§ 40. Kolmanda riigi filiaali asutamise loa muutmine
(1) Kolmanda riigi kindlustusandja, kes soovib tegeleda Eestis kindlustustegevuse liigi või alaliigiga, mida ei ole nimetatud filiaali asutamise loa taotlemisel esitatud tegevuskavas, taotleb Finantsinspektsioonilt filiaali asutamise loa muutmist. Filiaali asutamise loa muutmiseks esitab kolmanda riigi kindlustusandja Finantsinspektsioonile taotluse koos käesoleva seaduse § 38 lõike 2 punktides 1–4 ja 7 nimetatud andmete ja dokumentidega ning juhul, kui filiaali asutamise loa muutmist taotletakse liikluskindlustusega tegelemise alustamiseks, ka § 38 lõike 2 punktis 8 nimetatud andmed ja dokumendid.
(2) Filiaali asutamise loa muutmise taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele ja loa muutmise otsustamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 19–21 sätestatut.
§ 41. Teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis
(1) Teise lepinguriigi kindlustusandja, kes soovib tegeleda piiriülese kindlustustegevusega Eestis, teavitab sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
1) nende kindlustustegevuse liikide loetelu, millega tegelemiseks on kindlustusandjal õigus;
2) andmed kindlustusandja omavahendite kohta ja lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kinnitus, et kindlustusandja täidab kapitalinõudeid vastavalt lepinguriigis kehtivatele nõuetele;
3) kavandatava piiriülese kindlustustegevuse kirjeldus.
(2) Kui kindlustusandja kavandatav piiriülene kindlustustegevus Eestis näeb ette kohustusliku liikluskindlustuse lepingute sõlmimist, tuleb esitada Finantsinspektsioonile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule:
1) liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondi kinnitus, et kindlustusandja on saanud liikluskindlustuse fondi liikmeks;
2) kindlustusandja poolt Eestisse nimetatud ja siin püsivat elu- või tegevuskohta omava esindaja nimi ja aadress, arvestades, et sellel isikul on tulenevalt liikluskindlustuse lepingutest õigus kindlustusandja nimel tegutseda kannatanule tekitatud liikluskahju käsitlemisel ja hüvitamisel.
(3) Erinevalt käesoleva seaduse § 36 lõikes 2 sätestatust ei peeta käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud esindaja tegevust teise lepinguriigi kindlustusandja filiaali asutamiseks Eestis, samuti ei peeta sellist tegevust kindlustusandja asutamiseks Eestis.
(4) Teise lepinguriigi kindlustusandja võib alustada Eestis piiriülest kindlustustegevust pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete ja dokumentide edastamist Finantsinspektsioonile.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab lepinguriigi finantsjärelevalve asutus Finantsinspektsiooni.
(6) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed ja dokumendid peab lepinguriigi finantsjärelevalve asutus esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.
(7) Kui lepinguriigi kindlustusandjad kavatsevad Eestis tegeleda käesoleva seaduse §-s 51 nimetatud Euroopa Majanduspiirkonna kaaskindlustusega, on käesolevas paragrahvis sätestatud lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu Finantsinspektsiooni teavitamise ja andmete esitamise kohustus üksnes juhtival kindlustusandjal.
§ 42. Kolmanda riigi kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis
(1) Kolmanda riigi kindlustusandja, kes soovib tegeleda piiriülese kindlustustegevusega Eestis, peab selleks taotlema Finantsinspektsioonilt loa (edaspidi käesolevas jaos piiriülese kindlustustegevuse luba).
(2) Piiriülese kindlustustegevuse loa taotlemisel tuleb kolmanda riigi kindlustusandjal Finantsinspektsioonile esitada kirjalik taotlus koos järgmiste andmete ja dokumentidega:
1) kindlustusandja ärinimi ja aadress;
2) kindlustusandja üle finantsjärelevalvet teostava asutuse kinnitus, et kindlustusandjal on oma asukohariigis ja piirüleselt õigus tegeleda kindlustustegevusega, koos nende kindlustustegevuse liikide loeteluga, millega tegelemiseks tal on õigus;
3) kavandatava piiriülese kindlustustegevuse kirjeldus;
4) andmed kindlustusandja omavahendite suuruse ja nende arvutamise põhimõtete kohta ning kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse kinnitus, et kindlustusandja omavahendid vastavad kolmandas riigis kehtivatele nõuetele, koos nimetatud nõuete kirjeldusega;
5) kindlustusandja kolme viimase majandusaasta auditeeritud aruanded.
(3) Kui kolmanda riigi kindlustusandja kavandatav piiriülene kindlustustegevus Eestis näeb ette kohustusliku liikluskindlustuse lepingute sõlmimist, esitatakse Finantsinspektsioonile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule käesoleva seaduse § 41 lõikes 2 nimetatud andmed ja dokumendid ning kohaldatakse § 41 lõikes 3 sätestatut.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–4 ja lõikes 3 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab kolmanda riigi kindlustusandja viivitamata Finantsinspektsiooni.
(5) Piiriülese kindlustustegevuse loa taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele ja piiriülese kindlustustegevuse loa kehtetuks tunnistamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1–4, § 20 lõigetes 1 ja 4 ning § 23 lõikes 2 sätestatut.
(6) Otsuse piiriülese kindlustustegevuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel piiriülese kindlustustegevuse loa taotluse esitamisest.
(7) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda piiriülese kindlustustegevuse loa andmisest, kui:
1) kindlustusandja on esitanud Finantsinspektsioonile eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või -dokumente;
2) kindlustusandja ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab muul viisil oluliselt kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve;
3) kindlustusandja omavahenditele kehtivad nõuded, omavahendite suurus või nende arvutamise põhimõtted ei ole piisavad, arvestades kindlustusandja Eestis kavandatava piiriülese tegevuse mahtu ja sellega seotud riske;
4) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga ning seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada kindlustusandja tegevuse üle vajalikul tasemel järelevalvet.
(8) Finantsinspektsioonil on õigus tunnistada piiriülese kindlustustegevuse luba kehtetuks, kui:
1) kindlustusandja on esitanud Finantsinspektsioonile eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või -dokumente;
2) kindlustusandja ei ole Finantsinspektsiooni teavitanud piiriülese kindlustustegevusega seotud asjaolude muutumisest;
3) kindlustusandja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses piiriülese kindlustustegevusega;
4) kindlustusandja ei vasta kehtivatele piiriülese kindlustustegevuse loa andmise tingimustele;
5) kindlustusandja ei ole järginud käesoleva seaduse § 20 lõike 4 alusel kehtestatud kõrvaltingimusi;
6) kindlustusandja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;
7) kindlustusandja, kes tegeleb liikluskindlustusega, ei täida liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondi liikme kohustusi.
(9) Finantsinspektsioonil on õigus tunnistada piiriülese kindlustustegevuse luba täielikult või osaliselt kehtetuks ka juhul, kui seda taotleb kindlustusandja. Finantsinspektsioon ei tunnista piiriülese kindlustustegevuse luba kehtetuks, kui kindlustusvõtjatel, kindlustatutel või soodustatud isikutel on nõudeid kindlustusandja vastu või kui piiriülese kindlustustegevuse loa kehtetuks tunnistamine kahjustaks kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve.
(10) Kõik käesolevas paragrahvis nimetatud andmed ja dokumendid peab kolmanda riigi kindlustusandja esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.
(1) Kindlustusandja on kohustatud hindama oma vara ja kohustisi väärtuses, mille eest on võimalik vara vahetada ning kohustisi arveldada või üle anda huvitatud, teadlike ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.
(2) Vara ja kohustiste, välja arvatud tehniliste eraldiste kajastamisel ja hindamisel peab kindlustusandja lähtuma põhimõtetest, mis on kehtestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 7–16.
(1) Kindlustusandja moodustab kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja kindlustatute ees võetud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste katteks tehnilised eraldised.
(2) Tehnilised eraldised on kindlustuslepingutest tulenevad kohustused väärtuses, mille eest on võimalik need kohustused kohe teisele kindlustusandjale üle anda.
(3) Kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste kajastamisel ja kajastamise lõpetamisel tuleb arvesse võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 17 sätestatut ning kindlustuslepingute piiride määramisel sama määruse artiklis 18 sätestatut.
(4) Kindlustusandja peab tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel lähtuma finantsturgudel esitatavast teabest ja kättesaadavatest kindlustusriske iseloomustavatest andmetest. Tehniliste eraldiste arvutamisel kasutatav metoodika peab olema usaldusväärne ja objektiivne.
(5) Tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 56–61 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtteid ja lihtsustusi.
(6) Tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel liigitab kindlustusandja kindlustuslepingutest tulenevad kohustused homogeensetesse riskigruppidesse või vähemalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 I lisas nimetatud äriliinidesse, arvestades sama määruse artiklis 55 sätestatut.
(7) Tehniliste eraldiste suurus on võrdne käesoleva seaduse §-s 45 sätestatud kindlustusandja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu ja §-s 48 sätestatud riskimarginaali summaga. Parim hinnang ja riskimarginaal tuleb hinnata eraldi, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(8) Kui kindlustuslepingutest tulenevaid rahavoogusid on võimalik asendada finantsinstrumentidega, mille turuväärtus on usaldusväärselt määratav, võib kindlustusandja tehniliste eraldiste suuruseks määrata vastavate finantsinstrumentide turuväärtuse. Sellisel juhul ei ole kindlustusandja kohustatud parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi arvutama.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul peab kindlustusandja lähtuma komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 40 sätestatud asjaoludest.
(10) Kindlustusandja võtab tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel arvesse:
1) kõik kulud vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklile 31;
2) inflatsiooni, sealhulgas selle mõju kuludele ja kindlustuslepingutest tulenevatele nõuetele;
3) kõik väljamaksed kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele, sealhulgas komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 24 sätestatud väljamaksed (edaspidi tuleviku määramata boonused), mida kindlustusandja eelduste kohaselt teeb, olenemata sellest, kas sellised maksed on kindlustuslepingu tingimuste kohaselt garanteeritud või mitte;
4) kõik kindlustuslepingutes antud finantstagatised ja lepingutes sisalduvate valikuõiguste väärtused.
(11) Eeldused tõenäosuse kohta, et kindlustusvõtjad kasutavad lepingutes sisalduvaid valikuõigusi, sealhulgas võimalust leping üles öelda või tagasi osta, peavad olema realistlikud ja põhinema hindamishetkel ja usaldusväärsel teabel. Eeldustes võetakse arvesse valikuõiguste realiseerumine, mis tuleneb finantstingimuste ja muude tingimuste tulevastest muutustest.
(12) Tehniliste eraldiste määramisele kindlustusgrupi tasemel kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artikleid 339 ja 340.
(13) Kattevara ei tohi ühelgi hetkel olla väiksem tehniliste eraldiste suurusest.
(1) Parim hinnang on tulevaste rahavoogude kaalutud keskmine, kus riskivaba intressikõverat kasutades võetakse arvesse tulevaste rahavoogude väärtust. Kindlustusandja võib parima hinnangu arvutamisel rakendada riskivaba intressikõvera kohandamisi vastavalt käesoleva seaduse §-dele 46 ja 47. Kindlustusandja kasutab Euroopa Komisjoni kehtestatud kohandamata riskivaba intressikõverat või kattuvuse või volatiilsuse kohandamise rakendamisel tehnilist teavet, kui Euroopa Komisjon on kehtestanud asjakohase rakendusmääruse.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud riskivabal intressikõveral ei ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega intressimäärasid, tuleb turusisendite põhjal riskivaba intressikõverat ekstrapoleerida. Ekstrapoleeritud riskivaba intressikõvera aluseks on forvardintressimäärad, mis koonduvad ühelt forvardintressimääralt või forvardintressimäärade kogumilt üheks lõplikuks forvardintressimääraks.
(3) Kindlustusandja lähtub riskivaba intressikõvera kasutamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 43–54 sätestatust.
(4) Parima hinnangu leidmisel peab kindlustusandja arvesse võtma kõik kindlustus- ja edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud rahavood, lähtuma ajakohasest ja usaldusväärsest teabest ning võtma aluseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 22–36 sätestatud eeldused, aktuaarsed ja statistilised meetodid ning põhimõtted.
(5) Parima hinnangu leidmisel ei või tehnilistest eraldistest maha arvata edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa. Edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa tuleb arvutada eraldi kooskõlas käesolevas paragrahvis, käesoleva seaduse §-s 49 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 41 sätestatuga.
(6) Kindlustusandjal peavad olema kehtestatud protsessid ja protseduurid, et parimaid hinnanguid ning nende leidmisel aluseks võetavaid eeldusi võrrelda korrapäraselt kogemustega.
(7) Kui võrdluse käigus ilmneb järjekindlalt erinevus parima hinnangu ja kogemuse vahel, peab kindlustusandja aktuaarseid meetodeid või eeldusi sobivalt kohandama.
(1) Finantsinspektsiooni nõusolekul võib kindlustusandja elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste ja kahjukindlustuslepingute annuiteetmaksetest tulenevate kohustuste (edaspidi määratud kohustused) parima hinnangu arvutamisel rakendada riskivabale intressikõverale käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud kattuvuse kohandamist, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) kindlustusandja on määranud sobivad võlakirjad ja muu määratud kohustuste rahavoogude sarnaste rahavoogudega vara (edaspidi määratud vara) selliste kohustuste kattevarana kohustuste lõpuni, välja arvatud juhul, kui rahavood on oluliselt muutunud ning on vaja säilitada määratud kohustuste ja määratud varaga seotud oodatavate rahavoogude võimalikult täpne väljendamine;
2) määratud kohustusi ja määratud vara käsitletakse ning hallatakse kindlustusandja muudest kohustustest ja varast eraldi ning määratud vara ei tohi kasutada muudest kohustustest tekkinud kahjumi katteks;
3) määratud varaga seotud oodatav rahavoog jäljendab võimalikult täpselt kohustustega seotud oodatavat rahavoogu samas valuutas ning varade ja kohustuste rahavoogude mittekattuvuse ulatus ei põhjusta riske, mis on olulised kindlustustegevusele, mille suhtes kattuvuse kohandamist rakendatakse;
4) määratud kohustuste aluseks olevate kindlustuslepingute alusel ei tasuta kindlustusandjale tuleviku kindlustusmakseid ning ainukesed nendest lepingutest kindlustusandjale tulenevad kindlustusriskid on üleelamisrisk, kindlustuskulude risk, ümberhindamise risk ja suremusrisk;
5) käesoleva seaduse § 61 kohaselt kalibreeritud ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 52 nimetatud suremusriski stressi tulemusel ei suurene suremusriski arvestavate määratud kohustuste parim hinnang rohkem kui viis protsenti;
6) kindlustuslepingud ei sisalda kindlustusvõtja valikuõigusi, välja arvatud lepingu ülesütlemisõigust, kui tagasiostuväärtus ei ületa vara väärtust, mis on hinnatud vastavalt käesoleva seaduse §-le 43, ning vara katab määratud kohustusi lepingu ülesütlemisel;
7) määratud varaga seotud rahavood on fikseeritud ning vara emitendid ja kolmandad osapooled ei saa neid muuta, välja arvatud, kui need varaga seotud rahavood jäljendavad võimalikult täpselt inflatsioonist sõltuvate määratud kohustuste rahavooge;
8) kõiki ühest kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi käsitletakse koos.
(2) Kui emitendil või kolmandal osapoolel on õigus muuta varaga seotud rahavoogu nii, et investor saab piisavas suuruses hüvitist, mis võimaldab saada sarnased rahavood, reinvesteerides samaväärsesse või parema krediidikvaliteediga varasse, siis selline rahavoo muutmise õigus võimaldab vara kaasata määratud varana.
(3) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt nõusoleku rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud kattuvuse kohandamist, ei tohi ta samade määratud kohustuste parima hinnangu arvutamisel kasutada kohandamata riskivaba intressikõverat.
(4) Kui kindlustusandja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimusi, teavitab ta viivitamata Finantsinspektsiooni ning teeb kõik vajaliku, et rakendada sobivaid meetmeid tingimuste täitmiseks.
(5) Kui kindlustusandja ei suuda täita käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimusi kahe kuu jooksul nendele mittevastavuse tuvastamisest arvates, ei või ta järgneva 24 kuu jooksul rakendada kattuvuse kohandamist mis tahes kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel.
(6) Kindlustusandja ei saa kattuvuse kohandamist rakendada selliste kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel, mille suhtes ta rakendab juba käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist ja §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohandust.
(7) Kattuvuse kohandamine leitakse iga valuuta kohta järgmiste suuruste vahena:
1) aastane tegelik intressimäär arvutatuna ühe diskontomäärana, mida rakendatakse määratud kohustustega seotud rahavoogudele ja mis kajastub määratud vara väärtuses, mis on hinnatud vastavalt käesoleva seaduse §-s 43 sätestatule;
2) aastane tegelik intressimäär arvutatuna ühe diskontomäärana, mida rakendatakse määratud kohustustega seotud rahavoogudele ja mis kajastub määratud kohustuste parima hinnangu väärtuses, kus hetkeväärtuses võetakse arvesse põhilist riskivaba intressikõverat.
(8) Kattuvuse kohandamine ei tohi sisaldada alushinnavahet, mis hõlmab määratud varadest ja kohustustest tulenevaid kindlustusandjale jäävaid riske.
(9) Alushinnavahet tuleb suurendada selliselt, et oleks tagatud, et sarnase kestuse ja samasse varaklassi kuuluvate spekulatiivsete määratud varade kattuvuse kohandamine ei ületaks investeerimisjärgu reitinguga varade kattuvuse kohandamist.
(10) Alushinnavahe leitakse varaga seotud makseviivituse tõenäosusest tuleneva krediidiriski hinnavahe ja vara krediidireitingu langetamisest põhjustatud vara väärtuse võimalikust vähenemisest tuleneva krediidiriski hinnavahe summana.
(11) Lepinguriikide keskvalitsuste ja keskpankade riskipositsioonide puhul on alushinnavahe vähemalt 30 protsenti ja muu vara riskipositsioonide puhul vähemalt 35 protsenti nende pikaajalise perioodi keskmisest intressimäärast osas, mis ületab sarnase kestuse ja krediidikvaliteediga ning samasse varaklassi kuuluva riskivaba vara pikaajalise perioodi keskmist intressimäära.
(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatud varaga seotud makseviivituse tõenäosuse leidmisel võetakse aluseks vastava varaklassi ning sarnase kestuse ja krediidikvaliteediga vara pikaajaline makseviivituse statistika.
(13) Kui makseviivituse statistika põhjal ei ole võimalik usaldusväärset krediidiriski hinnavahet tuletada, võetakse alushinnavaheks sarnase kestuse ja krediidikvaliteediga ning samasse varaklassi kuuluva vara riskivaba intressimäära ületava hinnavahe pikaajaline keskmine.
(14) Kindlustusandja võib kattuvuse kohandamise arvutamisel kasutada välist krediidikvaliteedi hinnangut kooskõlas komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatuga.
(1) Kindlustusandja võib rakendada parima hinnangu arvutamisel riskivabale intressikõverale volatiilsuse kohandamist (edaspidi volatiilsuse kohandamine), teavitades sellest eelnevalt Finantsinspektsiooni ja esitades talle nõusoleku saamiseks volatiilsuse kohandamise kriteeriume sisaldava riskijuhtimise strateegia. Nõusolek loetakse antuks, kui kindlustusandjat ei teavitata nõusolekust või selle andmisest keeldumisest 30 tööpäeva jooksul riskijuhtimise strateegia Finantsinspektsioonile esitamisest arvates.
(1¹) Volatiilsuse kohandamiseks ette nähtud tehnilise teabe aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõigetes 2–4 sätestatud põhimõtted, sealjuures rakendatakse suurendatud volatiilsuse kohandamist ainult Eestis turustatavatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel.
(2) Kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivabale intressikõverale. Intressikõvera ekstrapoleerimisel võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad intressimäärad.
(3) Kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada selliste kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel, mille suhtes ta rakendab juba käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist.
(1) Kindlustusandja lähtub riskimarginaali arvutamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 37 ja 38 sätestatust.
(2) Riskimarginaali arvutamisel peab kindlustusandja kasutama komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 39 sätestatud kapitalikulumäära.
(3) Riskimarginaal peab tagama, et tehniliste eraldiste väärtus on võrdne summaga, mida teine kindlustusandja vajab kindlustusportfelli ülevõtmiseks ja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.
(4) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusandjale määranud käesoleva seaduse § 234 lõike 1 kohaselt lisakapitalinõude, ei võta kindlustusandja seda riskimarginaali arvutamisel arvesse.
§ 49. Edasikindlustusandjalt ja eriotstarbeliselt varakogumilt saadavad summad
(1) Edasikindlustusandjalt ja eriotstarbeliselt varakogumilt saadavate summade arvutamisel peab kindlustusandja arvesse võtma ajalist nihet, mis tekib kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise ning edasikindlustusandjalt ja eriotstarbeliselt varakogumilt saadava summa laekumise vahel.
(2) Edasikindlustusandjalt ja eriotstarbeliselt varakogumilt saadavate summade arvutamisel peab kindlustusandja arvesse võtma vastaspoole maksejõuetusest tulenevat eeldatavat kahju ning tegema vastavad kohandused, lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 42 sätestatust.
§ 50. Andmete kvaliteet ja lähendused tehniliste eraldiste arvutamisel
(1) Kindlustusandjal peavad olema kehtestatud sisemised protseduurid, et tagada tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel kasutatavate andmete asjakohasus, täielikkus ja täpsus. Andmete kasutamisele esitatavad nõuded on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 19 ja 20.
(2) Kui ebasobivate või puuduvate andmete tõttu ei ole parima hinnangu leidmiseks usaldusväärset aktuaarset meetodit võimalik kohaldada, võib kindlustusandja tehniliste eraldiste parima hinnangu leidmisel kasutada lähendusi, sealhulgas juhtumipõhiseid lähendusi. Lähenduste kasutamisel peab kindlustusandja lähtuma komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 21 sätestatust.
(1) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse Eesti kindlustusandja suhtes, kes tegeleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele vastava Euroopa Majanduspiirkonna kaaskindlustusega.
(2) Kaaskindlustus peab vastama võlaõigusseaduse §-des 484 ja 485 sätestatule, arvestades järgmisi erisusi:
1) kaaskindlustusandjad sõlmivad võlaõigusseaduse § 427 lõikes 2 või 3 nimetatud kindlustuslepingu;
2) vähemalt ühe kaaskindlustusandja päritoluriik või filiaali asukohariik, kui kindlustuslepingu sõlmib kindlustusandja filiaal, peab olema selline lepinguriik, mis ei ole juhtiva kindlustusandja päritoluriik;
3) juhtival kindlustusandjal on muu hulgas õigus määrata kindlustustingimused ja kindlustusmakse suurus;
4) kaaskindlustusandjate sõlmitava kindlustuslepingu kohaselt asub kindlustusrisk Eestis või lepinguriigis.
(3) Eesti kaaskindlustusandja moodustab kaaskindlustusele vastavad tehnilised eraldised, lähtudes käesolevas seaduses ja muudes õigusaktides sätestatust.
(4) Tehnilised eraldised peavad vastama vähemalt suurusele, mis on arvutatud vastavalt juhtiva kindlustusandja päritoluriigis sätestatud tehniliste eraldiste arvutamise korrale.
(5) Eesti kaaskindlustusandja on kohustatud koguma ja säilitama kaaskindlustust puudutavaid andmeid, sealhulgas andmeid kaaskindlustusandjate kohta.
(6) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata edasikindlustusandja suhtes.
(1) Kindlustusandja lähtub vara investeerimisel mõistlikkuse põhimõttest vastavalt käesolevas paragrahvis ja käesoleva seaduse § 54 lõigetes 3–5 sätestatule.
(2) Kindlustusandja investeerib üksnes sellisesse varasse ja sellistesse instrumentidesse, millest tulenevaid riske ta suudab tuvastada, hinnata, jälgida, juhtida, kontrollida ja aruannetes esitada ning arvestada käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 1 sätestatud üldise maksevõime hindamisel.
(3) Vara investeerimisel peab olema tagatud investeeringute portfelli turvalisus, kvaliteet, tulusus ja likviidsus. Vara asukoht peab olema selline, mis tagab vara kättesaadavuse.
(4) Huvide konflikti korral tagab kindlustusandja, et investeering tehakse kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvides.
(5) Kattevara investeerimisel tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatule arvestada kindlustustegevusest ning kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste olemust ja kestust. Kindlustusandja lähtub kattevara investeerimisel kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute parimatest huvidest ja arvestab kõigis avalikustatud tegevuspõhimõtetes seatud eesmärkidega.
(6) Kindlustusandja võib teha tehinguid tuletisinstrumentidega üksnes kindlustusandja riskide maandamiseks või investeeringute tõhusamaks haldamiseks.
(7) Investeeringud väärtpaberitesse, millega ei kaubelda reguleeritud väärtpaberiturul, peab hoidma mõistlikul tasemel.
(8) Investeeringud peavad olema hajutatud viisil, mis võimaldab vältida ülemäärast kontsentratsiooni ühele konkreetsele varale või varaliigile, emitendile, ettevõtjate grupile või geograafilisele piirkonnale ning riskide ülemäärast kuhjumist investeeringute portfellis tervikuna.
(9) Investeeringud sama emitendi või samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate emitentide emiteeritud väärtpaberitesse ei või kindlustusandja jaoks kaasa tuua liigset riskide kontsentratsiooni.
(10) Kindlustusandja võib investeerida väärtpaberistamisesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2402, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 35–80), ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklis 257 sätestatud tähenduses ja tingimustel.
(1) Elukindlustusega tegelev kindlustusandja, kes sõlmib pensionilepinguid, on kohustatud investeerima pensionilepingute kattevara lahus teiste kindlustuslepingute kattevarast ja kindlustusandja muust varast ning hoidma pensionilepingute kattevaraks olevat raha ja väärtpabereid eraldi kontodel.
(2) Pensionilepingute kattevara suurus peab pidevalt olema vähemalt võrdne kindlustusandja pensionilepingute tehniliste eraldiste suurusega ja kindlustusandja on kohustatud järgima käesoleva seaduse §-s 52 kehtestatud investeerimise põhimõtteid eraldi pensionilepingute kattevara investeerimisel.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka kindlustusandja suhtes, kelle Eesti filiaal sõlmib pensionilepinguid.
(1) Kindlustusandja on kohustatud investeerimisriskiga elukindlustuslepingute alusvara hoidma eraldi kontol ning investeerima ülejäänud kattevarast ja kindlustusandja muust varast lahus.
(2) Investeerimisriskiga elukindlustuslepingute alusvara investeerimisele ei kohaldata käesoleva seaduse § 52 lõigetes 6–9 sätestatut.
(3) Kui investeerimisriskiga elukindlustuslepingu väljamakse suurus sõltub alusvara väärtusest, peab selle lepingu tehniline eraldis olema võimalikult täpselt kaetud vastava varaga.
(4) Kui investeerimisriskiga elukindlustuslepingu väljamakse suurus sõltub aktsiaindeksist või mõnest muust võrdlusväärtusest, peab selle lepingu tehniline eraldis olema võimalikult täpselt kaetud varaga, mis on selle võrdlusväärtuse aluseks.
(5) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud investeerimisriskiga elukindlustuslepingud sisaldavad tagatisi või muid garanteeritud väljamakseid, kohaldatakse nende lepingute kattevarale käesoleva seaduse § 52 lõigetes 6–9 sätestatut.
(1) Kindlustusandja omavahendid koosnevad põhi- ja lisaomavahenditest.
(2) Põhiomavahendite suurus võrdub järgmiste komponentide summaga:
1) summa, mille võrra kindlustusandja varad ületavad kohustisi ning millest on maha arvatud kindlustusandja valduses olevate omaaktsiate või oma osade summa;
2) allutatud kohustised.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud varad ja kohustised hinnatakse vastavalt käesoleva peatüki 1. jaos sätestatule.
(4) Lisaomavahendid on omavahendid, mida ei arvata põhiomavahendite hulka, kuid mida võib kahjumi katmiseks sisse nõuda.
(5) Lisaomavahendid on sissemaksmata aktsiakapital või osakapital, akreditiivid ja garantiid ning kõik muud õiguslikult siduvad kohustused kindlustusandja ees.
(5¹) Lisaomavahendite hulka kuulub kindlustusühistu tulevane nõue oma liikme vastu täiendava sissemakse tegemiseks, mille kindlustusühistu võib oma liikmele järgmise 12 kuu jooksul esitada.
(6) Sissemakstud või sissenõutud lisaomavahendid on kindlustusandja varad ja need arvatakse põhiomavahendite hulka.
§ 56. Lisaomavahendite arvamine omavahendite hulka
(1) Lisaomavahendid võib arvata omavahendite hulka üksnes Finantsinspektsiooni loal.
(2) Finantsinspektsioon peab heaks kiitma:
1) lisaomavahendite iga komponendi väärtuse või
2) lisaomavahendite iga komponendi väärtuse määramisel kasutatava meetodi ja selle kasutamise perioodi.
(3) Finantsinspektsioon lähtub loa andmisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 62–67 sätestatud korrast.
(4) Lisaomavahendid arvatakse omavahendite hulka väärtuses, mille ulatuses saab neid mõistlikel ja realistlikel eeldustel põhinevatel hinnangutel kasutada kahjumi katmiseks.
(5) Lisaomavahendid võib arvata omavahendite hulka fikseeritud nimiväärtuses, kui vastavas väärtuses saab neid kasutada kahjumi katmiseks.
(1) Kindlustusandja omavahendid liigitatakse esimese, teise ja kolmanda taseme omavahenditeks.
(2) Kindlustusandja lähtub omavahendite tasemetesse liigitamisel omavahendite vastavusest järgmistele tunnustele:
1) kindlustusandja tegevuse jätkamisel või lõpetamisel on võimalik omavahendeid igal hetkel kasutada või sisse nõuda kahjumi katmiseks;
2) kindlustusandja tegevuse lõpetamisel on võimalik omavahendeid kasutada kahjumi katmiseks ja nendega seotud kohustused täidetakse pärast kõikide kindlustusandja kohustuste täitmist, sealhulgas pärast kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmist kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute ees;
3) omavahendite tähtaeg ja suhteline kestus on vastavuses kindlustusandja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste kestusega;
4) omavahendid ei sisalda tingimusi, mis ajendaks kindlustusandjat omavahendeid ennetähtaegselt tagasi ostma;
5) kindlustusandja võib omavahenditega kaasnevate kulude maksmiskohustuse tühistada või edasi lükata;
6) omavahenditel ei ole koormatisi.
(3) Esimese taseme omavahendid on komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 69 ja 70 nimetatud põhiomavahendid, mis vastavad sama määruse artiklis 71 sätestatud tingimustele ning mis vastavad olulisel määral käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tunnustele.
(4) Teise taseme omavahendid on:
1) komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 72 nimetatud põhiomavahendid, mis vastavad sama määruse artiklis 73 sätestatud tingimustele ning mis vastavad olulisel määral käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2–6 sätestatud tunnustele;
2) komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 74 nimetatud lisaomavahendid, mis vastavad sama määruse artiklis 75 sätestatud tingimustele ning mis vastavad olulisel määral käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tunnustele.
(5) Kolmanda taseme omavahendid on:
1) komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 76 nimetatud põhiomavahendid, mis vastavad sama määruse artiklis 77 sätestatud tingimustele;
2) lisaomavahendid vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklile 78.
(6) Kui kindlustusandja hindab käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 nimetamata omavahendite vastavust lõikes 2 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 71, 73, 75 ja 77 sätestatule, on nende liigitamiseks vajalik Finantsinspektsiooni luba.
(7) Finantsinspektsioon lähtub käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud omavahendite liigitamise loa andmisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 79 sätestatud menetluse korrast.
§ 58. Omavahendite suuruse suhtes kohaldatavad nõuded ja piirangud
(1) Kindlustusandja tagab solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite nõuetekohasuse, lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 82 sätestatud kvantitatiivsetest piirangutest.
(1¹) Solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite summa on võrdne esimese taseme omavahendite ning teise ja kolmanda taseme nõuetekohaste omavahendite summaga.
(1²) Miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite summa on võrdne esimese taseme omavahendite ja teise taseme nõuetekohaste põhiomavahendite summaga.
(2) Kindlustusandja on kohustatud igal hetkel omama vähemalt käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses nõuetekohaseid omavahendeid ja miinimumkapitalinõude ulatuses nõuetekohaseid põhiomavahendeid.
(3) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja peab omama põhiomavahendeid vähemalt § 82 lõikes 3 sätestatud miinimumkapitalinõuete ulatuses, seejuures ei või samas lõikes sätestatud elukindlustuse tinglikule miinimumkapitalinõudele vastavaid põhiomavahendeid kasutada kahjukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude täitmiseks ega kahjukindlustuse tinglikule miinimumkapitalinõudele vastavaid põhiomavahendeid kasutada elukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude täitmiseks.
(4) Kindlustusandja peab käesoleva seaduse § 128 lõigetes 6–8 sätestatud raamatupidamisarvestuse alusel koostama aruande, kus on näidatud nõuetekohased põhiomavahendid, mis vastavad käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt elukindlustuse tinglikule miinimumkapitalinõudele ja kahjukindlustuse tinglikule miinimumkapitalinõudele.
(5) Nõuetekohaseid põhiomavahendeid, mis ületavad käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tinglikke miinimumkapitalinõudeid, võib kindlustusandja kasutada oma solventsuskapitalinõude täitmiseks, teavitades sellest eelnevalt Finantsinspektsiooni.
§ 59. Omavahendite kohandamine ja märkimisväärse osaluse arvestamine
(1) Kui kindlustusandja omavahendite kasutamine on komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 80 sätestatu kohaselt piiratud ning neid saab kasutada üksnes sellise kahjumi katmiseks, mis tuleneb teatud kohustustest või teatud riskidest, peab kindlustusandja tegema kohandused omavahendites, et kajastada nende omavahendite ülekantavuse puudumist.
(2) Kindlustusandja lähtub kohanduste tegemisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 81 sätestatust.
(3) Omavahendite suuruse arvutamisel kohaldatakse märkimisväärse osaluse arvestamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 68 sätestatut.
(1) Kindlustusandja võib allutatud laenu arvata põhiomavahendite hulka vastavalt komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatule.
(2) Kindlustusandja võib võtta laenu, kui see on tähtajaga kuni kuus kuud ja see on vajalik kindlustusandja piisava likviidsuse tagamiseks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud laenu võtmine on lubatud ainult Finantsinspektsiooni eelneval loal. Loa saamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile taotluse, lisades laenulepingu projekti, ülevaate oma kattevaradest, solventsuskapitalinõude arvutuse ning muud Finantsinspektsiooni nõutud andmed ja dokumendid.
(4) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud loa andmise või sellest keeldumise kohta kümne tööpäeva jooksul Finantsinspektsioonile vastavasisulise taotluse ning kõigi nõutud andmete ja dokumentide esitamisest arvates.
(5) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud loa andmisest, kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei lähtuta laenu võtmisel käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust.
(1) Kindlustusandja peab vähemalt kord aastas standardvalemi, sisemudeli või osalise sisemudeli alusel tegevuse jätkuvuse printsiibist lähtudes arvutama solventsuskapitalinõude ning esitama arvutuse tulemused Finantsinspektsioonile.
(2) Solventsuskapitalinõue vastab kindlustusandja omavahendite suurusele, mis võimaldab kindlustusandjal 99,5-protsendilise tõenäosusega täita järgmise 12 kuu jooksul kindlustuslepinguga võetud kohustused.
(3) Solventsuskapitalinõue peab arvestama kõigi seniste ja järgneva 12 kuu kavandatavatest tegevustest tulenevate mõõdetavate riskidega, millega kindlustusandja kindlustustegevuse käigus kokku puutub (edaspidi kindlustusandja riskiprofiil), sealhulgas vähemalt kahjukindlustuse kindlustusriski, elukindlustuse kindlustusriski, tervisekindlustusriski, tururiski, krediidiriski ja operatsiooniriskiga. Kindlustusandja senisest tegevusest tulenevaid mõõdetavaid riske peab solventsuskapitalinõue katma üksnes ootamatu kahju ulatuses.
(4) Kindlustusandja arvestab solventsuskapitalinõude arvutamisel riskimaandamismeetmetega eeldusel, et meetmete kasutamisest tulenevad riskid, sealhulgas krediidirisk, on solventsuskapitalinõude arvutamisel arvesse võetud. Riskimaandamismeetmeteks loetakse kõiki meetmeid, mis võimaldavad kindlustusandjal kanda osa riskidest või kõik riskid üle teisele osapoolele.
(5) Kindlustusandja riskimaandamismeetmed peavad olema kooskõlas komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 208–215 sätestatud tingimustega.
(6) Kui kindlustusandja riskiprofiil erineb oluliselt eeldustest, mida kasutati Finantsinspektsioonile esitatud viimase solventsuskapitalinõude arvutamisel, on kindlustusandja kohustatud viivitamata arvutama solventsuskapitalinõude uuesti ning esitama saadud tulemuse Finantsinspektsioonile.
(7) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul on kindlustusandja riskiprofiil pärast viimast solventsuskapitalinõude arvutusest teavitamist oluliselt muutunud, võib ta nõuda kindlustusandjalt solventsuskapitalinõude uuesti arvutamist.
(8) Kui kindlustusandja riskiprofiil ei vasta käesoleva jao 2. jaotises sätestatud standardvalemi kasutamise eeldustele, võib Finantsinspektsioon nõuda solventsuskapitalinõude või teatud riski kapitalinõude arvutamiseks sisemudeli kasutamist.
(9) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, ei pea solventsuskapitalinõue katma volatiilsuse kohandamise muutusest tulenevat põhiomavahendite vähenemise riski.
(10) Solventsuskapitalinõude üldpõhimõtted, mida kindlustusandja peab lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule järgima, on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 83–86.
(11) Krediidirisk on kahju saamise või kindlustusandja finantsseisundi halvenemise oht tulenevalt emitendi, vastaspoole või kõikide teiste selliste võlgnike krediidikvaliteedi muutumisest, kellega kindlustusandja kokku puutub seoses maksejõuetusriski, hinnavaheriski või turu kontsentratsiooniriskiga.
(12) Komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 nimetatud likviidsusrisk on risk, et kindlustusandja ei ole võimeline finantskohustuste õigeks ajaks täitmiseks realiseerima investeeringuid või muud vara.
(13) Komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 nimetatud krediidikvaliteeti hindav asutus on reitinguagentuur, mis on registreeritud või sertifitseeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1060/2009 reitinguagentuuride kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 1–31), või krediidireitinguid andev keskpank, kellele määrus (EÜ) nr 1060/2009 ei kohaldu.
§ 62. Solventsuskapitalinõude standardvalemi struktuur
Standardvalemi alusel arvutatav solventsuskapitalinõue koosneb põhisolventsuskapitalinõude, operatsiooniriski kapitalinõude ja käesoleva seaduse §-s 70 sätestatud solventsuskapitalinõude kohanduse summast.
(1) Põhisolventsuskapitalinõude määramisel lähtub kindlustusandja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 87 sätestatust.
(2) Kahjukindlustuse kindlustusriski, elukindlustuse kindlustusriski ja tervisekindlustusriski moodulite ulatus on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 113.
(3) Riskide kalibreerimisel tuleb kasutada riskimõõdikuna tõenäolist piirkahju, mis hindab kahjude tõenäosusjaotust aastase perioodi puhul 99,5-protsendilise usaldusnivoo juures. Riskimõõdik on matemaatiline funktsioon, millega antakse rahaline väärtus tõenäosusjaotuse prognoosile ning mis kasvab samaväärselt tõenäosuse prognoosimisel aluseks oleva riski tasemega.
(3¹) Kindlustusandja võib iga riski mooduli ja alammooduli ülesehitusel arvesse võtta riski hajutamise mõju. Riski hajutamise mõju on riski maandamine, tasaarvestades ühe riskipositsiooni ebasoodsat mõju teise riskipositsiooni soodsama mõju arvel, kui selliste riskide korrelatsioonikordaja on väiksem kui 1.
(4) Kindlustusandja võib elu- ja kahjukindlustuse kindlustusriski ning tervisekindlustusriski kapitalinõuete arvutamisel asendada valemis osa standardparameetreid kindlustusandja enda riskiprofiilile vastavate parameetritega (edaspidi kindlustusandja spetsiifilised parameetrid), olles selleks eelnevalt saanud Finantsinspektsiooni loa.
(5) Standardparameetrid, mida kindlustusandja võib asendada, on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 218. Kindlustusandja spetsiifilised parameetrid tuleb leida komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 220 sätestatud meetodite alusel.
(6) Finantsinspektsioon annab kindlustusandja spetsiifiliste parameetrite kasutamise loa, kui nende parameetrite leidmisel kasutatud meetodid on asjakohased ning andmed on täielikud ja täpsed ning vastavad komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 219 sätestatud kriteeriumitele.
(7) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt nõuda kindlustusandja spetsiifiliste parameetrite kasutamist, kui kindlustusandja riskiprofiil hälbib standardvalemi aluseks olevatest eeldustest ning standardvalemi kasutamine ei ole asjakohane. Kindlustusandja peab vastavad parameetrid arvutama nii, et oleks täidetud käesoleva seaduse § 61 lõikes 2 sätestatu.
(8) Kui kindlustusandja kindlustusportfell sisaldab eraldatud vahendite kogumit, tuleb riskide väiksema hajutatuse arvestamiseks solventsuskapitalinõude arvutamisel leida nendele vahenditele vastav kapitalinõue komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 216 ja 217 sätestatu kohaselt.
(9) Kindlustusandja võib mõnede riskide kapitalinõuete arvutamisel kasutada komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 88–112 sätestatud lihtsustusi, kui riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad ja standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne.
(10) Lihtsustatud arvutuste kalibreerimisel tuleb kasutada tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 99,5 protsenti.
(1) Kahjukindlustuse kindlustusrisk kajastab kahjukindlustuslepingute kohustustest tulenevaid riske, mis on seotud lepingutega kaetud kindlustusriskidega ja kindlustustegevuse protsessidega.
(2) Standardvalemi kahjukindlustuse kindlustusriski mooduli alammoodulid moodustuvad vähemalt järgmistest alamriskidest:
1) kahjukindlustuse kindlustusmaksete risk ja tehniliste eraldiste risk;
2) kahjukindlustuse katastroofirisk;
3) kahjukindlustuslepingute katkemisrisk.
(3) Kahjukindlustuse kindlustusmaksete risk ja tehniliste eraldiste risk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on kindlustusjuhtumite ajalise toimumise, sageduse ja kahju suuruse muutlikkus ning kindlustushüvitise väljamaksete ajastuse ja suuruse muutlikkus.
(4) Kahjukindlustuse katastroofirisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on selgusetus ekstreemsete ja erandlike sündmuste hinnastamises ja tehniliste eraldiste moodustamise eeldustes.
(5) Kahjukindlustuse kindlustusriski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 114–135 sätestatu.
(1) Elukindlustuse kindlustusrisk kajastab elukindlustuslepingute kohustustest tulenevaid riske, mis on seotud lepingutega kaetud riskide ja kindlustustegevuse protsessidega.
(2) Standardvalemi elukindlustuse kindlustusriski mooduli alammoodulid moodustuvad vähemalt järgmistest alamriskidest:
1) suremusrisk;
2) üleelamisrisk;
3) töövõimetus-haigestumusrisk;
4) elukindlustuskulude risk;
5) ümberhindamise risk;
6) elukindlustuslepingute katkemisrisk;
7) elukindlustuse katastroofirisk.
(3) Suremusrisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus suremusmääras, selle määra suundumuses või kõikumises, mille korral suremusmäära suurenemine põhjustab kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse kasvu.
(4) Üleelamisrisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus suremusmääras, selle määra suundumuses või kõikumises, mille korral suremusmäära vähenemine põhjustab kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse kasvu.
(5) Töövõimetus-haigestumusrisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus töövõimetus- ja haigestumusmääras, selle määra suundumuses või hajuvuses.
(6) Elukindlustuskulude risk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus kindlustuslepingutega seotud kulumäärades ja kulude hajuvuses.
(7) Ümberhindamise risk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus annuiteetmaksetele kohaldatud ümberhindamise määras, selle määra suundumuses ja hajuvuses tulenevalt õiguskeskkonna või kindlustatud isiku terviseseisundi muutusest.
(8) Elukindlustuslepingute katkemisrisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus kindlustuslepingute ülesütlemis-, muutmis-, lõpetamis- või uuendamismääras.
(9) Elukindlustuse katastroofirisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on selgusetus ekstreemsete ja erandlike sündmuste hinnastamises ja tehniliste eraldiste moodustamise eeldustes.
(10) Elukindlustuse kindlustusriski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 136–143 sätestatu.
(1) Tervisekindlustusrisk kajastab kõiki tervisekindlustuslepingute kohustustest tulenevaid riske, mis on seotud lepingutega kaetud kindlustusriskide ja kindlustustegevuse protsessiga.
(2) Standardvalemi tervisekindlustusriski mooduli alammoodulid moodustuvad vähemalt järgmistest alamriskidest:
1) tervisekindlustuse kulude risk;
2) tervisekindlustuse tehniliste eraldiste risk;
3) epideemiarisk.
(3) Epideemiarisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on hinnastamise ja kahjueraldiste moodustamise eelduste määramatus epideemiapuhangute ja ebahariliku riskide kuhjumise puhul sarnastes erandlikes olukordades.
(4) Tervisekindlustusriski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 144–163 sätestatu.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1–4 kohaldatakse ka juhul, kui tervisekindlustust pakutakse elukindlustusega sarnastel alustel.
(1) Tururisk kajastab selliste finantsinstrumentide turuhindade taseme või kõikumisega seotud riske, mis mõjutavad kindlustusandja varade ja kohustiste väärtust. Standardvalemi tururisk peab õigesti kajastama struktuurilist varade ja kohustiste sobimatust, sealhulgas varade ja kohustiste erinevat kestust.
(2) Standardvalemi tururiski mooduli alammoodulid moodustuvad vähemalt järgmistest alamriskidest:
1) aktsiarisk, mis tuleneb aktsiate turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest;
2) hinnavaherisk, mis tuleneb intressikõvera muutustest või intressimäärade kõikumisest;
3) intressirisk, mis tuleneb turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest;
4) kinnisvararisk, mis tuleneb kinnisvara turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest;
5) valuutarisk, mis tuleneb valuutavahetuskursside taseme muutustest või valuutavahetuskursside kõikumisest;
6) turu kontsentratsioonirisk, mis tuleneb kindlustusandja finantsseisundi halvenemisest, mille põhjuseks on kindlustusandja varade ebapiisav hajutatus või emitendi ja nende seotud emitentide maksejõuetus, kelle väärtpaberitesse tehtud investeeringute osakaal on kõrge.
(3) Tururiski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 164–188 sätestatu.
(4) Standardvalemi aktsiariski alammoodul sisaldab sümmeetrilist kohandamist, mida kohaldatakse aktsiahindade muutustest tulenevate riskide katmiseks ning mis hõlmab kapitalinõude suurendamist või vähendamist vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 172 sätestatud aktsiaindeksi hetketaseme ja vastava aktsiaindeksi kaalutud keskmise taseme funktsioonile.
(5) Sümmeetrilise kohandamise kalibreerimisel tuleb kasutada tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 99,5 protsenti.
(6) Sümmeetrilise kohandamise tulemusel saadud aktsiariski kapitalinõude määr ei või kohandamata aktsiariski kapitalinõude määrast erineda rohkem kui kümne protsendipunkti võrra.
(1) Vastaspoole maksejõuetusrisk on kahju saamise või kindlustusandja finantsseisundi halvenemise oht tulenevalt kindlustusandja vastaspoole või võlgniku maksevõime ootamatust halvenemisest või tema võimalikust maksevõimetuks muutumisest järgmise 12 kuu jooksul.
(2) Vastaspoole maksejõuetusriski moodul hõlmab riskimaandamislepinguid, nõudeid vahendajate vastu ja kõiki muid krediidiriske, mida komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 175 sätestatud hinnavaheriski alammoodul ei hõlma. Selles võetakse nõuetekohaselt arvesse kindlustus- või edasikindlustusandja omanduses olev või tema kasuks hoitav tagatis või muu väärtpaber ja sellega seonduvad riskid.
(3) Vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude arvutamisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 189–202 sätestatu.
(4) Vastaspoole maksejõuetusriski puhul peab kindlustusandja arvesse võtma kõigi vastaspoolega seotud riskide mõju, olenemata kindlustusandja lepinguliste kohustuste õiguslikust vormist.
(1) Operatsioonirisk on kindlustusandja kahju saamise või finantsseisundi halvenemise oht kindlustusandja sisemiste protsesside, inimeste tegevuse, süsteemide mittetoimimise või väliste sündmuste tõttu.
(2) Operatsioonirisk hõlmab juriidilisi riske, kuid ei hõlma strateegilistest otsustest tulenevaid riske ega maineriske.
(3) Operatsiooniriski kapitalinõue kajastab operatsiooniriske niivõrd, kuivõrd need ei ole juba kaasatud käesoleva seaduse §-des 64–68 sätestatud riskide moodulitesse.
(4) Operatsiooniriski kapitalinõude kalibreerimisel tuleb kasutada tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 99,5 protsenti.
(5) Elukindlustuslepingute puhul, mille investeerimisriski kannab kindlustusvõtja, tuleb operatsiooniriski kapitalinõude arvutamisel arvesse võtta kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega kaasnevad iga-aastased kulud.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetamata kindlustuslepingute puhul tuleb operatsiooniriski kapitalinõude arvutamisel arvesse võtta nende lepingute teenitud kindlustusmaksete ja tehniliste eraldiste suurus.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud juhul ei tohi operatsiooniriski kapitalinõue ületada 30 protsenti kindlustustegevusega seotud põhisolventsuskapitalinõudest.
(8) Operatsiooniriskist tuleneva kapitalinõude määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 204 sätestatu.
(1) Kui kindlustusandja tehniliste eraldiste tuleviku määramata boonuste või edasilükkunud maksude või nende mõlema arvel on võimalik katta ettenägematut kahju, võib selle kahju katmise võimaluse arvel vähendada solventsuskapitalinõuet (edaspidi solventsuskapitalinõude kohandamine).
(2) Solventsuskapitalinõude kohandamisel võetakse arvesse riskide maandamiseks kasutatavate kindlustuslepingute tuleviku määramata boonuste mõju põhisolventsuskapitalinõudele, kui kindlustusandjal on õigus selliseid hüvitisi vähendada, et katta selle arvel tekkinud kahju.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaldamisel võrreldakse tuleviku määramata boonuste väärtust, mis on leitud parima hinnangu arvutamisel aluseks võetud eeldustel, hüvitiste väärtusega ebasoodsate stsenaariumite realiseerumisel.
(4) Tuleviku määramata boonuste mõju solventsuskapitalinõude kohandamisel ei tohi ületada tuleviku määramata boonustele vastavate tehniliste eraldiste ja edasilükkunud maksude summat.
(5) Kindlustusandja lähtub solventsuskapitalinõude kohandamise arvutamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 205–207 sätestatust.
(1) Kindlustusandja võib Finantsinspektsiooni loal kasutada solventsuskapitalinõude arvutamisel sisemudelit või osalist sisemudelit.
(2) Sisemudel hõlmab käesoleva seaduse § 61 lõikes 3 nimetatud riske ning kõiki muid olulisi riske, mida on võimalik komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artikli 233 kohaselt kindlaks määrata.
(3) Kindlustusandja võib osalist sisemudelit kasutada:
1) käesoleva seaduse §-des 64–68 sätestatud ühe või mitme riski või alamriski kapitalinõude arvutamisel;
2) käesoleva seaduse §-s 69 sätestatud operatsiooniriski kapitalinõude arvutamisel;
3) käesoleva seaduse §-s 70 sätestatud solventsuskapitalinõude kohanduse arvutamisel.
(4) Kindlustusandja võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule kasutada osalist sisemudelit kogu ettevõtte tegevuse või ühe või mitme peamise äriüksuse ulatuses.
(5) Kindlustusandja sisemudel peab vastama käesoleva seaduse §-des 76–81 sätestatud nõuetele.
(6) Osalise sisemudeli kasutamisele kohaldatakse §-des 76–81 sätestatud nõudeid, arvestades sisemudeli kasutamise piiratud kohaldamisala.
(7) Kindlustusandja võib kasutada kolmanda isiku mudeleid või andmeid vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 247 sätestatule tingimusel, et on täidetud käesoleva seaduse §-des 76–81 sätestatud nõuded.
(1) Sisemudeli kasutamise loa taotlemisel peab kindlustusandja Finantsinspektsioonile esitama sisemudeli kasutamise taotluse koos andmete ja dokumentidega, mis tõendavad, et sisemudel vastab käesoleva seaduse §-des 76–81 sätestatud nõuetele.
(2) Finantsinspektsioon võib sisemudeli kasutamise taotluse läbivaatamiseks nõuda lisaandmeid ja -dokumente.
(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse sisemudeli kasutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta kuue kuu jooksul sisemudeli kasutamise taotluse ning kõigi andmete ja dokumentide saamisest arvates.
(3¹) Finantsinspektsioon teavitab kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48–83), artikli 35 lõikega 1 Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust sisemudeli kasutamise loa taotlusest või käesoleva seaduse § 73 lõike 4 kohaselt sisemudeli oluliste muudatuste kooskõlastamise taotlusest.
(3²) Finantsinspektsioon võib pöörduda sisemudeli kasutamise või muutmise loa andmise või sellest keeldumise kohta otsuse tegemiseks abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.
(4) Finantsinspektsioon annab loa sisemudeli kasutamiseks juhul, kui kindlustusandja riskide tuvastamise, mõõtmise, seire ja juhtimise ning nendest teavitamise kord on nõuetekohane ning vastab käesolevas jaos sätestatud nõuetele.
(5) Finantsinspektsioon annab loa osalise sisemudeli kasutamiseks, kui lisaks käesolevas jaotises sätestatule on täidetud järgmised tingimused:
1) sisemudeli kasutamise piiratud kohaldamisala on piisavalt põhjendatud;
2) osaline sisemudel kajastab paremini kindlustusandja riskiprofiili ja sellest tulenevat solventsuskapitalinõuet, vastab käesoleva seaduse §-s 61 sätestatud põhimõtetele ning seda on võimalik vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklile 239 integreerida standardvalemisse.
(6) Kui Finantsinspektsioon hindab osalise sisemudeli kasutamise taotlust, mis hõlmab ainult konkreetse riski alamriske või mõningaid äriüksusi seoses konkreetse riskiga või osaliselt mõlemat, võib Finantsinspektsioon nõuda, et kindlustusandja esitab realistliku üleminekukava sisemudeli kohaldamisala laiendamise kohta.
(7) Üleminekukava peab sisaldama ülevaadet, kuidas kindlustusandja kavatseb laiendada sisemudeli kohaldamisala teistele riskidele või äriüksustele, et oleks tagatud, et sisemudel hõlmab valdavat osa kindlustusandja kindlustustegevusest seoses kõnealuse konkreetse riskiga.
(8) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt sisemudeli kasutamise loa, võib Finantsinspektsioon nõuda, et kindlustusandja arvutab solventsuskapitalinõude ka standardvalemit kasutades.
(1) Kindlustusandja võib muuta sisemudelit vastavalt sisemudeli muutmise korrale.
(2) Sisemudeli muutmise kord hõlmab oluliste ja vähemoluliste muudatuste kirjeldust ning see tuleb esitada Finantsinspektsioonile koos käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 nimetatud sisemudeli kasutamise taotlusega.
(3) Käesoleva seaduse §-s 72 sätestatud sisemudeli kasutamise loa menetlus hõlmab sisemudeli muutmise korra heakskiitu.
(4) Sisemudeli olulised muudatused ja sisemudeli muutmise korra muudatused tuleb eelnevalt kooskõlastada Finantsinspektsiooniga vastavalt käesoleva seaduse §-le 72.
(5) Sisemudeli vähemoluliste muudatuste jaoks ei ole Finantsinspektsiooni luba vaja, kui muudatused tehakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sisemudeli muutmise korrale.
Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt loa sisemudeli või osalise sisemudeli kasutamiseks, võib ta üksnes põhjendatud asjaoludel ja Finantsinspektsiooni loal kasutada solventsuskapitalinõude arvutamiseks standardvalemit.
(1) Kui pärast sisemudeli kasutamise loa andmist ilmneb, et kindlustusandja ei täida käesoleva seaduse §-des 76–81 sätestatud nõudeid, peab ta viivitamata Finantsinspektsioonile esitama nõuetele vastavuse taastamise kava või tõendama, et nõuetele mittevastavuse mõju ei ole oluline.
(2) Kui kindlustusandja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kava, võib Finantsinspektsioon nõuda, et kindlustusandja kasutab edaspidi solventsuskapitalinõude arvutamisel standardvalemit.
(1) Kindlustusandja peab tõendama, et sisemudel on laialdaselt kasutusel ja sellel on oluline roll juhtimissüsteemis, eelkõige:
1) käesoleva seaduse §-s 97 sätestatud riskijuhtimissüsteemis ja otsustusprotsessis;
2) kindlustusandja majandusliku kapitali ja solventsuskapitali hindamisel ning paigutamisel, sealhulgas §-s 100 sätestatud kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamisel.
(2) Sisemudeli kasutamise korral peavad solventsuskapitalinõude arvutamise sagedus ja sisemudeli kasutamise sagedus juhtimissüsteemis olema kooskõlas.
(3) Kindlustusandja juhatus vastutab sisemudeli struktuuri ja toimimise pideva asjakohasuse tagamise ning kindlustusandja riskiprofiili sisemudelis kajastamise eest.
(4) Kindlustusandja järgib sisemudeli kasutamise põhimõtteid vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 223–227 sätestatule.
§ 77. Nõuded andmetele ja statistilistele meetoditele
(1) Sisemudeli puhul ja eelkõige selle aluseks oleva tõenäosusjaotuse prognoosimisel lähtub kindlustusandja käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetest.
(1¹) Tõenäosusjaotuse prognoos on matemaatiline funktsioon, millega antakse vastastikku üksteist välistavate tulevikusündmuste täielikule kogumile esinemise tõenäosus.
(2) Kindlustusandja peab tõenäosusjaotuse prognoosimisel aluseks võtma asjakohased aktuaarsed ja statistilised meetodid, mis põhinevad usaldusväärsetel andmetel ja realistlikel eeldustel, vastavad komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 229 ja 230 sätestatule ning on kooskõlas tehniliste eraldiste arvutamisel aluseks olevate eeldustega.
(3) Sisemudelis kasutatavad andmed peavad olema täpsed, täielikud ja asjakohased ning vastama komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 231 sätestatud nõuetele. Tõenäosusjaotuse prognoosimisel kasutatavaid andmeid tuleb ajakohastada vähemalt kord aastas.
(4) Tõenäosusjaotuse prognoosimisel kasutatud meetodist olenemata peab sisemudel võimaldama kindlustusandjal määrata oma tegevusest tulenevate riskide olulisust vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 232 sätestatule. Kindlustusandja peab riskide olulisust arvesse võtma oma juhtimissüsteemis, eelkõige riskijuhtimises, otsustusprotsessides ja kapitali paigutamisel.
(5) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul on riskide hajutamise mõju komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 234 sätestatu kohaselt adekvaatselt hinnatud, võib kindlustusandja sisemudelis erinevate riskide arvestamisel arvesse võtta riskide hajutamist.
(6) Kindlustusandja võib sisemudelis arvesse võtta riskimaandamismeetmete mõju, kui nende meetmete kasutamisest tulenevad krediidi- ja muud riskid kajastuvad sisemudelis nõuetekohaselt ning kindlustusandja täidab komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 235 sätestatud nõudeid.
(7) Kindlustusandja peab hindama riske, mis on seotud kindlustuslepingutes sisalduvate finantstagatistega ja valikuõigusega, sealhulgas nii kindlustusvõtja kui ka kindlustusandja valikuõigusega, kui sellised riskid on olulised. Riskide hindamisel tuleb arvesse võtta erinevate sündmuste mõju kindlustusvõtja ja kindlustusandja valikuõiguse kasutamisele.
(8) Kindlustusandja võib sisemudelis arvesse võtta tulevikus tehtavaid juhtimisotsuseid, kui selliste otsuste tegemist võib põhjendatult eeldada, arvestades komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 236 sätestatut. Juhtimisotsuste mõju hindamisel tuleb arvesse võtta nende rakendamiseks kuluvat aega.
(9) Sisemudel peab arvesse võtma kõiki kindlustuslepingute alusel tehtavaid väljamakseid, sõltumata sellest, kas selliste väljamaksete tegemine on kindlustuslepingu tingimuste kohaselt garanteeritud või mitte.
(10) Kolmanda isiku mudelite või andmete nõuetekohasusele kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 237 sätestatut.
(1) Kindlustusandja võib sisemudeli korral kasutada käesoleva seaduse § 63 lõikes 3 sätestatust erinevat ajavahemikku ja riskimõõdikut, kui sisemudeli alusel leitud solventsuskapitalinõue tagab kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele § 61 lõikes 2 sätestatuga samaväärse kaitse.
(2) Võimaluse korral tuletab kindlustusandja solventsuskapitalinõude otse sisemudeli abil leitud tõenäosusjaotuse prognoosist, kasutades tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 99,5 protsenti.
(3) Kui kindlustusandja hinnangul ei ole solventsuskapitalinõude arvutamine käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaselt asjakohane, võib ta Finantsinspektsiooni loal kasutada solventsuskapitalinõude arvutamisel lähendusi tingimusel, et on tagatud kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele käesoleva seaduse §-s 61 sätestatuga samaväärne kaitse.
(4) Kindlustusandja lähtub käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud ajavahemiku ja riskimõõdiku ning lähenduste rakendamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 238 sätestatust.
(5) Finantsinspektsioon võib nõuda, et kindlustusandja testib sisemudeli sobivust asjakohaste võrdlusportfellide abil ning kasutab eeldusi, mis põhinevad peamiselt välisandmetel, et veenduda sisemudeli kalibreerimises ja kontrollida, kas selle kirjeldus on kooskõlas üldiselt heakskiidetud turutavadega.
(1) Kindlustusandja peab vähemalt kord aastas analüüsima iga peamise äriüksuse kasumi ja kahjumi põhjusi ja tekkeallikaid ning tõendama, et käesoleva seaduse § 77 lõike 4 kohaselt määratud riskide osakaalud kajastavad tegelikke kasumi ja kahjumi tekkeallikaid.
(2) Kindlustusandja lähtub käesoleva paragrahvi kohaldamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 240 sätestatust.