§ 40. Konossemendi sisu ja vastutus konossemendi väljastamise eest
(1) Saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isik võib nõuda, et konossemendis oleksid järgmised andmed:
1) laeva nimi, kui vedu tuleb sooritada kindla laevaga;
2) vedaja nimi; kui vedaja nimi on vale, ebatäpne või seda pole märgitud, siis loetakse vedajaks reeder;
3) vedaja poolt vastuvõetud kauba liik;
4) saatja nimi; kui saatja asemel toimetas kauba vedamiseks kohale kolmas isik, kes ei ole saatja esindaja, ka selle isiku nimi;
5) sihtsadam, välja arvatud juhul, kui see on jäetud saatja või kauba vedamiseks kohaletoimetanud isiku valida;
6) saaja nimi;
7) kaupade tähistus ja kirjeldus kaupade liigi, tunnuste ning kauba hulga, kaalu või mõõdu järgi;
8) märkused kauba välisel vaatlusel arusaadava seisundi kohta;
9) kokkulepped veotasu ja selle maksmise kohta;
10) väljastamise aeg ja koht;
11) paberil konossemendi eksemplaride arv.
(1¹) Kui konossement on välja antud enne kauba laevale lastimist, siis hiljem tehakse konossemendile märge kauba sellele laevale lastimise kohta.
(2) Vedaja võib nõuda saatjalt või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isikult konossemendi väljastamiseks vajalikke andmeid ja dokumente.
(3) Vedaja peab konossemendi allkirjastama. Konossemendi võib allkirjastada kapten või selleks vedaja poolt volitatud isik, samuti vedaja jaoks pidevalt tegutsev ja selliseid ülesandeid täitev muu isik.
(4) Vedaja vastutab konossemendi õiguspärase valdaja ees konossemendi nõuetekohase väljastamise eest. Kui vedaja seda kohustust ei täida, peab ta hüvitama konossemendi õiguspärasele valdajale kahju, mis on tekkinud seeläbi, et konossemendi õiguspärane valdaja on usaldanud konossemendi andmete õigsust.
(1) Vedaja peab käesoleva seaduse § 40 lõike 1 punktis 7 nimetatud andmed konossementi sisse kandma sellisel kujul, nagu saatja või § 39 lõikes 2 nimetatud isik need talle kirjalikult edastas.
(2) Vedajal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust, kui:
1) tähistused kaubal või selle pakendil ei ole selgelt nähtavad või on ilmne, et need ei säili normaalsetes tingimustes reisi lõpuni;
2) vedaja peab vastavalt asjaoludele eeldama, et saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isiku edastatud andmed on ebatäpsed ja
3) vedajal ei ole mõistlikku võimalust kontrollida saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isiku edastatud andmete õigsust;
4) vedaja teeb kindlaks, et saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isiku edastatud andmed on valed.
(3) Kui vedaja kannab konossementi saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isiku edastatud andmed, kuigi esinevad käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–3 nimetatud asjaolud, teeb ta konossementi sellekohase põhjendatud märkuse. Kaupade puhul, mis antakse vedajale vedamiseks konteineris, mahutis või muus sarnases suletud vahendis, võib konossementi teha märkuse «sisu tundmatu».
(1) Kui konossement on väljastatud, loetakse selle andmed õigeks, kuni pole tõendatud vastupidist. See ei kehti andmete suhtes, mille kohta on konossementi tehtud põhjendatud märkus vastavalt käesoleva seaduse § 41 lõikele 3.
(2) Kui konossemendi andmed loetakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 õigeks, ei või vedaja neid vaidlustada, kui konossement on üle antud kolmandale isikule, kes konossemendi saamise ajal ei teadnud ega pidanudki teadma, et selle andmed on ebaõiged. See ei kehti konossemendis sisalduvate kauba väärtuse kohta käivate andmete kohta.
§ 43. Väljaandmisnõue konossemendi mitme valdaja puhul
Kui kauba väljaandmist nõuab konossemendi mitu valdajat, siis peab vedaja kauba saaja arvel ladustama või hoiule andma ning teavitama sellest konossemendi valdajaid, kes on nõudnud kauba väljaandmist.
(1) Läbiv konossement on konossement, milles on märgitud, et kaupade vedu viiakse läbi rohkem kui ühe vedaja poolt.
(2) Isik, kes annab välja läbiva konossemendi, peab tagama, et vedamisel osaleva vedaja poolt teatud veoteekonna lõigu kohta väljaantud konossemendis oleks märgitud, et kaupa veetakse läbiva konossemendi kohaselt.
(3) Läbiva konossemendi korral võivad vedajad kokku leppida solidaarses vastutuses ning selle vastavalt konossemendis märkida.
§ 45. Kauba üleandmine ja konossemendi tagastamine
Vedaja on kohustatud kauba saajale üle andma üksnes siis, kui talle tagastatakse konossement ja saaja annab allkirja kauba vastuvõtmise kohta. Kui üle antakse üksnes osa konossemendis märgitud kaubast, peab saaja konossemendi vedaja kasuks hoiustama ja andma kauba vastuvõtmise kohta allkirja.
Kui vedaja on kauba vedamiseks vastu võtnud, on konossemendi üleandmisel isikule, kes võib konossemendi alusel nõuda kauba üleandmist, samasugune tähendus kui kauba valduse üleandmisel.
(1) Saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isik võib nõuda vedajalt konossemendi asemel tunnistust kaupade vastuvõtmise kohta (mereveokiri).
(2) Saatja võib kohustada vedajat kaupa üle andma muule kui mereveokirjas nimetatud saajale, kuni saaja ei ole esitanud kauba väljaandmise nõuet ja maksnud veotasu vastavalt käesoleva seaduse §-le 22.
(3) Mereveokirjale kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse § 40 lõike 1 punktides 1, 2, 4–11 ja lõikes 2 ning §-s 41 ja § 42 lõikes 1 sätestatut.
(1) Käesolevas peatükis sätestatud vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on üks aasta kauba üleandmisest alates.
(2) Kui kaupa ei ole üle antud, algab aegumistähtaeg päevast, mil kaup oleks tulnud üle anda. Kui kauba üleandmise aega ei ole kokku lepitud, algab aegumistähtaeg 60 päeva möödumisel kauba vedajale üleandmisest.
(3) Kui vedamisest tuleneva nõude rahuldamiseks kohustatud isik saab nõude rahuldamiseks üleantu hüvitamist nõuda teiselt isikult, algab tema sellise hüvitusnõude aegumistähtaeg vedamisest tuleneva nõude rahuldamisest või vedamise suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata juhul, kui isikule, kelle vastu hüvitusnõue esitati, ei teatatud kahjust kolme kuu jooksul alates ajast, kui tagasinõude esitamiseks õigustatud isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja tagasinõude täitmiseks kohustatud isikust.
(4) Vedaja vastu suunatud nõude aegumistähtaeg peatub saatja või saaja poolt kirjalikult taasesitatavas vormis avalduse tegemisest, millega ta esitab kahju hüvitamise nõude, kuni ajani, mil vedaja lükkab nõude täitmise kirjalikult taasesitatavas vormis tagasi. Sama kahju hüvitamise nõude esitamine uues avalduses ei peata aegumist uuesti.
(1) Laeva reisiprahileping on kasutusleping, millega üks isik (prahileandja) kohustub andma teisele isikule (reisiprahtija) kasutamiseks nõuetekohaselt mehitatud ja varustatud merekõlbliku laeva või selle osa üheks või mitmeks kokkulepitud reisiks, osutamata seejuures reisiprahtijale veoteenust. Reisiprahtija kohustub laeva kasutamise eest maksma prahileandjale kokkulepitud tasu (reisiprahiraha).
(2) Prahileandja on kohustatud tagama laeva merekõlblikkuse reisiprahilepingu kehtivuse ajal.
Prahileandja peab laeva ettenähtud aja jooksul kauba lastimiseks ette andma. Asenduslaeva võib ette anda ainult reisiprahtija nõusolekul. Reisiprahtija võib nõusoleku andmisest keelduda üksnes juhul, kui asenduslaev ei vasta reisiprahilepingu tingimustele. Sellisel juhul võib reisiprahtija lepingu üles öelda.
(1) Kui prahileandja võib eeldada, et ta ei suuda laeva ettenähtud aja jooksul ette anda, peab ta sellest viivitamatult reisiprahtijale teatama, näidates ära laeva eeldatava etteandmise aja.
(2) Kui reisiprahtija võib reisiprahilepingu laeva etteandmisega viivitamise tõttu üles öelda, võib prahileandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate tegemisel taotleda, et reisiprahtija ütleks lepingu üles või loobuks ülesütlemisest eeldusel, et laev antakse ette lõikes 1 nimetatud teates näidatud ajal.
(3) Kui reisiprahtija ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud taotluse saamisest alates 48 tunni jooksul prahileandjale teatanud, kas ta ütleb lepingu üles või loobub lepingu ülesütlemisest eeldusel, et laev antakse ette käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teates näidatud ajal, on lepingu ülesütlemine laeva etteandmisega viivitamise tõttu keelatud, kui ülesütlemine toimub viivituse tõttu lõikes 1 nimetatud teates näidatud laeva etteandmise ajani.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei välista ega piira reisiprahtija poolt muude õiguskaitsevahendite kasutamist.
(1) Laev tuleb kauba lastimiseks ette anda reisiprahilepinguga määratud sadamas (lastimissadam).
(2) Lepingus võidakse kokku leppida, et lastimissadama võib kindla tähtaja jooksul pärast lepingu sõlmimist määrata reisiprahtija. Kui tähtaega ei ole kindlaks määratud, siis peab reisiprahtija määrama lähtesadama selliselt, et laev jõuaks sadamasse lepingus määratud ajaks. Reisiprahtija peab valima sobiva ja ohutu sadama.
(3) Kui lastimissadamat ei ole määratud või kui seda ei ole määratud õigeaegselt või kui on määratud sobimatu sadam, võib prahileandja lepingu üles öelda ja nõuda:
1) kokkulepitud reisiprahiraha ja hüvitamisele kuuluvate kulude maksmist või
2) kokkulepitud reisiprahirahast kolmandiku maksmist.
(4) Reisiprahtija võib käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud nõude esitamise korral nõuda, et lõike 3 punktis 1 nimetatud summadest arvestataks maha summa, mille prahileandja on lepingu lõpetamise tõttu kokku hoidnud või muul viisil lepingu lõppemise tõttu omandanud või pahauskselt omandamata jätnud.
(1) Reisiprahtija peab õigeaegselt nimetama sobiva lastimiskoha. Kui ta seda ei tee, siis on prahileandjal pärast seisuaja (§ 54 lõige 1) möödumist käesoleva seaduse § 52 lõikes 3 nimetatud õigused.
(2) Prahileandja peab tooma laeva reisiprahtija poolt nimetatud lastimiskohale ja tagama, et laev on lastimisvalmis.
(3) Prahileandja võib tuua laeva reisiprahtija poolt nimetatud lastimiskoha asemel muu sobiva lastimiskoha juurde, kui:
1) reisiprahtija nimetatud lastimiskoht pole laeva lastimiseks sobiv;
2) reisiprahtija ei ole nimetanud lastimiskohta õigeaegselt;
3)
4) laeva ohutus või lastimiskohas kehtivad eeskirjad ei võimalda reisiprahtija nimetatud lastimiskoha kasutamist.
(4) Reisiprahtija võib nõuda, et laev viidaks tema kulul muule lastimiskohale.
(5) Kehtetu
(1) Prahileandja peab võimaldama laeva lastimist kokkulepitud aja (seisuaeg) jooksul ja hoidma laeva selle aja jooksul lastimisvalmis. Seisuaja eest ei saa nõuda täiendavat tasu, välja arvatud juhul, kui see on selgesõnaliselt kokku lepitud.
(2) Kui on kokku lepitud, et pärast seisuaja möödumist peab prahileandja võimaldama laeva lastimist kokkulepitud aja jooksul täiendava tasu eest, loetakse kokkulepitud ajavahemik üleseisuajaks.
(3) Kui reisiprahilepingus on ette nähtud tasu maksmine üleseisuaja eest, siis loetakse üleseisuaeg kokkulepituks. Kui tasu suurust pole kokku lepitud, tuleb üleseisuaja eest maksta tavalist tasu.
(4) Lepingus võidakse kokku leppida prahileandja kohustuses maksta laeva lühema seisuaja korral reisiprahtijale preemia kokkuhoitud aja eest.
(1) Seisuaeg algab pärast ettevalmistusaja möödumist. Ettevalmistusaeg on ajavahemik lastimisvalmiduse teate tegemisest järgneva tööpäeva esimese vahetuse alguseni lastimissadamas.
(2) Kui lastimine algab enne ettevalmistusaja möödumist, arvestatakse enne ettevalmistusaja möödumist tegelikult lastimiseks kulunud aeg seisuaja hulka.
(3) Lastimisvalmiduse teate võib teha, kui laev on saabunud lastimissadamasse ja on kauba lastimiseks valmis. Kui lastimiskoht on eelnevalt kokku lepitud, võib teate teha siis, kui laev on saabunud lastimiskohale ja on kauba lastimiseks valmis. Teates võib märkida, et laev on lastimisvalmis ettevalmistusaja möödumisel.
(4) Lastimisvalmidusest tuleb teatada reisiprahtijale. Kui reisiprahtija asemel peab kauba vedamiseks kohale toimetama kolmas isik, kes ei ole reisiprahtija esindaja, tuleb lastimisvalmidusest teatada temale.
(5) Kui laev ei saa sadamasse siseneda prahileandjast mitteoleneval põhjusel või kui lastimiskoht ei ole laeva vastuvõtmiseks valmis, võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teate teha pärast seda, kui prahileandja on teinud kõik enda poolt võimaliku, et tuua laev sadamasse või lastimiskohale.
(6) Kui pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teate tegemist selgub, et laev ei ole lastimisvalmis, ei arvestata ajavahemikku laeva lastimisvalmiduse puudumise avastamisest kuni lastimisvalmiduse taastamiseni seisuaja hulka. Laev ei ole lastimisvalmis, kui laeva mehhanismid ja ruumid, kuhu kaup lastitakse, ei ole kauba vastuvõtmiseks vajalikus seisundis.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut ei kohaldata juhul, kui prahileandja teadis või pidi lastimisvalmiduse teate tegemise ajal teadma, et laev ei ole lastimiseks valmis. Sellisel juhul loetakse, et lastimisvalmidusest ei ole teatatud.
(1) Kui seisuaja kestust ei ole kokku lepitud, loetakse seisuajaks sarnase laeva tavaline lastimisaeg sellises sadamas.
(2) Lastimisaega arvestatakse päevade, tundide ja minutitega. Lastimisaja hulka ei arvestata pühapäevi ja riigipühasid, välja arvatud juhul ja ulatuses, kus neid tegelikult lastimiseks kasutatakse.
(3) Kui laev ei saa kaupa vastu võtta, näiteks haalamise ajal kaikohtade vahetamiseks, peatub lastimisaja kulgemine. Lastimisaja kulgemine peatub ka siis, kui ilmastikuolude tõttu ei saa kaupa üle anda või saab seda üle anda ainult kauba seisundit kahjustades. Lastimisaja kulgemine ei peatu takistuste tõttu, mis on tingitud kauba lastimiseks ettevalmistamisest sadamas.
(4) Kui seisuaja kestus on kokku lepitud, ei lõpe seisuaeg enne kokkulepitud aja möödumist.
(1) Üleseisuaeg algab pärast seisuaja möödumist.
(2) Kui üleseisuaja kestus ei ole kokku lepitud, siis loetakse, et üleseisuaeg on sama pikk kui seisuaeg.
(3) Üleseisuaeg kulgeb ka pühapäevadel ja riigipühadel, samuti ka ajal, kui laev ei saa kaupa vastu võtta või saab seda vastu võtta ainult kauba seisundit kahjustades. Aega, mil laev ei olnud lastimisvalmis, ei loeta üleseisuaja hulka.
(4) Prahileandja peab mõistliku aja jooksul enne üleseisuaja lõppemist reisiprahtijale teatama, mis ajast alates ta lasti enam ei oota. Kui reisiprahtija asemel peab kauba vedamiseks kohale toimetama kolmas isik, kes ei ole reisiprahtija esindaja, tuleb teatada temale. Üleseisuaeg ei lõpe enne teate tegemist.
§ 58. Lossimiskoht, seisuaeg, üleseisuaeg ja preemia laeva lossimisel
Käesoleva seaduse §-des 53–57 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka lossimiskoha määramisel ning seisuaja, üleseisuaja ja § 54 lõikes 4 nimetatud preemia määramisel laeva lossimisel.
(1) Reisiprahilepingu pooltel on õigus prahileping igal ajal üles öelda, kui pärast prahilepingu sõlmimist selgub, et reis sisaldab ohtu laevale, inimestele laeva pardal või kaubale sõja või muu relvastatud konflikti, rahutuste või piraatluse tõttu. Lepingupooled ei vastuta sellisel juhul tekkinud kahju eest. Lepingupooltel on kohustus teha kõik mõistlikult võimalik, et tekkivat kahju vähendada.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesütlemisavaldus tuleb teha viivitamata pärast seda, kui lepingupool sai teada ülesütlemise aluseks olevast asjaolust. Kui lepingupool ei järgi ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega, peab ta hüvitama kohustuse rikkumisega tekitatud kahju.
(1) Mere-reisijaveoleping on veoleping, millega üks pool (vedaja) kohustub teise poole ees vedama meritsi sihtkohta ühe või mitu isikut (reisija) koos pagasiga või ilma selleta. Teine pool kohustub maksma selle eest kokkulepitud tasu (reisitasu). Mere-reisijaveolepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses reisijaveolepingu kohta sätestatut käesolevas peatükis sätestatud erisustega.
(2) Vedamine algab ajahetkest, mil reisija astub laevale, ja lõpeb, kui reisija laevalt lahkub. Vedamise hulka kuulub ka reisija mööda veeteed laevale toomise ja laevalt mööda veeteed maale viimise aeg, kui sellest tekkivad kulud sisalduvad reisitasus või kui selle teenuse osutamiseks kasutatava sõiduki annab vedaja. Vedamise hulka ei kuulu aeg, mil reisija viibib terminalis või kail.
(3) Pagasi puhul algab vedamine pagasi üleandmisest vedajale ning lõpeb pagasi tagastamisega reisijale. Käsipagasi puhul algab vedamine samal ajal, kui reisija vedamine.
(4) Vedaja poolt antud pilet on tõendiks mere-reisijaveolepingu sõlmimise ja reisitasu maksmise kohta. Pagasikviitung tõendab pagasi üleandmist vedajale.
(5) Ristlusleping on mere-reisijaveoleping, mille kohaselt ristluse organiseerija kohustub korraldama kindla programmiga kollektiivse huvireisi laeval (edaspidi ristlus) ja osutama reisijaile asjakohaseid teenuseid.
(6) Regulaarse reisijateveo või regulaarse ristluse korraldamisega võib tegeleda ainult vedaja, kes on kindlustanud oma vastutuse reisijale tekitatud kahju eest käesolevas seaduses sätestatud vastutuse piirmäärade ulatuses, arvestades reisijate arvu, mida reisijateveol kasutatav laev võib pardale võtta.
(1) Vedaja ja reisija peavad tegema enda poolt võimaliku, et mitte ohustada laeval viibivate isikute elu ja tervist ning tagada reisijate turvalisus ja kord laeval.
(2) Vedaja peab rakendama nõutavat hoolsust selle eest, et laev on reisi alustamisel merekõlblik, omab reisijateveo tunnistust või muud reisijateveo õigust tõendavat tunnistust, on vajalikult varustatud ja mehitatud ning on tagatud reisija turvalisus, sealhulgas laeva sisenemisel ja sealt väljumisel.
(3) Vedaja peab reisi ajal tagama, et reisija majutataks ning tema eest hoolitsetaks veo laadile ja kestusele vastaval tavapärasel viisil. Kui reisija reisi ajal haigestub, peab vedaja reisija eest hoolitsemiseks ja tema ravi korraldamiseks võtma tarvitusele kõik vajalikud meetmed, mille rakendamist saab vedajalt vastavalt asjaoludele mõistlikult eeldada.
(4) Reisija peab alluma kapteni korraldustele, mis puudutavad ohutust ja korda laeval.
(1) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet tagab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 334, 17.12.2010, lk 1–16), rakendamise seoses Eestis asuvast sadamast lähtuva reisijateveoteenuse ja ristlusega ning seoses Euroopa Liidu välisest riigist sellisesse sadamasse saabuva reisijateveoteenusega.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ristlusena käsitletakse ristlust, mis kestab kauem kui kaks ööbimist laeva pardal.
(3) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on õigus teha ettekirjutusi, millega kohustatakse isikut tegema Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1177/2010 kohaselt nõutavat tegu või hoiduma nimetatud määruses keelatud teost. Ettekirjutust ei ole võimalik teha tarbija ja vedaja vahelise veolepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks.
(4) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti tehtud ettekirjutus peab olema kirjalik ja selles peavad sisalduma järgmised andmed:
1) isiku nimi, kellele ettekirjutus on suunatud;
2) andmed ettekirjutuse objektiks oleva toimingu kohta;
3) ettekirjutuse täitmise tähtaeg;
4) ettekirjutuse tegemise põhjendus;
5) ettekirjutuse tegemise kuupäev, ettekirjutuse teinud isiku nimi, ametikoht, ametinimetus ja allkiri.
(5) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras määrata ettekirjutuse täitmata jätmise korral sunniraha kuni 3200 eurot.
§ 61. Vedaja vastutus õnnetusjuhtumi korral ja selle piiramine
(1) Vedaja vastutab ja võib oma mere-reisijaveolepingust tuleneva vastutuse piirata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 392/2009 reisijate meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral (ELT L 131, 28.05.2009, lk 24–46).
(1¹) Reisija surma, tervisekahjustuse või kehavigastuse põhjustamise korral rakendatav vastutuse piirmäär ühe reisija kohta peab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 392/2009 artikli 2 kohase rahvusvahelise reisijateveo puhul olema vähemalt 250 000 SDRi. Sõjalise riski esinemisel reisijateveo kestel ei või vastutuse piirmäär juhtumi kohta ületada 250 000 SDRi reisija kohta või 340 miljonit SDRi laeva kohta, sõltuvalt sellest, kumb on madalam.
(1²) Käesoleva paragrahvi lõikes 1¹ sätestatud piirmäärad kehtivad riigisisese reisijateveo puhul laeval, mida kasutatakse reisijateveoks sõidupiirkonnas, kus on kohustuslik sõita vähemalt B-klassi reisilaevaga.
(2) Kui regulaarse reisijateveo puhul on reisi lähte- või sihtsadam riigis, mille seadusandlus näeb kohustuslikuna ette kõrgemad vastutuse piirmäärad kui need, mis kehtiksid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 392/2009, kohaldatakse kõrgemat vastutuse piirmäära.
(3) Lepingupooled ei või käesolevas peatükis sätestatud vedaja vastutust kokkuleppeliselt leevendada.
(1) Laeva tähtajalise prahtimise leping on kasutusleping, millega üks isik (prahileandja) kohustub andma laeva koos laevaperega või ilma laevapereta lepingujärgseks tähtajaliseks kasutamiseks teisele isikule (prahtija), osutamata seejuures prahtijale veoteenust. Prahtija maksab laeva kasutamise eest kokkulepitud tasu ettemaksena.
(2) Kehtetu
(3) Kehtetu
(4) Laeva tähtajalise prahtimise lepinguks on laeva ajaprahileping ja laeva laevapereta prahtimise leping.
(5) Laeva ajaprahileping on kasutusleping, millega prahileandja kohustub andma laeva koos laevaperega lepingujärgseks tähtajaliseks kasutamiseks prahtijale, osutamata sealjuures prahtijale veoteenust.
(6) Laeva laevapereta prahtimise leping on kasutusleping, millega prahileandja kohustub andma laeva ilma laevapereta lepingujärgseks tähtajaliseks kasutamiseks prahtijale, osutamata seejuures prahtijale veoteenust.
(1) Laev ja selle varustus peavad laeva üleandmisel ja laeva tagastamisel vastama kokkulepitud tingimustele, kokkuleppe puudumisel aga tavaliselt esitatavatele nõuetele.
(2) Kehtetu
(3) Kehtetu
(4) Laev tuleb üle anda ja tagastada kokkulepitud ajal ja kohas. Prahileandja võib keelduda laeva üleandmisest, kui talle ei ole antud kokkulepitud tagatist prahtija kohustuste täitmise tagamiseks.
(1) Prahtija peab informeerima prahileandjat laeval esinevatest puudustest ning korraldama nende kõrvaldamise prahileandjale aktsepteeritaval viisil.
(2) Kui prahtija ei vastuta tekkinud puuduse eest, peab prahileandja hüvitama puuduse kõrvaldamise kulud.
(3) Prahtija peab tagama prahileandja laevaga seotud huvide kaitse kolmandate isikute vastu.
(4) Kui prahtija ei saa rohkem kui 24 tunni jooksul laeva lepingupäraselt kasutada puuduste tõttu, mille eest ta ei vastuta, ei pea ta selle aja eest tasu maksma.
(1) Laevahuku korral lõpeb tasu maksmise kohustus laevahuku päevast. Kui laevahuku päeva ei saa kindlaks teha, lõpeb tasu maksmise kohustus laeva kohta viimase teate saamise päevast.
(2) Kui prahtija vastutab laevahuku põhjustamise eest, ei vabane ta tasu maksmise kohustusest kogu laeva tähtajalise prahtimise lepingu kestuse aja eest.
(1) Ajaprahtimise korral peab prahileandja laeva üleandmisel tagama laeva kasutamise otstarbele vastava nõuetekohase mehitatuse ja varustatuse.
(2) Prahtija võib anda kaptenile ja teistele laevapere liikmetele juhiseid, mis seonduvad laeva kasutamisega. Juhised ei tohi olla vastuolus lepingu tingimustega ega ohutu meresõidu praktikaga. Kapten ei pea alluma juhistele, mis puudutavad laeva navigeerimist.
§ 65². Erisused laeva laevapereta prahtimise korral
(1) Lisaks käesoleva seaduse § 63 lõikes 1 sätestatule peab laev laevapereta prahtimise korral laeva üleandmisel ja tagastamisel vastama merekõlblikkusele esitatavatele nõuetele, välja arvatud mehitatusega seotud nõuded. Muus osas peab laev üleandmisel olema seisukorras, mis võimaldab seda kasutada kokkulepitud eesmärgil. Laeva seisukord peab olema üleandmisel ja tagastamisel nõuetekohaselt dokumenteeritud.
(2) Laeva laevapereta prahtimise korral loetakse laeva vastuvõtmisega prahtija poolt käesoleva seaduse §-st 63 ja käesolevast paragrahvist tulenevad prahileandja kohustused täidetuks.
(3) Lisaks käesoleva seaduse § 64 lõikes 2 sätestatule saab laeva laevapereta prahtimise korral prahtija nõuda prahileandjalt pärast laeva vastuvõtmist ilmnenud puuduse kõrvaldamiseks tehtud kulude hüvitamist üksnes juhul, kui puudus ilmneb 18 kuu jooksul laeva üleandmisest arvates ja seda ei olnud võimalik laeva üleandmisel tehtud ülevaatuse käigus avastada, samuti juhul, kui prahileandja laeva üleandmisel puudusest teadis või pidi sellest teadma.
(1) Pukseerimisleping on töövõtuleping, millega üks isik (pukseerija) kohustub pukseerima laeva, eelkõige laeva vedamise või tõukamise teel. Teine isik (tellija) kohustub maksma selle eest kokkulepitud või tavalist tasu.
(2) Pukseerimiseks loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 mõttes ka pukseri valmispanekut pukseeritava laeva läheduses, abistamaks laeva manöövri tegemisel. Pukseerimise kestuse hulka kuuluvad ka ajavahemikud, mis on pukserile mõistlikult vajalikud tellija laevani jõudmiseks ning tagasipöördumiseks oma tavalisse asukohta.
(1) Pukseerija peab kindlaksmääratud ajal ja kokkulepitud kohas valmis panema pukseri, mis on ettenähtud manöövri tegemiseks sobiv ning nõuetekohaselt varustatud ja mehitatud.
(2) Tellija peab laeva kokkulepitud kohas õigeaegselt valmis panema. Laev peab olema pukseerimiskõlblikus seisukorras.
(3) Pukseerimise käigus kahju tekkimise korral pukseerimises osalejale või kolmandale isikule loetakse pukseerimislepingu poolte vahelises suhtes vastutavaks laev, mille kaptenil oli navigatsiooniline juhtimine, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti, loetakse töökorras jõuseadmetega liikurlaeva pukseerimisel, et navigatsiooniline juhtimine lasub pukseeritava laeva kaptenil. Laevapere, kes on allutatud teise pukseerimises osaleva laeva kapteni navigatsioonilisele juhtimisele, peab tegema enda poolt võimaliku, et pukseerimine oleks ohutu.
(4) Pukseerimise ajal ohtu sattunud laeva ja sellel asuva lasti päästmisel ei ole pukseerijal õigust nõuda päästetasu, välja arvatud juhul, kui ta osutas sellist abi, mis väljus pukseerimistööde raames osutatavatest teenustest, ja oht, mis tingis abi osutamise, ei olnud tema põhjustatud.
(1) Reeder vastutab laeva nõuetekohase käitamise eest.
(2) Kui reeder ei ole vedaja, siis vastutab ta veolepingu järgse saatja, saaja või reisija ees samas ulatuses, milles ta vastutaks juhul, kui ta oleks vedaja.
(1) Vastutuse piiramisel kuuluvad kohaldamisele merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsioon, mida on muudetud 1996. aasta protokolliga (edaspidi merinõuete korral vastutuse piiramise konventsioon), naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1992. aasta rahvusvaheline konventsioon ja punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvaheline konventsioon.
(2) Kehtetu
(1) Vastutaval isikul ei ole õigust oma vastutust piirata, kui on tõendatud, et kahju tekkis tema enda teo või tegevusetuse tagajärjel, mille ta pani toime tahtlikult või raskest hooletusest.
(2) Vastutust ei saa piirata kohtu- ja vahekohtukulude hüvitamise nõuete suhtes.
Kuni 250-se kogumahutavusega laeva vastutuse piirmäär on vastavalt merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktile b pool kuni 500-se kogumahutavusega laeva vastutuse piirmäärast.
§ 72. Vastutuse piirmäär kulude hüvitamise nõuete puhul
(1) Käesoleva seaduse § 70 lõikes 1 nimetatud konventsioone kohaldatakse ka uppunud, avarii teinud, randunud või mahajäetud laeva koos kõigega, mis selle laeva pardal on või oli, ülestõstmise, kõrvaldamise, hävitamise või kahjutuks tegemise ning laeva lasti kõrvaldamise, hävitamise või kahjutuks tegemise kulude hüvitamise nõuetele.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuete suhtes ei saa vastutust piirata juhul, kui laev või selle last, mille suhtes lõikes 1 nimetatud abinõusid rakendatakse, kujutab endast ohtu keskkonnale.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuete korral arvestatakse vastutuse piirmäär vastavalt merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktile b. Vastutuse piirmäär kehtib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuetele, mis on tekkinud samast sündmusest ja suunatud isikute vastu, kes kuuluvad samasse isikute ringi merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti a, b või c mõttes; konventsiooni artikli 6 lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata.
(1) Merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktides a ja b nimetatud vastutuse piirmäärad kehtivad ka lootside vastu esitatud nõuete suhtes. Kui lootsitava laeva kogumahutavus on suurem kui 1000, võib loots oma vastutuse piirata summaga, mis kehtiks 1000-se kogumahutavusega laeva puhul.
(2) Kui reisijate arv, mida lootsitav laev võib vedada, ületab 12 reisijat, võib loots isikukahjude korral piirata oma vastutuse summaga, mis kehtiks laeva puhul, mis võib vedada 12 reisijat.