Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi.
(1) Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Hooldusõiguslikud vanemad võivad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korraldamises.
(2) Vanem esindab last üksinda, kui:
1) tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus või
2) talle on selles asjas käesoleva seaduse § 119 kohaselt otsustusõigus üle antud.
(3) Kui vanemate ühise tahteavalduse tegemine põhjustaks lapse huvidega vastuolus oleva viivituse, on ühel vanemal lapse huvides õigus teha vajalikke tehinguid ja toiminguid ka üksinda. Sel juhul tuleb toimingutest teisele vanemale viivitamata teatada.
(4) Ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks.
(5) Kui kolmas isik peab toimingu tegemise eesmärgil esitama lapsele tahteavalduse, võib selle esitada ühele vanemale.
(6) Vanemad ei või last esindada juhtudel, kui see on keelatud eestkostjal käesoleva seaduse § 180 kohaselt.
(7) Kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut.
(1) Vanema hooldusõigus ei kehti neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja, samuti kohtuasjas, kus on määratud muu esindaja.
(2) Kui vanemad annavad lapse pikemaks ajaks kasuperekonna hooldada, võib kohus lapse hoolduse asjades vanemate või last hooldava isiku taotlusel anda otsustusõiguse üle last hooldavale isikule. Õiguste üleandmiseks last hooldava isiku (kasuvanem) taotlusel on vaja vanemate nõusolekut. Üleantud õiguste ulatuses on kasuvanemal erieestkostja õigused ja kohustused.
(3) Kasuperekond on perekond, kus last tegelikult kasvatatakse ja kuhu ei kuulu lapse vanem ega vanemaga abielus olev isik.
(1) Kohus teeb kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
(2) Kohus muudab varem tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud.
(1) Hooldusõiguse muutuste korral taastatakse vanema hooldusõigus vanema avalduse alusel, kui hooldusõiguse taastamine vastab lapse huvidele.
(2) Hooldusõiguse piiramise korral lõpetatakse hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine ja vanema hooldusõigus taastatakse vanema avalduse alusel, kui lapse huvid ei ole enam ohus.
(3) Vanemal on õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et hooldusõigus kuuluks vanematele ühiselt. Avaldus rahuldatakse, kui täidetud on käesoleva seaduse § 138 lõike 1 teises lauses sätestatud eeldused.
(1) Isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.
(2) Kehaline, vaimne ja hingeline väärkohtlemine ning muude lapse suhtes alandavate kasvatusabinõude rakendamine on keelatud.
(3) Vanemate taotlusel toetab kohus neid isikuhooldusõiguse teostamisel, rakendades vajaduse korral asjakohaseid abinõusid.
Hariduse andmise asjades arvestavad vanemad ennekõike lapse võimeid ja kalduvusi. Vajaduse korral küsivad vanemad nõu õpetajalt või muult asjatundlikult isikult.
§ 126. Lapse väljaandmise nõue ja lapse suhtlemise määramine
(1) Isikuhooldusõigus hõlmab õigust nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab.
(2) Isikuhooldusõigus hõlmab ka õigust määrata need kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda. Vanema otsus on siduv kolmanda isiku suhtes, kellel vanem on keelanud lapsega suhelda.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel tekkinud vaidluse lahendab kohus vanema taotlusel.
(4) Kui laps elab kasuperekonnas ja vanemad soovivad last teda hooldavalt isikult välja nõuda, võib kohus omal algatusel või last hooldava isiku taotlusel määrata, et laps jääb teda hooldava isiku juurde, kui väljanõudmine võib kahjustada lapse huve.
Varahooldus hõlmab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada. See ei välista lapse õigust seaduses sätestatud juhtudel vara iseseisvalt valitseda.
(1) Varahooldusõigus ei kehti vara puhul, mille laps on omandanud:
1) pärimise teel või kinketehingu alusel, kui pärandaja või kinkija on määranud, et üks vanem või kumbki vanem ei või seda vara valitseda;
2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud vara hulka kuuluva õiguse alusel või hüvitisena või vastutasuna sellise vara hulka kuuluva eseme võõrandamise, hävimise, rikkumise või äravõtmise eest.
(2) Vara, mille laps on omandanud pärimise teel või kinketehingu alusel, peavad vanemad valitsema vara andnud isiku juhiste kohaselt. Vanemad võivad juhistest kõrvale kalduda, kui nende järgimine võib kahjustada lapse huve.
Vanemad ei või lapse esindajana kinkida lapse vara. Erandina on lubatud teha tavapäraseid kinkeid kõlbelise kohustuse või viisakusreeglite järgimiseks.
Vanemad paigutavad nende valitsetava lapsele kuuluva raha vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt, kui seda ei tule kulutada lapse ülalpidamiskulude katteks, järgides käesoleva seaduse §-s 186 sätestatut.
(1) Lapse nimel tehingute tegemiseks peab vanematel olema kohtu nõusolek juhtudel, kui seda käesoleva seaduse § 187 ja § 188 lõike 1 punktide 1–3, 5 ja 7–11 kohaselt vajab ka eestkostja. Vanem ei või kohtu nõusolekuta kiita heaks tehinguid, mille tegemiseks lapse nimel ta vajab kohtu nõusolekut.
(2) Kohtu nõusolek ei ole vajalik pärandist loobumiseks, kui lapse õigus pärandile on tekkinud lapse suhtes esindusõigust omava vanema pärandist loobumise tagajärjel.
(3) Vanemad ei või kohtu nõusolekuta alustada lapse nimel uut majandustegevust ega anda lapsele tema sõlmitud lepingu täitmiseks või vabaks käsutamiseks üle esemeid, mille võõrandamiseks on vaja kohtu nõusolekut.
(4) Kohtu nõusolekule kohaldatakse eestkostja esindusõiguse kohta käivaid sätteid.
(1) Lapse varalt saadavast kasust tuleb esmajoones täita varal lasuvad sissenõutavaks muutunud kohustused ning katta muud vara korrapärase valitsemise kulud. Nimetatud kuludest ülejäänud sissetulekut võib kasutada lapse ülalpidamiseks.
(2) Kui lapse varalt saadavat kasu ei vajata vara korrapärase valitsemise kulude katteks ega lapse ülalpidamiseks, võivad vanemad seda kasutada enda ja lapse alaealiste vallaliste õdede ja vendade ülalpidamiseks, kui puuduvad muud asjakohased vahendid nimetatud isikute ülalpidamiskulude katmiseks.
(1) Vanemad peavad lapse varahooldusõigust teostades ilmutama samasugust hoolt nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades.
(2) Kui lapsele kahju tekkimise on põhjustanud mõlemad vanemad, vastutavad nad solidaarvõlgnikena.
(1) Kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 ning käesoleva seaduse §-des 135 ja 136 loetletuid.
(2) Lapse heaolu ohustamisest teatab lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele või kohtule riigiasutuse või omavalitsusasutuse ametnik, politseiametnik, tervishoiutöötaja, kohtunik, prokurör, notar, kohtutäitur, õpetaja või muu isik, kellel on andmeid ohustatud lapse kohta.
(3) Kohus võib lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kohus võib isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Varahooldusõiguse võib kohus vanemalt ka täies ulatuses ära võtta.
(4) Isikuhooldusõiguse asjades võib kohus omal algatusel rakendada seadusest tulenevaid abinõusid, mille õiguslikud tagajärjed on siduvad ka kolmanda isiku jaoks.
§ 135. Lapse eraldamine perekonnast ja hooldusõiguse täielik äravõtmine
(1) Kohus võib lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega.
(2) Hooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.
(3) Hooldusõiguse olulise piiramise või hooldusõiguse täieliku äravõtmise asja läbivaatamisel kaasab kohus menetlusse arvamuse andmiseks valla- või linnavalitsuse.
(4) Kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu, võib valla- või linnavalitsus või Sotsiaalkindlustusamet lapse perekonnast eraldada enne kohtumäärust. Sellisel juhul peab valla- või linnavalitsus viivitamata esitama kohtule avalduse vanema hooldusõiguse piiramiseks lapse suhtes.
(1) Üldjuhul eeldatakse, et lapse vara on ohustatud, kui vara hooldaja rikub lapse ülalpidamise kohustust või varahooldusõigusega seotud muid kohustusi või kui ta ei täida varahooldusõiguse kohta kehtivaid kohtu korraldusi.
(2) Kohus võib teha vanematele ettekirjutuse lapse vara nimekirja ja vara valitsemise aruande esitamiseks. Vanemad peavad kinnitama vara nimekirja õigsust. Kui nimekiri on puudulik, võib kohus oma määrusega teha nimekirja koostamise ülesandeks valla- või linnavalitsusele.
(3) Kohus võib teha ettekirjutuse lapse raha kindlal viisil paigutamiseks või seada raha väljavõtmise tingimuseks kohtult sellekohase nõusoleku saamise. Kui lapse vara hulka kuuluvad väärtpaberid või väärtesemed, võib kohus last esindavale vanemale panna samasugused kohustused, mis lasuvad eestkostjal.
(4) Kohus võib lapse varalisi huve kahjustavalt vanemalt nõuda tagatist tema valitsetava vara väärtuse ulatuses. Tagatise liigi ja ulatuse otsustab kohus oma äranägemisel. Tagatise määramisel ja tühistamisel asendab lapse osavõttu kohtu määrus. Tagatise andmise sunnivahendina võib kohaldada ainult varahooldusõiguse täielikku või osalist äravõtmist käesoleva seaduse § 134 kohaselt.
(5) Kohtu määrusega kehtestatud abinõude rakendamise kulud kannab abinõude rakendamise põhjustanud vanem.
(1) Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kohus võib hooldusõiguse vaidluse lahendada ka abielu lahutamise menetluses.
(2) Avaldust ei rahuldata, kui:
1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või
2) on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.
(3) Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.
§ 137¹. Ühise hooldusõiguse lõpetamine või muutmine vanemate kokkuleppel
Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, võivad nad riikliku perelepitusteenuse seaduses sätestatud lepitusmenetluse käigus kokku leppida, et ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt või täielikult ning hooldusõigus antakse osaliselt või täielikult ühele vanemale üle. Sellise kokkuleppe saab sõlmida vaid siis, kui kohus on teinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 560¹ alusel perelepitusse suunamise määruse.
(1) Kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Avaldus rahuldatakse, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist.
(2) Kui ainuhooldusõigusega vanem on surnud või temalt on hooldusõigus täielikult ära võetud, annab kohus hooldusõiguse teisele vanemale, välja arvatud juhul, kui see ei vasta lapse huvidele.
(1) Piiratud teovõimega vanemal ei ole õigust last esindada ja ta teostab lapse suhtes isikuhooldusõigust koos lapse seadusliku esindajaga.
(2) Kui lapse seaduslik esindaja on eestkostja või erieestkostja, eelistatakse vanema ja esindaja arvamuste lahkumineku korral vanema arvamust.
(1) Kohus peatab vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama.
(2) Kohus ennistab vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud hooldusõiguse peatamise aluse äralangemine.
(3) Hooldusõiguse peatumise ajal ei või vanem hooldusõigust teostada.
(4) Kui hooldusõigus kuulub vanematele ühiselt ning ühe vanema hooldusõigus on peatatud, teostab teine vanem hooldusõigust üksinda. Kui vanemale seaduse või kohtulahendi alusel kuuluv ainuhooldusõigus lapse suhtes on peatatud ja peatamise põhjuse äralangemist ei ole alust oodata, annab kohus hooldusõiguse üle teisele vanemale, kui see vastab lapse huvidele.
Kui vanema hooldusõigus lõpeb või peatub, annab ta lapsele tema vara välja ja esitab lapse või tema seadusliku esindaja taotlusel vara valitsemise aruande.
§ 142. Lapse esindamine pärast vanema hooldusõiguse lõppemist
(1) Vanem võib jätkata lapse isikuhoolduse ja varahooldusega seotud asjaajamist, kuni talle saab teatavaks või peab teatavaks saama tema hooldusõiguse lõppemine. Kolmas isik ei või vanema õigusele tugineda, kui ta tehingu tegemise ajal teadis või pidi teadma hooldusõiguse lõppemisest.
(2) Lõiget 1 kohaldatakse ka vanema hooldusõiguse peatamise korral.
(1) Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult.
(2) Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sama säte kehtib, kui last hooldab ja kasvatab muu isik.
(2¹) Vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus.
(3) Lapse huvides võib kohus piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise.
(3¹) Kohus võib määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Kui kolmas isik on valla- või linnavalitsus või eraõiguslik juriidiline isik, määrab valla- või linnavalitsus või juriidiline isik seda ülesannet täitma pädeva füüsilise isiku.
(4) Kohus võib lapse huvides lubada kolmandal isikul lapsega suhelda, keelata tal lapsega suhtlemise või seda piirata. Kohus võib asjassepuutuvale isikule panna kohustuse hoiduda tegevusest, mis kahjustab lapse suhet vanematega või raskendab lapse kasvatamist.
(5) Kohus võib käesolevas paragrahvis nimetatud meetmeid rakendada ka omal algatusel.
(1) Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt.
(2) Hooldusõigusega vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel alaliselt elab, on õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Igapäevaelu asjade otsustamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta.
(3) Kui laps viibib käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel teise vanema juures, otsustab lapse tavahooldamise asju see vanem.
(4) Hooldusõiguseta vanemal on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsustusõigus, kui laps viibib tema juures teise vanema või muu hooldusõigusega isiku nõusolekul või kohtulahendi alusel. Lapse huvides võib kohus hooldusõiguseta vanema otsustusõigust piirata.
(1) Kui laps elab pikemat aega kasuperekonnas, siis on last tegelikult hooldaval ja kasvataval isikul (edaspidi kasuvanem) õigus otsustada lapse tavahooldamise asju ning õigus neis asjades last esindada.
(2) Kasuvanemal ei ole sellist õigust, kui hooldusõigusega isik vaidleb sellele vastu või kui kohus on käesoleva paragrahvi lõikest 1 tulenevat otsustusõigust piiranud või selle välistanud.
(3) Kui laps viibib kohtulahendi alusel kolmanda isiku juures, võib tema lõikes 1 nimetatud otsustusõigust piirata või välistada ainult kohus.
(1) Lapsendada on lubatud, kui see on lapse huvides vajalik ning on alust arvata, et lapsendaja ja lapse vahel tekib vanema ja lapse suhe. Lapsendajat valides arvestatakse tema isikuomadusi, suhteid lapsendatavaga, varalist seisundit ja võimet täita lapsendamissuhtest tulenevaid kohustusi, samuti võimaluse korral lapse vanemate eeldatavat tahet. Otsustamisel arvestatakse võimaluse korral ka lapse üleskasvatamise järjepidevuse vajadust ning tema rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu.
(2) Lapsendamine ei ole lubatud, kui selle vastu räägivad lapsendaja laste või lapsendatava kaalukad huvid või kui on põhjendatud kahtlus, et lapsendaja lapsed kahjustavad lapsendatava huve. Lapsendamist otsustades varalistest huvidest ei lähtuta. Otsustades tuleb veenduda, et lapsendamise nõusolekuid ei ole antud tasu või muu hüvitise eest.
(3) Lapsendamist otsustades hoidutakse võimaluse korral õdede ja vendade lahutamisest.
(4) Lapsendada võib ainult alaealist.
(1) Isik, kes ei ole abielus ega registreeritud kooselus, võib lapse lapsendada ainult üksinda.
(2) Abielus olevad isikud võivad lapse lapsendada ühiselt. Lapse võib lapsendada ka ainult üks abikaasa, kui:
1) ta lapsendab teise abikaasa lapse;
2) teine abikaasa ei saa lapsendada põhjusel, et ta on piiratud teovõimega.
(3) Registreeritud elukaaslane võib lapsendada teise registreeritud elukaaslase lapse käesolevas peatükis ja kooseluseaduse §-s 15 sätestatud korras.
(1) Lapsendaja võib olla vähemalt 25-aastane täieliku teovõimega isik.
(2) Kohus võib erandina lubada lapsendada ka vähemalt 18-aastasel isikul, kui ta lapsendab oma abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse või kui lapsendamiseks on muu mõjuv põhjus.
Vähemalt 10-aastast last võib lapsendada tema nõusolekul. Laps annab oma nõusoleku isiklikult. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab. Laps annab oma nõusoleku lapsendajale, kelle isik on talle teada.
(1) Lapse võib lapsendada tema vanemate nõusolekul.
(2) Vanema nõusolek lapsendamiseks ei jõustu enne kaheksa nädala möödumist lapse sünnist. Enne vanema nõusoleku jõustumist ei saa lapsendamisavaldust kohtule esitada. Vanema nõusolekul võib lapse enne lapsendamiseks antud nõusoleku jõustumist anda hooldada last lapsendada soovivale isikule.
(3) Vanema nõusolek lapsendamiseks võib olla antud isikuliselt määratud või isikuliselt määramata lapsendajale.
(4) Isikuliselt määramata lapsendajale lapsendamiseks antud nõusoleku korral ei ole vanemal õigust nõuda temale lapsendaja isiku ja lapse uue identiteediga seonduvate andmete avaldamist.
(5) Vanema nõusolekut ei ole vaja, kui ta on kestvalt võimetu avaldust esitama või kui tema viibimiskoht on kestvalt teadmata või kui vanemalt on hooldusõigus käesoleva seaduse § 135 alusel täielikult ära võetud.
(6) Sotsiaalkindlustusamet on kohustatud nõustama vanemat, kes soovib anda nõusolekut enda lapse lapsendamiseks, selgitades talle muu hulgas tema õigusi ja kohustusi ning lapsendamise õiguslikke tagajärgi.
(1) Kui lapsele on määratud eestkostja, on lapsendamiseks vaja eestkostja nõusolekut. Kui lapsele on määratud eestkostja olukorras, kus lapse vanematelt ei ole hooldusõigust täielikult ära võetud, on lisaks vanemate nõusolekule vaja ka eestkostja nõusolekut.
(2) Kui eestkostja keeldub mõjuva põhjuseta nõusolekut andmast, võib kohus lapsendaja taotlusel eestkostja tahteavalduse asendada.
§ 154. Abikaasa või registreeritud elukaaslase nõusolek
(1) Kui abikaasa või registreeritud elukaaslane soovib lapse käesoleva seaduse § 148 lõike 2 või 3 alusel üksinda lapsendada, on selleks vaja teise abikaasa või registreeritud elukaaslase nõusolekut. Kohus võib lapsendaja taotlusel teise abikaasa või registreeritud elukaaslase tahteavalduse asendada, välja arvatud juhul, kui lapsendamine on vastuolus abikaasa või registreeritud elukaaslase ja perekonna õigustatud huvidega.
(2) Abikaasa või registreeritud elukaaslase nõusolekut ei ole vaja, kui ta on kestvalt võimetu tahteavaldust tegema või kui ta on teadmata kadunud.
(1) Laps, lapse vanemad, eestkostja ja lapsendaja abikaasa või registreeritud elukaaslane esitavad oma nõusoleku kohtule. Lapse vanemad, eestkostja ja lapsendaja abikaasa või registreeritud elukaaslane võivad avaldada oma nõusoleku isiklikult või notariaalselt tõestatud vormis. Valla- või linnavalitsus võib eestkostjana oma nõusoleku anda kirjalikus vormis.
(2) Vanema poolt lõikes 1 nimetatud nõusoleku andmise korral kontrollib kohus või nõusoleku tõestanud notar, kas laps jääb ilma seadusliku esindajata. Sellisel juhul teavitab kohus või notar valla- või linnavalitsust § 156 lõike 1 kohasest eestkostja ülesande tekkimisest.
(3) Nõusolek ei või olla tingimuslik ega tähtajaline. Notariaalselt tõestatud nõusoleku võib tagasi võtta kuni lapsendamisavalduse kohtule esitamiseni. Vähemalt 10-aastane laps võib oma nõusoleku kuni lapsendamisotsuse tegemiseni kohtule esitatava avaldusega tagasi võtta. Tagasivõtmiseks ei ole vaja seadusliku esindaja nõusolekut.
(4) Nõusolek tuleb anda isiklikult. Kui nõusoleku andja on piiratud teovõimega, ei ole tal nõusoleku andmiseks vaja seadusliku esindaja nõusolekut.
(5) Lapse nõusolek kaotab kehtivuse, kui lapsendamisavaldus võetakse tagasi või kui kohus ei anna lapsendamiseks nõusolekut.
(6) Eestkostja või vanema nõusolek, mis on antud isikuliselt määratud lapsendajale lapsendamiseks, kaotab kehtivuse, kui lapsendamise avaldus võetakse tagasi või kui kohus jätab lapsendamise avalduse rahuldamata. Eestkostja või vanema poolt isikuliselt määratud lapsendajale lapsendamiseks antud nõusolek kaotab kehtivuse ka juhul, kui last ei ole lapsendatud kolme aasta jooksul nõusoleku andmisest arvates.
(7) Eestkostja või vanema nõusolek, mis on antud isikuliselt määramata isikutele lapsendamiseks, kehtib tähtajatult.
(1) Vanema hooldusõigus peatub lapsendamiseks nõusoleku andmise hetkest. Sellest alates ei tohi vanem lapsega isiklikult suhelda. Kui vanema hooldusõiguse peatumise tõttu jääb laps seadusliku esindajata, saab lapse eestkostjaks valla- või linnavalitsus. Seatud erieestkoste kehtib muutumatult. Lapsendaja kohta kehtivad lapsendamise menetluse jooksul käesoleva seaduse § 146 lõiked 1 ja 3.
(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata juhul, kui lapsendajaks on vanema abikaasa või registreeritud elukaaslane.
(3) Kui vanema nõusolek on kehtivuse kaotanud, taastab kohus tema hooldusõiguse, kui see ei ole vastuolus lapse huvidega.