§ 40. Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte tekkimine
Kui abiellumisel on perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras valitud või abieluvaralepinguga seatud vara juurdekasvu tasaarvestus, siis tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara). Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe ei mõjuta nende varaliste õiguste kuuluvust, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist või mille abikaasa omandab varasuhte kestel.
(1) Abikaasad valitsevad neile kuuluvat vara ühiselt, lähtudes perekonna huvidest ja vajadustest ning arvestades muu hulgas käesoleva seaduse §-des 15 ja 16 sätestatud abikaasade vastastikuseid õigusi ja kohustusi. Vara hulka kuuluvate üksikute esemete valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus on abikaasal, kes on eseme omanik.
(2) Abikaasa võib ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada või kohustuda käsutama perekonna eluasemena kasutatavat või omanikuks mitteoleva abikaasa poolt eraldi kasutatavat eluruumi ning anda selle kolmanda isiku kasutusse või lõpetada selle kasutamise aluseks oleva õigussuhte.
(3) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata testamendi või pärimislepinguga tehtavatele korraldustele.
(4) Kui tehing vastab korrapärase majandamise põhimõtetele, võib abikaasa avalduse alusel anda teise abikaasa asemel nõusoleku kohus hagita menetluses, kui teine abikaasa nõusoleku andmisest piisava põhjuseta keeldub või kui ta haiguse või äraoleku tõttu ei saa nõusolekut anda ning nõusoleku andmisega viivitamine võib põhjustada kahju tekkimise.
(5) Abieluvaralepinguga võivad abikaasad ette näha, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud käsutuspiirangud ei kehti.
(1) Kui üks abikaasa teeb § 41 lõikes 2 nimetatud tehingu teise abikaasa nõusolekuta, kohaldatakse käesoleva seaduse § 31 lõikeid 1–3 ja § 32.
(2) Kuni tehingu heakskiitmiseni võib teine pool tehingu tegemiseks tehtud tahteavalduse tagasi võtta, välja arvatud juhul, kui ta tehingut tehes teadis või pidi teadma, et temaga tehingu teinud isik on abielus või et teine abikaasa ei ole nõusolekut andnud.
Kui abikaasa käsutab vara käesoleva seaduse § 41 lõikes 2 ettenähtud nõusolekuta, on teisel abikaasal õigus oma nimel esitada käsutamise kehtetusest tulenev nõue kolmanda isiku vastu.
1) Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe lõpeb, kui:
1) üks abikaasa sureb;
2) sõlmitakse abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu abieluvarasuhe;
3) abielu lahutatakse või
4) varasuhe lõpetatakse käesoleva seaduse § 45 kohaselt abikaasa nõudel kohtuotsuse alusel.
§ 45. Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõpetamine abikaasa nõudel
(1) Abikaasa võib abielu kestel hageda vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõpetamist ja soetisvara tasaarvestamist, kui:
1) teine abikaasa on pika aja jooksul rikkunud perekonna ülalpidamise kohustust või muud abielusuhtest tulenevat varalist kohustust ja võib eeldada, et ta rikub neid ka tulevikus;
2) teine abikaasa on teinud käesoleva seaduse § 41 lõikes 2 nimetatud tehingu ilma vajaliku nõusolekuta ja sellest tulenevalt võib eeldada tulevase tasaarvestamisnõude olulist ohustamist;
3) teine abikaasa on ilma piisava aluseta kestvalt keeldunud abikaasat oma vara seisust teavitamast või
4) abikaasad on juba vähemalt aasta aega elanud lahus.
(2) Kui varasuhe on käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel lõpetatud, saadab kohus sellekohase kohtulahendi ärakirja Notarite Kojale vastava kande tegemiseks abieluvararegistrisse.
(3) Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõpetamisel käesoleva paragrahvi alusel tekib abikaasade vahel varalahusus.
§ 46. Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppemisest tulenevate nõuete väljaselgitamine
Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppedes selgitatakse välja mõlema abikaasa soetisvara ja määratakse kindlaks soetisvarade tasaarvestamisest tulenev rahaline nõue käesoleva jaotise sätete kohaselt.
Soetisvara on vara, mille võrra abikaasa koguvara ületab tema põhivara. Kui koguvara osutub väiksemaks kui põhivara, loetakse soetisvara võrdseks nulliga.
(1) Koguvara on varasuhte lõppemise seisuga abikaasale kuuluvate asjade hariliku väärtuse ning rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste rahas väljendatav summa.
(2) Abikaasa koguvarale arvestatakse juurde summa, mille võrra see vara on vähenenud seetõttu, et abikaasa pärast vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte tekkimist:
1) on teinud kinkeid, mis ei tulene tema kõlbelisest kohustusest või viisakusreeglite järgimisest,
2) on raisanud vara või
3) on teinud tehinguid eesmärgiga seada teine abikaasa soetisvara tasaarvestamisel halvemasse olukorda.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud summat ei arvestata koguvarale juurde, kui selline vara vähendamine on aset leidnud rohkem kui üks aasta enne varasuhte lõppu või kui teine abikaasa kingete või tehingute tegemise või vara raiskamisega nõus oli.
(4) Kohus tunnistab kehtetuks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tehingu, mille abikaasa on teinud ühe aasta jooksul enne varasuhte lõppemist teadlikult teise abikaasa huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Tehingu kehtetuks tunnistamist saab huvitatud isik nõuda viie aasta jooksul varasuhte lõppemisest arvates.
(5) Eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise abikaasa huve, kui teine pool on tehingu teinud abikaasa lähikondne.
(6) Abikaasa lähikondsed määratakse kindlaks pankrotiseaduse § 117 kohaselt.
(1) Abikaasa põhivara koosneb:
1) varast, mis kuulus abikaasale vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte jõustumise hetkel;
2) varast, mille abikaasa on omandanud varasuhte kestel kinke, muu tasuta käsutuse või pärimise teel;
3) talle tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevatest õigustest;
4) talle riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvatest õigustest;
5) tema põhivara hulka kuuluva eseme või õiguse alusel omandatud varast, sealhulgas põhivaraga tehtud tehinguga omandatud varast ning varast, mille ta omandab hüvitisena või vastutasuna tema põhivara hulka kuuluva eseme võõrandamise, hävimise, rikkumise või äravõtmise eest.
(2) Põhivara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse selle abikaasa soetisvara hulka, kelle põhivara esemega seoses on kulutused tehtud.
(3) Selle vara väärtus, mille kuulumist abikaasa põhivara hulka ei ole tõendatud, arvatakse tema soetisvara hulka.
(4) Abieluvaralepinguga võib põhivara ulatust ja arvestamist määrata käesolevas jaotises sätestatust erinevalt.
(1) Põhivara kindlaks määrates jäetakse arvestamata põhivara esemed, mis on vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte kestel hävinud või kaotsi läinud ning mille äratarvitamine või võõrandamine on tõendamata. Sel juhul eeldatakse, et esemed ei kuulunud abikaasa põhivara hulka.
(2) Põhivara väärtusest arvestatakse maha abikaasa poolt õigusvastasest kahju tekitamisest tulenevad kohustused.
(1) Koguvara esemete väärtust kindlaks määrates lähtutakse varasuhte lõppemise ajal alles oleva eseme puhul selle väärtusest varasuhte lõppemise ajal ning koguvara väärtusele § 48 lõike 2 alusel vara vähendamise tõttu juurde arvestatava summa suurust kindlaks määrates vara väärtusest selle vähendamise ajal.
(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka kohustuste hindamisele.
Soetisvara suurus määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Kui abielu lahutatakse, arvestatakse varasuhte lõppemise aja asemel avalduse või hagi esitamise aega. Kui soetisvara tasaarvestatakse abikaasa nõudel kohtuotsusega käesoleva seaduse § 45 kohaselt, lähtutakse soetisvara arvestamisel varasuhte lõppemise aja asemel ennetähtaegse tasaarvestamise hagi esitamise ajast.
(1) Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppedes teevad abikaasad kindlaks oma soetisvara seisu. Kui ühe abikaasa soetisvara osutub suuremaks kui teise abikaasa soetisvara, kuulub pool soetisvarade väärtuste vahest väiksema soetisvara saanud abikaasale rahalise tasaarvestamisnõude alusel.
(2) Tasaarvestamisnõude suurus on piiratud selle vara väärtusega, mis jääb kohustatud abikaasale alles pärast kohustuste mahaarvamist varasuhte lõpul.
(3) Tasaarvestamisnõuet on võimalik pärandada ja loovutada alates vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppemise ajast.
(4) Abikaasad võivad sõlmida abielu lõppemise puhuks notariaalselt tõestatud kokkuleppe soetisvara tasaarvestamise kohta. Notariaalse kokkuleppe võib asendada abielu lahutamise menetluses tehtud kohtuliku kompromissiga. Muul juhul ei saa kumbki abikaasa enne varasuhte lõppemist kohustuda tasaarvestamisnõuet käsutama.
(5) Tasaarvestamisnõue aegub kolme aasta jooksul arvates päevast, mil abikaasa saab teada varasuhte lõppemisest, kuid hiljemalt kümne aasta möödudes varasuhte lõppemisest.
(1) Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppedes on kumbki abikaasa kohustatud andma teisele abikaasale kirjaliku ülevaate oma vara seisu kohta. Kumbki abikaasa võib nõuda, et ta kutsutaks niisuguse ülevaate koostamise juurde ning et selgitataks välja varaesemete ja kohustuste väärtus.
(2) Kui abikaasa on taotlenud abielu lahutamist või kehtetuks tunnistamist, tekib käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud kohustus abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise avalduse või hagi esitamisest arvates.
(3) Abikaasa võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kirjaliku ülevaate ja tasaarvestamisnõude tunnustamise taotluse esitada kohtule juba koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise avalduse või hagiga või koos vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõpetamise hagiga.
(1) Kui abikaasad on ühtses nimekirjas määranud ühiselt kindlaks abikaasa põhivara seisu ning sellele varale juurde arvestatavad esemed ja nende väärtuse, eeldatakse abikaasadevahelises suhtes, et nimekiri on õige.
(2) Abikaasa võib nõuda, et teine abikaasa aitab nimekirja koostamisele kaasa.
(3) Kui vara nimekirja ei ole koostatud, eeldatakse, et abikaasa koguvara on tema soetisvara selles ulatuses, milles varaesemete kuulumist abikaasa põhivara hulka ei ole tõendatud muul viisil.
(1) Kohus võib üleandmisele kuuluvat soetisvara osa kohustatud poole nõudel vähendada või kohustatud poole täitmisest vabastada või nõude täitmise ajatada, kui nõude täies ulatuses või kohene täitmine ei oleks mõlema abikaasa varalist seisundit arvestades või muul põhjusel õiglane ega vastaks otstarbeka majandamise põhimõtetele.
(2) Kohus võib abikaasa nõudel määrata kummalegi abikaasale jääva vara kaasomandi osana või esemetena, arvestades abikaasa õigustatud huvi. Summa, mis esemete üleandmise korral soetisvara tasaarvestamise nõudest maha arvatakse, määrab vaidluse korral kindlaks kohus.
(1) Abikaasad võivad abiellumisel perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud korras valida või abieluvaralepinguga ette näha varasuhtena varalahususe.
(2) Varalahusus tekib ka varaühisuse lõpetamise korral abieluvaralepingu või käesoleva seaduse § 36 alusel, kui abieluvaralepinguga ei nähta ette teistsugust varasuhet. Sama kehtib ka siis, kui vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe abieluvaralepingu või käesoleva seaduse § 45 alusel lõpetatakse.
§ 58. Abikaasade varalised suhted varalahususe korral
Varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus. See ei mõjuta käesoleva seaduse 3. ja 5. peatüki sätete kohaldamist.
(1) Abikaasad võivad omavahelise kokkuleppega (edaspidi abieluvaraleping):
1) lõpetada nende vahel abiellumisel tehtud valiku või abieluvaralepingu alusel kehtiva varasuhte;
2) kehtestada muu seaduses ettenähtud varasuhte või
3) seaduses ettenähtud juhtudel teha muudatusi valitud varasuhtes.
(2) Abieluvaralepingu võib sõlmida enne abiellumist või abielu kestel. Enne abiellumist sõlmitud abieluvaraleping jõustub abielu sõlmimise päeval.
§ 61. Abieluvaralepingu õiguslik tähendus kolmandate isikute suhtes
(1) Abieluvaralepingu alusel tehtud muudatused varasuhtes kantakse abieluvararegistrisse.
(2) Kui abikaasad muudavad nende suhtes käesoleva seaduse § 24 järgi kehtivat varasuhet või lõpetavad varasuhte, on muudatustel kolmanda isiku suhtes õiguslik tähendus ainult siis, kui need on abieluvaralepinguna kantud abieluvararegistrisse või kui abieluvaralepingu olemasolu oli kolmandale isikule teada.
(3) Käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 2 kehtivad ka siis, kui abikaasad lõpetavad abieluvaralepingu või kohtuotsuse alusel abieluvararegistrisse kantud varaliste suhete korralduse või kui nad seda muudavad.
(4) Abieluvararegistrit peetakse abieluvararegistri seaduses sätestatud korras.
1) Abieluvaraleping lõpeb, kui:
1) üks abikaasa sureb või abielu lahutatakse;
2) sõlmitakse uus abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu abieluvarasuhe, või
3) vara juurdekasvu tasaarvestus või varaühisus lõpetatakse abikaasa hagi alusel kohtuotsusega.
1) Perekonnaseisuasutus, välja arvatud notar, võib abielu lahutada abikaasade vastastikusel kokkuleppel abikaasade ühise kirjaliku avalduse alusel juhul, kui:
1) abikaasad on nõukogu määruse (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (ELT L 343, 29.12.2010, lk 10–16) alusel sõlminud kohaldatava õiguse kokkuleppe, mille järgi kohaldatakse abielu lahutamisele Eesti õigust, või
2) mõlema abikaasa elukoht on Eestis ja abielu lahutamisele kohaldatakse Eesti õigust.
§ 64¹. Abielu lahutamine notari juures ja abielu lahutamisele kohaldatava õiguse kokkuleppe sõlmimine
(1) Notar võib abielu lahutada abikaasade vastastikusel kokkuleppel abikaasade ühise kirjaliku avalduse alusel, kui nõukogu määruse (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (ELT L 178, 02.07.2019, lk 1–115), kohaselt on see lahutusasi Eesti kohtualluvuses.
(2) Abikaasad võivad nõukogu määrusele (EL) nr 1259/2010 vastava abielu lahutamisele kohaldatava õiguse kokkuleppe sõlmida isiklikult notariaalselt tõestatud vormis.
(3) Kohtumenetluses abielu lahutamisele kohaldatava õiguse kohta kokkuleppe sõlmimine märgitakse protokolli. Protokolli märkimine asendab notariaalse tõestamise vormi.
(4) Abikaasad võivad käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud kokkuleppe sõlmida ja seda muuta igal ajal kuni abielu lahutamise avalduse vastuvõtmiseni notari poolt või kohtumenetluses rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud ajani.
(1) Abielu võib lahutada kohtuotsusega ühe abikaasa hagi alusel teise abikaasa vastu.
(2) Abielu lahutatakse kohtus, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise või lahutusega seotud asjaolude üle või kui perekonnaseisuasutus või notar ei ole pädev abielu lahutama.
1) Abielu lõpeb:
1) abikaasa surma korral tema surma hetkel;
2) kohtus abielu lahutamise korral päeval, millal kohtuotsus jõustub;
3) perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral abielulahutuse kande jõustumisel.
(1) Kohus võib abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta.
(2) Abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi.
(3) Kohus peab tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja.
(1) Kui abikaasad ei jõua abielu lõppemise korral eluruumi ja selle juurde kuuluvate tavalise sisustuse esemete edasises kasutamises kokkuleppele, võib kumbki abikaasa nõuda, et kohus määraks kindlaks kummagi abikaasa õigused ja kasutustingimused nimetatud esemete suhtes. Kohus arvestab eelkõige laste heaolu ja muid tähtsaid asjaolusid.
(2) Kui perekonna ühise eluasemena kasutatav eluruum on ühe abikaasa ainuomandis või ühe abikaasa ja kolmanda isiku kaasomandis, määrab kohus eluruumi teise abikaasa kasutusse ainult juhul, kui see on vajalik ebaõigluse vältimiseks. Sama kehtib, kui ühele abikaasadest üksi või ühiselt kolmanda isikuga kuulub asjaõigus kinnistule, millel asub perekonna ühine eluase.
(3) Üürisuhte alusel kasutatava eluruumi puhul võib kohus määrata, et mõlema abikaasa sõlmitud üürilepingu täitmist jätkab üürnikuna üks abikaasadest või et ühe abikaasa sõlmitud üürilepingu pooleks üürnikuna saab lepingu sõlminud abikaasa asemel teine abikaasa. Kohus võib üürileandja nõudel näha üürilepingu täitmiseks ette tagatise andmise.
(4) Kui eluruumi kasutatakse muu lepingu alusel kui üürileping, võib kohus kanda sellest lepingust tulenevad õigused üle ühele abikaasadest või määrata, et lepingu pooleks saab lepingu sõlminud abikaasa asemel teine abikaasa.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel võib kohus määrata mõistliku tasu eluruumi kasutamise eest. Kui asjaolud on oluliselt muutunud, võib kohus muuta varem eluruumi kasutamise õiguse üleandmise või tasu määramise kohta tehtud määrust.
§ 69. Perekonna eluasemega seotud vara abielu lahutamise korral
(1) Perekonna eluaseme tavalise sisustuse esemed, mis on abikaasade ühisomandis, jagab kohus abikaasa nõudel õiglaselt ja otstarbekohaselt.
(2) Perekonna eluasemega seotud tavalise sisustuse ese, mille abikaasad on abielu jooksul ühises majapidamises kasutamiseks tasu eest omandanud, arvatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase vara jagamise korral abikaasade ühisomandisse, kui ei ole tõendatud ühe abikaasa ainuomandit selle eseme suhtes.
(3) Ese läheb üle selle abikaasa ainuomandisse, kellele kohus eseme määrab. Kohus võib kohustada seda abikaasat maksma teisele abikaasale eseme eest õiglast hüvitist.
(4) Kui üks abikaasa vastutab või mõlemad abikaasad vastutavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud esemetega seotud kohustuste täitmise eest solidaarvõlgnikena, võib kohus määrata, kumb abikaasa peab omavahelisest suhtest tulenevalt kohustuse täitma.
Kui surnuks tunnistatud abikaasa on elus, loetakse abielu taastatuks, kui kumbki abikaasa ei ole vahepeal uuesti abiellunud. Abielu loetakse taastatuks pärast surnuks tunnistamise tühistamise kohtuotsuse jõustumist.
§ 72. Last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustus
Kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.
§ 73. Lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustus muudel juhtudel
(1) Kui lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt. Vanuse või terviseseisundi tõttu võib teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist nõuda ka juhul, kui vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli olemas ajaks, millal lõppes õigus saada teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist muul seaduses sätestatud alusel.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülalpidamist antakse ülalpidamist saama õigustatud isikule seni, kuni temalt ei või endale sissetuleku hankimist eeldada, ja niisuguses ulatuses, milles temalt ei või endale sissetuleku hankimist eeldada.
(1) Ülalpidamise suurus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Kohus võib jätta abikaasade senise varalise seisundi arvesse võtmata või arvestada seda ainult teatud ajavahemikku silmas pidades, kui senisest varalisest seisundist lähtumine kogu ülalpidamiskohustuse ajal ei oleks abielu kestust ning majapidamise ja sissetuleku hankimise korraldust arvesse võttes mõistlik.
(2) Ülalpidamist saama õigustatud abikaasa peab enda ülalpidamise eesmärgil võõrandama oma vara ulatuses, mis mõlema abikaasa varalist seisundit arvestades vastab õigluse ja otstarbeka majandamise põhimõtetele. Ülalpidamist andma kohustatud abikaasa peab ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil võõrandama oma vara niisuguses ulatuses, mis mõlema endise abikaasa varalist seisundit arvestades vastab õigluse ja otstarbeka majandamise põhimõtetele.
(1) Kui kohustatud pool ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus temalt õigustatud isiku nõudel välja elatise.
(2) Elatise võib õigustatud isiku nõudel välja mõista ka ühekordselt makstava summana, kui selleks on oluline põhjus ja kohustatud isikut sellega ebaõiglaselt ei koormata.
§ 76. Ülalpidamiskohustuse piiramine ja selle äralangemine
(1) Kohus võib vabastada lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustusest, piirata kohustust ajaliselt või vähendada elatise suurust, kui elatise maksmine oleks äärmiselt ebaõiglane, arvestades muu hulgas õigustatud isiku hooldada või kasvatada jäetud ühise lapse huve, kui:
1) abielu on kestnud lühikest aega;
2) õigustatud isik on süüdi kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku enda või tema lähikondse vastu;
3) ülalpidamisvajadus on tekkinud õigustatud isiku ebamõistliku käitumise tõttu;
4) õigustatud isik on enne abielu lahutamist pikema aja jooksul jämedalt rikkunud oma kohustust perekonna ülalpidamisele kaasa aidata;
5) selleks on muu kaalukas põhjus.
(2) Kohus võib vabastada endise abikaasa ülalpidamiskohustusest niivõrd, kuivõrd see abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades suuteline andma ülalpidamist saama õigustatud abikaasale ülalpidamist ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata.
(1) Ülalpidamist saama õigustatud lahutatud abikaasa võib nõuda seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmist üksnes alates hagi esitamisest.
(2) Kaalukatel asjaoludel võib õigustatud isik nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule esitamist.
(1) Notariaalselt tõestatud kokkuleppega võivad abikaasad lahutusjärgse ülalpidamiskohustuse kindlaks määrata erinevalt käesolevas jaos sätestatust.
(2) Kokkulepe, millega välistatakse lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus või piiratakse seda ebamõistlikult, on tühine.
(3) Ülalpidamisleping lõpeb õigustatud või kohustatud isiku surmaga.