(1) Lapsendaja on kohustatud last ülal pidama alates ajast, kui lapse vanemad on andnud lapsendamiseks vajaliku nõusoleku ja lapsendaja on võtnud lapse enda hooldada. Lapsendaja annab ülalpidamist enne lapse vanemat.
(2) Kui abikaasa soovib lapsendada oma abikaasa last või kui registreeritud elukaaslane soovib lapsendada oma registreeritud elukaaslase last, on abikaasad või registreeritud elukaaslased kohustatud lapsele ühiselt ülalpidamist andma alates ajast, kui lapse vanem on andnud lapsendamiseks nõusoleku ja abikaasad või registreeritud elukaaslased on võtnud lapse enda hooldada. Lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse enda hooldada võtmisest alates on eelnimetatud isikud ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimesed.
(1) Lapsendamise sooviavalduse esitab lapsendada sooviv isik Sotsiaalkindlustusametile.
(2) Lapsendamise ettevalmistamisega seotud toiminguid võib Sotsiaalkindlustusamet teha asjaoludel, mis võimaldavad piisava kindlusega eeldada, et taotluse kohtusse esitamise ajal on lapsendamiseks nõutavad tingimused täidetud. Sotsiaalkindlustusamet peab selgitama lapsendada soovivatele isikutele nende õigusi ning lapsendamise õiguslikke tagajärgi.
(3) Lapsendamise ettevalmistamisega seotud toimingud, mida Sotsiaalkindlustusamet on kohustatud läbi viima käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud eelduse olemasolul, nende sisu ja Sotsiaalkindlustusameti poolt kogutavate dokumentide loetelu ning lõikes 1 nimetatud sooviavalduses esitatavate andmete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=107052025017&id=129122016029 määrusega.
(4) Sotsiaalkindlustusamet on kohustatud tutvuma elamistingimustega lapsendada sooviva isiku elukohas ning tegema kindlaks elamistingimuste sobilikkuse lapse kasvatamiseks.
(5) Kui Sotsiaalkindlustusamet seda nõuab, läbib lapsendada sooviv isik lapsendamisele eelnevalt asjakohase koolitusprogrammi.
(6) Lapsendamise ettevalmistamise käigus on Sotsiaalkindlustusamet kohustatud:
1) lapse ja lapsendaja omavahel kokku viima;
2) selgitama koostöös lapse seadusliku esindajaga lapsele lapsendamisega seotud asjaolusid, lähtudes tema arengutasemest ning tehes seda temale arusaadaval viisil.
(7) Lapsendajal on õigus saada Sotsiaalkindlustusametilt üldist teavet lapse elukäigu, terviseseisundi ja iseloomu kohta. Lapsendajal ei ole õigust saada andmeid lapse või tema vanemate kohta, mis rikuksid nende isiklikke õigusi. Lapsendajale ei tohi avaldada ilma lapse vanemate nõusolekuta nende ees- ja perekonnanime ning andmeid nende elukoha kohta.
(8) Kui lapsendaja ei soovi lapsendamise ettevalmistamisega seotud toimingute jätkamist, on ta kohustatud sellest viivitamata teavitama Sotsiaalkindlustusametit, kellele ta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse esitas.
(1) Lapsendamise otsustab kohus lapsendaja avalduse alusel.
(2) Lapsendamisavaldus ei tohi olla tingimuslik ega tähtajaline ning see tuleb esitada isiklikult.
(3) Laps on lapsendatud lapsendamise kohtumääruse jõustumisest alates.
(1) Lapsendamise määrust ei või kohus teha pärast lapse surma.
(2) Pärast lapsendaja surma võib lapsendamise otsustada, kui lapsendaja on esitanud kohtule lapsendamisavalduse.
(3) Kui lapsendamise kohtumäärus jõustub pärast lapsendaja surma, on sellel samasugused õiguslikud tagajärjed kui enne lapsendaja surma jõustunud määrusel.
(1) Kui abikaasad lapsendavad lapse ühiselt või kui üks abikaasa lapsendab teise abikaasa lapse, omandab laps abikaasade ühise lapse õigusliku staatuse.
(1¹) Kui üks registreeritud elukaaslane lapsendab teise registreeritud elukaaslase lapse, omandab laps registreeritud elukaaslaste ühise lapse õigusliku staatuse.
(2) Muudel juhtudel omandab laps lapsendaja lapse õigusliku staatuse.
(3) Lapse hooldusõigus kuulub käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 1¹ nimetatud juhtudel abikaasadele või lapse vanemale ja lapsendajale ühiselt ning lõikes 2 nimetatud juhtudel lapsendajale ainuisikuliselt.
(1) Kui lapsendajad on lapse teise või kolmanda astme sugulased või hõimlased, lõpeb ainult see lapse ja tema alanejate sugulaste sugulussuhe ning lõpevad need sugulusest tulenevad õigused ja kohustused, mis lapsel on oma vanemate suhtes.
(2) Kui abikaasa lapsendab oma abikaasa lapse või kui registreeritud elukaaslane lapsendab oma registreeritud elukaaslase lapse, ei lõpe lapse sugulussuhe teise vanema sugulastega, kui see vanem on surnud ja talle kuulus enne surma lapse hooldusõigus.
(1) Lapsendamissaladus on lapsendamise kohtueelse ja kohtumenetlusega seonduv informatsioon ja andmed, sealhulgas lapsendamise fakt, millest võib järeldada, et laps on lapsendatud või et vanemad on lapse lapsendanud või et vanem või eestkostja on andnud lapse lapsendada. Lapsendamissaladuse eesmärk on tagada lapse, vanema ja lapsendaja eraelu kaitse, ära hoida soovimatut sekkumist ning diskrimineerimist päritolu või muul alusel.
(2) Isik, kes teab lapsendamissaladust, ei tohi seda avaldada, kui selle avaldamine ei ole vajalik avalikes huvides.
(3) Lapse uued isikuandmed on bioloogilise vanema eest salajased juhul, kui vanem on andnud nõusoleku isikuliselt määramata lapsendajale lapsendamiseks.
(4) Lapsendatud lapse sünnitõendilt ei tohi nähtuda, et laps on lapsendatud.
(5) Lapsendamise andmeid kasutades tuleb lähtuda isikuandmete kaitse seaduses sätestatud eesmärgipärasuse põhimõttest, muu hulgas tagades, et lapsendamise andmetele ja sellele viitavatele andmetele on ligipääs üksnes ametnikul, kellele see on ametiülesannete täitmiseks vajalik.
(6) Alaealisel lapsendatul lapsendaja nõusolekul või täisealisel lapsendatul on õigus saada Sotsiaalkindlustusametilt teavet lapsendamise fakti kohta.
(7) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatule on alaealisel lapsendatul lapsendaja nõusolekul või täisealisel lapsendatul õigus saada Sotsiaalkindlustusametilt teavet oma bioloogiliste vanemate, vanavanemate ning õdede ja vendade kohta, kui nimetatud isikud on andnud nõusoleku vastava teabe avaldamiseks. Kui nõusolekut teabe avaldamiseks ei anta, annab Sotsiaalkindlustusamet teavet eelnimetatud isikute kohta ulatuses ja viisil, mis ei võimalda tuvastada lapsendatu bioloogilisi vanemaid, vanavanemaid, õdesid või vendi, kes ei ole teabe avaldamiseks nõusolekut andnud.
(8) Kui lapsendatu soovib saada teavet oma alaealise lapsendatud bioloogilise õe või venna kohta, on õelt või vennalt käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõusoleku küsimiseks vajalik lapsendaja eelnev nõusolek.
(1) Kui lapsendaja või lapsendatava elukoht ei ole Eestis, ei või kohus lapsendamist otsustada ilma Sotsiaalkindlustusameti juurde moodustatud rahvusvahelise lapsendamise komisjoni nõusolekuta. Komisjon on kolmeliikmeline. Komisjoni läbiviidavale menetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
(2) Rahvusvahelise lapsendamise komisjoni moodustab Vabariigi Valitsus ./dyn=107052025017&id=13330691 määrusega.
(3) Rahvusvahelise lapsendamise komisjoni töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ./dyn=107052025017&id=13331171 määrusega.
(4) Rahvusvahelist lapsendamist korraldab ja rahvusvahelise lapsendamise komisjoni teenindab Sotsiaalkindlustusamet.
(5) Komisjoni pädevusse kuulub nõusoleku andmine:
1) lapse Eestist välisriiki lapsendamise taotlusele;
2) lapse välisriigist Eestisse lapsendamiseks.
(6) Lapsendamine Eestist teise riiki võib toimuda juhul, kui lapse eest ei ole võimalik vajalikul määral hoolitseda Eesti Vabariigis.
(1) Kohus võib tunnistada lapsendamise kehtetuks, kui see on toimunud ilma lapsendaja avalduseta või lapse või ühe vanema nõusolekuta.
(2) Avaldus või nõusolek on kehtetu, kui:
1) avaldaja oli avalduse esitamise ajal otsusevõimetu;
2) avaldaja teovõime oli piiratud ja puudus eestkostja asjakohane nõusolek või kui nõusoleku on andnud alla 10-aastane laps isiklikult;
3) avaldaja ei teadnud, et tegemist on lapsendamisega, või teadis, kuid ei soovinud esitada lapsendamisavaldust või anda lapsendamiseks nõusolekut, või kui lapsendaja on eksinud lapsendatava isikus või lapsendatav on eksinud lapsendaja isikus;
4) avaldajat on kallutatud tahteavaldust tegema pettusega oluliste asjaolude suhtes;
5) avaldajat on kallutatud tahteavaldust tegema ähvarduse või vägivalla mõjul;
6) lapsendamisavaldus on kohtule esitatud enne kaheksa nädala möödumist lapse sünnist.
(1) Lapsendamist ei tunnistata kehtetuks, kui isik esitab uue avalduse pärast teovõime taastumist, otsusevõimetuse, ähvarduse või eksimuse mõju lõppemist või lapse kaheksa nädala vanuseks saamist või annab uue nõusoleku või teatab muul viisil, et soovib lapsendamissuhte säilitada.
(2) Kui lapsendamisavaldus on tehtud või kui lapsendamise nõusolek on antud pettuse tõttu olulistes asjaoludes, ei tunnistata lapsendamist kehtetuks, kui pettus puudutab lapsendaja või lapse varalist seisundit või kui avaldust esitama või nõusolekut andma õigustatud isiku teadmata osutub petjaks isik, kellel ei ole õigust avaldust esitada või nõusolekut anda või muul viisil lapsendamist vahendada.
(3) Kui lapsendamise kohtumäärust tehes on ekslikult eeldatud, et üks vanem on kestvalt võimetu tahteavaldust tegema või et tema viibimiskoht on kestvalt teadmata, ei tunnistata lapsendamist kehtetuks, kui see vanem annab nõusoleku tagantjärele või avaldab muul viisil soovi lapsendamissuhe säilitada. Sel juhul kohaldatakse ka käesoleva seaduse § 155 lõiget 3.
(4) Lapsendamist ei tunnistata kehtetuks vanema nõusoleku puudumise või nõusoleku kehtetuse tõttu, kui lapsendamise kohtumääruse tegemise ajal või lapsendamise kehtetuks tunnistamise avalduse läbivaatamise ajal olid olemas vanemalt hooldusõiguse täieliku äravõtmise eeldused.
(5) Lapsendamist ei tunnistata kehtetuks, kui see oluliselt kahjustab lapse huve, välja arvatud juhul, kui kehtetuks tunnistamist nõuavad lapsendaja kaalukad huvid.
(1) Lapsendamise kehtetuks tunnistamise avalduse võib esitada üksnes isik, kelle avalduseta või nõusolekuta on laps lapsendatud. Alla 14-aastase lapse eest esitab avalduse tema seaduslik esindaja. Muudel juhtudel ei ole avaldust esindaja kaudu esitada lubatud. Kui avaldust esitama õigustatud täiskasvanud isiku teovõime on piiratud, ei vaja ta avalduse esitamiseks seadusliku esindaja nõusolekut.
(2) Avalduse esitamise tähtaeg on üks aasta käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud hetkest, kuid mitte rohkem kui kolm aastat lapsendamise kohtumääruse jõustumisest arvates. Tähtaja kulgemine algab:
1) käesoleva seaduse § 166 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtudel hetkest, millal avaldaja otsusevõime või teovõime on taastunud või millal piiratud teovõimega lapsendajale või alla 10-aastase lapse seaduslikule esindajale sai tahteavalduse tegemine teatavaks;
2) käesoleva seaduse § 166 lõike 2 punktides 3 ja 4 nimetatud juhtudel hetkest, millal avaldaja sai eksimusest või pettusest teada;
3) ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud lapsendamise tahteavalduse korral hetkest, millal ähvarduse või vägivalla mõju lakkas;
4) käesoleva seaduse § 166 lõike 2 punktis 6 nimetatud juhul lapse kaheksa nädala vanuseks saamisest.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja kulgemise suhtes kohaldatakse ka aegumise peatumise sätteid.
(4) Avaldus lahendatakse hagita menetluses.
§ 169. Lapsendamise kehtetuks tunnistamine kohtu algatusel
(1) Enne lapse täisealiseks saamist võib kohus lapse kaalukates huvides tunnistada lapsendamise omal algatusel kehtetuks.
(2) Kui lapse on lapsendanud abielupaar või registreeritud elukaaslased, võib kehtetuks tunnistada ka lapse ja ühe abikaasa või registreeritud elukaaslase lapsendamissuhte.
(3) Kohus võib lapsendamise omal algatusel kehtetuks tunnistada, kui:
1) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul on teine abikaasa, registreeritud elukaaslane või lapse bioloogiline vanem valmis lapse eest hoolitsemise üle võtma ja kui vanema hooldusõiguse teostamine ei ole vastuolus lapse huvidega või
2) kehtetuks tunnistamise eesmärk on uue lapsendamise võimaldamine.
(1) Lapsendamise kehtetuks tunnistamise õiguslikud tagajärjed tekivad kehtetuks tunnistamise hetkest. Kui lapsendaja või laps on taotlenud lapsendamise kehtetuks tunnistamist ja kohus rahuldab taotluse pärast taotleja surma, on kehtetuks tunnistamisel samasugused õiguslikud tagajärjed, kui lapsendamissuhe oleks kehtetuks tunnistatud nimetatud isiku eluajal.
(2) Lapsendamise kehtetuks tunnistamisega lõpeb lapse ning tema alanejate sugulaste ja seniste sugulaste lapsendamisest tulenenud sugulussuhe ning sellest tulenevad õigused ja kohustused.
(3) Lapsendamise kehtetuks tunnistamisega taastub lapse ning tema alanejate sugulaste ja veresugulaste sugulussuhe ning sellest tulenevad õigused ja kohustused, välja arvatud vanema hooldusõigus.
(4) Kohus annab bioloogilistele vanematele lapse hooldusõiguse tagasi niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus lapse huvidega, või määrab lapsele eestkostja või erieestkostja.
(5) Kui lapsendaja on abielupaar ja kehtetuks tunnistatakse ühe abikaasa lapsendamissuhe, on kehtetuks tunnistamisel käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tagajärjed ainult lapse ja tema alanejate sugulaste ning selle abikaasa ja tema sugulaste vahelises suhtes. Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tagajärgi ei teki.
(1) Kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha, määratakse talle eestkostja.
(2) Perekonnaseisuasutuse või muu valitsusasutuse või valla- või linnavalitsuse ametnik, politseiametnik, raviasutuse või hoolekandeasutuse juht, kohtunik, prokurör, notar ja kohtutäitur, kellel on andmeid eestkostet vajava lapse kohta, on kohustatud sellest teatama valla- või linnavalitsusele ja kohtule eestkostet vajava isiku hariliku viibimiskoha järgi. Sama kohustus on ka eestkostet vajava lapse sugulastel.
(1) Eestkoste seadmise otsustab kohus omal algatusel või valla- või linnavalitsuse või huvitatud isiku avalduse alusel. Kohus võib pöörduda valla- või linnavalitsuse poole eestkostjaks sobiva isiku leidmiseks.
(2) Eestkostja võib nimetada ka juba enne lapse sündi, kui on alust eeldada, et pärast sündi vajab laps eestkostjat. Nimetamine jõustub lapse sünniga.
(1) Eestkostjaks võib olla täisealine täieliku teovõimega füüsiline isik.
(2) Eestkostjaks ei või olla isik, kellelt on vanema hooldusõigus täielikult või osaliselt ära võetud või kes on varem rikkunud eestkostja kohustusi. Eestkostjaks ei või määrata selle tervishoiu- või hoolekandeasutuse töötajat, kus laps viibib.
(3) Eestkostjat valides arvestatakse tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Kohtul ja valla- või linnavalitsusel on eestkostjat valides õigus nõuda eestkostjaks määratavalt isikult dokumente ja informatsiooni tema sobivuse hindamiseks.
(4) Isiku võib eestkostjaks määrata tema nõusolekul.
(1) Kui eestkostjaks ei leita sobivat füüsilist isikut või kui vanem on testamendiga või pärimislepinguga näinud eestkostjana ette juriidilise isiku, võib eestkostjaks määrata ka juriidilise isiku. Juriidiline isik peab süstemaatiliselt tegelema eestkostetavatele füüsilisest isikust eestkostjate otsimise, nõustamise ja koolitamisega.
(2) Juriidiline isik määratakse eestkostjaks tema nõusolekul.
(3) Juriidilisest isikust eestkostjaks ei või määrata seda tervishoiu-, hoolekande- või haridusasutust, kus laps viibib.
(1) Kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kui eestkoste seadmise eeldused on täidetud. Eestkostja ülesannete täitmisel on valla- või linnavalitsusel käesolevast seadusest tulenevad eestkostja õigused ja kohustused.
(2) Kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita, määratakse eestkostjaks valla- või linnavalitsus, millega laps on kõige tugevamalt seotud. Laps on kõige tugevamalt seotud muu hulgas selle valla- või linnavalitsusega, kust ta pärit on, kus ta on suurema osa ajast elanud, millega ta on säilitanud olulised sidemed, kus asuvad tema lähedased või vara või kus on tema rahvastikuregistrijärgne elukoht.
(3) Lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha muutumisel võivad tema esialgse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus ja uue rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus kokku leppida, et eestkostja ülesandeid täidab uue rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus. Kokkuleppe saavutamiseni täidab eestkostja ülesandeid lapse esialgse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus.
(4) Kui last ei ole kantud rahvastikuregistrisse või tema kohta puuduvad rahvastikuregistris elukoha andmed, siis kehtib käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 toodud regulatsioon lapse hariliku viibimiskoha järgse valla- või linnavalitsuse suhtes.
(1) Eestkostjaks määratakse sobivuse korral isik, kelle vanem on lapse seadusliku esindajana oma testamendis või pärimislepingus nimetanud.
(2) Kui vanemad on testamentides või pärimislepingutes nimetanud eri isikud, määratakse eestkostjaks isik, kes on eestkostjaks sobivaim.
(3) Eestkostjaks ei või nimetada isikut, kelle eestkostjaks oleku on vanem lapse seadusliku esindajana oma testamendis või pärimislepingus välistanud. Kui vanemad on andnud teineteisele vasturääkivaid korraldusi, kehtib viimasena surnud vanema korraldus.
(4) Valla- või linnavalitsust ei saa testamendiga või pärimislepinguga eestkostjaks määrata ega teda kui eestkostjat käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt välistada.
(1) Kohus nimetab lapsele ühe eestkostja, ühisteks eestkostjateks võib nimetada ka abikaasad. Võimaluse korral nimetatakse üks eestkostja ka eestkostet vajavatele õdedele ja vendadele.
(2) Kui see on konkreetse juhtumi asjaolude kohaselt mõistlik, võib kohus nimetada ka mitu eestkostjat. Sel juhul eeldatakse, et eestkostjatel on ühine esindusõigus. Kohus võib kindlaks määrata iga eestkostja ülesanded ja esindusõiguse ulatuse.
(1) Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja. Tal on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava isiku ja vara eest oma ülesannete piirides.
(2) Eestkostjal ei ole esindusõigust ega kohustusi valdkonnas, milleks on määratud erieestkostja.
(3) Eestkostja ei või oma kohustuste täitmist panna kolmandale isikule.
(4) Eestkostja küsib ja arvestab eestkostetava arvamust eestkoste teostamisel, kui see on lapse vanust ja arengutaset arvestades asjakohane.
(5) Eestkostja peab alaealise vara valitsema hea eestkostja hoolsusega. Eestkostja vastutab oma kohustuste süülise rikkumisega tekitatud kahju eest.
(1) Eestkostja ei saa eestkostetavat esindada:
1) tehingutes, mille üks pool on eestkostetav ja teine pool eestkostja, eestkostja abikaasa, registreeritud elukaaslane, eestkostja otsejoones sugulane, õde või vend, välja arvatud juhul, kui tehingust ei teki eestkostetavale otseseid tsiviilkohustusi;
2) tehingutes, millega eestkostetav loovutab oma pandi või käendusega tagatud nõude eestkostja vastu, koormab niisugust nõuet, lõpetab nõude tagatise või vähendab tagatist või võtab kohustuse teha niisugune tehing;
3) õiguslikus vaidluses eestkostetava ja käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikute vahel, samuti vaidluses punktis 2 nimetatud asjades.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikest 1 tuleneva keelu rikkumise korral kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 131.
(3) Eestkostja ei saa eestkostetavat esindades teha eestkostetava arvel kinkeid. Erandina on lubatud kinkeid teha kõlbelise kohustuse või viisakusreeglite järgimiseks.
(4) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse ka eestkostja ülesannetes valla- või linnavalitsuse ametnikule või juriidilisest isikust eestkostja töötajale.
Kohus võib eestkostjalt võtta õiguse esindada eestkostetavat teatavates tehingutes või mõnes valdkonnas, kui eestkostetava huvid on eestkostja või tema esindatava kolmanda isiku või käesoleva seaduse § 180 lõike 1 punktis 1 nimetatud isiku huvidega olulises vastuolus.
§ 182. Eestkostja kohustus hoolitseda lapse isiku eest
(1) Kui laps kasvab eestkostja juures, kohaldatakse eestkostja õigusele ja kohustusele lapse isiku eest hoolitseda käesoleva seaduse 10. peatüki 2. jao sätteid.
(2) Kui eestkostja peab eestkostetavat ülal, olemata selleks kohustatud, lähevad eestkostjale tema poolt antud ülalpidamise ulatuses üle nõuded eestkostetava ülalpidamiseks kohustatud isikute vastu.
§ 183. Eestkostja kohustus valitseda eestkostetava vara
(1) Eestkostja on kohustatud eestkostetava vara hea eestkostja hoolsusega valitsema, säilitama ning võimaluse korral suurendama. Muu hulgas peab eestkostja nõudma õigel ajal sisse eestkostetavale kuuluvad nõuded ning valitsema eestkostetavale kuuluvat kinnisvara.
(2) Eestkostetava varalt saadavast kasust tuleb esmajoones täita varal lasuvad sissenõutavaks muutunud kohustused ning katta muud vara korrapärase valitsemise kulud. Nimetatud kuludest ülejäänud sissetulekut võib kasutada eestkostetava ülalpidamiseks.
(3) Eestkostja peab hoidma enda ja eestkostetava vara eraldatuna ega tohi kasutada eestkostetava vara oma huvides.
(1) Eestkostja esitab lapse hariliku viibimiskoha järgsele kohtule kirjaliku nimekirja lapse vara kohta mõistliku aja jooksul eestkoste määramisest arvates.
(2) Nimekirjas esitatakse teave kuni nimekirja koostamiseni vara koosseisus toimunud muutuste kohta.
§ 185. Pärandi või kinkena saadud vara valitsemine
(1) Vara, mille eestkostetav saab pärandina või kinkena, valitseb eestkostja kinketehingus, testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste kohaselt. Korraldustega ei saa laiendada eestkostja seadusest tulenevat esindusõigust.
(2) Eestkostja võib kohtu nõusolekul korraldustest kõrvale kalduda, kui nende järgimine võib kahjustada eestkostetava huve.
(1) Kui eestkostetava raha ei ole vaja tema ülalpidamiseks, vara valitsemiseks või muude jooksvate kulude katmiseks, peab eestkostja selle paigutama Eesti või mõne teise lepinguriigi krediidiasutuses oma varast eraldi. Paigutamisel tuleb teha märge, et konto käsutamiseks on vaja kohtu nõusolekut.
(2) Kehtetu
(3) Kohus võib anda nõusoleku eestkostetava raha teistsuguseks paigutamiseks.
(4) Kohtu nõusolek eestkostja poolt eestkostetavale kuuluva konto käsutamiseks on vajalik vaid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul.
(1) Eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta:
1) käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisasja või kinnisasjaõigust;
2) käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisomandi ülekandmisele või kinnisasjaõiguse tekkimisele, ülekandmisele või lõppemisele suunatud nõuet;
3) kohustuda tegema käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud käsutusi;
4) sõlmida eestkostetava nimel kinnisasja või kinnisasjaõiguse tasulisele omandamisele suunatud lepingut;
5) anda kasutusse eestkostetavale kuuluvat kinnisasja.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka laevakinnistusraamatusse kantud laevade kohta.
(1) Eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta:
1) teha tehingut, millega eestkostetav võtab kohustuse käsutada kogu oma vara, pärandit, tulevast seaduslikku pärandiosa või tulevast sundosa;
2) loobuda pärandist, annakust või sundosast ega sõlmida pärandvara jagamise lepingut;
3) sõlmida ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa omandamisele või võõrandamisele suunatud lepingut, samuti ettevõtte käitamisele suunatud seltsingulepingut;
4) anda rendile ettevõtet;
5) omandada osalust juriidilises isikus või astuda selle liikmeks;
6) sõlmida üüri-, rendi-, kindlustus- ja muud kestvuslepingut, mis ei lõpe või mida ei saa üles öelda ühe aasta jooksul pärast eestkostetava täisealiseks saamist;
7) võtta laenu;
8) omandada ja võõrandada väärtpabereid;
9) teha tehingut, millega luuakse eestkostetava vastutus teise isiku kohustuse eest, ning tehingut, millega eestkostetava vara koormatakse teise isiku kohustuse tagamiseks;
10) sõlmida kaasomandi jagamise, selle välistamise või edasilükkamise kokkulepet;
11) teha tehingut, mis lõpetab eestkostetava nõude, vähendab seda või selle tagatist või loob sellise kohustuse, välja arvatud käesoleva seaduse § 186 lõikes 4 sätestatud juhtudel.
(1¹) Kui eestkostja omandab väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–5 ja 7 nimetatud väärtpabereid eestkostetava nimel, kuid enda vahendite arvel, ei ole nende väärtpaberite omandamiseks ja võõrandamiseks vaja kohtu nõusolekut tingimusel, et müügist saadu jääb eestkostetava omandisse. Esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka edasistele väärtpaberitehingutele müügist saadu arvel, mis on tehtud esimeses lauses nimetatud väärtpaberitega.
(2) Kohus võib erandjuhtudel anda eestkostjale üldise nõusoleku teha kõiki või teatud liiki tehinguid, milleks on vaja kohtu nõusolekut.
(3) Kui eseme võõrandamiseks on vaja kohtu nõusolekut, ei või eestkostja anda seda kohtu nõusolekuta eestkostetavale sõlmitud lepingu täitmiseks või vabaks käsutamiseks.
(4) Kehtetu
§ 189. Kohtu nõusolekuta tehtud mitmepoolsed tehingud
(1) Kohtu eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, kui kohus ei kiida tehingut hiljem heaks. Heakskiit kehtib, kui eestkostja sellest teisele poolele teatab. Kui eestkostetav on saanud teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita.
(2) Teine pool võib teha eestkostjale ettepaneku teda heakskiidu andmisest teavitada. Kui eestkostja ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul nimetatud ettepaneku saamisest arvates, siis loetakse, et heakskiidust on keeldutud.
(3) Kui eestkostjal pidi tehingu tegemiseks olema kohtu eelnev nõusolek, võib tehingu teine pool oma tehingu tegemise tahteavalduse tagasi võtta, kui eestkostjal ei olnud tehingu tegemiseks kohtu eelnevat nõusolekut ja tehingu teine pool nõusoleku puudumisest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sel juhul loetakse, et tahteavaldust ei ole tehtud. Pärast seda, kui eestkostja on teisele poolele heakskiidu andmisest teatanud, ei saa tehingu teine pool oma tahteavaldust tagasi võtta.
(4) Käesoleva seaduse §-dest 187 ja 188 tuleneva keelu rikkumise korral kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 130.
(1) Eestkostja võib eestkostetavalt nõuda eestkostmiseks tehtud kulutuste hüvitamist käsundi kohta kehtivate sätete järgi.
(2) Valla- või linnavalitsus ei või nõuda kulutuste hüvitamist.
(1) Eestkostet teostatakse üldjuhul tasuta.
(2) Kohus võib määrata eestkostjale tema ülesannete täitmise eest tasu, kui tasu määramine on eestkostetava varalist seisundit ning poolte vahelist suhet arvestades mõistlik.
(3) Eestkostjal on õigus eestkoste teostamisest talle tekkinud kulutuste, muu hulgas oma eestkostest tingitud vastutuse kindlustamiseks tehtud kulutuste hüvitamisele eestkostetava vara arvel. Eestkostet teostatakse tasuta, kui kohus ei määra teisiti.
(4) Kulude ja tasu maksmiseks võib eestkostja või eestkostetav taotleda riigi menetlusabi. Riik võib ette näha eestkoste teostamiseks täiendavaid rahalisi toetusi Justiits- ja Digiministeeriumi vahendusel. Valdkonna eest vastutav minister ./../vaheleht.html võib kehtestada riigi arvel eestkostjale makstava tasu ja kantavate kulude arvestamiseks täpsema korra ja piirmäärad.
(1) Kohus teostab järelevalvet eestkostja tegevuse üle. Eestkostja teatab kohtule oma elukoha muutusest.
(2) Kohus võib eestkostjale teha ettekirjutusi tema ülesannete täitmiseks. Nende järgimata jätmise korral on kohtul õigus eestkostja vabastada.
(3) Eestkostetava huvides võib kohus kõrvaldada eestkostja oma ülesannete täitmisest kuni tema vabastamise otsustamiseni.
(1) Kohus võib igal ajal nõuda eestkostjalt informatsiooni tema ülesannete täitmise kohta.
(2) Eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta esitab eestkostja kohtule iga-aastase kirjaliku aruande. Aruandes tuuakse eraldi välja tehtud kulutused ning lisatakse neid tõendavad dokumendid. Igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutuste kohta näidatakse aruandes ära igas kuus keskmiselt kuluva summa suurus ja neid tõendavaid dokumente ei lisata.
(3) Kohus peab aruannet sisuliselt kontrollima, hindama tehtud kulutuste põhjendatust ning nõudma vajaduse korral selgitusi või aruande parandamist ja täiendamist.
(4) Eestkostja kirjalikke aruandeid säilitatakse kohtus.
(1) Kehtetu
(2) Kui eestkostetav tunnistatakse surnuks või kui tuvastatakse tema surmaaeg, lõpeb eestkoste surnuks tunnistamise või surmaaja tuvastamise määruse jõustumisega.