindlustusagent esindab, kustutab kindlustusagendi vahendajate nimekirjast järgmistel juhtudel:
1) agendilepingu lõppemise korral;
2) füüsilisest isikust kindlustusagendi surma korral või kindlustusagentuuri lõppemisel.
(3) Finantsinspektsioon võib kustutada kindlustusagendi vahendajate nimekirjast, kui:
1) kindlustusagent ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides kindlustusagendile kehtestatud nõuetele;
2) kindlustusagentuuri juhatuse liige ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides kindlustusagentuuri juhatuse liikmele kehtestatud nõuetele;
3) kindlustusagent on korduvalt või olulisel määral rikkunud käesolevat seadust, tema tegevus või tegevusetus ei vasta heale äritavale või klientide, kindlustatute või soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud;
4) isik, kellega kindlustusagendil on märkimisväärne seos, on asutatud sellises kolmandas riigis, mille õigusaktidest tulenevad nõuded või õigusaktide rakendamine takistavad kindlustusagendi üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist.
(4) Kui Finantsinspektsioon kustutab kindlustusagendi vahendajate nimekirjast, tuginedes käesoleva paragrahvi lõikele 3, siis lõpeb agendileping kande kustutamisest arvates.
§ 197. Kindlustusagendi juhtidele ja töötajatele esitatavad nõuded
(1) Füüsilisest isikust kindlustusagendil, kindlustusagentuuri juhatuse liikmel ja otseselt kindlustuse turustamisega tegeleval füüsilisel isikul peavad olema laitmatu ärialane maine ning käesoleva seaduse §-s 178 sätestatud kindlustusalased teadmised.
(2) Kui kindlustusagentuuri põhitegevus on kindlustuse turustamine, peab turustamise eest vastutaval juhatuse liikmel olema lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule kindlustusalase või muu finantsteenuse alase töö kogemus.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku ärialane maine ei ole laitmatu eeskätt, kui:
1) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud kindlustusandja, kindlustusvahendaja, krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, investeerimisfondi või väärtpaberituru kutselise osalise pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;
2) talle on määratud karistus esimese astme kuriteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
3) talle on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
4) tema suhtes kehtib seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeld, teataval ametikohal töötamise või tegutsemisalal tegutsemise keeld või ettevõtluskeeld;
5) tema tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama kindlustusagentuuri tegevust selliselt, et klientide, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid oleksid piisavalt kaitstud;
6) ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata.
(4) Kindlustusagentuuri juhatuse liikme ja otseselt kindlustuse turustamisega tegeleva füüsilise isiku laitmatu ärialase maine kontrollimise kohustus on kindlustusagentuuril.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik ei või tegutseda samal ajal füüsilisest isikust kindlustusmaaklerina või äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmena ega tohi olla kindlustusmaakleri töötaja.
(6) Kui kindlustuse turustamine on kindlustusagentuuri kõrvaltegevus, peab käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 5 sätestatud tingimustele vastama juhatuse liige, kes vastutab kindlustuse turustamise eest.
(7) Käesoleva seaduse §-s 178 sätestatud kindlustusalaste teadmiste omandamise võimaluse peab käesolevas paragrahvis nimetatud isikutele tagama kindlustusandja, kelle kindlustuslepinguid need isikud vahendavad.
(8) Finantsinspektsioon teavitab kindlustusagendi nimekirja kandmisel ja edaspidi lepinguriigi finantsjärelevalveasutust käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, kui see on asjakohane kindlustuse turustamise järelevalvega seotud ülesannete täitmiseks.
(1) Kindlustusagendil on lubatud samal ajal tegutseda mitme kindlustus- või edasikindlustusandja huvides või neid esindada üksnes tingimusel, et turustatavad kindlustuslepingud ei ole konkureerivad. Eeldatakse, et kindlustuslepingud ei ole konkureerivad, kui need sõlmitakse kindlustustegevuse eri liikides või alaliikides.
(2) Kindlustusagent peab iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist mõistliku aja jooksul:
1) teatama kliendile oma ärinime ja kontaktandmed;
2) teatama kliendile, et ta tegutseb kindlustusandja esindajana, ja viitama vahendajate nimekirjale, kuhu ta on kindlustusandja poolt kantud, ning võimalusele tema kohta tehtud kannet kontrollida;
3) teatama kliendile turustatavate kindlustuslepingute liigid ja kindlustusandjalt, keda ta esindab, saadud volituse ulatuse;
4) selgitama kliendi antud teabe põhjal välja tema kindlustushuvi ja nõudmised kindlustuslepingule, soovitama enda pakutavate kindlustuslepingute hulgast kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele kõige paremini vastavat kindlustuslepingut ning andma kliendile piisavaid selgitusi vastavalt kindlustuslepingu keerukusele ja kliendi tüübile, et klient saaks teha kindlustuslepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse;
5) hindama investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel käesoleva seaduse §-s 222 sätestatud ulatuses ja korras lepingu sobivust või asjakohasust kliendile, välja arvatud §-s 222¹ sätestatud juhtudel, ning teavitama klienti, kas kindlustusagent kasutab § 222 lõikes 3 sätestatud võimalust;
6)
6¹)
7) pensionilepingu turustamisel teavitama klienti kogumispensionide seaduse §-s 50 nimetatud andmetest ja põhimõtetest;
8) esitama kliendile võlaõigusseaduse § 428 lõike 1 punktides 3–9 ning elukindlustuslepingu turustamisel sama paragrahvi lõike 2 punktides 1–4¹, 4³, 5 ja 6 ning lõikes 2¹ sätestatud teabe;
9)
9¹) esitama kliendile sidevahendi kaudu kindlustuslepingu turustamisel võlaõigusseaduse § 54¹ lõikes 5 sätestatud teabe sama paragrahvi lõike 8 kohaselt;
10) teavitama klienti agenditasu suurusest, sealhulgas kindlustusandjalt saadava agenditasu suurusest, ja tasustamise alustest iga turustatava kindlustuslepingu kohta eraldi;
11) viitama kindlustusandjale, kes on võtnud täieliku vastutuse kindlustusagendi tegevuse eest;
12) tegema kliendile teatavaks kindlustusagendi tegevuse kohta kaebuse esitamise korra, sealhulgas kindlustusagendi tegevuse üle järelevalvet teostava pädeva asutuse aadressi;
13) huvide konflikti olukorras avaldama kliendile võimaliku huvide konflikti üldise laadi ja konflikti allika;
14) konsulteerima klienti muudes kindlustuslepinguga seotud küsimustes.
(2¹) Kahjukindlustuse korral peab kindlustusagent esitama kliendile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule käesoleva seaduse § 103² lõikes 6 nimetatud teabedokumendi. Kliendile ei pea esitama lõikes 2 nimetatud teavet, mis juba sisaldub teabedokumendis.
(3) Kindlustusagentuur, kelle põhitegevus on kindlustuse turustamine, on kohustatud kehtestama sise-eeskirjad, mis tagavad kindlustusagendi ning selle juhtide ja töötajate tegevuse sobivuse käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 2¹ nimetatud kohustuste täitmiseks.
(3¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlustusagentuuri suurust ja struktuuri ning äritegevuse iseloomu, ulatust ja keerukust arvesse võttes õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, et tuvastada, maandada ja vältida kindlustuslepingu vahendamisel kindlustusagentuuri, sealhulgas selle juhatuse liikme ja töötaja või kontrollsuhet omava isiku huvide konflikti kindlustusagentuuri kliendi huvidega ning klientide omavahelist huvide konflikti.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikeid 2–3¹ ei kohaldata võlaõigusseaduse § 427 lõikes 2 või 3 nimetatud kindlustuslepingu turustamisel.
(1) Eestis vahendajate nimekirja kantud vahendaja võib välisriigis tegeleda kindlustuse turustamisega (edaspidi käesolevas jaos vahendus), asutades selleks filiaali või tegeledes piiriülese vahendusega.
(2) Piiriülene vahendus on käesoleva jao tähenduses Eesti vahendaja vahendustegevus välisriigis selleks filiaali asutamata.
(3) Vahendaja peab välisriigis vahendusega tegelemisel järgima käesolevas seaduses ning selle alusel antud õigusaktides ja välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.
(4) Vahendaja vahendustegevusele lepinguriigis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 200, 205, 206 ja 208 sätestatut.
(5) Vahendaja vahendustegevusele kolmandas riigis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 201–204 ja 207 sätestatut.
(6) Eesti vahendaja välisriigi filiaali juhataja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 191 või 197 juhatuse liikme kohta sätestatut.
(7) Kui vahendajat alaliselt esindama volitatud isik tegeleb välisriigis vahendusega püsivalt, loetakse volitatud isiku tegevus Eesti vahendaja välisriigi filiaali tegevuseks ning sellise tegevuse jätkamiseks peab vahendaja käesoleva seaduse §-de 200 ja 201 kohaselt asutama filiaali, välja arvatud juhul, kui vahendaja valib püsiva tegevuskoha jaoks õiguspäraselt mõne muu õigusliku vormi.
§ 200. Eesti äriühingust vahendaja filiaal lepinguriigis
(1) Äriühingust vahendaja, kes soovib asutada oma filiaali lepinguriigis, esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
1) vahendaja ärinimi, aadress Eestis ja asjaolu, kas on tegemist kindlustusmaakleri või kindlustusagendiga;
2) selle lepinguriigi nimi, kus vahendaja soovib filiaali asutada;
3) filiaali asukoha aadress;
4) käesoleva seaduse § 187 lõike 1 punktis 5 nimetatud andmed vahendaja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja kohta, mille õigsust kinnitab nimetatud filiaali juhataja oma allkirjaga;
5) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist vahendaja lepinguriigis kavandab;
6) kindlustusagendi puhul kindlustusandjate nimed, keda kindlustusagent esindab.
(1¹) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–5 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse koos vandetõlgi tehtud või notari kinnitatud tõlkega Finantsinspektsiooni ja filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse vaheliseks suhtlemiseks sobivasse keelde.
(2) Finantsinspektsioon edastab ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamisest arvates selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, kus äriühingust vahendaja soovib filiaali asutada, käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid, sealhulgas andmed vahendaja nimekirja kandmise kohta.
(3) Finantsinspektsioon teavitab vahendajat, kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on kinnitanud, et on andmed ja dokumendid kätte saanud.
(4) Äriühingust vahendaja võib asutada teises lepinguriigis filiaali, kui ta on saanud Finantsinspektsiooni kaudu filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt selle veebilehe aadressi, kus on teave üldiste nõuete kohta, mida vahendaja peab selles liikmesriigis vahendusega tegelemiseks järgima, või ühe kuu möödumisel päevast, kui ta sai Finantsinspektsioonilt käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teavituse andmete ja dokumentide kättesaamise kinnitamise kohta.
(5)
(5¹) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamisest keeldumise kohta, kui:
1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;
2) vahendaja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad lepinguriigis vahendusega tegelemiseks;
3) filiaali juhataja ei vasta käesoleva seaduse §-s 191 või 197 sätestatud nõuetele;
4) kindlustusandja, keda kindlustusagent esindab, ei ole lepinguriigis filiaali asutanud ning tegemist ei ole selle kindlustusandja päritoluriigiga.
(5²) Andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise otsuse toimetab Finantsinspektsioon ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamisest arvates äriühingust vahendajale kätte.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3–6 nimetatud andmete muutumisest ning dokumentide muutmisest teavitab äriühingust vahendaja vähemalt üks kuu enne muudatuste jõustumist Finantsinspektsiooni, kes edastab nimetatud teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele ühe kuu jooksul vahendajalt teavituse saamisest arvates.
(7) Finantsinspektsioon teavitab lepinguriigi finantsjärelevalve asutust äriühingust vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamisest ning tema suhtes rakendatud sunnimeetmetest ja sanktsioonidest.
§ 201. Eesti äriühingust vahendaja filiaal kolmandas riigis
(1) Eesti äriühingust vahendaja, kes soovib asutada filiaali kolmandas riigis, esitab Finantsinspektsioonile sellekohase kirjaliku avalduse ning järgmised andmed ja dokumendid:
1) selle riigi nimi, kus vahendaja soovib filiaali asutada, koos viitega vastava riigi õigusaktidele, mille kohaselt vahendaja filiaali asutamine on lubatud;
2) filiaali asukoha aadress;
3) käesoleva seaduse § 187 lõike 1 punktis 5 nimetatud andmed vahendaja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja kohta, mille õigsust kinnitab nimetatud filiaali juhataja oma allkirjaga;
4) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist vahendaja kolmandas riigis kavandab.
(2) Äriühingust kindlustusmaakler, kes soovib asutada filiaali kolmandas riigis, esitab Finantsinspektsioonile käesoleva seaduse §-s 179 nimetatud kehtiva vahendaja vastutuskindlustuslepingu või kindlustusandja, krediidi- või finantseerimisasutuse garantiilepingu koopia. Kindlustuskaitse või garantii peab kehtima kolmandas riigis, kus kindlustusmaakler soovib filiaali asutada.
(3) Äriühingust vahendaja on kohustatud viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete muutumisest ning dokumentide muutmisest.
§ 202. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus
(1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja taotleja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali asutamiseks vahendite piisavuse kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 179, 191 ja 197 sätestatut.
(2) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide esitamist, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse saamisest.
(3) Finantsinspektsioon lisab vahendaja kohta vahendajate nimekirjas esitatud andmetele selle kolmanda riigi nime, kus vahendaja on filiaali asutanud.
§ 203. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumine
Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui: 1 1) Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui:
1) loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;
2) filiaali juhataja ei vasta kindlustusmaakleri filiaali korral käesoleva seaduse §-s 191 ja kindlustusagentuuri filiaali korral §-s 197 juhatuse liikmele kehtestatud nõuetele;
3) vahendaja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad kolmandas riigis vahendusega tegelemiseks;
4) filiaali asutamine võib kahjustada klientide, kindlustatute või soodustatud isikute huve, äriühingust vahendaja finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;
5) kindlustusmaakleril puudub käesoleva seaduse §-s 179 nimetatud leping või see ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
6) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks ja seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada filiaali üle vajalikul tasemel järelevalvet;
7) vahendaja on korduvalt või olulisel määral rikkunud käesolevat seadust, tema tegevus ei vasta heale äritavale või talle on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud.
§ 204. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine ja vahendaja nimekirjast kustutamine
(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada filiaali asutamise loa kehtetuks ja kustutada vahendaja vahendajate nimekirjast, kui vahendaja:
1) on filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähtsus, samuti juhul, kui Finantsinspektsioonile on esitatud valeandmeid;
2) on korduvalt või olulisel määral rikkunud kolmanda riigi õigusaktides sätestatud nõudeid ja see võib kahjustada klientide huve;
3) filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa andmise tingimustele;
4) ei esita filiaali kohta nõuetekohaseid aruandeid;
5) ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses filiaali tegevusega;
6) on vahendajate nimekirjast kustutatud.
(2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks äriühingust vahendajale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata kätte pärast vastava otsuse tegemist.
(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamisest teadasaamist lõpetab äriühingust vahendaja vahendustegevuse Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.
(4) Finantsinspektsioon on kohustatud teavitama kolmanda riigi finantsjärelevalve asutust äriühingust vahendaja suhtes rakendatud sunnimeetmetest ja sanktsioonidest.
§ 205. Ettekirjutus filiaali kaudu lepinguriigis vahendusega tegelemise lõpetamiseks
(1) Lisaks filiaali kaudu tegutsemise keelamisele käesoleva seaduse §-des 190 ja 196 sätestatud vahendajate nimekirjast kustutamise korral võib Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega keelata äriühingust vahendajal tegutsemise filiaali kaudu ka juhul, kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud äriühingust vahendaja poolt lepinguriigi õigusakti rikkumisest.
(2) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse äriühingust vahendajale viivitamata kätte.
(1) Vahendaja, kes soovib tegeleda piiriülese vahendusega esimest korda ühes või mitmes lepinguriigis, esitab Finantsinspektsioonile sellekohase taotluse ning järgmised andmed:
1) vahendaja ärinimi, aadress ja asjaolu, kas on tegemist kindlustusmaakleri või kindlustusagendiga;
2) selle lepinguriigi nimi, kus ta soovib piiriülese vahendusega tegeleda;
3) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist ta lepinguriigis kavandab;
4) kindlustusagendi puhul kindlustusandjate nimed, keda kindlustusagent esindab.
(2) Finantsinspektsioon teavitab ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse ja andmete saamisest arvates lepinguriigi finantsjärelevalve asutust vahendaja kavatsusest tegeleda piiriülese vahendusega ning edastab talle käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja andmed vahendaja kandmise kohta vahendajate nimekirja.
(3) Finantsinspektsioon teavitab vahendajat, kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on kinnitanud, et on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed kätte saanud, misjärel võib vahendaja alustada piiriülest vahendust selles lepinguriigis.
(4) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud teavitusega samal ajal vahendajat ka lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse veebilehe aadressist, kus on teave üldiste nõuete kohta selles liikmesriigis piiriülese vahendusega tegelemiseks, ning kohustusest neid nõudeid järgida.
(5)
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud andmete muutumise korral teavitab vahendaja muudatustest vähemalt üks kuu enne muudatuste jõustumist Finantsinspektsiooni, kes edastab nimetatud teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele ühe kuu jooksul vahendajalt teavituse saamisest arvates.
(7) Finantsinspektsioon on kohustatud teavitama lepinguriigi finantsjärelevalve asutust vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamisest ja tema suhtes rakendatud sanktsioonidest.
(8) Finantsinspektsioon lisab vahendaja kohta vahendajate nimekirjas esitatud andmetele selle lepinguriigi nime, kus vahendaja piiriülese vahendusega tegeleb.
(1) Eesti vahendaja, kes soovib tegeleda piiriülese vahendusega kolmandas riigis, esitab Finantsinspektsioonile sellekohase kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid:
1) selle kolmanda riigi nimi, kus ta soovib piiriülese vahendusega tegeleda, koos viitega kolmanda riigi õigusaktide sätetele, mille kohaselt on vahendaja piiriülene vahendus selles riigis lubatud;
2) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist ta kolmandas riigis kavandab;
3) käesoleva seaduse §-s 179 sätestatud lepingu sõlmimise kohustuse korral lepingu koopia, millest nähtub, et see kehtib ka kolmandas riigis.
(2) Otsuse piiriülese vahenduse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse saamisest.
(3) Finantsinspektsioon lisab vahendaja kohta vahendajate nimekirjas esitatud andmetele selle kolmanda riigi nime, kus vahendajal on õigus piiriülese vahendusega tegeleda.
(4) Finantsinspektsioon võib keelduda piiriülese vahenduse loa andmisest, kui:
1) piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele ja taotleja ei ole puudusi määratud lisatähtaja jooksul kõrvaldanud;
2) piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged või eksitavad;
3) vahendaja tegevus kolmandas riigis võib oluliselt kahjustada klientide huve või vahendaja usaldusväärsust;
4) vahendaja vastutuskindlustusleping või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiileping ei vasta käesoleva seaduse §-s 179 sätestatud nõuetele või ei kehti selles kolmandas riigis;
5) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga ning seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada vahendaja üle vajalikul tasemel järelevalvet;
6) vahendajale on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud.
(5) Vahendaja on kohustatud viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud asjaolude muutumisest.
(6) Finantsinspektsioon võib tunnistada piiriülese vahenduse loa kehtetuks, kui:
1) vahendaja on selle taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli piiriülese vahenduse loa andmise otsustamisel oluline tähtsus;
2) vahendaja ei ole Finantsinspektsiooni teavitanud piiriülese vahendusega seotud asjaolude muutumisest;
3) vahendaja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;
4) vahendaja ei vasta kehtivatele piiriülese vahenduse loa andmise tingimustele;
5) vahendaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses piiriülese vahendusega;
6) vahendaja on vahendajate nimekirjast kustutatud.
(7) Piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks vahendajale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele kätte.
(1) Lisaks piiriülese vahendusega tegelemise keelamisele käesoleva seaduse §-des 190 ja 196 sätestatud vahendajate nimekirjast kustutamise korral võib Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega keelata vahendajal piiriülese vahendusega tegelemise ka juhul, kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud vahendaja poolt lepinguriigi õigusakti rikkumisest.
(2) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse vahendajale viivitamata kätte.
§ 209. Välisriigi vahendaja tegevuse alused Eestis
(1) Isik, kes päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib tegeleda kindlustuse turustamisega (edaspidi käesolevas jaos vahendus), võib vahendusega tegeleda ka Eestis, asutades selleks filiaali või tegeledes piiriülese vahendusega.
(2) Piiriülene vahendus käesoleva jao tähenduses on välisriigi vahendaja vahendustegevus Eestis selleks filiaali asutamata.
(3) Välisriigi vahendaja peab Eestis vahendusega tegelemisel järgima käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.
(4) Lepinguriigi vahendaja vahendustegevusele Eestis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 193 ja 214 sätestatut.
(5) Kolmanda riigi vahendaja vahendustegevusele Eestis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 193, 210–213 ja 215 sätestatut.
(6) Kolmanda riigi vahendaja Eesti filiaali juhataja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 191 või 197 juhatuse liikme kohta sätestatut.
§ 210. Kolmanda riigi äriühingust vahendaja filiaal Eestis
(1) Kolmanda riigi äriühingust vahendaja, kes soovib Eestis filiaali asutada, esitab Finantsinspektsioonile kirjaliku avalduse ning järgmised andmed ja dokumendid:
1) vahendaja ärinimi ja aadress;
2) filiaali ärinimi ja aadress Eestis;
3) käesoleva seaduse § 187 lõike 1 punktis 5 nimetatud andmed vahendaja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja kohta, mille õigsust kinnitab nimetatud filiaali juhataja oma allkirjaga;
4) äriseadustiku § 386 lõike 2 punktides 1, 3 ja 5 sätestatud andmed ja dokumendid;
4¹) äriühingu põhikirja või ühingulepingu asukohariigi seaduste kohaselt tõestatud ärakiri, kui põhikiri või ühinguleping tuleb registrile esitada ka ühingu asukohariigis;
5) vahendaja kahe viimase majandusaasta auditeeritud aruanded;
6) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist Eestis filiaali luba taotlev isik kavandab;
7) käesoleva seaduse §-s 179 nimetatud kehtiva vahendaja kohustusliku vastutuskindlustuslepingu või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiilepingu koopia.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetele tuleb kolmanda riigi äriühingust vahendajal Finantsinspektsioonile esitada päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse:
1) nõusolek filiaali asutamiseks Eestis;
2) kinnitus, et tal on päritoluriigis õigus vahendustegevuseks ning tema tegevus on korrektne ja kooskõlas avaliku huviga.
(3) Käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitab kolmanda riigi äriühingust vahendaja koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4, 6 ja 7 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab kolmanda riigi äriühingust vahendaja Finantsinspektsiooni vähemalt üks kuu ette.
§ 211. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus
(1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja taotleja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali asutamiseks vahendite piisavuse kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 179, 191 ja 197 sätestatut.
(2) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse esitamisest.
(3) Finantsinspektsioon kannab kolmanda riigi vahendaja Eesti filiaali ärinime, äriregistri registrikoodi, asukoha aadressi Eestis ja vahenduse eest vastutava filiaali juhataja nime vahendajate nimekirja.
§ 212. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumine
Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui: 1 1) Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui:
1) loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;
2) filiaali juhataja ei vasta kindlustusmaakleri filiaali korral käesoleva seaduse §-s 191 ja kindlustusagentuuri filiaali korral §-s 197 juhatuse liikmele kehtestatud nõuetele;
3) äriühingust vahendaja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad vahendusega tegelemiseks Eestis või ei võimalda täita õigusaktides sätestatut või tegutseda klientide huvides;
4) filiaali asutamine võib kahjustada klientide huve;
5) vahendajal puudub käesoleva seaduse § 210 lõike 1 punktis 7 nimetatud leping või see ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
6) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga ning seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada filiaali üle vajalikul tasemel järelevalvet.
§ 213. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine
(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada filiaali asutamise loa kehtetuks ja kustutada vahendaja vahendajate nimekirjast, kui äriühingust vahendaja:
1) on filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähtsus;
2) on korduvalt või olulisel määral rikkunud Eesti õigusaktides sätestatud nõudeid ja see võib kahjustada klientide huve;
3) filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa andmise nõuetele;
4) ei esita filiaali kohta nõuetekohaseid aruandeid;
5) ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses filiaali tegevusega.
(2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks äriühingust vahendajale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata kätte.
(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest ja vahendaja filiaali vahendajate nimekirjast kustutamisest teadasaamist lõpetab äriühingust vahendaja hiljemalt Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks vahendustegevuse Eestis.
(4) Finantsinspektsioon on kohustatud teavitama kolmanda riigi finantsjärelevalve asutust filiaali suhtes rakendatud sunnimeetmetest ja sanktsioonidest.
(5) Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest, kui filiaali klientidel on nõudeid filiaali või filiaali asutanud kolmanda riigi vahendaja vastu.
§ 214. Lepinguriigi äriühingust vahendaja filiaali asutamine Eestis
(1) Lepinguriigis registreeritud äriühingust vahendaja, kes soovib asutada filiaali Eestis, teavitab sellest oma päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu Finantsinspektsiooni, esitades sellekohase taotluse ja järgmised andmed:
1) filiaali ärinimi ja asukoha aadress Eestis;
2) vahendaja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja nimi;
3) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist filiaali kaudu kavandatakse.
(1¹) Finantsinspektsioon kinnitab lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata, kui on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid kätte saanud.
(2) Finantsinspektsioon teavitab ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse ja andmete kättesaamisest arvates päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu vahendajat veebilehe aadressist, kus on teave üldiste nõuete kohta, mida lepinguriigi vahendaja peab Eestis vahendusega tegelemiseks järgima.
(3) Lepinguriigi vahendaja võib Eestis filiaali asutada pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabe saamist või ühe kuu möödumisel päevast, kui ta sai lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt teavituse käesoleva paragrahvi lõikes 1¹ nimetatud kinnituse kohta.
(4) Finantsinspektsioon kannab vahendajate nimekirja lepinguriigi vahendaja Eesti filiaali ärinime, äriregistri registrikoodi, asukoha aadressi Eestis ja vahenduse eest vastutava filiaali juhataja nime.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest peab lepinguriigi äriühingust vahendaja lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt üks kuu ette. Finantsinspektsioon võib ühe kuu jooksul muudatusest teadasaamisest arvates muuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimusi või kehtestada tingimused, kui seda ei olnud varem tehtud.
§ 215. Kolmanda riigi vahendaja piiriülene vahendus Eestis
(1) Kolmanda riigi vahendaja, kes soovib tegeleda piiriülese vahendusega Eestis, esitab Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid:
1) vahendaja ärinimi ja aadress;
2) vahendaja kahe viimase majandusaasta auditeeritud aruanded;
3) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist ta Eestis kavandab;
4) käesoleva seaduse §-s 179 sätestatud tingimustele vastav ja Eestis kehtiv vastutuskindlustusleping või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiileping.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetele ja dokumentidele tuleb kolmanda riigi vahendajal Finantsinspektsioonile esitada päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse nõusolek vahendaja piiriülese tegevusega tegelemiseks Eestis ja kinnitus, et vahendajal on päritoluriigis õigus vahendustegevuseks.
(3) Finantsinspektsioon võib keelduda piiriülese vahenduse loa andmisest, kui:
1) piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele ja taotleja ei ole puudusi kõrvaldanud Finantsinspektsiooni antud lisatähtaja jooksul;
2) piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged või eksitavad;
3) vahendaja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad, et täita Eestis vahenduse kohta kehtivaid nõudeid, või ei võimalda täita õigusaktides sätestatut või tegutseda klientide huvides;
4) vahendaja tegevus Eestis võib kahjustada klientide huve;
5) vahendaja vastutuskindlustusleping või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiileping ei vasta käesoleva seaduse §-s 179 sätestatud tingimustele või ei kehti Eestis;
6) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga ning seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada vahendaja üle vajalikul tasemel järelevalvet.
(4) Otsuse piiriülese vahenduse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel piiriülese vahenduse loa taotluse esitamisest.
(5) Finantsinspektsioon kannab kolmanda riigi vahendaja ärinime ja tema asukoha aadressi päritoluriigis vahendajate nimekirja.
(6) Vahendaja on kohustatud Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 ning lõikes 2 nimetatud andmete muutumisest.
(7) Finantsinspektsioon võib tunnistada piiriülese vahenduse loa kehtetuks ja kustutada vahendaja vahendajate nimekirjast, kui vahendaja:
1) on piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähtsus;
2) ei ole Finantsinspektsiooni teavitanud andmete muutumisest;
3) ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses piiriülese vahendusega;
4) on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;
5) ei vasta kehtivatele piiriülese vahenduse loa andmise nõuetele;
6) taotleb talle antud piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamist.
(8) Piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamise ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks vahendajale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata kätte.
(9) Pärast piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamisest ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamisest teadasaamist lõpetab vahendaja hiljemalt Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks vahendustegevuse Eestis.
(10) Finantsinspektsioon võib keelduda vahendaja taotlusel piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamisest, kui klientidel on nõudeid vahendaja vastu või piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamine kahjustaks klientide huve.
(11) Kõik käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitab kolmanda riigi vahendaja koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.
§ 215¹. Lepinguriigi vahendaja piiriülene vahendus Eestis
Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Finantsinspektsioonile teate lepinguriigi vahendaja kavatsusest tegeleda Eestis piiriülese vahendusega koos ettenähtud andmetega, kinnitab Finantsinspektsioon lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata, et on andmed kätte saanud.
(1) Erinevused naiste ja meeste kindlustusmaksetes ja -hüvitistes ei või olla põhjustatud sooteguri kasutamisest kindlustusriskide hindamisel.
(2) Rasedus ega emadus ei või mõjutada kindlustusmaksete ja -hüvitiste suurust.
§ 216¹. Geneetilised andmed ja omadused kindlustusriski hindamisel
(1) Kindlustusandjal on keelatud nõuda kindlustatult või isikult, kellega seotud kindlustusriski soovitakse kindlustada, koeproovi või andmeid DNA ülesehituse ja sellest johtuvate pärilikkusriskide või geneetiliste omaduste kohta, samuti on kindlustusandjal keelatud nimetatud geneetilisi andmeid koguda kindlustatu või isiku kohta, kellega seotud kindlustusriski soovitakse kindlustada.
(2) DNA ülesehitus ja sellest johtuvad pärilikkusriskid või geneetilised omadused ei või mõjutada kindlustusmaksete ja -hüvitiste suurust.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded kehtivad ka kindlustusvahendajale.
§ 217. Andmesubjekt ja tema nõusolek isikuandmete töötlemiseks
(1) Käesolevat paragrahvi ja käesoleva seaduse §-e 218–220¹ kohaldatakse sellistele andmesubjektidele, kellele kindlustusandja osutab kindlustustegevusega seotud teenust, sealhulgas kindlustusvõtja, kindlustuslepingus kindlustusvõtjaga võrdsustatud isik, kindlustatud isik, soodustatud isik, kahjustatud isik või isik, kellega kindlustusandja peab läbirääkimisi kindlustuslepingu sõlmimiseks, ning kindlustusjuhtumi põhjustajatele ja tunnistajatele.
(2)
(3)
(1) Isikuandmete, välja arvatud eriliiki isikuandmete töötlemine on kindlustustegevuses lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) sätestatule lubatud:
1) kindlustusvõtja ja temaga seotud isikuid puudutava kindlustusriski hindamiseks ja kindlustuslepingu sõlmimiseks vajalike muude toimingute tegemiseks, sealhulgas automatiseeritud töötlusel põhinevate üksikotsuste tegemiseks;
2) andmesubjekti kasuks sõlmitud lepingu täitmiseks, lepingu täitmise tagamiseks või tagasinõuete esitamiseks, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Terviseandmete töötlemine on lubatud, kui:
1) kindlustusandjal on seadusest tulenev kohustus sõlmida kindlustusleping;
2) see on muul juhul vajalik kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustuse ja selle ulatuse kindlaksmääramiseks ning tagasinõuete esitamiseks, kui kindlustusjuhtumiks on andmesubjekti surm või kui kindlustuslepingu täitmise kohustuse ja selle ulatuse kindlaksmääramine ning tagasinõuete esitamine eeldab andmete töötlemist andmesubjekti terviseseisundi või puude kohta.
(3) Süüteo toimepanemist või selle ohvriks langemist puudutavate andmete töötlemine enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist on lubatud kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustuse ja selle ulatuse kindlaksmääramiseks ning tagasinõuete esitamiseks.
(1) Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, tervishoiuteenuse osutaja, kindlustusandja või muu kolmas isik on kohustatud kindlustusandja nõudel edastama isikuandmed või võimaldab nendele juurdepääsu, kui:
1) isikuandmed, sealhulgas käesoleva seaduse § 218 lõigetes 2 ja 3 nimetatud isikuandmed, on kindlustusandjale vajalikud kindlustuslepingu täitmiseks ja selle täitmise tagamiseks või tagasinõuete esitamiseks;
2) punktis 1 nimetamata eriliiki isikuandmete, sideandmete ning maksu- ja pangasaladust puudutavate andmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine kindlustusandjale ei ole lubatud, välja arvatud, kui andmete avaldamise õigus või kohustus tuleneb seadusest või muust õigusaktist.
(2) Kindlustusandja edastab edasikindlustusandja nõudel kindlustusjuhtumiga seotud isikuandmed, sealhulgas käesoleva seaduse § 218 lõigetes 2 ja 3 nimetatud isikuandmed, või võimaldab nendele juurdepääsu, kui isikuandmed on edasikindlustusandjale vajalikud kindlustuslepingu täitmise kohustuse ja selle ulatuse kindlaksmääramiseks.
(3) Isikuandmete kaitse seaduse §-s 10 sätestatud tingimuste täitmisel on kindlustusandjal õigus lisaks nimetatud paragrahvis sätestatud krediidivõimelisuse hindamisele edastada teisele kindlustusandjale tema taotlusel kindlustusriski hindamiseks ja kindlustuslepingu täitmise kohustuse ning selle ulatuse kindlaksmääramiseks isikuandmeid andmesubjekti kohta, kes on:
1) esitanud lepingueelsete läbirääkimiste käigus ebaõigeid andmeid kindlustusandja nõutud oluliste asjaolude kohta;
2) põhjustanud tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise või esitanud ebaõigeid andmeid kindlustusjuhtumi oluliste asjaolude kohta.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikuandmete töötlemisel kohaldatakse vastavalt isikuandmete kaitse seaduse § 10 lõiget 1 ja lõike 2 punkte 1–3.
(5)
(1) Kindlustusandja on kohustatud hoidma saladuses talle kindlustustegevuse käigus teatavaks saanud andmeid, mis puudutavad kliendi isikuandmeid, majanduslikku seisundit ning äri- või ametisaladusi.
(2) Kindlustusandja aktsionärid, juhid, töötajad ja muud isikud, kellel on juurdepääs käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetele, on kohustatud hoidma neile teatavaks saanud andmeid tähtajatult saladuses, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.
(3) Saladuses hoidmise kohustus laieneb kindlustusagendile, kindlustusagentuurile, kindlustusmaaklerile ja volitatud töötlejale ning nende juhtidele ja töötajatele.
(4) Kindlustusandjal on õigus avaldada klienti puudutavaid andmeid kolmandatele isikutele, kui:
1) kindlustusandja õigus või kohustus andmete avaldamiseks tuleneb käesolevast seadusest või muust õigusaktist;
2) klient on andnud selleks nõusoleku.
(5) Saladuses hoidmise kohustus ei puuduta andmeid, mis pärinevad avalikult kättesaadavatest allikatest.
§ 221. Kliendi kindlustushuvi ja nõudmiste väljaselgitamisega ning kliendile teabe esitamisega seotud kohustused
(1) Kindlustusandja peab iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja äratuntava vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist selgitama kliendi antud teabe põhjal välja tema kindlustushuvi ja nõudmised kindlustuslepingule, soovitama enda pakutavate kindlustuslepingute hulgast kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele kõige paremini vastavat kindlustuslepingut ning andma kliendile piisavaid selgitusi vastavalt kindlustuslepingu keerukusele ja kliendi tüübile, et klient saaks teha kindlustuslepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse.
(1¹) Kindlustusandja peab esitama kindlustuslepingut sõlmida soovivale isikule käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduse § 54¹ lõigetes 5 ja 8, § 55¹ lõikes 7 ja §-s 428 sätestatud teabe ning kindlustuslepingu kehtivuse ajal käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduse §-s 429 sätestatud teabe, järgides võlaõigusseaduse §-s 430 sätestatud teavitamise vorminõudeid.
(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata kindlustuslepingu sõlmimisel kindlustusmaakleri vahendusel ning võlaõigusseaduse § 427 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kindlustuslepingute sõlmimisel.
§ 221¹. Investeerimistoote pakkumise ja nõustamisega seotud kohustused
(1) Kui kindlustusandja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014 artikli 4 punktis 3 nimetatud kombineeritud jae- ja kindlustuspõhise investeerimistoote koostaja või müüja sama artikli punktide 4 ja 5 tähenduses või kui ta annab soovitusi sellise toote kohta, on ta kohustatud järgima nimetatud määruses sätestatud nõudeid.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka eriotstarbelisele varakogumile.
§ 221². Üleeuroopalise personaalse pensionitoote pakkumise ja turustamisega seotud kohustused
(1) Kui kindlustusandja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1238 üleeuroopalise personaalse pensionitoote (PEPP) kohta (ELT L 198, 25.07.2019, lk 1–63) artikli 2 punktis 2 nimetatud üleeuroopalise personaalse pensionitoote pakkuja või turustaja sama artikli punkti 15 või 16 tähenduses, on ta kohustatud järgima nimetatud määruses sätestatud nõudeid.
(2) Kui vahendaja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1238 artikli 2 punktis 2 nimetatud üleeuroopalise personaalse pensionitoote turustaja sama artikli punkti 16 tähenduses, on ta kohustatud järgima nimetatud määruses sätestatud nõudeid.
§ 222. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse ja asjakohasuse hindamine
(1) Investeerimisriskiga elukindlustusleping on leping, mille alusel väljamaksmisele kuuluv summa sõltub täielikult või osaliselt, otseselt või kaudselt alusvara väärtusest või investeerimistulemustest üldiselt. Investeerimisriskiga elukindlustuslepinguks ei peeta käesoleva seaduse tähenduses lepingut, mille alusel tehakse väljamakseid üksnes surma, vigastuse, haiguse või puude korral, ning tööandja pensionifondi valitsemisega seotud lepingut.
(2) Kindlustusandja peab enne investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimist hindama lepingu, sealhulgas selle alusvara sobivust kindlustusvõtjale (edaspidi sobivuse hindamine), et soovitada kindlustusvõtjale sobivat, tema riskitaluvusele ja kahju kandmise võimele vastavat investeerimisriskiga elukindlustuslepingut. Sobivuse hindamiseks peab kindlustusandja koguma teavet kindlustusvõtja teadmiste ja kogemuste kohta investeerimisvaldkonnas ning rahaliste võimaluste ja investeerimiseesmärkide kohta.
(3) Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu korral ei pea täitma soovituse andmise nõuet.
(4) Kindlustusandja peab juhul, kui soovitust ei anta, hindama enne investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimist lepingu, sealhulgas selle alusvara asjakohasust kindlustusvõtjale (edaspidi asjakohasuse hindamine). Asjakohasuse hindamiseks peab kindlustusandja koguma teavet kindlustusvõtja teadmiste ja kogemuste kohta investeerimisvaldkonnas.
(5) Kindlustusandja hoiatab kindlustusvõtjat, kui:
1) saadud andmete alusel on põhjust arvata, et investeerimisriskiga elukindlustusleping ei ole kindlustusvõtja jaoks asjakohane;
2) kindlustusvõtja esitatud teave ei ole piisav või kindlustusvõtja on jätnud teabe esitamata, mistõttu ei ole võimalik hinnata investeerimisriskiga elukindlustuslepingu asjakohasust ning kindlustusvõtja huvid võivad olla seetõttu vähem kaitstud.
(6) Kindlustusandja võib käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud hoiatuse esitada kindlustusvõtjale standardvormis.
(7) Kindlustusandja ei või kaasa aidata sobivuse või asjakohasuse hindamiseks vajaliku teabe esitamata jätmisele.
(8) Kindlustusandjal on õigus sobivuse või asjakohasuse hindamisel tugineda kindlustusvõtja esitatavale teabele, välja arvatud juhul, kui kindlustusandja teadis või pidi teadma, et teave on aegunud, ebatäpne või mittetäielik.
(9) Kui kindlustusandja pakub investeerimisriskiga elukindlustuslepingut komplektis muu toote või teenusega või annab investeerimisnõustamise käigus soovitusi sellise komplekti kohta, peab ta käesolevas paragrahvis sätestatu kohaselt hindama kogu komplekti asjakohasust või sobivust.
(10) Kindlustusandja dokumenteerib ja säilitab investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse või asjakohasuse hindamisega seotud asjaolud kuni kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja möödumiseni vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 artikli 30 lõike 6 alusel vastu võetud komisjoni delegeeritud määruses sätestatule.
(11) Kindlustusandja, kes sõlmib investeerimisriskiga elukindlustuslepinguid, peab tagama alusvara investeerimise vastavalt kindlustusvõtjaga kokkulepitud tingimustele.
(12) Käesolevas paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 222¹ sätestatut kohaldatakse pensionilepingutest üksnes investeerimisriskiga pensionilepingu suhtes kogumispensionide seaduse tähenduses.
§ 222¹. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse ja asjakohasuse hindamata jätmine
(1) Kindlustusandja ei pea hindama käesoleva seaduse § 222 kohaselt investeerimisriskiga elukindlustuslepingu asjakohasust, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) kindlustusvõtja on ise pöördunud kindlustusandja poole sooviga sõlmida selline leping ja kindlustusandja on kindlustusvõtjat hoiatanud, et sellisel juhul ei nõuta investeerimisriskiga elukindlustuslepingu asjakohasuse hindamist ning kindlustusvõtja huvid võivad olla seetõttu vähem kaitstud;
2) investeerimisriskiga elukindlustuslepingu alusvarast tulenev risk on seotud vähem keeruka väärtpaberiga väärtpaberituru seaduse tähenduses ja investeerimisriskiga elukindlustuslepingu struktuur ei raskenda kindlustusvõtjal alusvarast tulenevate riskide mõistmist või investeerimisriskiga elukindlustusleping ei ole keerukas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 artikli 30 lõike 6 alusel vastu võetud komisjoni delegeeritud määruse tähenduses.
(2) Kindlustusandja ei pea hindama investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivust ega asjakohasust kindlustusvõtjale, kui tegemist on täiendava kogumispensioni kindlustuslepinguga, mille on kindlustusvõtjale valinud ning mille alusel tasub kindlustusvõtja eest kindlustusmakseid üksnes tema tööandja.
(3) Kindlustusandja ei pea hindama investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivust ega asjakohasust, kui kindlustusvõtja on kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6 lõigete 2–2² tähenduses.
§ 223. Finantsinspektsiooni järelevalve alused ja ulatus
(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet Eestis kindlustustegevuse ja kindlustuse turustamisega tegeleva isiku, samuti kindlustusandjas olulist osalust omava isiku ja kolmanda isiku, kellele on käesoleva seaduse §-s 104 või 182 sätestatud tingimustel tegevus edasi antud, tegevuse vastavuse üle käesolevas seaduses ja Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 ja § 6 lõike 1 punktis 7 nimetatud seadustes või muudes õigusaktides nende suhtes kehtestatud nõuetele. Finantsinspektsioonil on Euroopa Liidu määrustes sätestatud nõuete kohase täitmise üle järelevalve teostamisel kõik käesolevas seaduses ja Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud õigused.
(2) Järelevalve eesmärk on tagada kõigi kindlustusandjate ja vahendajate asutamise, tegevuse ja lõpetamise vastavus seadustele ja teistele õigusaktidele, pidades silmas kindlustusvõtjate, kindlustatute ning soodustatud isikute huvide ja õiguste kaitset.
(3) Eesti kindlustusandja ja vahendaja teises lepinguriigis asutatud filiaali ning piiriülese kindlustustegevuse ja kindlustuse turustamise üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon.
(3¹) Finantsinspektsiooni ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kokkuleppel võib Eesti vahendaja teises lepinguriigis asutatud filiaali üle järelevalvet teostada selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 IV–VII peatükis sätestatud nõuete ulatuses.
(3²) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 3¹ nimetatud kokkuleppest viivitamata kõnealust Eesti vahendajat ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust.
(4) Eesti kindlustusandja või vahendaja kolmandas riigis asutatud filiaali või piiriülese kindlustustegevuse või kindlustuse turustamise üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon, kui kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse ja Finantsinspektsiooni vahel ei ole kokku lepitud teisiti.
(5) Teise lepinguriigi kindlustusandja või vahendaja Eestis asutatud filiaali või piiriülese kindlustustegevuse või kindlustuse turustamise üle teostab järelevalvet lepinguriigi finantsjärelevalve asutus.
(5¹) Finantsinspektsioon teostab teise lepinguriigi filiaali üle järelevalvet käesoleva seaduse §-s 177, § 181 lõikes 6, §-des 182, 182¹, 184–186, 192 ja 198 sätestatud teenuse osutamisega seotud järelevalve ulatuses.
(6) Kolmanda riigi kindlustusandja või vahendaja Eestis asutatud filiaali või piiriülese kindlustustegevuse või kindlustuse turustamise üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon, kui kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse ja Finantsinspektsiooni vahel ei ole kokku lepitud teisiti.
(7) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.
(1) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon:
1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise;
2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega seonduvat;
3) teostab käesolevas seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi;
4) kontrollib ja hindab kindlustusandja ning kindlustusmaakleri kehtestatud sise-eeskirju;
4¹) kontrollib ja hindab kindlustusandja ning vahendaja kindlustusalaste koolitusnõuete ja isikute teadmiste ning oskuste hindamise protsessi vastavust käesolevas seaduses sätestatule;
5) kontrollib ja hindab kindlustusandja juhtimissüsteemi vastavust käesolevas seaduses sätestatule;
6) kontrollib kindlustusandja ja vahendaja raamatupidamise korraldamist;
7) kontrollib ja hindab kindlustusandja omavahendite ning kapitalinõuete vastavust käesolevas seaduses sätestatule;
8) kontrollib ja hindab kindlustusandja sisemudeli kasutamise korral selle vastavust käesolevas seaduses sätestatule;
9) kontrollib ja hindab kindlustusandja tehniliste eraldiste vastavust käesolevas seaduses sätestatule;
10) kontrollib ja hindab kindlustusandja investeerimise põhimõtete täitmist;
11) kontrollib abistamisteenuste kindlustuse tegevusluba omava kindlustusandja käsutuses olevate abistamisteenuste osutamiseks vajalike vahendite olemasolu ja piisavust;
12) kontrollib kindlustusriskide hindamise ning kahjude käsitlemise ja hüvitamise protseduurireeglite piisavust;
13) kontrollib kindlustusandja edasikindlustusprogrammi vastavust käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele ja kindlustusriskide iseloomule;
14) hindab kindlustusandja suutelisust võtta oma hinnangutes arvesse majandustingimuste muutusi;
15) teeb vajaduse korral kindlustusandjale ja vahendajale täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ning määrab väärteokaristusi;
16) täidab muid seadustest ja nende alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid, samuti ülesandeid, mis lähtuvad kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvide kaitsest.
(1¹) Finantsinspektsioonil on õigus rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014 artiklites 17 ja 24 sätestatud meetmeid. Finantsinspektsioon avalikustab nimetatud artiklite kohaste meetmete alusel tehtud otsuse kohta teate oma veebilehel vastavalt nimetatud määruse artikli 17 lõikele 5 ja artiklile 29.
(1²) Finantsinspektsioon avalikustab oma veebilehel kindlustuse turustamisega seotud kohustuse rikkumisega seoses teate:
1) väärteoasjas tehtud jõustunud lahendi kohta;
2) ettekirjutuse kohta, millega nõutakse käesoleva seaduse § 103¹ lõikes 1, 2 või 3, § 103² lõikes 2, 3, 4, 5, 6 või 7, § 105 lõike 2 punktis 2¹, 10 või 11, § 106 lõikes 1, 2, 2¹ või 5, § 110 lõikes 3 või 3¹, §-s 175, 177, 178, 179 või 180, § 182¹ lõikes 1, 2 või 3, § 184 lõikes 1 või 2, § 185¹ lõikes 2, § 186 lõike 2 punktis 5¹, 16 või 17, § 191 lõikes 1, 2 või 3, §-s 192, § 197 lõikes 1, 3, 4 või 6, §-s 198 või 222, reklaamiseaduse § 4 lõikes 1 või võlaõigusseaduse § 54¹ lõikes 5 või 8, § 55¹ lõikes 7, §-s 428, 429 või 430 sätestatuga seotud rikkumise kõrvaldamist;
3) ettekirjutuse kohta, millega peatatakse käesoleva seaduse § 228 lõike 2 punkti 12¹ kohaselt juhatuse liikme volitused;
4) kindlustusmaakleri või kindlustusagendi vahendajate nimekirjast kustutamise otsuse kohta.
(1³) Käesoleva paragrahvi lõike 1² punktides 2–4 sätestatud teade avalikustatakse 30 päeva möödumisel haldusakti kättetoimetamisest.
(1⁴) Teates märgitakse vähemalt rikkumise liik ja laad, rikkumise eest vastutava isiku andmed ning teave lahendi või haldusakti jõustumise kohta. Teave on Finantsinspektsiooni veebilehel avalikult kättesaadav vähemalt viie aasta jooksul. Käesolevas paragrahvis sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud teabe, dokumentide, väärteoasjas tehtud lahendi, haldusakti või -lepingu avalikustamise õigusi.
(1⁵) Finantsinspektsioonil on õigus lükata käesoleva paragrahvi lõikes 1² sätestatud teate avalikustamine edasi, avalikustada see anonüümselt või jätta avalikustamata, kui:
1) asjasse puutuva isiku identiteedi või isikuandmete avalikustamine ei ole Finantsinspektsiooni hinnangul proportsionaalne;
2) avalikustamine ohustab finantssektori stabiilsust või pooleliolevat menetlust.
(1⁶) Finantsinspektsioonil on õigus avalikkust hoiatada, kui kindlustuse turustaja on rikkunud investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel huvide konflikti, kindlustuslepingu sobivuse või asjakohasuse hindamise, lepingueelse teabe esitamise, komplektis pakkumise, kindlustusteenuse väljatöötamise või tasustamise nõudeid, märkides ära rikkumise eest vastutava isiku ja rikkumise laadi.
(1⁷) Finantsinspektsioonil on õigus rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1238 artiklites 63 ja 67 sätestatud meetmeid. Finantsinspektsioon avalikustab nimetatud artiklite kohaste meetmete alusel tehtud otsuse kohta teate oma veebilehel vastavalt nimetatud määruse artikli 63 lõikele 4 ja artiklile 67.
(2) Finantsinspektsioon teostab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kontrolle ja hindamisi korrapäraselt.
(3) Finantsinspektsioonil on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2554 nõuete kohase täitmise üle järelevalve teostamisel kõik nimetatud määruses, käesolevas seaduses ja Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud õigused. Finantsinspektsioon avalikustab nimetatud määruses sätestatud kohustuse rikkumise kohta tehtud otsuse oma veebilehel määruse artiklis 54 sätestatu kohaselt.
(1) Kui seadus annab Finantsinspektsioonile õiguse hinnata isiku ärialast mainet (edaspidi sobivuskontroll), võib Finantsinspektsioon seda teha igal ajal.
(2) Sobivuskontrolli korral on menetlusosaliseks kindlustusandja või kindlustusmaakler või üheks neist saada sooviv isik, kes korraldab suhtlemise füüsilise isikuga, kelle suhtes sobivuskontrolli teostatakse.
(3) Sobivuskontrolli käigus peab kindlustusandja või kindlustusmaakler või üheks neist saada sooviv isik esitama tähtaegselt tõesed, täielikud ja asjakohased vastused Finantsinspektsiooni küsimustele ning esitama nõutud dokumendid. Vastasel juhul võib Finantsinspektsioon tunnistada isiku, kelle kohta sobivuskontroll tehti, seaduses sätestatud nõuetele mittevastavaks.