(1) Esindajal on edasivolitamise õigus, kui see tuleneb volitusest. Kui volitus on antud tehingu tegemiseks, mille puhul ei saa mõistlikult oodata selle tegemist esindaja poolt isiklikult, siis eeldatakse, et esindajal on edasivolitamise õigus.
(2) Seaduslik esindaja võib anda teisele isikule volituse tehingu tegemiseks.
(1) Seadusjärgse esindusõiguse ulatus määratakse seadusega.
(2) Volituse ulatuse määrab esindatav. Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb.
§ 121. Majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku esindamise erisused
(1) Kui isikul on volitus teha teise isiku majandus- või kutsetegevuses kõiki tehinguid, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavalised, ei või ta siiski eraldi volituseta kinnisasja võõrandada või koormata ega sõlmida laenulepingut.
(2) Teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks.
(3) Kui esindusõigust on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatuga võrreldes piiratud, kehtib piirang kolmanda isiku suhtes üksnes juhul, kui kolmas isik sellest teadis või pidi teadma.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei kohaldata prokuristi suhtes.
(1) Mitmele isikule sama sisuga volituse andmise korral eeldatakse, et igaüks neist võib esindatavat iseseisvalt esindada.
(2) Kui mitu esindajat võivad esindatavat esindada üksnes ühiselt (ühine esindamine), võib igaüks neist siiski eraldi võtta esindatava nimel vastu tahteavaldusi.
§ 123. Esindaja ja esindatava teadmine asjaoludest
(1) Kui tehingu tegemisel esines eksimus, pettus, ähvardus, vägivald või muud asjaolud, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks, või kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust.
(2) Kui volituse puhul tegutses esindaja vastavalt esindatava juhistele, ei või esindatav tugineda esindaja teadmatusele asjaolude suhtes, mida esindatav ise teadis või pidi teadma.
(1) Seadusjärgne esindusõigus lõpeb seadusega ettenähtud alustel ja korras.
(2) Volitus lõpeb, kui:
1) esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud;
2) tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks;
3) volituse tähtaeg möödub;
4) saabub äramuutev tingimus, millega on seotud volituse lõppemine;
5) esindatav võtab volituse tagasi;
6) esindaja loobub volitusest;
7) see tuleneb volituse andmise aluseks olevast tehingust;
8) volituse andmise aluseks olev leping lõpeb;
9) esindatav sureb;
10) esindatavaks või esindajaks olev juriidiline isik lõpeb;
11) kuulutatakse välja esindatava pankrot;
12) esineb muu seaduses sätestatud volituse lõppemise alus.
(3) Volitus ei lõpe esindatava surmaga, kui ei lõpe esindamise aluseks olev käsundusleping.
(4) Eeldatakse, et volitus lõpeb ka siis, kui kuulutatakse välja esindaja pankrot või esindaja sureb või tema üle seatakse eestkoste.
(5) Kui volituse kohta on antud kirjalik dokument (volikiri), tuleb see pärast volituse lõppemist esindatavale tagastada. Volikirja tagastamise kohustuse puhul ei või kasutada võlaõigusseaduse §-s 110 nimetatud kohustuse täitmisest keeldumise õigust.
(1) Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, isegi kui volitus on tähtajaline. Volituse tagasivõtmine toimub tahteavalduse tegemisega esindajale või kolmandale isikule, kellega tehingu tegemiseks oli volitus antud, või avalikkusele.
(2) Esindatav võib volituse andmisel esindaja või kolmanda isiku huvides oleva tehingu tegemiseks määrata, et volitus on tagasivõtmatu.
(3) Esindatav võib ka tagasivõtmatuna antud volituse mõjuval põhjusel tagasi võtta.
§ 127. Volituse kehtivus kolmandate isikute suhtes
(1) Kui volitus on antud tahteavaldusega kolmandale isikule või avalikkusele või kui esindatav on volituse andmisest kolmandale isikule või avalikkusele teada andnud, loetakse volitus kolmanda isiku või avalikkuse suhtes kehtivaks, kuni volitust ei ole samal viisil tagasi võetud või selle lõppemisest teatatud.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka volituse piiramise korral.
(3) Kui volituse kohta on antud volikiri, siis loetakse, et volitus kehtib seni, kuni volikirja ei ole esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud.
(4) Hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatust, loetakse volitus piiratuks või lõppenuks isiku suhtes, kes tehingu tegemisel esindaja volituse lõppemisest või piiramisest teadis või pidi teadma.
(1) Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing on tühine.
(2) Kindlale isikule suunatud ühepoolsele tehingule, mis on tehtud teise isiku nimel esindusõiguseta, kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 129 ja 130 sätestatut, kui isik, kellele tehing oli suunatud, ei vaielnud tehingu tegemisele vastu, kuigi ta esindusõiguse puudumisest teadis või pidi teadma.
(1) Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.
(2) Teise isiku nimel esindusõiguse piire ületades tehtud mitmepoolne tehing kehtib esindatava suhtes osas, milleks esindajal oli esindusõigus, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka osata, milleks esindajal ei olnud esindusõigust.
(3) Kui isik on teinud tehingu esindusõigust omamata või esindusõigust ületades, võib tehingu teine pool teha isikule, kelle nimel tehing tehti, ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale.
(4) Kui isik, kelle nimel tehing tehti, ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud.
(5) Kuni tehingu heakskiitmiseni võib teine pool tehingu tegemiseks tehtud tahteavalduse tagasi võtta, välja arvatud juhul, kui ta tehingu tegemisel esindusõiguse puudumisest teadis või pidi teadma.
(6) Kui volitus peab olema antud teatud vormis, peab ka heakskiit olema antud samas vormis.
(1) Teise isiku nimel tehingu teinud isik, kellel ei olnud esindusõigust, peab juhul, kui isik, kelle nimel tehing tehti, tehingut heaks ei kiida, hüvitama teisele poolele tehingu ettevalmistamisel kantud kulutused ja sellega seotud muu kahju, mida teine pool kandis seetõttu, et ta uskus esindusõiguse olemasolusse.
(2) Kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust ei ole, peab ta lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahjule hüvitama teisele poolele ka tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju.
(3) Esindusõiguseta isik ei vastuta vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, kui tehingu teine pool esindusõiguse puudumisest teadis või pidi teadma, samuti siis, kui esindusõiguseta isik on piiratud teovõimega ja ta tegutses seadusliku esindaja nõusolekuta.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka juhul, kui isikut, kelle nimel tehing tehti, ei ole olemas.
§ 131. Tehingu tühistamine esindaja kohustuste rikkumise tõttu
(1) Esindatav võib tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi.
(2) Esindatav ei või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul tehingut tühistada, kui:
1) ta teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 tühistada, ja andis nõusoleku esindaja poolt sellise tehingu tegemiseks;
2) ta ei tühistanud tehingut mõistliku aja jooksul pärast seda, kui esindaja oli talle teatanud asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 tühistada.
(3) Esindatav võib tehingu vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 tühistada. Tehingut ei või tühistada pärast kolme aasta möödumist tehingu tegemisest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut kohaldatakse ühise esindamise korral ka juhul, kui esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi rikkus üks esindaja.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka juhul, kui esindaja teeb tehingu edasivolituse saanud isiku kaudu.
(1) Isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega.
(2) Isik vastutab samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega.
(1) Kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, siis loetakse, et talle on teada asjaolud, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik, välja arvatud juhul, kui majandus- või kutsetegevuses kasutatava isiku ülesanded ei hõlma sellise teabe vahendamist teda majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule või kui majandus- või kutsetegevuses kasutatavalt isikult ei saa sellise teabe vahendamist, arvestades tema ülesandeid majandus- või kutsetegevuses, mõistlikult oodata.
(2) Kui isik kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel, loetakse, et talle on teada need asjaolud, mida teab kohustuse täitmisel kasutatav isik, kui asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega.
(1) Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed.
(2) Tähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega.
(1) Tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
(2) Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel.
(1) Tähtpäeva saabumine määratakse tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega.
(2) Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval.
(3) Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras määratav tähtpäev satub kuule, milles vastavat kuupäeva ei ole, loetakse tähtpäev saabunuks selle kuu viimasel päeval.
(5) Kui tähtpäeva saabumine on määratud nädalates arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimase nädala vastaval päeval.
(6) Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval.
(7) Kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäeva, kellaaja või sündmuse toimumisega, saabub tähtpäev sellel kuupäeval, kellaajal või sündmuse toimumisel.
(8) Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.
(9) Tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemikku keskööst keskööni.
(10) Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevast väiksema ajaühikuga arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev selle ajaühiku saabumisel.
(1) Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti.
(2) Majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule tähtaja jooksul edastamisele kuuluv tahteavaldus tuleb talle edastada ja tähtaja jooksul tema suhtes tehtav toiming teha hiljemalt tähtpäeval selle koha, kus tahteavaldus tuleb edastada või toiming teha, tavalise tööaja lõpuks.
(1) Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus.
(2) Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
(1) Isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks, ei tegutse õigusvastaselt, kui kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.
(2) Kahju tekitanud isik peab hüvitama kahju, mille ta ohtu tõrjudes tekitas, kui tõrjutud oht tekkis temast tuleneva asjaolu tõttu.
(3) Kui see on asjaolude kohaselt mõistlik, võib hädaseisundis tekitatud kahju hüvitamist nõuda isikult, kelle huvides kahju tekitati.
(1) Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
(2) Seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu.
(1) Tehinguga võib nõude aegumise tingimusi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada. Aegumise kergendatud tingimusi ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.
(2) Poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani.
(3) Loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist on tühine.
(1) Pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.
(2) Omandireservatsiooni korral võib omanik nõuda asja väljaandmist ka juhul, kui omandireservatsiooniga tagatud nõue on aegunud.
(1) Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.
(2) Ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenev nõue ei aegu enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest.
(3) Kui ehitise puuduse on põhjustanud eesmärgipäraselt ehitise valmistamiseks kasutatud toorme või materjali puudused, on selle toorme või materjali puudustest tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.
(5) Kinnisomandi üleandmise nõude, kinnisasja asjaõigusega koormamise, asjaõiguse üleandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat.
(1) Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest.
(2) Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.
(3) Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.
(4) Kehtetu
Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teost hoidumisele suunatud nõude aegumistähtaeg algab hoidumiskohustuse rikkumisest.
(1) Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
(2) Kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul seoses kahju tekitamisega rikastunud, on ta ka pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi.
(3) Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.
(1) Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
(2) Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
(1) Kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele käesoleva peatüki 2. jaos sätestatut.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata käesoleva peatüki 4. jaos nimetatud nõuete aegumisele.
§ 153. Surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine
(1) Surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.
§ 154. Korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumine
Korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
§ 155. Omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumine
(1) Omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Omandiõigusest tulenev väljaandmisnõue omavolilise valdaja vastu ei aegu.
Omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude või valduse kaitse nõude aegumist ei mõjuta asja valduse muutumine, kui asi on õigusjärgluse tõttu sattunud teise isiku valdusse.
§ 157. Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude ja muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine
(1) Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat.
(1¹) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täitedokumendiga on tunnustatud kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue või kriminaalmenetluse raames tsiviilhagiga esitatud nõue, siis on sellise nõude täitmise aegumistähtaeg 20 aastat.
(2) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 1¹ nimetatud nõude täitmise aegumistähtaeg algab kohtulahendi jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist.
(3) Pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest arvates.
(4) Korduvate kohustuste täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
(5) Lapse ülalpidamise kohustuse nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
(6) Täitmise aegumine peatub lisaks muudele käesolevas seaduses sätestatud alustele ka täitemenetluse ajal sissenõudja poolt esitatud hagi või avalduse alusel võlgniku vara või selle kindlakstegemise kohta toimuva kohtumenetluse ajaks. Täitmise aegumise peatumise lõppemisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 160 lõigetes 3 ja 4 sätestatut.