§ 81. Põhjavee saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu hindamine
(1) Ohustatud põhjaveekogumis ja halvas seisundis põhjaveekogumis tehakse kindlaks saasteainesisalduse oluline kasv kahel järjestikusel aastal ja püsiv kasv kuuel järjestikusel aastal ning need andmed avaldatakse veemajanduskavas.
(2) Kui punkt- või hajuheiteallika või saastunud pinnase tõttu on põhjaveekogumis hea keemilise seisundi säilitamine või hea keemilise seisundi saavutamine takistatud, tuleb täiendavalt hinnata saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu suundumust.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud täiendava hindamise käigus tehakse kindlaks saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu põhjused, määratakse heiteallikast või saastunud pinnasest lähtuva põhjavett mõjutava keskkonnahäiringu ulatus ning tuvastatakse sellest tulenev keskkonnarisk ja keskkonnaoht, et rakendada meetmeid saastatuse suuremale alale levimise vältimiseks, vältida ohtu inimese tervisele ja keskkonnale, olulisi negatiivseid muutusi põhjavee keemilises seisundis ja viivitusi veekaitse eesmärkide saavutamisel.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud põhjavee saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu hindamist ja täiendavat hindamist korraldab Kliimaministeerium.
(5) Saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu täiendava hindamise tulemuste ülevaade avaldatakse veemajanduskavas.
(1) Põhjavee saasteainesisalduse vähendamise künnis (edaspidi ka vähendamiskünnis) näitab, et ohustatud põhjaveekogumi saasteainesisaldus on kasvanud 75 protsendini põhjavee saasteainesisalduse läviväärtusest või kvaliteedi piirväärtusest.
(2) Kui põhjaveekogumi saasteainesisaldus ulatub vähendamiskünniseni, on pädev haldusorgan kohustatud rakendama asjakohaseid meetmeid saasteainesisalduse olulise või püsiva kasvu peatamiseks või saasteainesisalduse vähendamiseks.
(3) Vähendamiskünnis võib olla väiksem või suurem kui 75 protsenti põhjavee saasteainesisalduse läviväärtusest või kvaliteedi piirväärtusest, kui:
1) sellise künnise juures on võimalik kõige väiksemate kulutustega vältida või kõige tõhusamalt vähendada põhjavee keemilise seisundi halvenemist põhjustavaid muutusi;
2) saasteainesisalduse avastamise künnis ei võimalda rakendada vähendamiskünnisena 75 protsenti põhjavee saasteainesisalduse läviväärtusest või kvaliteedi piirväärtusest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 sätestatud juhul võib vähendamiskünnis olla suurem kui 75 protsenti põhjavee kvaliteedi piirväärtusest, kui sellega ei põhjustata viivitust veekaitse eesmärkide saavutamisel.
(5) Nitraatide sisalduse vähendamise künnis nitraaditundliku ala põhjavees on 40 milligrammi liitris.
(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3–5 nimetatud vähendamiskünniseid ei tohi veemajanduskava kuueaastase perioodi vältel muuta.
(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 ning käesoleva seaduse § 80 lõikes 5 nimetatud künniste määramist ohustatud põhjaveekogumitele või halvas seisundis põhjaveekogumitele korraldab Kliimaministeerium.
(8) Teave põhjavee saasteainesisalduse vähendamise künniste kohta avaldatakse iga kuue aasta järel veemajanduskavas.
(1) Piiriüleseks saastatuseks peetakse käesoleva peatüki tähenduses saastatust, mille on põhjustanud väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuv heiteallikas.
(2) Piiriülese saastatuse korral teavitatakse sellest viivitamata välisriigi pädevat asutust käesoleva seaduse § 30 lõikes 4 sätestatud korras ning kavandatakse tõhusate meetmete rakendamine saastatuse mõju vähendamiseks või kõrvaldamiseks, et tagada kvaliteedi piirväärtuste järgimine piiriülese vesikonna Eestis paiknevas osas.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmete rakendamisest hoolimata on kvaliteedi piirväärtusi ületatud, kohaldatakse piiriülese vesikonna asjaomaste veekogumite suhtes käesoleva seaduse §-des 39–42 sätestatud erandeid.
(4) Piiriülese saastatuse korral rakendatud meetmetest esitatakse ülevaade veemajanduskavas.
(1) Joogivesi peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud kvaliteedinõuetele. Joogivee kvaliteeti kontrollitakse nimetatud lõike alusel kehtestatud nõuete kohaselt ja analüüsitakse sama lõike alusel kehtestatud meetoditega.
(1¹) Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuete, sealhulgas riskihindamise ja -juhtimise nõuete kehtestamise eesmärk on kaitsta inimese tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest ning parandada joogivee kättesaadavust.
(1²) Käesolevas paragrahvis ning käesoleva seaduse §-des 85¹–85⁵, 87 ja 92 sätestatud joogivee kvaliteedinõuete rakendamiseks võetavad meetmed peavad põhinema ettevaatuspõhimõttel ega tohi tuua otseselt ega kaudselt kaasa joogivee kvaliteedi halvenemist ega joogivee tootmiseks kasutatava vee saastatuse suurenemist.
(1³) Pudelisse või mahutisse villitavale joogiveele kohaldatakse käitlemisel üksnes käesolevas paragrahvis ning käesoleva seaduse §-des 87, 92 ja 195 sätestatud nõudeid.
(2) Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=126092019002 määrusega.
(3) Terviseamet koostab üks kord aastas kokkuvõtte käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud nõuete järgimise kohta.
(4) Risk käesoleva peatüki tähenduses on ohtliku olukorra tõenäosuse ja tagajärgede raskuse kombinatsioon, kui oht ja ohtlik olukord ilmnevad joogivee varustussüsteemis.
(5) Oht käesoleva peatüki tähenduses on vees leiduv bioloogiline, keemiline, füüsikaline või radioloogiline mõjur või vee seisundi mõni muu aspekt, mis võib inimeste tervist kahjustada.
(6) Ohtlik olukord käesoleva peatüki tähenduses on olukord, mis põhjustab või mis ei hoia ära ohtu joogivee varustussüsteemile.
(1) Joogiveega varustamise ning joogivee töötlemise ja jaotamise suhtes rakendatakse riskipõhist käsitlust, mis hõlmab kogu veevarustusahelat, sealhulgas joogiveehaarde valgala või toiteala, veevõtt, töötlemine, säilitamine, jaotamine ja käesoleva seaduse § 87 lõikes 2 nimetatud vastavuse hindamise koht.
(2) Riskipõhine käsitlus sisaldab järgmisi elemente:
1) joogiveehaarde valgala või toiteala riskihindamine ja -juhtimine, arvestades käesoleva seaduse §-s 85² sätestatut;
2) veevarustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine, mis hõlmab joogivee võtmist, töötlemist, säilitamist ja jaotamist kuni varustamise lähtepunktini, arvestades käesoleva seaduse §-s 85³ sätestatut;
3) tarbimiskoha veevärgi riskihindamine vastavalt käesoleva seaduse §-s 85⁴ sätestatule.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud riskipõhine käsitlus vaadatakse üle iga kuue aasta järel ja vajaduse korral ajakohastatakse.
(4) Riskipõhist käsitlust ei pea rakendama, kui takistus tuleneb geograafilisest iseärasusest, näiteks veevärgi kaugus ja piiratud ligipääsetavus. Riskipõhise käsitluse rakendamata jätmine ei tohi kahjustada käesoleva seaduse § 85 lõikes 1¹ nimetatud eesmärki.
§ 85². Joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamine ja -juhtimine
(1) Joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja -juhtimise teeb joogivee käitleja koostöös Kliimaministeeriumi, Keskkonnaameti, Terviseameti ja teiste asjakohaste asutustega.
(2) Joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja -juhtimise nõuded, sealhulgas riskijuhtimise meetmed, kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=120042023001 määrusega.
(3) Kui riskihindamise tulemuste alusel tehakse kindlaks risk, rakendab Kliimaministeerium, Keskkonnaamet, joogivee käitleja või muu isik riski ennetamiseks ja kontrollimiseks käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud riskijuhtimise meetmeid, alustades ennetusmeetmetest.
(4) Terviseamet koostab koostöös Kliimaministeeriumiga iga kuue aasta järel kokkuvõtte käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud nõuete järgimise kohta.
§ 85³. Veevarustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine
(1) Veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise teeb joogivee käitleja.
(2) Veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=105092023006 määrusega.
(3) Joogivee käitleja, kes varustab tarbijat ööpäevas keskmiselt 10–100 kuupmeetri veega või teenindab 50–500 inimest, ei pea tegema veevarustussüsteemi riskihindamist ega -juhtimist, kui tegemata jätmine ei ohusta joogivee kvaliteeti.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud erisuse kohaldamisel kontrollib joogivee käitleja joogivett käesoleva seaduse § 87 lõike 4 punktis 1 sätestatud joogivee kontrolli kava alusel vastavalt § 85 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele ja meetoditele.
(1) Terviseamet korraldab tarbimiskoha veevärgi ning joogiveega kokkupuutuva toote ja materjaliga seotud võimalike riskide kokkuvõtliku analüüsi koostamise ning hindab, kas võimalikud riskid mõjutavad vee kvaliteeti kohas, kus vesi väljub joogiveevõtuks kasutatavast kraanist (edaspidi tarbimiskoha veevärgi riskihindamine). Tarbimiskoha veevärgi riskihindamine ei hõlma kodumajapidamisi.
(2) Tarbimiskoha veevärk käesoleva seaduse tähenduses on torustik, tarvikud ja muud seadmed, mis paigaldatakse joogivee kraanide vahele, ja jaotusvõrk, kuid üksnes juhul, kui need ei kuulu joogivee käitleja vastutusalasse tema tegevuses joogivee käitlejana.
(3) Tarbimiskoha veevärgi riskihindamise käigus vee kvaliteedile ja inimese tervisele Legionella või pliiga seotud riskide tuvastamise korral tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud analüüsis välja valitud prioriteetses tarbimiskohas teha lõike 6 alusel kehtestatud nõuetele vastavat tarbimiskoha veevärgi näitajate seiret. Tarbimiskoha veevärgi näitajate seire korraldab prioriteetse tarbimiskoha omanik.
(4) Prioriteetne tarbimiskoht käesoleva seaduse tähenduses on üldsusele kasutamiseks avatud valdus, mis ei ole kodumajapidamine ja mille kasutajad võivad kokku puutuda veega seotud riskidega.
(5) Kui tarbimiskoha veevärgi riskihindamise või seire tulemusel selgub, et kinnistusisesest jaotussüsteemist või sellega seotud tootest või materjalist tuleneb risk inimese tervisele, korraldab prioriteetse tarbimiskoha omanik riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud asjakohaste meetmete rakendamise.
(6) Tarbimiskoha veevärgi riskihindamisega seotud meetmete, riskihindamise kokkuvõtte ja tarbimiskoha veevärgi näitajate seire nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=105092023006 määrusega.
(7) Terviseamet koostab iga kuue aasta järel kokkuvõtte käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud nõuete järgimise kohta.
§ 85⁵. Joogiveega kokkupuutuvad materjalid, veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid
(1) Joogivee võtmise, töötlemise, säilitamise või jaotamisega seotud rajatises joogiveega kokkupuutuvad materjalid ei tohi:
1) otse ega kaudselt ohustada inimese tervist;
2) ebasoodsalt mõjutada vee värvi, lõhna ega maitset;
3) soodustada mikroobide kasvu;
4) leostada vette saasteaineid rohkem kui materjali kavandatud eesmärki arvestades vältimatu.
(2) Joogiveega kokkupuutuvad veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid peavad olema puhtad ja kvaliteetsed ning vastama biotsiidiseaduses, kemikaaliseaduses ja toote nõuetele vastavuse seaduses ning nende alusel kehtestatud nõuetele ega tohi:
1) otse ega kaudselt ohustada inimese tervist;
2) ebasoodsalt mõjutada vee värvi, lõhna ega maitset;
3) soodustada tahtmatult mikroobide kasvu;
4) saastada vett rohkem kui kavandatud eesmärki arvestades vältimatu.
§ 85⁶. Joogivee veevarustusahelas esinevate ainete ja ühendite jälgimise nimekiri
(1) Joogivee varustusahelas esinevate ainete ja ühendite jälgimise nimekiri on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/2184 olmevee kvaliteedi kohta (ELT L 435, 23.12.2020, lk 1–62) artikli 13 lõike 8 alusel vastu võetud Euroopa Komisjoni rakendusotsuse lisas sätestatud nimekiri üldsusele või teadlaste kogukonnale terviseohutuse seisukohast muret tekitavatest ainetest või ühenditest, mida tuleb seirata, kui nende esinemine joogivees on tõenäoline ja need võivad ohustada inimese tervist (edaspidi jälgimisnimekiri).
(2) Jälgimisnimekirjas loetletud aineid seiratakse käesoleva seaduse § 85² lõike 2 ja § 85³ lõike 2 alusel kehtestatud nõuete kohaselt, võttes arvesse keskkonnaseire ja -uuringute tulemusi.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud seire ja uuringute tulemused lisatakse käesoleva seaduse § 85² lõikes 4 nimetatud kokkuvõttesse.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud seire käigus leitakse jälgimisnimekirjas loetletud aineid koguses, mis ületab jälgimisnimekirjas esitatud suunisväärtusi, siis vajaduse korral:
1) rakendab Kliimaministeerium käesoleva seaduse § 85² lõike 2 alusel kehtestatud riskijuhtimise meetmeid või teeb asjakohast seiret joogiveehaarde valgaladel ja toitealadel või toorvees;
2) rakendab joogivee käitleja ennetus- ja leevendusmeetmeid ning teeb asjakohast seiret käesoleva seaduse § 85² lõike 2 alusel kehtestatud nõuete kohaselt;
3) kontrollib joogivee käitleja suunisväärtuse saavutamiseks veetöötlemise piisavust ja vajaduse korral optimeerib töötlemist;
4) rakendab joogivee käitleja, Kliimaministeerium, Keskkonnaamet või muu isik parandusmeetmeid koostöös Terviseametiga.
(1) Joogivee näitajate piirväärtuste järgimise nõuetest võib Terviseamet joogivee käitleja taotlusel teha erandi, kui erandi kohaldamine ei too kaasa võimalikku ohtu inimese tervisele ja asjassepuutuva piirkonna joogiveevarustust ei ole muul viisil võimalik mõistlike vahenditega korraldada.
(2) Erandit võib kohaldada üksnes juhul, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:
1) joogivett võetakse uuest joogiveehaarde valgalast või toitealast;
2) valgalal või toitealal on tuvastatud uus saasteallikas;
3) valgalalt või toitealalt on äsja otsitud või leitud uusi näitajaid või
4) valgalal või toitealal on tekkinud ettenägematu ja erandlik olukord, mis võib põhjustada näitajate väärtuste ajutist piiratud ületamist.
(3) Erandliku asjaolu esinemise korral võib Terviseamet kohaldada käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtudel joogivee käitleja taotlusel täiendavat erandit.
(4) Joogivee näitajate piirväärtuste järgimise nõuetest tehtava erandi kohaldamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=105092023006 määrusega.
(1) Joogiveehaarde asukoha valikul lähtutakse sanitaarkaitseala moodustamise võimalikkusest, asjakohase registri andmetest pinna- ja põhjavee kvaliteedi ja koguse ja kehtestatud põhjaveevaru kohta ning joogiveehaarde valgala ja toiteala kaitsmise võimalustest.
(2) Joogiveehaaret ei tohi rajada vee võtmiseks veekogust või põhjaveekihist, milles vee algne kvaliteet ei võimalda mõistlike kulutustega tagada vee vastavust käesoleva seaduse § 85 lõike 2 alusel kehtestatud joogivee kvaliteedinõuetele.
(3) Joogiveehaaret ei tohi rajada kohta, kus ei ole võimalik joogiveehaarde kaitseks moodustada nõuetekohast sanitaarkaitseala.
(4) Joogiveehaardesse kuuluvate veekogude nimekirja kinnitab valdkonna eest vastutav minister veehaarete kaupa käskkirjaga.
(1) Joogivee käitleja on ettevõtja, kelle tegevus on joogivee tootmine, varumine, töötlemine, pakendamine või muud toimingud, mille tulemusel on joogivesi kättesaadav tarbijale või teisele isikule, kes oma tegevuses peab kasutama joogivett tasu eest või tasuta. Joogivee käitlejaks ei peeta individuaalsest veevõtukohast vee võtjat, kes võtab vett keskmiselt vähem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas või vähem kui 50 inimese tarbeks, välja arvatud juhul, kui joogiveega varustamine on osa majandustegevusest või avalik-õiguslikust tegevusest.
(1¹) Joogivee käitlejaks ei loeta toidukäitlejat Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punkti 2 tähenduses, kes võtab oma veevõtukohast vett üksnes toidukäitlemisettevõttes kasutamiseks, kui kasutatava vee kvaliteet ei mõjuta tarbimisvalmis toidu ohutust ning toidukäitleja järgib toiduseaduse §-s 34 sätestatud enesekontrolli nõudeid.
(1²) Käesoleva seaduse §-e 85¹–85⁵ ja 88 ning käesoleva paragrahvi lõike 4 punkte 2¹ ja 5¹ ei kohaldata joogivee käitlejale, kes varustab tarbijat ööpäevas keskmiselt alla 10 kuupmeetri veega või teenindab alla 50 inimese majandustegevuse või avalik-õigusliku tegevuse raames.
(1³) Käesoleva seaduse §-e 85¹, 85², 85⁵, 85⁷ ja 88 ning käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 5¹ ei kohaldata vett magestavale ja reisijaid vedavale merelaevale, mis tegutseb joogivee käitlejana.
(2) Joogivee käitleja tagab jaotusvõrgu kaudu antava joogivee vastavuse käesoleva seaduse § 85 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele kohani, kus joogivesi saab kättesaadavaks teisele käitlejale või tarbijale, kui joogivee käitleja ja kinnistu omanik ei ole kokku leppinud teisiti.
(3) Jaotusvõrgu kaudu tarbimiskoha veevärki joogiveega varustav joogivee käitleja on täitnud oma kohustuse joogivee kvaliteedinõuete tagamisel, kui ta tõendab, et joogivee mittevastavus kvaliteedinõuetele on põhjustatud tarbimiskoha veevärgist.
(4) Joogivee käitleja:
1) koostab joogivee kontrolli kava, arvestades käesoleva seaduse §-des 85² ja 85³ sätestatud riskihindamise tulemusi, ning kooskõlastab selle Terviseametiga;
2) esitab Terviseametile joogivee kontrolli kava täitmise andmed ja järelevalveametniku nõudel katseprotokollide koopiad või väljavõttena andmebaasist uuringuandmed üks kord kvartalis kirjalikult või digitaalselt;
2¹) esitab Terviseametile vajaduse korral teabe, mis puudutab käesoleva seaduse § 85 lõikes 3 nimetatud kokkuvõtet ja § 85² lõikes 4 nimetatud kokkuvõtet;
3) teeb joogivee saastatuse või saastatuse kahtluse korral järelevalveametniku nõudel lisauuringuid;
4) uurib joogivee kvaliteedinõuetele mittevastavuse põhjusi, rakendab vajalikke abinõusid puuduste kõrvaldamiseks ning teavitab puudustest viivitamata tarbijaid ja käitlemise asukoha järgset Terviseameti struktuuriüksust;
5) esitab tarbijaile ja järelevalveametnikule teabe käideldava joogivee nõuetekohasuse kohta avaliku teabe seaduses sätestatud korras;
5¹) avaldab korrapäraselt vähemalt üks kord aastas kergesti kättesaadaval kujul elektrooniliselt ja põhjendatud taotluse korral muul viisil käesoleva seaduse § 85 lõike 2 alusel tarbijale antava teabe;
6) teavitab Terviseametit joogivee saastamisest või vee andmise katkestamise igast juhtumist, mis kestab üle 24 tunni;
7) korraldab mikrobioloogiliste, keemiliste ja indikaatornäitajate uuringuid akrediteeritud laboris;
8) rakendab muid meetmeid käesoleva seaduse §-des 85 ja 85¹–85⁶ ning käesolevas paragrahvis sätestatud nõuete täitmiseks, kaasates vajaduse korral Terviseameti.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud joogivee kontrolli kava ajakohastatakse vähemalt iga kuue aasta järel ja kooskõlastatakse Terviseametiga.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud toiminguid teeb joogivee käitleja omal kulul.
§ 88. Kohaliku omavalitsuse üksuse õigused ja kohustused joogivee kättesaadavuse korraldamisel
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab oma territooriumil puhta joogivee kättesaadavuse. Selleks kohaliku omavalitsuse üksus:
1) selgitab välja joogiveele juurdepääsuta ja piiratud juurdepääsuga isikud ning joogiveele juurdepääsu puudumise ja tõrgete põhjused;
2) hindab käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikute joogiveele juurdepääsu parandamise võimalusi;
3) teavitab käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikuid jaotusvõrguga ühinemise võimalustest või alternatiivsetest joogivee saamise võimalustest;
4) rakendab vajaduse korral asjakohaseid ja proportsionaalseid meetmeid haavatavatele ja tõrjutud rühmadele joogivee kättesaadavuse parandamiseks.
(2) Haavatavad ja tõrjutud rühmad käesoleva seaduse tähenduses on inimrühmad, kelle joogivee kättesaadavuse võimalused on piiratud. Nende hulka kuuluvad kodutud, puudega inimesed, põgenikud, rändrahva kogukonnad ja vähemuskultuurid, sõltumata sellest, kas nad on paiksed või mitte, ning muul moel ebasoodsamas olukorras olevad või tõrjutud rühmad. Haavatavate ja tõrjutud rühmade kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka sotsiaalhoolekandelist abi vajavatele isikutele ja muudele sarnastele rühmadele.
(3) Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab avalikesse kohtadesse väli- ja sisetingimustes avalikult kasutatavate joogiveevõtukohtade rajamise, kui seda eeldab kogukonna põhjendatud vajadus ja see on tehniliselt teostatav. Kohaliku omavalitsuse üksus avalikustab avalikult kasutatavate joogiveevõtukohtade asukohad oma veebilehel.
(4) Kohaliku omavalitsuse üksus võib välitingimustes avalikult kasutatava joogiveevõtukoha rajamise üle anda vee-ettevõtjale halduslepinguga, millega reguleeritakse muu hulgas joogiveevõtukoha rajamise ja vee kasutamise kulud.
(5) Kui joogivett ei jätku joogi- ja toiduvalmistamise vajaduse rahuldamiseks, on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus piirata joogivee kasutamist muul otstarbel.
(6) Kohaliku omavalitsuse üksus koostab iga kuue aasta järel ülevaate käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud kohustuste täitmise kohta ning esitab selle Terviseametile.
Looduslik mineraalvesi (edaspidi ka mineraalvesi) on joogiks kasutatav mikrobioloogiliselt tervisele kasulik vesi, mis on pärit põhjaveekihist ja mis väljub saastumise eest kaitstud allikast, millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku või kunstlikult kasutatavaks muudetud veehaarde kaudu.
§ 90. Mineraalvett ja allikavett turustava ning allikat kasutava isiku ülesanded
(1) Avalik-õiguslik ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik, kes on loodusliku mineraalvee või allikavee tootja toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses, samuti loodusliku mineraalvee või allikavee turustaja, sealhulgas importija, vastutab loodusliku mineraalvee või allikavee turule laskmise ja nõuetekohasuse eest.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loodusliku mineraalvee tootja:
1) võib mineraalvee allika kasutusele võtta ja vett villida üksnes pärast seda, kui pädevate asutuste uuringute alusel on kindlaks tehtud, et vesi vastab käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel mineraalveele kehtestatud nõuetele ja allika kasutuselevõtuks on käesoleva seaduse alusel antud veeluba või teise riigi mineraalvee kohta päritoluriigi vastutava asutuse luba;
2) peab mineraalvett villima veevõtukohas;
3) esitab Eestis ammutatava ning toodetava mineraalvee või Euroopa Majanduspiirkonna välisest riigist (edaspidi ühenduseväline riik) pärit Eestis turule lastava mineraalvee tunnustamiseks Terviseametile kirjaliku taotluse, pädevate asutuste uuringuandmed ning üksikasjaliku teabe käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete kohaselt;
4) võib Eestis toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses turule lasta mineraalvett, mida on tunnustanud Terviseamet või teise riigi vastutav asutus ning mis on kantud Euroopa Liidu Teataja mineraalvee loetellu;
5) võib ühendusevälise riigi maapõuest saadud mineraalvett Eestis turule lasta üksnes siis, kui vee päritoluriigi vastutav asutus on tõendanud, et ta kontrollib regulaarselt selle vee nõuetekohasust ning see vesi vastab Euroopa Liidus mineraalveele kehtestatud nõuetele, ja mineraalvee nõuetekohasust on tunnustanud Terviseamet;
6) ei tohi lisada mineraalveele muid aineid peale süsihappegaasi;
7) ei tohi ühest ja samast allikast pärit mineraalvett turustada mitme müüginimetuse all ega nimetada pakendatud joogivett, lauavett, allikavett või muud vett looduslikuks mineraalveeks või mineraalveeks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loodusliku mineraalvee tootja tasub majutamiskulud ning sõidukulud veevõtukohta ja tagasi Terviseameti kahel esindajal, kes on seotud loodusliku mineraalvee veevõtukoha, allika, veevõtuseadmete ja töötlemise nõuetekohasuse hindamisega. Nimetatud kohustus kehtib üksnes juhul, kui Terviseamet peab tegema kulutusi, mis ei ole kaetud riigilõivuga ühendusevälise riigi maapõue mineraalvee tunnustamise menetluse raames.
(4) Loodusliku mineraalvee tunnustamise menetluse eest, veevõtuseadmete ja töötlemise nõuetekohasuse hindamise eest, tunnustamisotsuse väljastamise ja selle kehtivuse pikendamise eest ning Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide teavitamise eest tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras.
(5) Ühendusevälise riigi maapõuest saadud ja Euroopa Majanduspiirkonda imporditud mineraalvee tunnustamise otsuse kehtivusaeg on viis aastat. Tunnustamismenetlust ei ole vaja korrata, kui enne viie aasta möödumist on päritoluriigi vastutav asutus uuesti tõendanud mineraalvee nõuetekohasust.
(6) Nõuded looduslikule mineraalveele ja allikaveele kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=108102019003 määrusega.
(1) Supelranna omanik või valdaja:
1) tagab ohutud kasutamistingimused, kasutatava vee nõuetekohasuse ning vee kontrolli ja uuringud akrediteeritud laboris käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuete kohaselt;
2) avaldab teabe suplusvee kvaliteedinäitajate kohta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni nõuete kohaselt avaliku teabe seaduses sätestatud korras.
(2) Nõuded suplusveele ja supelrannale kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=108102019004 määrusega.
§ 92. Terviseameti ülesanded joogivee, suplusvee ja mineraalvee valdkonnas
(1) Joogivee ja suplusvee valdkonnas on pädev asutus Terviseamet, kes:
1) korraldab joogivee ja suplusvee seiret;
2) osaleb joogiveega ja suplusveega seotud ohuolukordadele reageerimise seire- ja hoiatussüsteemide väljatöötamisel ning rakendamisel;
3) kogub ja töötleb andmeid joogivee ja suplusvee kvaliteedinõuetele vastavuse kohta;
4) avalikustab teavet joogivee ja suplusvee kvaliteedinäitajate kohta;
5) nõustab tarbijaid, vara omanikke ja käitlejaid ning annab neile soovitusi parandusmeetmete rakendamiseks ja terviseohtude kõrvaldamiseks;
6) otsustab kvaliteedinõuetele mittevastava joogivee ja suplusvee kasutamise üle, arvestades muu hulgas võimalikke joogivee andmise katkestamisest ja selle kasutamise piiramisest tulenevaid ohte inimese tervisele;
7) koostab igal aastal aruande suplusvee vastavuse kohta kvaliteedinõuetele ning iga kolme aasta järel aruande joogivee vastavuse kohta kvaliteedinõuetele;
8) esitab käesoleva lõike punktis 7 nimetatud aruande kooskõlastamiseks Sotsiaalministeeriumile ja Kliimaministeeriumile;
9) teeb rahvusvahelist koostööd joogiveest ja suplusveest tingitud terviseohtude kõrvaldamisel;
10) korraldab koostöös ekspertidega terviseriski hindamise ja abinõude programmi väljatöötamise, kui joogivees on ainete ja mikroorganismide piirsisaldus ületatud;
11) teeb lisauuringuid nende joogivees sisalduvate ainete ja mikroorganismide määramiseks, mille sisaldust ei ole reguleeritud õigusaktides, kui on alust arvata, et nende ainete ja mikroorganismide leidumine või ülemäärane kogus kujutab potentsiaalset ohtu inimese tervisele;
11¹) teavitab käesoleva seaduse § 85⁷ lõikes 1 sätestatud erandi tegemisest viivitamata ja kohasel viisil erandist mõjutatud elanikkonda ning nõustab elanikkonnarühma, kellele erand võib olla eriti ohtlik;
11²) rakendab muid tema pädevuses olevaid meetmeid käesoleva seaduse §-des 85–85⁶ sätestatud nõuete täitmiseks;
12) osutab joogiveeuuringute referentteenust.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 nimetatud tegevuste kulud katab joogivee käitleja, kui joogivee kvaliteedi halvenemine on tingitud joogivee käitleja tegevusest.
(3) Loodusliku mineraalvee valdkonnas on vastutav asutus Terviseamet, kes:
1) tunnustab Eestis ammutatavat ja toodetavat vett või ühendusevälisest riigist pärit Eestis turule lastavat vett loodusliku mineraalveena;
2) teeb hiljemalt 180. päeval pärast kõigi nõutud andmete esitamist loodusliku mineraalvee tunnustamise või tunnustamisest keeldumise otsuse ning põhjendab tunnustamist või tunnustamisest keeldumist;
3) kontrollib turule laskja esitatud uuringu- ja analüüsiandmete ning vajaduse korral ka veevõtuseadmete ja loodusliku mineraalvee töötlemise vastavust kehtestatud nõuetele;
4) tunnistab tunnustamisotsuse kehtetuks, kui loodusliku mineraalvee koostis või muud omadused on püsiasjaolude tõttu muutunud;
5) teavitab Euroopa Komisjoni igast loodusliku mineraalvee tunnustamisest ja tunnustamisotsuse kehtetuks tunnistamisest, avalikustab tunnustamisandmed ning edastab Euroopa Komisjoni või liikmesriigi taotlusel kogu asjakohase teabe vee tunnustamise ja regulaarse kontrolli tulemuste kohta;
6) võib ajutiselt peatada või piirata Eesti territooriumil kauplemist loodusliku mineraalveega, mis ei vasta kehtestatud nõuetele või mis ohustab inimeste tervist, teavitades oma otsusest koos põhjendusega viivitamata Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vastutavaid asutusi.
Reoveekogumisala on ala, kus on piisavalt elanikke või majandustegevust reovee kanalisatsiooni kaudu kogumiseks ja reovee reoveepuhastisse või heitvee suublasse juhtimiseks.
Reoveekogumisala koormus on reoveekogumisalal tekkiv aastaajast sõltuv suurim reoveest põhjustatud saastatuse kogus, mis on väljendatud inimekvivalentides ja mille arvutamisel võetakse arvesse püsielanike, turistide ning tööstus- ja muude ettevõtete reovesi, sõltumata sellest, kas see juhitakse ühiskanalisatsiooni või mitte. Reoveekogumisala koormuse hulka ei arvata tööstusreovett, mida käideldakse tööstusreoveepuhastis.
Inimekvivalent on ühe inimese põhjustatud keskmise ööpäevase tingliku reostuskoormuse ühik. Biokeemilise hapnikutarbe (BHT7) kaudu väljendatud inimekvivalendi väärtus on 60 grammi hapnikku ööpäevas.
Eelpuhasti on muda-, liiva-, rasva- või õlipüünis ning nende kombinatsioon ja muu reovee osalise puhastamise tehnoloogiline seade, mille läbimise järel juhitakse reovesi ühiskanalisatsiooni või tööstusreoveepuhastisse.
(1) Reoveekogumisala moodustamiseks või muutmiseks esitab kohaliku omavalitsuse üksus Keskkonnaametile taotluse.
(2) Lähtudes käesoleva seaduse §-s 100 sätestatud reoveekogumisala moodustamise kriteeriumidest ning olles kooskõlastanud reoveekogumisala moodustamise ja selle ulatuse asjaomase kohaliku omavalitsuse üksusega, kehtestab reoveekogumisalad Keskkonnaameti peadirektor käskkirjaga.
(3) Kohaliku omavalitsuse üksus kannab reoveekogumisala piirid üldplaneeringule koos perspektiivis ühiskanalisatsiooniga kaetava alaga, mis ei ole reoveekogumisalaks määratud või sellega hõlmatud.
(4) Reoveekogumisala muudab Keskkonnaamet omal algatusel, kooskõlastades muutmise kohaliku omavalitsuse üksusega, või asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse ettepanekul reoveekogumisala moodustamise kriteeriumidest lähtudes.
(1) Reoveekogumisala moodustamisel lähtutakse põhjaveekihi kaitstusest ja reoveekogumisala koormusest, arvestades sotsiaal-majanduslikku kriteeriumi, pinnavee seisundit ja veekaitse eesmärke.
(2) Reoveekogumisala suurus peab olema vähemalt viis hektarit.
(3) Reoveekogumisala moodustamisel tuleb arvestada leibkonna võimalusi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse eest tasumiseks. Ühe leibkonnaliikme kulutused ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenusele ei või ületada nelja protsenti tema aasta keskmisest netosissetulekust elukohajärgses maakonnas Statistikaameti andmete kohaselt.
§ 101. Reoveekogumisala moodustamine põhjaveekihi kaitstuse ja reoveekogumisala koormuse järgi
(1) Nõrgalt kaitstud või kaitsmata põhjaveega piirkonnas tuleb moodustada reoveekogumisala, kui ühe hektari kohta tekkiv koormus on kümme inimekvivalenti või suurem.
(2) Keskmiselt kaitstud põhjaveega piirkonnas tuleb moodustada reoveekogumisala, kui ühe hektari kohta tekkiv koormus on 15 inimekvivalenti või suurem.
(3) Suhteliselt kaitstud või kaitstud põhjaveega piirkonnas tuleb moodustada reoveekogumisala, kui ühe hektari kohta tekkiv koormus on 20 inimekvivalenti või suurem.
(4) Reoveekogumisala võib moodustada käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud koormustest väiksemate koormuste korral, kui see on vajalik veekaitse eesmärkide saavutamiseks ja kui see on sotsiaal-majanduslikult põhjendatud.
(1) Reoveepuhasti asukoha valikul tuleb võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringuid, sealhulgas eelistada alasid:
1) kus reoveepuhasti avarii korral reovesi ei ohusta põhja- ega pinnavett;
2) kus reoveepuhasti, välja arvatud kinniste süsteemide korral, jääb valdavate tuulte suhtes asulast allatuult;
3) mida ei ohusta üleujutused.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule tuleb reoveepuhasti asukoha valikul arvesse võtta:
1) olemasolevat kanalisatsiooni ja selle seisundit;
2) maa-ala ehitus- ja hüdrogeoloogilisi tingimusi.
Reoveepuhasti valikul tuleb arvesse võtta: 1 1) Reoveepuhasti valikul tuleb arvesse võtta:
1) käesoleva seaduse § 128 lõike 7 aluselt kehtestatud heitvee saasteainesisalduse piirväärtusi;
2) reovee füüsikalisi ja keemilisi omadusi;
3) reovee tekkimise ja selle omaduste muutumise dünaamikat ajas;
4) reoveepuhastisse juhitava reovee koormuse, sealhulgas hüdraulilise koormuse muutumist tulevikus;
5) reoveepuhasti maksumust selle toimimise kestel;
6) reoveepuhasti rajamise ja kasutamise majanduslikku otstarbekust;
7) heitvee pinnasesse juhtimise korral põhjaveekihi kaitstust;
8) selle veekogu, millesse juhitakse heitvett, ökoloogilisi näitajaid ning vee füüsikalisi ja keemilisi näitajaid.
§ 104. Kohustus korraldada asulareovee kogumine, puhastamine, kohtkäitlus ja äravedu
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus on kohustatud korraldama asulareovee kogumise ja selle puhastamise enne heitveena suublasse juhtimist käesoleva seaduse § 128 lõike 7 alusel kehtestatud heitvee saasteainesisalduse piirväärtusteni või § 128 lõikes 6 nimetatud reovee puhastusastmeteni.
(2) Reovee puhastusaste on saasteainete reoveepuhastis kõrvaldamise määr, mida väljendatakse protsentides.
(3) Asulareovee hulka ei arvata tööstuse või muu tootmise reovett, mida käideldakse tööstusreoveepuhastis.
(4) Suublasse juhitava heitvee nõuetele vastavuse saavutamiseks on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud tagama reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni olemasolu reovee reoveepuhastisse juhtimiseks, välja arvatud reoveekogumisalal koormusega alla 2000 inimekvivalendi ning käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul.
(5) Kui reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni rajamine toob kaasa põhjendamatult suuri kulutusi või sellest ei ole keskkonnale tulu, võib reoveekogumisalal koormusega 2000 inimekvivalenti või rohkem kasutada reovee kogumiseks lekkekindlaid kogumismahuteid.
(6) Reoveekogumisalal koormusega alla 2000 inimekvivalendi ei ole ühiskanalisatsiooni väljaehitamine kohustuslik, kuid ühiskanalisatsiooni ja reoveepuhasti olemasolu korral tuleb need hoida tehniliselt heas korras, et tagada reovee nõuetekohane kogumine ja puhastamine.
(7) Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab oma halduspiirkonnas reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskirja.
(1) Reoveekogumisalale koormusega 1000 inimekvivalenti või rohkem on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud rajama purgimissõlme tekkinud ja kogutud reovee juhtimiseks reoveepuhastisse.
(2) Reoveekogumisalale koormusega alla 1000 inimekvivalendi on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud rajama purgimissõlme, kui lähim purgimissõlm asub kaugemal kui 30 kilomeetrit.
(1) Üleujutusega seotud risk on sellise üleujutuse esinemise võimalikkus, mis võib kaasa tuua ebasoodsa mõju inimese tervisele ja varale, keskkonnale, kultuuripärandile ning majandustegevusele.
(2) Üleujutus käesoleva seaduse tähenduses on harilikult veega katmata maa-ala ajutine kattumine veega, sealhulgas üleujutus, mis on põhjustatud vooluveekogu veetaseme tõusust või mere veetaseme tõusust rannikualal.
(3) Üleujutuseks ei peeta kanalisatsioonisüsteemi põhjustatud üleujutust.
§ 107. Üleujutusega seotud riskide maandamise kava koostamine
(1) Üleujutusega seotud riskide maandamiseks koostatakse kava iga vesikonna kohta või piiriülese vesikonna kohta.
(2) Üleujutusega seotud riskide maandamise kava (edaspidi ka maandamiskava) koostatakse riskide hindamise tulemuste ning üleujutusohupiirkondade ja üleujutusega seotud riskipiirkondade kaartide alusel.
(3) Üleujutusega seotud riskide maandamise kava kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.
§ 108. Üleujutusega seotud riskide hindamise alused
(1) Iga vesikonna või piiriülese vesikonna kohta koostatakse kättesaadavate andmete põhjal üleujutusega seotud riskide hindamise aruanne, määratakse olulised riskipiirkonnad ning koostatakse üleujutusohupiirkondade ja üleujutusega seotud riskipiirkondade kaardid.
(2) Riskide hindamisel võetakse arvesse kliimamuutuse võimalikku mõju üleujutuste esinemisele ning käesoleva paragrahvi lõikes 3 viidatud teabevahetusest saadud andmeid.
(3) Riskide hindamisel piiriüleses vesikonnas vahetatakse välisriigi pädeva asutusega teavet üleujutusega seotud ühiste riskide kohta käesoleva seaduse § 30 lõike 4 kohaselt.
(4) Üleujutusega seotud riskide hindamist korraldab Kliimaministeerium koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, Siseministeeriumi ning teiste asjasse puutuvate ministeeriumidega. Kliimaministeerium kaasab töösse kohaliku omavalitsuse üksused.
§ 109. Üleujutusega seotud riskide hindamise aruanne
(1) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruande koostab Kliimaministeerium.
(2) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruanne avaldatakse Kliimaministeeriumi veebilehel ja aruande kokkuvõte veemajanduskavas.
(3) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruanne vaadatakse üle ja vajaduse korral ajakohastatakse iga kuue aasta järel selle koostamisest või ajakohastamisest arvates.
(4) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruande sisu nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=122032019014 määrusega.
(1) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruande põhjal määrab olulised riskipiirkonnad valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.
(2) Oluline riskipiirkond on piirkond, kus esinevad või võivad esineda olulised üleujutusega seotud riskid.
(3) Enne piiriüleses vesikonnas ühiste oluliste riskipiirkondade määramist vahetatakse välisriigi pädeva asutusega teavet käesoleva seaduse § 30 lõike 4 kohaselt.
§ 111. Üleujutusohupiirkondade ja üleujutusega seotud riskipiirkondade kaardid
(1) Iga olulise riskipiirkonna kohta koostatakse vesikonna üleujutusega seotud riskide maandamise seisukohalt sobivas mõõtkavas üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaart.
(2) Üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaardile märgitavate andmete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=122032019014 määrusega.
(3) Piiriülesesse vesikonda kuuluva ühise üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaardi koostamiseks vahetatakse välisriigi pädeva asutusega teavet käesoleva seaduse § 30 lõike 4 kohaselt.
(4) Üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaardid avaldatakse veemajanduskavas ja Kliimaministeeriumi veebilehel.
(5) Üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaardid vaadatakse üle ja vajaduse korral ajakohastatakse iga kuue aasta järel nende koostamisest või ajakohastamisest arvates.
§ 112. Üleujutusega seotud riskide maandamise kava
(1) Vesikonnas määratud oluliste riskipiirkondade maandamiskava koostamise eesmärk on vähendada üleujutusest tingitud võimalikku ebasoodsat mõju inimese tervisele ja varale, keskkonnale, kultuuripärandile ja majandustegevusele ning vähendada sellise mõjuga üleujutuste esinemise võimalikkust.
(2) Maandamiskavas tuleb käsitleda kõiki riskide maandamise aspekte, sealhulgas riskide vältimist, kaitset üleujutuste ja nende võimalike tagajärgede eest, valmisolekut üleujutusteks, üleujutuste prognoosimist ja varajase hoiatamise süsteeme.
(3) Maandamiskava ning ajakohastatud maandamiskava sisu nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=111072026069&id=122032019014 määrusega.
(4) Maandamiskava koostamisel võetakse muu hulgas arvesse võimalike üleujutuste ulatust ja kulgemisteid, potentsiaalselt üleujutatavaid piirkondi, käesolevas seaduses sätestatud veekaitse eesmärke, pinnase ja vee kasutamise ja kaitse nõudeid, planeeringuid, maakasutust, looduskaitsenõudeid ja -piiranguid, navigatsiooni ja sadamate infrastruktuuri, muud piirkonna toimimiseks olulist infrastruktuuri ning kavaga seotud tulusid ja kulusid.
(5) Maandamiskavas kavandatud asjakohaste meetmete rakendamise vajadust võetakse arvesse veemajanduskava, maaparandushoiukava, planeeringute ning kriisiolukorra riskianalüüside ja plaanide koostamisel.
(6) Maandamiskava koostamist korraldab Kliimaministeerium koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, Siseministeeriumi ja teiste asjasse puutuvate ministeeriumidega. Kliimaministeerium kaasab töösse kohaliku omavalitsuse üksused.
(7) Maandamiskava koostamisele, ajakohastamisele ja avaldamisele kohaldatakse käesoleva seaduse 2. peatüki 3. jao 3. jaotises veemajanduskava kohta sätestatut, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi.
(8) Maandamiskava koostatakse käesoleva seaduse § 48 kohaselt koostatava veemajanduskavaga samal ajal.
(1) Piiriülese vesikonna maandamiskava koostatakse vesikonna Eestis paikneva osa kohta või kogu piiriülese vesikonna kohta. Vajaduse korral koostatakse üksikasjalikum maandamiskava piiriülese vesikonna alamvesikonna kohta.
(2) Maandamiskava koostamisel vahetatakse välisriigi pädeva asutusega käesoleva seaduse § 112 lõike 3 alusel kehtestatud teavet ja lõikes 4 nimetatud teavet § 30 lõike 4 kohaselt.
(3) Kogu piiriülest vesikonda hõlmava maandamiskava koostamisel tehakse välisriigi pädeva asutusega koostööd välislepingu kohaselt ja võetakse arvesse välisriigi pädevalt asutuselt teabevahetuse käigus saadud andmeid.
(4) Maandamiskavas kavandatud meetmed ei tohi oma ulatuse ja mõju tõttu oluliselt suurendada üleujutusriski piiriüleses vesikonnas üles- või allavoolu asuval välisriigi territooriumil, välja arvatud juhul, kui sellised meetmed on asjaomase riigi pädeva asutusega kooskõlastatud käesoleva seaduse § 30 lõike 4 kohaselt ning sobivate meetmete kohaldamises on jõutud kokkuleppele.