§ 154. Hooldusala ja tegevuse keelamine hooldusalal
(1) Hooldusala on järgmistel rajatistel:
1) avatud soojussüsteemi puurkaev;
2) riiklikku keskkonnaseirejaamade nimistusse kuuluv põhjaveeseire salvkaev, puurkaev ja puurauk, mida kasutatakse üksnes põhjaveeseire eesmärgil;
3) puurkaev, mille kaudu võetakse vett alla kümne kuupmeetri ööpäevas või võetakse tootmisvett;
4) salvkaev.
(2) Hooldusala käesoleva seaduse tähenduses on salvkaevu, puurkaevu või puurauku ümbritsev maa- või veeala, kus põhjavee saastumise vältimiseks on käesoleva paragrahvi lõike 5 kohaselt tegevus piiratud.
(3) Hooldusala ulatus on kümme meetrit.
(4) Riiklikku keskkonnaseirejaamade nimistusse kuuluva põhjaveeseire salvkaevu, puurkaevu ja puuraugu hooldusala on viis meetrit, kui seda salvkaevu, puurkaevu või puurauku kasutatakse ainult seire eesmärgil.
(4¹) Veeloaga nõutava põhjavee omaseire puurkaevu ja puuraugu hooldusala on viis meetrit, kui seda puurkaevu või puurauku kasutatakse ainult seire eesmärgil ja sealt ei kavandata veevõttu muuks otstarbeks.
(5) Hooldusalal on põhjavee saastumise vältimiseks keelatud tegevus, mis võib ohustada põhjaveekihi vee omadusi, sealhulgas:
1) väetise ja taimekaitsevahendi hoidmine ja kasutamine;
2) karjatamine;
3) ohtlike ainete juhtimine pinnasesse ja põhjavette;
4) maaparandussüsteemide rajamine;
5) sellise ehitise ehitamine, millega kaasneb keskkonnaoht;
6) reoveesette kasutamine, sõnniku ja vadaku laotamine ning sõnnikuauna paigutamine;
7) kanalisatsiooni või reovee kogumissüsteemi rajamine ja heitvee või saasteainete pinnasesse juhtimine;
8) kalmistu rajamine;
9) jäätmete käitlemine;
10) maavara kaevandamine.
(1) Põllumajandusega tegelev isik peab pidama põlluraamatut, millesse tuleb kanda andmed põllumajandusliku tegevuse kohta.
(2) Põllumajanduslik tegevus käesoleva seaduse tähenduses on põllumajandustoodete kasvatamine ja tootmine, sealhulgas saagikoristus, lüpsikarja pidamine, põllumajandusloomade pidamine ja aretamine ning maa hoidmine heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes.
(3) Põlluraamatusse kantud andmeid säilitatakse kümme aastat andmete põlluraamatusse kandmisest arvates.
(4) Põllumassiivi või selle osa üleminekul uuele valdajale tuleb põllumassiivi või selle osa andmeid sisaldav põlluraamatu osa üle anda uuele valdajale, kes jätkab selle põlluraamatu osa pidamist.
(5) Põlluraamatusse kantavate andmete loetelu ja põlluraamatu pidamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=110102019001 määrusega.
(1) Hea põllumajandustava käesoleva seaduse tähenduses on Eesti loodus- ja kliimatingimustele vastavad ning üldisi keskkonnatingimusi arvestavad üldtunnustatud tootmisvõtted ja -viisid, mille järgimine võimaldab vähendada põllumajanduslikust tegevusest põhjustatud keskkonnariski veele.
(2) Hea põllumajandustava meetmed on sätestatud käesoleva seaduse § 119 punktis 3, §-des 158–161, § 164 lõigetes 1–7, § 167 lõikes 1 ja lõike 2 alusel kehtestatud õigusaktis ning § 168 lõikes 5.
(1) Väetis käesoleva seaduse tähenduses on aine või valmistis, mille kasutamise otstarve on kasvatatavate taimede varustamine toitainetega. Käesoleva seaduse tähenduses peetakse väetiseks ka sõnnikut, virtsa, silomahla, komposti ning muid väetamiseks kasutatavaid orgaanilisi taimse või loomse päritoluga aineid, mis viiakse mulda otse või töödelduna.
(2) Sõnnik käesoleva seaduse tähenduses on looma väljaheited ning looma väljaheidete ja allapanu segu, samuti töödeldult.
(3) Sõnnikutüüp määratakse sõnnikus sisalduva kuivaine protsendi järgi:
1) vedelsõnnik, milles on kuivainet kuni 7,9 massiprotsenti;
2) poolvedelsõnnik, milles on kuivainet 8,0–19,9 massiprotsenti;
3) tahesõnnik, milles on kuivainet 20,0–24,9 massiprotsenti;
4) sügavallapanusõnnik, milles on kuivainet vähemalt 25,0 massiprotsenti.
§ 158. Väetise kasutamise ja hoidmise nõuded ning taimekaitsevahendi kasutamise nõuded
(1) Väetise laotamine lennukilt on keelatud.
(2) Väetise ja taimekaitsevahendi kasutamine ning vee kvaliteeti halvendada võiv muu tegevus on keelatud allikatel, karstivormidel ja karstijärvikutel ning nende ümbruses kümne meetri ulatuses allika veepiirist, karstivormi servast või karstijärviku kõrgeima veetaseme piirist.
(3) Mineraalväetist ei tohi laotada juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.
(4) Lämmastikku sisaldavat mineraalväetist ei tohi laotada 15. oktoobrist kuni 20. märtsini.
(5) Väetise kasutamise ja hoidmise nõuded põhja- ja pinnavee kaitseks ning põllumajandustootmisest pärineva saastatuse vältimiseks ja piiramiseks ning nende nõuete täitmise hindamise meetodid kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=104102019004 määrusega.
(1) Vedelsõnnikut ei tohi laotada 1. novembrist kuni 20. märtsini ja juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.
(2) Keskkonnaamet võib ilmastikutingimustest lähtudes keelata vedelsõnniku laotamise 15. oktoobrist alates.
(3) Vedelsõnniku paisklaotamine on keelatud 20. septembrist kuni 20. märtsini ja juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.
(4) Poolvedel-, tahe- ja sügavallapanusõnnikut ning muud orgaanilist väetist ei tohi laotada 1. detsembrist kuni 20. märtsini ja juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.
(5) Kasvavate kultuurideta põllul tuleb sõnnik mulda viia võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates.
(6) Kasvavate kultuuridega kaetud haritavale maale tohib 1. novembrist kuni 30. novembrini laotada sõnnikut juhul, kui see viiakse mulda 24 tunni jooksul.
(7) Haritav maa käesoleva seaduse tähenduses on:
1) põllumaa;
2) aianduslik maa – viljapuu- ja marjaistandik, puukool ning ajutiste kasvuhoonetega katmikala.
(1) Kui maapinna kalle on 5–10 protsenti, on pinnale väetise laotamine keelatud 1. oktoobrist kuni 20. märtsini.
(2) Väetise laotamine on keelatud haritaval maal, mille maapinna kalle on üle 10 protsendi. Erandina on üle 10-protsendise kaldega maapinnal väetise laotamine lubatud käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud juhtudel.
(3) Maapinna kalde määramisel lähtutakse eelkõige Eesti topograafia andmekogusse kantud kõrgusandmetest. Kui maapinna kalde määramisel ei ole võimalik kasutada Eesti topograafia andmekogu andmeid, siis kasutatakse kalde määramiseks kohapealset mõõdistamist.
(4) Maapinna kalde määramise alused põllumassiivi piires ning kaldega ala väetamise erandid kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=130042019014 määrusega.
§ 161. Väetisega antava lämmastiku ja fosfori piirnormid
(1) Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 170 kilogrammi lämmastikku aastas, sealhulgas loomade karjatamisel maale jäävas sõnnikus sisalduv lämmastik.
(2) Väljaspool nitraaditundlikku ala on maisile, kõrrelistele heintaimedele ja kõrrelisterohkele rohumaale, milles on liblikõielisi kuni 25 protsenti, lubatud anda käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel kehtestatud lämmastikukogused sõnnikulämmastikuga. Sõnnik tuleb laotada enne 15. augustit ja mitmes jaos. Erandit ei kohaldata turvasmuldadele.
(3)
(3¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul peab põllumajandustootja pidama põllupõhist arvestust lämmastiku ja fosfori mulda viimise ja mullast väljaviimise kohta.
(4) Lämmastiku ja fosfori mulda viimise ja mullast väljaviimise üle arvestuse pidamise nõuded ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=126042025006 määrusega.
(5) Looduslikul rohumaal on keelatud kasutada väetist, välja arvatud loomade karjatamisel maale jäävas sõnnikus sisalduv lämmastik ja fosfor, mille kogus ei tohi ületada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 8 sätestatud lämmastiku ja fosfori piirnorme.
(6) Looduslik rohumaa käesoleva seaduse tähenduses on selline rohumaa, mida inimene ei ole mõjutanud väetamise, harimise, seemendamise ega muude võtetega. Looduslike rohumaade hulka kuuluvad looduslikud karjamaad ja looduslikud niidud, sealhulgas aruniit, puisniit, rannaniit, looniit, lamminiit, sooniit ja puiskarjamaa.
(7) Väetisega on lubatud anda põllumajanduskultuuridele aastas selline kasvuks vajalik kogus lämmastikku haritava maa ühe hektari kohta, mis on kehtestatud käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel.
(8) Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 25 kilogrammi fosforit aastas, sealhulgas fosfor, mis jääb loomade karjatamisel maale loomade väljaheidetega. Haritavale maale sõnnikuga antava fosfori kogust võib vajaduse korral suurendada või vähendada arvestusega, et jooksva viie aasta keskmisena antud fosfori kogus ei ületa 25 kilogrammi hektari kohta.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatut ei kohaldata, kui mullas taimedele omastatava fosfori tarve on suur või väga suur ja selle tõendamiseks on põllumajandusega tegelev isik korraldanud vähemalt kord viimase viie aasta jooksul iga viie hektari kohta mullaproovide võtmise ning analüüsimise akrediteeritud laborianalüüsi meetodiga.
(10) Fosforitarbe klassid kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=101102019012 määrusega.
(11) Haritava maa ühe hektari kohta aastas antavad maksimaalsed lämmastikukogused põllumajanduskultuuride kaupa sõltuvalt kultuuri kasvuks vajalikust väetustarbest kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=104102019004 määrusega.
(12) Eri tüüpi sõnniku toitainesisalduse arvutuslikud väärtused kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=101102019011 määrusega.
(13) Sõnniku toitainete sisalduse määramisel võetakse aluseks käesoleva paragrahvi lõike 12 alusel arvutatud väärtused või akrediteeritud laborianalüüsi meetodil analüüsitud sõnnikuproovi tulemused.
(1)
(2)
(3) Põllumajandusega tegelev isik, kes kasutab 50 ja rohkem hektarit haritavat maad ning lämmastikku sisaldavat väetist, koostab igal aastal enne külvi või mitmeaastase kultuuri korral enne vegetatsiooni algust väetamisplaani.
(4) Väetamisplaani võib pidada põlluraamatus. Väetamisplaani andmeid säilitatakse kümme aastat.
(5) Väetamisplaanis esitatavate andmete loetelu ja väetamisplaani pidamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=129102019015;119112021001 määrusega.
(1) Loomade pidamisel peab põllumajandusettevõtja kasutatava maa suurus võimaldama tekkiva sõnniku laotamist käesoleva seaduse § 161 lõigetega 1 ja 8 kehtestatud sõnnikuga antava lämmastiku ja fosfori piirnormide kohaselt.
(2) Kui ettevõttes tekkiv sõnnikukogus ületab sõnnikuga antava lämmastiku ja fosfori kohta käesoleva seaduse § 161 lõigetega 1 ja 8 kehtestatud piirnorme haritava maa ühe hektari kohta, tohib rohkem loomi pidada juhul, kui üle jääv sõnnik võõrandatakse sõnniku vastuvõtjaga sõlmitud lepingu alusel.
(3) Kui sõnniku äravedamiseks kasutatakse kolmanda osalise pakutavat äravedamisteenust, peab teenuse tellija säilitama teenuse osutamisega seotud dokumendid laotamis- või müügilepingu lisana.
(1) Kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse üle viie loomühiku loomi, peab olema lähtuvalt sõnnikutüübist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla.
(2) Sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla peab mahutama peetavate loomade vähemalt kaheksa kuu sõnniku ja virtsa ning vajaduse korral, sõltuvalt loomapidamishoones kasutatavast tehnoloogiast, ka sealt pärit reovee. Sõnnikuhoidla mahutavuse arvutamisel võib välja arvata karjatamisperioodil loomade poolt karjamaale jäetava sõnniku koguse.
(3) Loomapidamishoonel, kus kasutatakse sügavallapanutehnoloogiat ja mis mahutab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sõnnikukoguse, ei pea sõnnikuhoidlat olema.
(4) Kui sügavallapanutehnoloogiaga loomapidamishoone ei mahuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sõnnikukogust, peab üle jääva koguse jaoks olema seda mahutav hoidla.
(5) Sõnnikuhoidla, sõnniku- ja virtsahoidla ning loomapidamishoone peab olema lekkekindel ning nende konstruktsioon peab tagama ohutuse ja lekete vältimise hoidla käitamisel, sealhulgas selle täitmisel ja tühjendamisel.
(6) Kui loomapidamishoones peetavaid loomi on viis või vähem loomühikut ja seal tekib tahesõnnik või sügavallapanusõnnik, võib tekkivat sõnnikut ajutiselt enne laotamist või auna viimist hoiustada hoone juures veekindla põhjaga alal ning vihmavee eest kaitstult.
(7) Kui loomapidaja suunab sõnniku lepingu alusel hoidmisele või töötlemisele teise isiku hoidlasse või töötlemiskohta, peab loomapidamishoone jaoks olema lekkekindel hoidla, mis mahutab vähemalt ühe kuu sõnnikukoguse.
(8) Põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid ja sõnnikuhoidla mahu arvutamise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=101102019011 määrusega.
(1) Haritaval maal on enne laotamist lubatud aunas hoida kuni kahe kuu jooksul vaid tahe- ja sügavallapanusõnnikut, mille kogus ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust.
(2) Sõnnikuaun on käesoleva seaduse § 158 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete kohaselt põllul hoitav sõnnikukogum.
(3) Sügavallapanusõnnikut, mille kogus ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust, on aunas lubatud hoida kuni kaheksa kuud ja auna asukohast tuleb teavitada Keskkonnaametit, esitades teatise keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu enne aunastamise alustamist.
(4) Tahe- ja sügavallapanusõnniku ladustamine auna on keelatud 1. novembrist kuni 31. detsembrini.
(5) Sõnnikuaun peab paiknema tasasel maal, vähemalt 50 meetri kaugusel veekogust, kaevust ning karstivormist ja karstijärvikust. Sõnnikuauna ei tohi rajada maaparandussüsteemi drenaažitoru kohale, kaitsmata põhjaveega, liigniiskele ega üleujutatavale alale.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teatise andmekoosseisu ja teatise esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=102102019004 määrusega.
(1) Sõnniku kompostimine käesoleva seaduse tähenduses on sõnniku aeroobne lagundamine, mille käigus orgaaniline aine laguneb mikro- ja makroorganismide toimel. Käesoleva seaduse tähenduses ei käsitata sõnniku kompostimisena kompostimist kompostimisseadmes.
(2) Sõnnikut tohib kompostida eelkõige sõnnikuhoidlas või haritaval maal aunas. Väljaspool ettevõtte sõnnikuhoidlat olevat kompostitava sõnniku kogust ei arvestata sõnnikuhoidla mahutavuse osana.
(3) Aunas on lubatud kompostida ainult sügavallapanusõnnikut, mille kuivainesisaldus on aunastamisel vähemalt 25 protsenti. Kompostitava sõnniku kuivainesisaldus määratakse ühesuguse tehnoloogiaga toodetud sõnnikust tootja kulul enne aunastamise alustamist vähemalt kord kahe aasta jooksul ühest proovist akrediteeritud laborianalüüsi meetodiga.
(4) Sõnniku kompostimiseks auna rajamisest ja selle asukohast tuleb teavitada Keskkonnaametit, esitades teatise keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu enne aunastamise alustamist.
(5) Kompostimine põllul aunas on lubatud sellises mahus, mille puhul ei ole ületatud samale põllule laotada lubatud toitainete piirnormid, mis on sätestatud käesoleva seaduse § 161 lõigetes 1 ja 8. Kompostitava sõnniku auna kõrgus auna rajamise ajal võib olla kõige rohkem kaks meetrit ja auna kuju peab välistama sademevee kogunemise aunale.
(6) Kompostitav sõnnik tuleb aunast põllule laotada 24 kuu jooksul pärast aunastamise alustamist.
(7) Komposti aunast äravedamise järel tuleb rohumaal asunud auna alus haljastada järgmise vegetatsiooniperioodi alguseks. Uut kompostitava sõnniku auna ei tohi paigutada samasse kohta viie aasta jooksul pärast laotamist.
(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teatise andmekoosseisu ja teatise esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=102102019004 määrusega.
§ 167. Väetise ja silo ladustamise ning vedamise nõuded
(1) Väetise ja silo vedamisel ning ladustamisel peab vältima nende sattumist keskkonda.
(2) Väetise ja silo vedamise ning ladustamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=104102019004 määrusega.
§ 168. Põllumajandusliku tegevuse piirangud nitraaditundlikul alal
(1) Nitraaditundliku ala kaitsmata põhjaveega alal pinnakatte paksusega kuni kaks meetrit ja karstialal võib piirata:
1) mineraalväetisega antavat lämmastikku aasta keskmise koguseni 100 kilogrammi haritava maa ühe hektari kohta;
2) loomapidamist 1,5 loomühikuni põllumajandusmaa ühe hektari kohta;
3) reoveesette kasutamist.
(2) Põllumajandusmaa käesoleva seaduse tähenduses on haritav maa ja looduslik rohumaa.
(3) Nitraaditundlikul alal asuvatele olulistele allika- ja karstialadele jäävatel allikatel, karstivormidel ja karstijärvikutel ning nende ümbruses 50 meetri ulatuses allika veepiirist, karstivormi servast või karstijärviku kõrgeima veetaseme piirist on keelatud:
1) väetamine;
2) taimekaitsevahendi kasutamine;
3) sõnniku hoidmine aunas;
4) maakasutuse sihtotstarbe muutmine;
5) loodusliku rohumaa, metsa või soo ülesharimine;
6) vee kvaliteeti ohustava ehitise rajamine;
7) maavara või maa-ainese kaevandamine;
8) heitvee pinnasesse juhtimine;
9) reoveesette laotamine;
10) metsa lageraie;
11) kuivendussüsteemi ehitamine;
12) kalmistu või matmiskoha rajamine.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud piirangute ulatuse kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=109112021010 määrusega.
(5) Nitraaditundlikul alal asuvast põllumajandusega tegeleva isiku kasutatavast haritavast maast peab vähemalt 30 protsenti olema 1. novembrist kuni 31. märtsini kaetud taimkattega. Sellest protsendist kolmandikku võib hoida kõrretüü all.
(6) Taimkattena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse talvituvaid kultuure, nagu taliteraviljad, taliraps, talirüps, kõrrelised ja liblikõielised heintaimed ning maitse- ja ravimtaimed.
(7) Kehtetu
(1) Karjatamine veekaitsevööndis ei tohi põhjustada:
1) kaldaerosiooni ega veekogu risustamist;
2) vee-elustiku ega kalade kudealade kahjustumist;
3) negatiivset mõju veekogu avalikule kasutamisele ega kallasraja kasutamisele;
4) looduskaitse all oleva veeobjekti ega kultuuripärandi kahjustamist;
5) veekogus muud olulist keskkonnahäiringut;
6) maaparandussüsteemi nõuetekohase toimimise häirimist.
(2) Veekaitsevööndiga karjamaal karjatatavatele loomadele ei tohi anda lisasööta, välja arvatud mineraalsööt.
(3) Erandina käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust on lisasööda andmine lubatud kevadisel üleminekul karjamaasöödale ning ebasoodsate tingimuste tõttu tekkinud karjamaarohu nappuse korral.
(4) Lisasööda andmise kohad peavad asuma väljaspool veekaitsevööndit.
(5) Muu veekogu kui mere ääres peab piki veekogu kallast olema igale loomühikule tagatud vähemalt viis meetrit kaldariba.
(5¹) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatud nõudeid kohaldatakse hoiualal või muul kaitstaval loodusobjektil, kui kaitsekorralduskavaga või kaitse-eeskirjaga ei ole määratud teisiti.
(6)
(7)
(8)
(9)
(10)
§ 170. Karjatamise lisanõuded muu veekogu kui mere veekaitsevööndis
(1) Karjatamine muu veekogu kui mere veekaitsevööndis on keelatud 1. novembrist kuni 30. aprillini.
(2) Karjatamine ei ole lubatud:
1) käesoleva seaduse § 37 lõike 2 alusel kehtestatud olulistel allika- ja karstialadel asuvatel allikatel ja nende veekaitsevööndis ning karstivormidel ja karstijärvikutel;
2) veekogu ebapärlikarbi (Margaritifera margaritifera) elupaigaks olevatel lõikudel;
3) veekaitsevööndis oleval metsamaal metsaseaduse § 3 lõike 2 punkti 2 tähenduses.
(3) Veekaitsevööndis oleval metsamaal on lubatud loomade juurdepääs veele, kui karjamaa ja veekogu vahel on kogu karjatatava ala ulatuses metsariba.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid kohaldatakse hoiualal või muul kaitstaval loodusobjektil, kui kaitsekorralduskavaga või kaitse-eeskirjaga ei ole määratud teisiti.
(1) Põllumajandusloomade pidamisel välitingimustes tuleb vältida pinna- ja põhjavee saastumist.
(2) Põllumajandusloomade pidamisel välitingimustes lähtuva keskkonnariski vähendamise ja keskkonnaohu vältimise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=102102019003 määrusega.
§ 172. Reoveesette kasutamine haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses
(1) Haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses lühikese raieringiga madalmetsa kasvatamisel tohib kasutada ainult stabiliseeritud või stabiliseeritud ja hügieniseeritud reoveesetet.
(2) Reoveesete käesoleva jao tähenduses on reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või keemiliste meetoditega eraldatud vee ja tahke aine segu.
(3) Põllumajanduses, välja arvatud lühikese raieringiga madalmetsa kasvatamine, tohib kasutada ainult stabiliseeritud ja hügieniseeritud reoveesetet.
(4) Haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses kasutatav reoveesete peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud kvaliteedi piirväärtustele ning muudele nõuetele.
(5) Haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses kasutatava reoveesette kvaliteedi piirväärtused ning kasutamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=106082019007 määrusega.
§ 173. Reoveesette kasutamise üle arvestuse pidamine
(1) Reoveesette kasutaja peab pidama reoveesette kasutamise kohta päevikut või kandma andmed põlluraamatusse.
(2) Päeviku ja põlluraamatu pidamise kohustus ei laiene füüsilisele isikule reoveesette omatarbeks kasutamise korral.
(3) Reoveesette käitleja, kes on jäätmekäitleja jäätmeseaduse tähenduses, peab pidama päevikut sette töötlemise ja kasutamiseks andmise kohta.
(4) Reoveesette kasutaja ja käitleja peavad säilitama reoveesette kasutamise või käitlemise andmeid viis aastat.
(1) Veekogu paisutamine on tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega (edaspidi pais) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus kooskõlastab Keskkonnaametiga paisu projekteerimistingimuste ja ehitusloa eelnõu. Keskkonnaamet annab kooskõlastuse või keeldub kooskõlastuse andmisest kümne päeva jooksul kooskõlastuse taotluse saamisest arvates. Kui on vaja teha lisaanalüüs, pikendab Keskkonnaamet kooskõlastamise tähtaega 20 päeva võrra. Ehitusseadustikus sätestatud projekteerimistingimuste ja ehitusloa menetlustähtaeg pikeneb kooskõlastuse andmise tähtaja võrra.
(3) Looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana määratud veekogule või selle lõigule ehitatud paisul peab paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmist võib Keskkonnaamet veeloaga leevendada või paisu omaniku nimetatud kohustuse täitmisest vabastada, arvestades kaaluka põhjuse olemasolu.
(5) Paisu omanik või valdaja on kohustatud:
1) tagama paisu tehnilise korrashoiu ja vajaduse korral hoolduse;
2) tagama paisul vee-elustiku kaitse, sealhulgas Keskkonnaameti nõudmisel kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu, käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata veekogudel;
3) tagama vesiehitisest allpool looduslikus voolusängis ökoloogilise miinimumvooluhulga või loodusliku vooluhulga, kui looduslik vooluhulk on ökoloogilisest miinimumvooluhulgast väiksem;
4) teavitama paisu avariist või avariiohust viivitamata Keskkonnaametit ja Häirekeskust ning maaparandussüsteemi osaks oleva rajatise korral ka Maa- ja Ruumiametit;
5) kõrvaldama paisu avarii või avariiohu.
(6) Vesiehitis on jõe-, järve-, mere- või põhjavee kasutamist võimaldav või vee purustavat toimet tõkestav rajatis.
(7) Ökoloogiline miinimumvooluhulk on vooluveekogu vooluhulk, mis tagab ökosüsteemi toimivuse.
(8) Keskkonnaametil on õigus nõuda kalade läbipääsu tagamist käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata veekogudel, arvestades eksperdiarvamust või keskkonnamõju hindamise tulemusi.
(9) Täpsustatud nõuded veekogu paisutamise, paisutamisega seotud keskkonnaseire, vee-elustiku kaitse ja paisu kohta ning ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=110102019003 määrusega.
§ 175. Veekogu veetaseme alandamine ja paisutuse likvideerimine
(1) Veekogu veetaseme alandamine on tegevus, millega langetatakse vooluveekogu olemasolevat veetaset rohkem kui 0,3 meetrit.
(2) Veekogu veetaseme alandamise tingimused määratakse veeloas.
(3) Kui käesoleva seaduse § 188 lõike 1 punkti 3 kohaselt ei ole paisutamiseks vaja veeluba, tuleb veekogu veetaseme alandamisel ja paisutuse likvideerimisel järgida käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud nõudeid.
(4) Kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat veeluba või kui veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima.
(5) Veekogu veetaseme alandamisel või paisutuse likvideerimisel peab paisu omanik või valdaja:
1) vältima vooluhulga muutmisega paisust allapoole jääva voolusängi ja vee-elustiku kahjustamist;
2) vältima setete ja risu juhtimist paisust allapoole jäävasse voolusängi;
3) korrastama paisutusala.
(6) Veekogu veetaseme alandamise või paisutuse likvideerimise korral võib Keskkonnaamet seada veetaseme alandamise, setete ja risu paisust allapoole jäävasse voolusängi juhtimise vältimise ja paisutusala korrastamisega seotud keskkonnakaitsetingimusi.
(7) Veekogu veetaseme alandamise ja paisutuse likvideerimise täpsustatud nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=110102019003 määrusega.
(1) Veekogu süvendamine käesoleva seaduse tähenduses on veekogu põhjast setendi eemaldamine, välja arvatud juhul, kui seda tehakse maaparandussüsteemi rajatistel hoiutööde või rekonstrueerimise käigus kuni esialgse ehitusprojektiga määratud veekogu sügavuseni. Veekogu süvendamiseks ei loeta sette eemaldamist veekogust, välja arvatud meri, korrashoiu eesmärgil.
(2) Vajaliku süvendamismahu määramisel peab võimaluse korral arvestama süvendamise vajadust ja mahtu tegevuse registreerimise või veeloa andmise ajal ning tulevikus selliselt, et veekogu oleks võimalikult vähe mõjutatud.
(1) Kaadamine on keelatud, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhul.
(2) Kaadamine käesoleva seaduse tähenduses on:
1) igasugune tahtlik jäätmete või muude ainete või asjade laevalt, õhusõidukilt, platvormilt või muult mererajatiselt merre heitmine või merepõhja matmine;
2) laevade, õhusõidukite, platvormide või muude mererajatiste tahtlik merre heitmine;
3) platvormide või muude mererajatiste hülgamine või ümberpaiskamine meres nende kasutamise kohas nende kõrvaldamise eesmärgil.
(3) Kaadamiseks käesoleva seaduse tähenduses ei peeta:
1) laevade, õhusõidukite, platvormide või muude mererajatiste ning nende varustuse tavakasutusega kaasnevat või juhuslikku jäätmete või muude ainete või asjade merre heitmist, välja arvatud juhul, kui on tegu jäätmete või muude ainete või asjadega, mida nende merre uputamise või nende töötlemise eesmärgil veavad laevad või õhusõidukid või mis tekivad nendel laevadel, õhusõidukitel, platvormidel või muudel mererajatistel nende jäätmete või muude ainete või asjade töötlemisel või mida nende kaadamiseks veetakse platvormidele või muudele mererajatistele;
2) jäätmete või muude ainete või asjade merre heitmist muul eesmärgil kui nende tahtlik kõrvaldamine;
3) merepõhja maavarade uurimisest, kasutamisest ja sellega seotud avamerel toimuvast töötlemisest otseselt tingitud või nendega seotud jäätmete või muude ainete või asjade merre kõrvaldamist või matmist.
(4) Läänemerre võib kaadata üksnes süvenduspinnast tingimusel, et see ei ohusta laevaliiklust.
(5) Väljaspool Läänemerd võib merre kaadata ka muid aineid ja asju loa alusel.
(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kaadamiseks ei ole ette nähtud rannikuriigi õigusaktide kohast luba, annab selleks veeloa Kliimaministeerium. Selle loa andmisel lähtutakse rahvusvaheliste lepingute, eelkõige jäätmete ja muude ainete kaadamisest põhjustatud merereostuse vältimise 1972. aasta konventsiooni 1996. aasta protokolli nõuetest. Veeloa andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kaadamiskoha tingimusi.
(7) Kaadamiskoha määramisel tuleb arvesse võtta võimaliku kaadamiskoha füüsikalisi, bioloogilisi ja keemilisi omadusi veesambas ning merepõhjas, kaadamiskohas asuvaid maardlaid, kaadamiskoha muid kasutusviise ja seal aset leidvat tegevust, kaadamiskoha potentsiaalset kasutamist muuks majandustegevuseks ning kaadamise võimalikku mõju merekaitsealadele ja kaitsealustele liikidele või nendega seotud ökosüsteemidele.
(1) Merel on jäätmete või muude ainete või asjade tuhastamine keelatud.
(2) Tuhastamine käesoleva seaduse tähenduses on jäätmete või muude ainete või asjade põletamine merel asuval laeval, platvormil või muul mererajatisel nende tahtliku kõrvaldamise eesmärgil.
(3) Väljaspool Läänemerd merel tuhastamiseks käesoleva seaduse tähenduses ei peeta jäätmete või muude ainete või asjade põletamist merel asuval laeval, platvormil või muul mererajatisel, kui sellised jäätmed, muud ained või asjad on tekkinud laeva, platvormi või muu mererajatise tavakasutuse käigus.
§ 179. Kaadamine ja tuhastamine erilistel asjaoludel
(1) Käesoleva seaduse § 177 lõikes 1 sätestatud kaadamise keeldu ja § 178 lõikes 1 sätestatud tuhastamise keeldu ei kohaldata, kui rasketest ilmastikuoludest põhjustatud vääramatu jõu tõttu esineb vahetu oht inimese elule, laevale, õhusõidukile, platvormile või muule mererajatisele ning:
1) on vaja tagada nende ohutus ja kaadamine või tuhastamine on ainus viis nimetatud ohu vältimiseks ning on tõenäoline, et kaadamisest või tuhastamisest põhjustatud kahju on väiksem kui kahju kaadamisest või tuhastamisest hoidumise korral;
2) on tegemist ülekaaluka avaliku huviga.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul tuleb kaadamisel või tuhastamisel rakendada meetmeid, et keskkonnarisk oleks võimalikult väike.
(3) Kaadamise keeldu ja tuhastamise keeldu ei kohaldata keskkonnaohu olukorras, mille puhul puudub muu mõistlik lahendus. Sellisel juhul tuleb võimaluse piires vältida keskkonnale kaadamise või tuhastamisega tekitatavat kahju, võttes arvesse aega, mille kestel on vaja rakendada meetmeid nimetatud ohu kõrvaldamiseks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud erandite rakendamise vajadusest peab isik viivitamata ja võimaluse korral eelnevalt teavitama Keskkonnaametit.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud erandite rakendamisel esitab isik Keskkonnaametile viivitamata teabe asjaoludest, mis on erandite rakendamise tinginud, ning kaadamise või tuhastamise täpsed andmed.
(6) Keskkonnaamet teavitab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud erandite rakendamise juhtumitest viivitamata Kliimaministeeriumi. Kliimaministeerium korraldab võimaluse korral kaadamise või tuhastamise eelneva kooskõlastamise nende riikide pädevate asutustega, keda kaadamine või tuhastamine mõjutab või võib mõjutada, või nende ning Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni viivitamatu teavitamise juba aset leidnud kaadamisest või tuhastamisest.
§ 180. Jäätmete uputamine ja heitmine siseveekogusse ning põhjavette paigutamine
(1) Siseveekogusse võib uputada, heita või põhjavette paigutada vaid selliseid jäätmeid, mille mõju vees ei tekita keskkonnaohtu.
(2) Jäätmete uputamiseks või heitmiseks siseveekogusse või põhjavette paigutamiseks annab loa kohaliku omavalitsuse üksuse nõusolekul ja eraomandis oleva siseveekogu puhul ka veekogu omaniku nõusolekul Keskkonnaamet.
§ 181. Veekaabelliinide ja torujuhtmete merre paigaldamine
(1) Merre võib paigaldada veekaabelliine ja torujuhtmeid, mis ei takista veekogu tavapärast kasutamist ega kaota oma tarbimisväärtust ebaotstarbekalt lühikese aja jooksul, lähtudes põhimõttest, et veekogu mõjutatakse võimalikult vähe.
(2) Veekaabelliine ja torujuhtmeid tuleb käitada viisil, mis hoiab ära keskkonnaohu ning tekitab võimalikult vähe keskkonnahäiringuid.
(1) Süsinikdioksiidi merealal säilitamine on keelatud.
(2) Süsinikdioksiidi merealal säilitamine käesoleva seaduse tähenduses on merealal süsinikdioksiidi juhtimine veesambasse või merepõhjale või säilitamine geoloogilistes formatsioonides merepõhja all.
(1) Avaliku ja avalikult kasutatava veekogu kasutamine liiklemiseks on lubatud, kui seda ei piirata seaduse või muu õigusaktiga.
(2) Kui eraõigusliku isiku omandis olev veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, tohib sellel liigelda ainult omaniku loal.
(3) Veekogul liikleja on kohustatud vältima maaomanike ja teiste veekogu ja vee kasutajate õiguste rikkumist ning vee-elustiku, veekogu sängi, kallaste, vesiehitiste ja tehnovõrkude kahjustamist.
(4) Keegi ei tohi veeliiklust ohustada. Paadisilla ja tähistatud kalapüünisega tohib tõkestada kuni kolmandiku veel liikumiseks kasutatava vooluveekogu laiusest.
(5) Terviseameti koostatud avalike supluskohtade nimekirjas oleval veekogul või selle osal on veesõidukitega, välja arvatud teenistusülesandeid täitvad veesõidukid, liiklemine keelatud.
(6) Käesoleva seaduse § 86 lõike 4 alusel kehtestatud joogiveehaardesse kuuluval paisjärvel ja tehisjärvel on keelatud sisepõlemismootoriga sõidukite kasutamine.
(6¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud keeld ei kehti:
1) hädaolukorra ja selle ohu korral, päästesündmuse lahendamisel, otsingu- ja päästetööl ning veekogu korrashoiutööde tegemisel;
2) käesoleva seaduse § 86 lõike 4 alusel kehtestatud joogiveehaardesse kuuluval üle 100-hektarilise pindalaga paisjärvel ja tehisjärvel, kus on lubatud sisepõlemismootoriga veesõiduki kasutamine üksnes veekogu omaniku või valdaja loal veespordi ja virgestuse turvalisuse tagamiseks.
(7) Avalikel ja avalikult kasutatavatel siseveekogudel, välja arvatud laevatatavad veekogud, veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=104072019005 määrusega.
(8) Avalikel ja avalikult kasutatavatel siseveekogudel, välja arvatud laevatatavad veekogud, veesõidukite sõidukiiruse kontrollimisel kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele esitatavad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./../vaheleht.html määrusega.
(9) Veekogude kasutamist lennunduses reguleerib lennundusseadus.
§ 184. Kohaliku omavalitsuse üksuse õigus keelata ja piirata veeliiklust
(1) Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus keelata korraldusega oma haldusüksuse piirides avalikul või avalikult kasutataval veekogul veesõidukitega liiklemine, kehtestada liikluskiiruse piirang ja keelata veekogu jääle minek, kui liiklemine, veesõiduki kiirus või jääleminek:
1) ohustab veeliiklust;
2) kahjustab või võib kahjustada veekogu seisundit ja lõhkuda veekogu kaldaid;
3) kahjustab või võib kahjustada kalavarusid või kalakoelmute seisukorda;
4) häirib teisi veekogu kasutajaid;
5) ohustab jääleminejaid.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksuse käesoleva paragrahvi lõike 1 kohane korraldus tehakse teatavaks kohalikus või üleriigilises ajalehes ja kohaliku omavalitsuse üksuse veebilehel.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaste korralduste tähistamiseks vajalikud veesõidukite liiklust reguleerivad signaalmärgid paigaldab korralduse andja. Signaalmärkide paigaldamine kooskõlastatakse Transpordiametiga. RT I 2020-12-10 1 110122020001 2021-01-01
§ 185. Veeliiklus laevakanalil ja laevakanali kasutamine
(1) Avalikult kasutatava veekogu põhja selle süvendamise teel õiguslikul alusel rajatud laevakanalil, mis asub väljaspool sadama akvatooriumi piire, korraldab veeliiklust laevakanali valitseja.
(2) Laevakanali valitseja käesoleva seaduse tähenduses on veekogu omanik või isik, kellele laevakanali valitsemise õigus on üle antud lepinguga õigusaktides ette nähtud korras.
(3) Laevakanali kasutamiseks peetakse sellise laeva sõitmist piki laevakanalit, mis oma süvise tõttu ei saa laevakanalit kasutamata sellel veekogul liigelda.
(1) Vee erikasutusõiguse aluseks on veeluba, mis annab õiguse üheks või mitmeks käesoleva seaduse §-s 187 nimetatud tegevuseks, ja kompleksluba.
(2) Vee erikasutuseks võõral maatükil peab kasutajal olema ka maaomaniku nõusolek. Maaomaniku nõusolek ei ole nõutav sellise maatüki kasutamise korral, mis asub riigi omandisse kuuluva veekogu all või mis loetakse maareformi seaduse § 31 lõike 2 alusel riigi omandis olevaks.
Kui käesoleva seaduse §-s 188 ei ole sätestatud teisiti, siis on veeluba kohustuslik, kui: 1 1) Kui käesoleva seaduse §-s 188 ei ole sätestatud teisiti, siis on veeluba kohustuslik, kui:
1) võetakse pinnavett, sealhulgas jääd, enam kui 30 kuupmeetrit ööpäevas;
2) võetakse põhjavett rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus või rohkem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas;
3) võetakse mineraalvett;
4) juhitakse suublasse saasteaineid või heitvett ja jahutusvett;
5) juhitakse heide otse põhjavette käesoleva seaduse § 126 lõigetes 3 ja 5 sätestatu kohaselt;
6) juhitakse sademevett suublasse jäätmekäitlusmaalt, tööstuse territooriumilt, sadamaehitiste maalt, turbatööstusmaalt ja muudest kohtadest, kus on saastatuse risk või oht veekogu seisundile;
7) paisutatakse veekogu või kasutatakse hüdroenergiat;
8) süvendatakse merd või paigutatakse mere põhja süvenduspinnast mahuga alates 100 kuupmeetrist;
9) juhitakse suublasse maavara kaevandamisel eemaldatavat vett;
10) paigutatakse merre tahkeid aineid mahuga alates 100 kuupmeetrist;
11) kaadatakse mahuga alates 100 kuupmeetrist;
12) põhjavett täiendatakse, juhitakse ümber või juhitakse tagasi;
13) toimub laeva regulaarne ohtlike ainetega seotud teenindamine või remont või kui regulaarselt lastitakse või lossitakse laeva tuules lenduvate puistekaupadega, välja arvatud juhul, kui seda tehakse suletud süsteemi kasutades;
14) veekogu puhastamiseks kasutatakse kemikaale, välja arvatud juhul, kui sellega ei muudeta oluliselt vee füüsikalisi või keemilisi või veekogu bioloogilisi omadusi;
15) arendatakse kala- või muu käesoleva paragrahvi punktides 15¹ ja 15² nimetamata vee-elusressursi kasvatust toodangu juurdekasvuga rohkem kui üks tonn aastas;
15¹) arendatakse vetika- või karbikasvatust, välja arvatud meres, toodangu juurdekasvuga rohkem kui üks tonn aastas;
15²) arendatakse vetika- või karbikasvatust meres toodangu juurdekasvuga rohkem kui 100 tonni aastas;
16) rajatakse üle ühe hektari või likvideeritakse üle 0,1 hektari suuruse pindalaga seisuveekogu või märgala, välja arvatud maavara kaevandamisel tekkiv veekogu;
17) muudetakse pinnaveekogumiga hõlmatud veekogu, pinnaveekogumiga hõlmamata loodusliku järve või üle ühe hektari suuruse veepeegli pindalaga tehisjärve kaldajoont, välja arvatud maavara kaevandamisel tekkiv või muudetav veekogu;
18) muudetakse oluliselt vee füüsikalisi või keemilisi omadusi, veekogu bioloogilisi omadusi või veerežiimi;
19) toodetakse taaskasutusvett heitveest, karjääri- või kaevandusveest, jahutusveest või vesiviljelusest pärinevast veest.
(1) Veeluba ei ole vaja:
1) vee võtmiseks kriisiolukorras, päästesündmuse lahendamiseks või nimetatud sündmuste jäljendamise korral õppustel;
2) põhjavee ärajuhtimiseks kõrge põhjavee tasemega või liigniiskelt alalt õiguspäraselt ehitatud ehitise toimimiseks ja kaitseks;
3) paisutamiseks, kui vooluveekogu looduslikku veetaset tõstetakse kuni üks meeter, välja arvatud juhul, kui paisutatakse veekogu või selle lõiku, mis vajab kaitset looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud nimistusse kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana;
4) maaparandussüsteemi ehitamiseks ja maaparandushoiutöödeks;
5) pinnaveekogumiga hõlmamata tehisjärve kaldajoone muutmiseks, kui tehisjärv on tekkinud kaevandamise tõttu, asub maardlal, mäeeraldisel või mäeeraldise teenindusmaal ja kaevandamisega rikutud maad ei ole kaevandamisloa andja veel maapõueseaduse §-des 48 ja 50 sätestatud korras korrastatuks tunnistanud;
6) kuni ühe kuupmeetri heitvee veekogusse juhtimiseks ööpäevas või kuni viie kuupmeetri heitvee pinnasesse juhtimiseks ööpäevas, kui see tegevus vastab käesoleva seaduse § 128 lõike 7 alusel kehtestatud heitvee suublasse juhtimise nõuetele;
7) veekogust, välja arvatud meri, korrashoiu eesmärgil sette eemaldamiseks;
8) käesoleva seaduse § 187 punktides 7, 8, 10, 17 ja 18 nimetatud tegevusteks, mis kaasnevad veekogusse, välja arvatud meri, ehitamisega, kui Vabariigi Valitsus on otsustanud, et tegemist on ehitisega, mille ainus eesmärk on riigi julgeoleku tagamine või kriisiolukorra lahendamine;
9) tegevusteks, mis kaasnevad meretuulepargi rajamisega, milleks antakse ehitusseadustiku § 113¹ lõikes 1² nimetatud meretuulepargi hoonestusluba;
10) ehitise ehitamiseks, kui põhjavett juhitakse ümber maapinnalähedasest põhjaveekihist, mis ei asu kehtestatud põhjaveevaruga alal või joogiveehaarde toitealal;
11) ehitise ehitamiseks, kui põhjavett juhitakse ümber maapinnalähedasest põhjaveekihist alla kuue kuu ja kõige rohkem 1000 kuupmeetrit ööpäevas;
12) silla või truubi ehitamiseks, välja arvatud käesoleva seaduse § 187 punktis 17 nimetatud tegevuse korral.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud maaparandussüsteemi kavandamine või rekonstrueerimine on seotud veekoguga, mis kuulub looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse, siis on vaja maaparandussüsteemi ehitusluba kooskõlastada Keskkonnaametiga.
(1) Veeluba on tähtajatu, välja arvatud juhul, kui:
1)
2) vee erikasutus on ühekordne;
3) põhjavett võetakse kehtestatud põhjaveevarust.
4)
5)
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul antakse veeluba tegevuse kestuse ajaks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul ei anta veeluba kauemaks, kui kehtib kehtestatud põhjaveevaru.
(4)
(5)
(1) Lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 42 lõikes 1 sätestatule esitab veeloa taotleja:
1) Keskkonnaameti nõudmisel vee erikasutusega seotud tööde projekti;
2) Keskkonnaameti nõudmisel andmed kavandatava tegevusega mõjutatava keskkonna kohta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud andmete kogumisel järgitakse käesoleva seaduse § 53 lõike 5 alusel kehtestatud põhimõtteid, meetodeid ja metoodikat, arvestades kavandatava tegevuse iseloomu.
(3) Kui veeloa taotlemisel on vaja teha veeuuring, siis peab veeloa taotleja tagama veeuuringu vastavuse käesoleva seaduse §-des 236, 237 ja 243 sätestatud veeuuringu nõuetele. Veeuuringu kulud tasub veeloa taotleja.
(4) Isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, peab olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab.
(5) Isik, kes taotleb veeluba taaskasutusvee tootmiseks, lisab veeloa taotlusele riskijuhtimise kava.
(6) Isik kooskõlastab riskijuhtimise kava enne taotluse esitamist Maa- ja Ruumiametiga juhul, kui taaskasutusvett kavandatakse kasutada põllumajanduslikuks niisutuseks.
(7) Keskkonnaamet saadab taaskasutusvee tootmise veeloa taotlusele lisatud riskijuhtimise kava arvamuse avaldamiseks Terviseametile juhul, kui taotluse menetlemise käigus selgub, et taaskasutusvee tootmisel võib olla risk inimese tervisele. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 49 lõikes 1 sätestatud keskkonnaloa andmise otsustamise tähtaeg peatub kuni Terviseameti arvamuse saamiseni.
(8) Lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/741 artikli 5 lõigetes 3–5 sätestatule kehtestab nõuded taaskasutusvee tootmise riskijuhtimise kava kohta valdkonna eest vastutav minister ./../vaheleht.html määrusega.
(1) Veeloa annab Keskkonnaamet, välja arvatud käesoleva seaduse § 177 lõikes 6 nimetatud juhul.
(2) Veeloa andja kooskõlastab enne loa andmist veeloas määratava kaadamiskoha Transpordiametiga. RT I 2020-12-10 1 110122020001 2021-01-01
(3) Veeloa andmise menetlus pikeneb põhjaveevaru hindamisele ja kehtestamisele kuluva aja võrra, kuid mitte rohkem kui 24 kuud.
(4) Veeloa andmine otsustatakse avatud menetluseta, kui kiirem menetlus on vajalik keskkonnaohu vältimiseks või kui tegemist on käesoleva seaduse §-s 191¹ loetletud väheolulise mõjuga tegevusega.
(5) Veeloa andmise kohta otsuse tegemisel tuleb hinnata kehtestatud põhjaveevaru ja pinnavee koguse piisavust ning tagada esmajärjekorras elanike, tervishoiu-, hoolekande-, õppe- ja kasvatusasutuste ning toiduainetööstuse joogiveevajaduse rahuldamine.
1) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse väheolulise mõjuga tegevuseks järgmisi väikesemahulisi tegevusi, mille tagajärjel ei halvene veekogumi seisund, vee kvaliteet ega kaitsealuste liikide olukord või elupaik ning tegevus ei mõjuta ega takista muud veekasutust:
1) mere süvendamine või merepõhja süvenduspinnase paigutamine mahuga 100–499 kuupmeetrit;
2) merre tahkete ainete paigutamine või kaadamine mahuga 100–499 kuupmeetrit;
3) mere süvendamine sadama akvatooriumis mahuga 100–1499 kuupmeetrit.
(1) Keskkonnaamet keeldub veeloa andmisest keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 52 lõike 1 punktis 1 ning punktides 3–10 sätestatud juhtudel või kui veeloa taotlejal ei ole tegevuskoha maaomaniku nõusolekut viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks või kui puudub käesoleva seaduse § 190 lõikes 4 nimetatud nõusolek.
(2) Keskkonnaamet võib anda veeloa veekogu paisutamiseks käesoleva seaduse § 190 lõikes 4 nimetatud nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi.
(3) Veeloa andmisest võib keelduda ka juhul, kui esineb vähemalt üks järgmistest alustest:
1) veehaarde sanitaarkaitsealale või hooldusalale kavatsetakse juhtida heitvett;
2) Terviseamet ei kooskõlasta ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa taotlust ehitusseadustiku alusel;
3) veehaarde sanitaarkaitsealale, hooldusalale ja joogiveehaarde valgalale või toitealale kavatsetakse juhtida ohtlikke aineid;
4) majanduslikult olulise vees kasvatatava liigi kaitseks määratud alale või elupaiga ja liigi kaitseks looduskaitseseaduse alusel määratud alale, kus vee kvaliteet on oluline kaitsetegur, kavatsetakse juhtida ohtlikke aineid;
5) vee võtmisel ei ole tagatud elanike, tervishoiu-, hoolekande-, õppe- ja kasvatusasutuse ning toiduainetööstuse joogiveevajaduse rahuldamine;
6) põhjaveevõtt võib ületada kehtestatud põhjaveevaru;
7) põhjaveevaru ei ole kehtestatud;
8) kavandatav tegevus seab ohtu käesoleva seaduse §-des 31, 32 ja 34 nimetatud veekaitse eesmärkide saavutamise või ei võimalda nende saavutamist ning veekaitse eesmärkide saavutamise suhtes ei kohaldata erandit §-de 39–42 alusel;
9) kaadamisele on olemas alternatiivsed võimalused süvenduspinnase taaskasutamiseks või ladestamiseks maismaal viisil, mis ei kujuta ohtu inimese tervisele ega keskkonnale ega ole ebaproportsionaalselt kulukas;
10) kaadamisest tulenevat keskkonnaohtu inimese tervisele või keskkonnale ei ole võimalik piisava täpsusega kindlaks määrata.