(1) Kohus võib eestkostja vabastada, kui eestkostja oma kohustuste olulise rikkumise tõttu või muul põhjusel ei vasta enam eestkostjale esitatavatele nõuetele või kui eestkostja ülesannete jätkumine kahjustaks eestkostetava huve.
(2) Kohus vabastab eestkostja omal algatusel või õigustatud huvi omava isiku taotluse alusel. Kohus võib eestkostja vabastada ka eestkostja enda avalduse alusel.
(3) Eestkostja vabastamisel teeb kohus korralduse eestkoste edasiseks teostamiseks. Kui eestkostet teostab mitu isikut ühiselt ja vabastatakse ainult üks eestkostja, täidab eestkostja ülesandeid edasi teine eestkostja.
§ 198. Juriidilisest isikust eestkostja ning valla- ja linnavalitsusest eestkostja vabastamine
(1) Kohus vabastab juriidilisest isikust või valla- või linnavalitsusest eestkostja ja määrab teise eestkostja, kui see on eestkostetava huvides ja eestkostekohustust on valmis täitma eestkostjaks sobiv füüsiline isik. Valla- või linnavalitsusest eestkostja võib tema taotlusel vabastada ka siis, kui kohus leiab, et käesoleva seaduse § 176 lõike 2 või § 205 lõike 3 kohaselt on teine valla- või linnavalitsus eestkostetavaga oluliselt tugevamalt seotud.
(2) Valla- või linnavalitsus ja juriidiline isik peavad vähemalt üks kord aastas kontrollima käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eelduste olemasolu ning esitama kohtule avalduse niipea, kui nad saavad eelduste täitmisest teada.
(3) Kohus peab enne määruse tegemist juriidilise isiku või valla- või linnavalitsuse ära kuulama.
§ 200. Tehingute jätkamine pärast eestkoste lõppemist
Eestkostjal on õigus eestkostet teostada, kuni ta enda eestkostja ülesannetest vabastamisest teada saab või peab teada saama. Sellele ei või tugineda isik, kes eestkostjaga tehingut tehes eestkostja vabastamisest teadis või pidi teadma.
(1) Eestkoste ei lõpe eestkostja surmaga. Sellisel juhul määratakse uus eestkostja.
(2) Eestkostja surmast peavad tema pärijad viivitamata kohtule teatama. Kui eestkostjateks on määratud mitu isikut ühiselt, peab eestkostja teise eestkostja surmast viivitamata teatama.
(1) Kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa, registreeritud elukaaslase või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja.
(2) Eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Eestkoste seadmisel annab kohus hinnangu isiku võimele saada aru abielu sõlmimise, isaduse omaksvõtu ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest.
(3) Eestkostja ülesandeks võib olla ka eestkostetava õiguste maksmapanek kolmandate isikute vastu.
(4) Kohus kontrollib hiljemalt iga viie aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada, tehes selle kohta määruse.
(1) Eestkostjaks määratakse füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid.
(2) Eestkostjaks ei või määrata selle tervishoiu-, hoolekande- või haridusasutuse töötajat, kus täisealine elab.
(3) Kui täisealine teeb või on varem teinud ettepaneku eestkostja isiku määramise kohta, tuleb tema ettepanekut arvestada, kui see ei ole tema huvidega vastuolus.
(4) Isiku võib eestkostjaks määrata tema nõusolekul.
§ 205. Juriidiline isik ning valla- ja linnavalitsus eestkostjana
(1) Kui ei leita sobivat füüsilist isikut, võib eestkostjaks määrata juriidilise isiku viimase nõusolekul.
(2) Kui juriidiline isik saab teada, et täisealisele on võimalik määrata füüsilisest isikust eestkostja, peab ta sellest viivitamata teatama kohtule ja valla- või linnavalitsusele. Juriidiline isik kontrollib vähemalt üks kord aastas, kas eestkostetavale on võimalik määrata füüsilisest isikust eestkostja.
(3) Kui eestkostjaks ei ole võimalik määrata sobivat juriidilist isikut, määratakse eestkostjaks valla- või linnavalitsus, millega täisealine on kõige tugevamalt seotud. Täisealine on kõige tugevamalt seotud muu hulgas selle valla- või linnavalitsusega, kust ta pärit on, kus ta on suurema osa ajast elanud, millega ta on säilitanud olulised sidemed, kus asuvad tema lähedased või vara või kus on tema rahvastikuregistrijärgne elukoht.
(4) Juriidilisest isikust eestkostjaks ei või määrata seda tervishoiu- või hoolekandeasutust, kus täisealine viibib.
(1) Eestkostja kaitseb eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ning huve. Muu hulgas peab eestkostja hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid.
(2) Kui eestkostja saab teada asjaoludest, mis võimaldavad eestkoste lõpetada, peab ta sellest teatama kohtule ja valla- või linnavalitsusele. Sama kehtib asjaolude kohta, mis võimaldavad eestkostja ülesandeid piirata või laiendada. Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise omal algatusel või eestkostja, valla- või linnavalitsuse või eestkostetava avalduse alusel.
§ 207. Eestkostja kui eestkostetava seaduslik esindaja
(1) Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja.
(2) Eestkostja vajab kohtu nõusolekut ka:
1) eestkostetava eluruumi üürilepingu ülesütlemiseks või lõpetamiseks;
2) üle nelja-aastase tähtajaga kestvuslepingute sõlmimiseks.
(1) Eostatud, kuid veel sündimata lapsele võib määrata eestkostja, kui see on vajalik tema huvide kaitseks. Eestkostjat ei määrata, kui lapse sünni korral kuuluks vanema hooldusõigus tema vanematele.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eestkoste lõpeb lapse sünniga.
(1) Isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud eestkostja, määratakse erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa teha. Eelkõige määratakse erieestkostja päritud või kinkena saadud vara valitsemiseks, kui pärandaja või kinkija on määranud, et vanemad või eestkostja ei tohi seda vara valitseda.
(2) Erieestkostja määratakse ka käesoleva seaduse § 180 lõikes 1 nimetatud toiminguteks. Kohus võib eestkostetava tahteavalduse asendada jõustunud kohtulahendiga erieestkostjat määramata, kui erieestkostja määramine ei oleks konkreetse toimingu puhul otstarbekas.
(3) Kui tekib vajadus määrata erieestkostja, teatab vanem või eestkostja sellest viivitamata kohtule. Erieestkostja määramisel ei kohaldata eestkostja määramise sätteid.
(4) Kui erieestkostja on määratud ühekordse toimingu tegemiseks, lõpeb erieestkoste selle toimingu tegemisega. Muul juhul lõpetab kohus erieestkoste, kui selle määramise alus on ära langenud.
(1) Käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti.
(2) Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust.
(3) Kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni.
(1) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut.
(2) Käesoleva seaduse §-s 27¹ sätestatud lahusvara valitsemise korda varaühisuse varasuhtes kohaldatakse pärast § 27¹ jõustumist omandatud vara suhtes.
§ 212. Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte kohaldamine
(1) Abikaasad võivad ühe aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist ühiselt teatada abieluvararegistri pidajale, et nad soovivad üle minna vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhtele, välja arvatud juhul, kui on algatatud lahutusmenetlus või kui abikaasade vahel sõlmitud abieluvaraleping näeb ette teisiti. Teade esitatakse koos avaldusega vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte kohta abieluvararegistrisse kande tegemiseks notariaalselt tõestatud vormis. Teate esitamisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 61, arvestades käesoleva paragrahvi erisusi.
(2) Teate esitamise korral muutub kandemääruse tegemiseni omandatud ühisvara abikaasade kaasomandis olevaks varaks. Abikaasade mõttelised osad kaasomandis loetakse võrdseks.
(3) Kinnistute ja laevakinnistusraamatusse kantud laevade puhul võivad abikaasad kuue kuu jooksul teate esitamisest arvates kindlaks määrata teistsugused mõttelised osad. Selleks esitavad abikaasad kinnistusosakonnale notariaalselt tõestatud avalduse asjaomase kande parandamiseks. Mõtteliste osade teistsuguse kindlaksmääramise õigus lõpeb ka juhul, kui kinnistu suhtes viiakse läbi sundenampakkumine või kui kinnistule seatakse sundvalitsemine või kui kinnistusosakonnale esitatakse avaldus kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmiseks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud abikaasade osade võrdsuse eeldusest võib kõrvale kalduda abieluvararegistri või kinnistusraamatu kandele tuginedes.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teate võib esitada igale abieluvararegistri pidajale. Kui abikaasadel on kinnisvara, peab avalduse saanud kohus edastama avalduse kinnistusosakonnale.
(6) Käesoleva paragrahvi alusel abieluvararegistrisse kande tegemise eest ei tule tasuda riigilõivu. Tehinguväärtuseks loetakse 319 eurot.
Kui abielu lahutati enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse abikaasa ülalpidamisnõudele varem kehtinud õigust. See ei puuduta abikaasade vahel sõlmitud kokkuleppeid ülalpidamise kohta.
(1) Vanema hooldusõigus loetakse alates käesoleva seaduse jõustumisest kuuluvaks lapse vanematele ühiselt. Hooldusõigust ei ole vanemal, kellelt vanema õigused on varem kehtinud perekonnaseaduse alusel ära võetud.
(2) Otsused, tuvastatud asjaolud ja abinõud, mille kohus või haldusorgan on vanema õiguste teostamise kohta teinud või määranud enne käesoleva seaduse jõustumist, jäävad edasi kehtima. Nende otsuste, tuvastatud asjaolude ja abinõude muutmisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 123 lõiget 2, § 123¹ ja § 140 lõiget 2.
(3) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist on kohus lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, siis loetakse alates käesoleva seaduse jõustumisest vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud.
(4) Kui vanema hooldusõigus loetakse lõike 1 kohaselt kuuluvaks lapse vanematele ühiselt või lõike 3 kohaselt ühele vanemale, siis võivad lapse vanemad kolme aasta jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest esitada perekonnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja vanema hooldusõiguse andmiseks ühele vanemale või hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt.
Alates käesoleva seaduse jõustumisest kohaldatakse alaealiste üle seatud eestkoste teostamisele käesoleva perekonnaseaduse sätteid. Varem kehtinud seaduse alusel määratud eestkostjad jäävad edasi eestkostjateks.
Täisealiste isikute üle enne käesoleva seaduse jõustumist nende teovõimetuks tunnistamisel seatud eestkoste muutub käesoleva seaduse kohaseks eestkosteks. Eestkoste seadmisel jäävad kindlaksmääratud eestkostja ülesanded (pädevus) edasi kehtima.
Enne 2017. aasta 1. jaanuari maavalitsustele esitatud lapsendamise sooviavalduse vaatab ja lapsendamise ettevalmistamisega seotud toimingud viib alates 2017. aasta 1. jaanuarist läbi Sotsiaalkindlustusamet.
(1) Kui enne 2022. aasta 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatusraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. aasta 1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus.
(1¹) Kui enne 2023. aasta 1. veebruari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist muutuva suurusena ja elatise suurus sõltub lasterikka pere toetuse suuruse muutumisest, arvutatakse kohtulahendi alusel väljamõistetud elatise suurust perekonnaseaduse alates 2023. aasta 1. veebruarist kehtiva redaktsiooni § 101 lõike 5 alusel.
(2) Kui kohustatud vanem või laps ei nõustu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele.
Kui kohus on saanud avalduse 15-aastaseks saanud isiku teovõime laiendamiseks käesoleva seaduse § 1 lõike 3 alusel enne 2022. aasta 1. novembrit, lahendab kohus avalduse selle esitamise hetkel kehtinud sätete alusel.