§ 41. Ülesande ja kohustuse täitmata jätmine erakorralise, sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning demobilisatsiooni ajal
(1) Haldusülesande täitja võib jätta täitmata temale seadusega, seaduse alusel või halduslepinguga määratud ülesande või kohustuse, kui selle täitmine on erakorralise või sõjaseisukorra või mobilisatsiooni või demobilisatsiooni tõttu ja sellega kaasnevaid asjaolusid arvestades võimatu.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamisel tuleb esmajärjekorras täita püsivad kriisiülesanded.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamisel ei või kalduda kõrvale rahvusvahelise humanitaarõiguse normide järgimisest.
§ 42. Teavitamine ja vaidluste lahendamine kriisiolukorra ajal
(1) Ministril tuleb viivitamata teavitada kriisiolukorra juhti ja teisi kriisi lahendamisel olulisi osalisi oma valitsemisala mis tahes kavatsusest ja meetmest, mis võivad mõjutada kriisiolukorra juhi korraldusi või kriisiolukorra lahendamise ühtsust.
(2) Haldusülesannete jaotuse ja täitmisega seotud vaidlused, mis tekivad kriisiolukorra ajal ministeeriumide, nende valitsemisalas olevate asutuste või muude avaliku võimu kandjate vahel või kohaliku omavalitsuse üksuste riiklike ülesannete üle, lahendatakse koostöös või ministrite vahel või lahendab need kriisiolukorra juht. Kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalik pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtusse.
§ 43. Kriisiolukorra juhi korralduste andmine kriisiolukorra ajal
(1) Kriisiolukorra juht võib kriisiolukorra ajal selle lahendamiseks anda käesoleva seaduse § 44 lõikes 1 sätestatud korralduse ministrile tema vastutusvaldkonnas. See korraldus on ministrile siduv.
(2) Kriisiolukorra juht võib anda käesoleva seaduse § 44 lõikes 1 sätestatud korralduse kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale valitsusasutusele, kui minister ei ole käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud korraldust täitnud või õigel ajal täitnud. Korralduse täideviimise tagab kriisiolukorra lahendamise eest vastutav valitsusasutus, rakendades vajaduse korral käesolevas seaduses sätestatud volitusi.
(1) Kriisiolukorra lahendamise eest vastutav valitsusasutus võib kriisiolukorra lahendamiseks anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule avaliku võimu kandjale, välja arvatud ministeerium, haldusülesande õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks korralduse, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust ning volitusi:
1) haldusakti andmiseks, halduslepingu sõlmimiseks või toimingu tegemiseks;
2) haldusakti või halduslepingu muutmiseks;
3) toimingu tegemise lõpetamiseks või keelamiseks;
4) haldusakti osaliselt või täielikult kehtetuks tunnistamiseks või halduslepingu kehtetuks tunnistamiseks;
5) haldusakti või halduslepingu kehtivuse või toimingu tegemise osaliseks või täielikuks peatamiseks;
6) seaduses või seaduse alusel kehtestatud kohustuse muul viisil täitmiseks.
(2) Korralduse andmisel tuleb arvestada haldusülesande täitja pädevust, samuti võimalust korraldust täita. Korraldus peab sisaldama vajalikke põhjendusi ja muud asjakohast teavet ning olema proportsionaalne konkreetse olukorra lahendamiseks.
(3) Kaitsevägi võib anda käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korralduse riigikaitselise kriisiolukorra ajal ka juhul, kui Kaitsevägi on valmistumas mobilisatsiooniks, demobilisatsiooniks, sõjaseisukorra lahendamiseks või kollektiivse enesekaitse operatsiooni korraldamiseks. Kui riigikaitselise kriisiolukorra lahendamise eest vastutav valitsusasutus on Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet, võib talle anda korralduse üksnes tema juhi nõusolekul.
(4) Kaitseväele võib anda korralduse, välja arvatud kriisiolukorra juhi korraldus, Kaitseväe juhataja nõusolekul või tema volitatud ülema nõusolekul.
(5) Kaitseliidule võib anda käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korralduse, välja arvatud kriisiolukorra juhi korraldus, Kaitseliidu ülema nõusolekul või tema volitatud ülema nõusolekul.
(6) Kohaliku omavalitsuse üksusele võib anda korralduse üksnes tema püsiva või ühekordse kriisiülesande täitmise raames, kui see on vältimatult vajalik.
(7) Eesti Pangale võib anda korralduse üksnes tema püsiva kriisiülesande täitmise raames, kui see on vältimatult vajalik. Finantsinspektsioonile korralduse andmisel tuleb lähtuda käesoleva seaduse §-st 39. Käesolev lõige ei kohaldu Eesti Panga ülesannetele, mida ta täidab Euroopa Keskpankade Süsteemi osana Euroopa Liidu toimimise lepingu ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja alusel, ega ülesannetele, mida ta täidab nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63–89), alusel ühtse järelevalvemehhanismi raames.
(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korralduse saanud täidesaatva riigivõimu asutus, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avaliku võimu kandja teavitab korralduse andjat, kui talle antud korraldus on õigusvastane või ebaotstarbekas.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korralduse võib anda ka haldusaktiga või halduslepinguga või seadusega haldusülesannet täitma volitatud füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korraldus tuleb täita viivitamata, kui ei ole määratud teistsugust tähtaega.
(11) Kui mitme korralduse samaaegne täitmine ei ole võimalik, tuleb võimaluse korral esimesena täita riigi sõjalise kaitse tagamiseks antud korraldus.
(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korraldus on iseseisvaks aluseks Finantsinspektsioonile Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 sätestatud seaduses nimetatud ettekirjutuse tegemiseks või muu meetme rakendamiseks. Finantsinspektsioon võib korraldust täites kalduda kõrvale Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 sätestatud õigusaktidest tulenevatest nõuetest nii palju, kui see on vajalik korralduse täitmiseks.
(13) Sobiva meetme valikule ega rakendamisele haldusakti või toiminguga ei kohaldata haldusmenetluse seadust.
(14) Käesoleva paragrahvi lõikes 12 nimetatud korralduse täitmiseks võib Finantsinspektsioon haldusakti anda viisil, kus adressaadile tehakse teatavaks üksnes haldusakti resolutiivosa. Haldusakti põhjendused tuleb sellisel juhul edastada adressaadile viie tööpäeva jooksul haldusakti resolutiivosa kehtima hakkamisest arvates.
(15) Korralduse andmisel tekkivad vaidlused lahendatakse käesoleva seaduse § 42 lõikes 2 sätestatud viisil.
(16) Finantsinspektsioon ei vastuta riigivastutuse seaduse ega muu õigusakti alusel, kui ta täidab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korraldust.
(1) Kui käesoleva seaduse § 44 lõikes 1 sätestatud korraldus on jäetud tähtpäevaks täitmata, võib korralduse andja täita enda antud korralduse selle saaja asemel ise järgmiselt:
1) annab haldusakti, sõlmib halduslepingu või teeb toimingu;
2) muudab haldusakti või halduslepingut;
3) lõpetab toimingu tegemise või tagab toimingu tegemisest hoidumise;
4) tunnistab haldusakti või halduslepingu osaliselt või täielikult kehtetuks;
5) peatab haldusakti või halduslepingu kehtivuse või toimingu tegemise;
6) täidab seaduses või seaduse alusel kehtestatud kohustuse muul viisil.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korralduse andja võib korralduse täita selle saaja asemel ise, kui tal on korralduse täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja võimed ning kui erakorralisest või sõjaseisukorrast tulenev oht riigi julgeolekule või avalikule korrale tuleb kõrvaldada viivitamata ning teine täidesaatva riigivõimu asutus, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avaliku võimu kandja seda ei tee või ei tee piisavalt kiiresti ning korralduse täitmata jätmine takistab vahetult riigi sõjalist kaitset ja ohustab riigi julgeolekut või avalikku korda.
§ 46. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine
(1) Kriisiolukorra ajal võib isiku suhtes kohaldada käesoleva peatüki 2.–4. jaos ning §-des 77 ja 115 sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid (edaspidi piirav meede) käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras.
(2) Kriisiolukord, sealhulgas selle lahendamiseks välja kuulutatud eriolukord, erakorraline ja sõjaseisukord, ei välista muu seaduse alusel isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramist.
(3) Piirava meetme kohaldamisel tuleb arvestada kooskõlas põhiseaduslike institutsioonide autonoomia põhimõttega käesoleva seaduse § 107 lõikes 3 nimetatud ametikoha ülesande täitmise vajadust ning järgida piiranguid, mis tulenevad Euroopa Liidu õigusest, Eestile siduvatest välislepingutest ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest.
(4) Piirava meetme kohaldamisel võib kalduda kõrvale inimõigusi käsitleva välislepinguga võetud kohustustest, kui see on lubatud välislepingus ja piirangud on kooskõlas muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega.
1) Piirava meetme kohaldamisel järgitakse järgmisi põhimõtteid:
1) kohaldada võib mitmest sobivast ja vajalikust meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab;
2) kohaldada võib ainult sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda, ja
3) meedet võib kohaldada vaid nii kaua, kuni selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada.
(1) Kriisiolukord, sealhulgas selle lahendamiseks välja kuulutatud eriolukord, erakorraline seisukord või sõjaseisukord, ei mõjuta seaduse alusel kehtestatud piiravate meetmete kehtivust.
(2) Kriisiolukorra ajal käesoleva seaduse alusel kohaldatud piirav meede kehtib kuni selle kehtetuks tunnistamiseni või muutub kehtetuks, kui kriisiolukord lõpeb. Kui piirava meetme eesmärk saavutatakse enne kriisiolukorra lõppemist või seda ei ole enam võimalik saavutada, tunnistab haldusorgan piirava meetme kohaldamise haldusakti kehtetuks või lõpetab meetme kohaldamise.
(1) Füüsiline isik ei vastuta rahalise kohustuse täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva lepingurikkumise eest, kui lepingurikkumise põhjustas:
1) käesoleva seaduse § 112 alusel palga või töötasu vähendamine;
2) käesoleva seaduse § 76 alusel rahaliste hüvitiste ja pensionide väljamaksmise peatamine või vähendamine;
3) riigikaitselise kriisiolukorra ajal sõjaaja ametikoha ülesannete täitma asumine.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust nimetatud füüsilise isiku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
(1) Kohtutäitur võib peatada füüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete ning rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmise, kui füüsiline isik jättis täitedokumendi vabatahtlikult täitmata, sealhulgas rahatrahvi, rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumata, või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohaselt täitmata käesoleva seaduse § 76 lõikes 1 või §-s 112 sätestatud põhjustel või riigikaitselise kriisiolukorra ajal isiku sõjaaja ametikoha ülesannete täitma asumisel.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel täitemenetluse peatamiseks esitab füüsiline isik avalduse.
§ 51. Sideteenuse ja sidevõrgule juurdepääsu piiramine
Vabariigi Valitsus või tema volitatud valitsusasutus võib eriolukorra või riigikaitselise kriisiolukorra ajal panna sideettevõtjale ettekirjutusega kohustuse piirata, arvestades olemasolevaid tehnoloogilisi lahendusi, lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule, kui see on vajalik eriolukorra või riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks.
(1) Vabariigi Valitsus või tema volitatud valitsusasutus võib kriisiolukorra ajal ajutiselt keelata isiku viibimise teatud kohas või kohustada teda sellest kohast lahkuma, samuti ajutiselt keelata isikul teatud kohast lahkumise ning kehtestada muid nõudeid ja tingimusi isikute liikumisele avalikus kohas, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.
(2) Kui liikumispiirang kehtestatakse määramata arvu isikute suhtes üldkorraldusena, teavitab meedet kohaldanud haldusorgan viivitamata avalikkust liikumise piiramise kohast ning selle kehtestamisest ja lõpetamisest.
(3) Võimaluse korral tuleb koht, kus liikumise piiramist kohaldatakse, arusaadavalt tähistada ja säilitada isiku juurdepääs tema elu- või tööruumile.
§ 53. Avaliku koosoleku pidamise ja ürituse korraldamise keelamine
Vabariigi Valitsus või tema volitatud valitsusasutus võib eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata avaliku koosoleku pidamise või avaliku ürituse korraldamise, kui see on vajalik eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(1) Vabariigi Valitsus, kriisiolukorra juht, kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus, samuti nende volitatud isik võivad kriisiolukorra ajal kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama, arvestades olemasolevaid tehnoloogilisi lahendusi, tasuta, muutmata kujul ja ettenähtud ajal kriisiolukorra lahendamiseks vajalikke teateid, käitumisjuhiseid ning käesolevas seaduses sätestatud juhul õigusakte.
(2) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja võib kriisiolukorra ajal kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama tasuta, muutmata kujul ja ettenähtud ajal teate nende vastutada olevate sündmuste kohta, kui on vaja teavitada suurel hulgal inimesi ja jagada käitumisjuhiseid.
(1) Riigikaitselise kriisiolukorra ajal võib kohaldada käesoleva peatüki 2. jaos sätestatud meetmeid.
(2) Enne riigikaitselise kriisiolukorra otsustamist kohaldatud käesoleva peatüki 2. jaos otsustatud meetmed kehtivad edasi riigikaitselise kriisiolukorra ajal seni, kuni ei otsustata teisiti.
Vabariigi Valitsus või tema volitatud valitsusasutus võib riigikaitselise kriisiolukorra ajal kohustada isikut avalikus kohas kaasas kandma isikut tõendavat või muud isikusamasuse tuvastamist võimaldavat dokumenti, kui see on vajalik riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks.
§ 57. Kaitseväekohustuslase Eestist lahkumise piiramine
(1) Vabariigi Valitsus võib riigikaitselise kriisiolukorra ajal mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud isikule, kui see on vajalik mobilisatsiooni korraldamiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme kohaldamise korral on samas lõikes nimetatud isik, kes viibib väljaspool Eestit, kohustatud sellest viivitamata teavitama Kaitseressursside Ametit või Eesti Vabariigi välisesindust.
§ 58. Kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku töökohustusega isiku Eestist lahkumise piiramine
(1) Vabariigi Valitsus võib riigikaitselise kriisiolukorra ajal kehtestada Eestist lahkumise keelu kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku töökohustusega isikule, kui tema Eestis viibimine on vajalik riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme kohaldamise korral on samas lõikes nimetatud isik, kes viibib väljaspool Eestit, kohustatud sellest viivitamata teavitama tööandjat.
Vabariigi Valitsus võib riigikaitselise kriisiolukorra ajal anda Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile õiguse kasutada sõjarelvi, kui see on vajalik riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks.
(1) Enne erakorralist või sõjaseisukorda otsustatud meede kehtib edasi erakorralise või sõjaseisukorra ajal, kui ei otsustata teisiti.
(2) Erakorralise seisukorra ajal otsustatud meede kehtib edasi sõjaseisukorra ajal, kui ei otsustata teisiti.
§ 61. Erakorralise ja sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piirava meetme edasilükkamatu kohaldamine
(1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel otsustada käesolevas peatükis sätestatud meetme rakendamise, kui see on vajalik Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalmere ning õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse või põhiseadusliku korra kaitseks (edaspidi edasilükkamatu piirav meede).
(2) Kui Riigikogu otsustab jätta erakorralise või sõjaseisukorra välja kuulutamata, lõpetatakse edasilükkamatu piirava meetme kohaldamine viivitamata.
(3) Kahju, mis on tekitatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse ja Riigikogu poolt erakorralise või sõjaseisukorra välja kuulutamata jätmise otsuse vahelisel ajal edasilükkamatu piirava meetme kohaldamisega, hüvitatakse isikule käesoleva seaduse 18. peatükis sätestatud tingimustel ja korras.
(1) Kui sõjaseisukorra ajal on põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks või avaliku korra või inimeste elu ja tervise kaitseks vaja kohaldada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet, mida seaduses ei ole sätestatud, ning kõik muud seaduses sätestatud piiravad meetmed on ammendunud, võib Vabariigi Valitsus otsustada kohaldada seaduses sätestamata piiravat meedet nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik, tagades inimväärikuse põhimõtte järgimise. Piirata ei tohi õigusi ja vabadusi, mis on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 8 ja 11–18, § 20 lõikes 3, §-des 22 ja 23, § 24 lõigetes 2 ja 4, §-des 25, 27 ja 28, § 36 lõikes 2, §-des 40, 41 ja 49 ning § 51 lõikes 1.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud otsuse edastab Vabariigi Valitsus viivitamata Riigikogule. Riigikogu võib enda otsusega kiita Vabariigi Valitsuse käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud otsuse kas osaliselt või täielikult heaks. Piiravate meetmete kohaldamine lõpetatakse Riigikogu otsuse jõustumise päevale järgneval päeval.
(1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata kindlaksmääratud ajavahemikus avalikus kohas liikumise kogu riigis või suures osas riigi territooriumist (edaspidi keelutund), kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(2) Keelutunni kehtestamisest võib ette näha erandeid ja sellele võib kehtestada kõrvaltingimusi.
§ 64. Ettevõtja, ühingu ja sihtasutuse tegevusele tingimuste seadmine või tegevuse peatamine
(1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal peatada osaliselt või täielikult äriühingu, füüsilisest isikust ettevõtja, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse või kehtestada nende tegevusele tingimusi, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(2) Erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu tegevuse peatamise otsustab Riigikohus Vabariigi Valitsuse taotlusel viivitamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses sätestatud alustel ja korras.
(1) Vabariigi Valitsus või tema volitatud valitsusasutus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult teatud liiki või teatud tunnustele vastavate teenuste osutamise ning vallasasjade tootmise ja müügi, vallasasjade sisseveo riiki ja väljaveo riigist või teatud piirkonnast, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel vallasasja müügi piiramise korral võib muu hulgas kehtestada koguselisi piiranguid, samuti piiranguid müügi aja ja viisi kohta ning üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute kohta, kellele vallasasja müüa võib.
(3) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal kehtestada müüdavate vallasasjade kogused, sundhinnad ja muud vajalikud tingimused ning nende müügi erikorra, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks, sealhulgas elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks.
(4) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib kehtestada erakorralise või sõjaseisukorra ajal vallasasjade ostueesõiguse riigi kasuks, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
Vabariigi Valitsus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata streigid ja töösulud, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(1) Vabariigi Valitsus või tema volitusel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi võivad erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult teabe sõnas, trükis, pildis või muul viisil levitamise, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel võivad Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi keelata teabe levitamise üksnes juhul, kui teabe levitamisega kaasneb oht avalikule korrale või oht riigi julgeoleku või riigi sõjalise kaitse tagamisele.
§ 68. Meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise piiramine
(1) Vabariigi Valitsus või tema volitusel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ning Kaitsevägi võivad erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel võivad Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ning Kaitsevägi keelata meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise üksnes ulatuses, mis ohustab avalikku korda või riigi julgeoleku või riigi sõjalise kaitse tagamist.
(1) Vabariigi Valitsus või tema volitusel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ning Kaitsevägi võivad erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult infoühiskonna teenuse osutamise, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel võivad Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ning Kaitsevägi keelata infoühiskonna teenuse osutamise üksnes ulatuses, mis ohustab avalikku korda või riigi julgeoleku või riigi sõjalise kaitse tagamist.
(1) Vabariigi Valitsus või tema volitatud valitsusasutus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal piirata juurdepääsu teabele, mida avaliku teabe seaduse alusel ei või tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel ei ole lubatud piirata teabele juurdepääsu kauem kui erakorralise või sõjaseisukorra lõppemiseni.
Vabariigi Valitsus või tema volitatud valitsusasutus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal piirata sidevahendite kasutamist, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.
(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võivad julgeolekuasutus ja Vabariigi Valitsuse volitusel Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsevägi piirata sõnumisaladuse õigust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toiminguga, kui see on erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks vältimatult vajalik.
(2) Sõnumisaladuse õiguse piiramiseks võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusorgan teha teabe kogumisel järgmisi toiminguid:
1) vaadata läbi postisaadetist;
2) kuulata või vaadata pealt või salvestada elektroonilise side võrgu kaudu edastatavat sõnumit või muud teavet;
3) kuulata või vaadata pealt või salvestada muul viisil edastatavat teavet.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud toimingu tegemisel on lubatud varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi juhul, kui see on toimingu eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik.
(4) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud alusel kohaldatakse julgeolekuasutuse tegevusele julgeolekuasutuste seaduse §-des 21¹–32 sätestatut käesoleva seaduse §-dest 74 ja 75 tulenevate erisustega.
(5) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud alusel kohaldatakse Kaitseväe tegevusele Kaitseväe korralduse seaduse §-des 37–39 sätestatut käesoleva seaduse §-dest 74 ja 75 tulenevate erisustega.
(6) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud alusel kohaldatakse Politsei- ja Piirivalveameti tegevusele kriminaalmenetluse seadustiku §-des 126¹ ja 126¹⁰–126¹² ning politsei ja piirivalve seaduse §-des 7⁵¹–7⁵⁶ jälitustoimingu tegemise kohta sätestatut käesoleva seaduse §-dest 74 ja 75 tulenevate erisustega.
§ 73. Kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramine
(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võivad julgeolekuasutus ja Vabariigi Valitsuse volitusel Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsevägi piirata isiku õigust kodu, perekonna- ja eraelu puutumatusele käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toiminguga, kui see on erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks vältimatult vajalik.
(2) Kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramiseks võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusorgan teha järgmisi toiminguid:
1) isikut, asja või paikkonda varjatult jälgida;
2) isikusamasust varjatult tuvastada;
3) koguda elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja või vastuvõtja isiku ja asukoha kohta andmeid;
4) varjatult siseneda ruumi, hoonesse, piirdega alale, sõidukisse või arvutisüsteemi teabe varjatud kogumiseks, salvestamiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks;
5) asja varjatult läbi vaadata ning vajaduse korral seda varjatult muuta, rikkuda või asendada.
(3) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud juhul kohaldatakse julgeolekuasutuse tegevusele julgeolekuasutuste seaduse §-des 21¹–32 sätestatut käesoleva seaduse §-dest 74 ja 75 tulenevate erisustega.
(4) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud juhul kohaldatakse Kaitseväe tegevusele Kaitseväe korralduse seaduse §-des 37–39 sätestatut käesoleva seaduse §-dest 74 ja 75 tulenevate erisustega.
(5) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud alusel kohaldatakse Politsei- ja Piirivalveameti tegevusele kriminaalmenetluse seadustiku §-des 126¹ ja 126¹⁰–126¹² ning politsei ja piirivalve seaduse §-des 7⁵¹–7⁵⁶ jälitustoimingu tegemise kohta sätestatut käesoleva seaduse §-dest 74 ja 75 tulenevate erisustega.
§ 74. Sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramise kord
(1) Käesoleva seaduse § 72 lõigetes 2 ja 3 ning § 73 lõike 2 punktis 4 sätestatud toimingu tegemiseks annab loa halduskohtu esimees või tema määratud halduskohtunik julgeolekuasutuse, Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseväe põhjendatud kirjaliku taotluse alusel.
(2) Loa andmine, pikendamine ja tühistamine otsustatakse viivituseta, kohtuistungit korraldamata halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete kohaselt. Loa võib anda korraga kuni kolmeks kuuks ja seda võib pikendada iga kord kuni kolme kuu võrra.
(3) Edasilükkamatul juhul, kui käesoleva seaduse § 72 lõigetes 2 ja 3 ning § 73 lõike 2 punktis 4 sätestatud toiming on vaja teha viivitamata ning ei ole võimalik esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kirjalikku taotlust loa saamiseks, võib seda toimingut teha halduskohtu loal, mis on antud taasesitamist võimaldavas vormis.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul esitab asutus toimingu tegemiseks põhjendatud ja taasesitamist võimaldava taotluse halduskohtu esimehele või tema määratud halduskohtunikule esimesel võimalusel. Halduskohtu esimees või tema määratud halduskohtunik otsustab toimingu jätkamise käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud loaga.
(5) Käesoleva seaduse § 73 lõike 2 punktides 1–3 ja 5 nimetatud toimingu tegemise otsustab asutuse juht või tema volitatud ametnik. Otsus kehtib, arvestades käesoleva seaduse § 48 lõikes 2 sätestatut, otsuses märgitud tähtaja jooksul, kuid mitte kauem kui kolm kuud.
(6) Pärast erakorralise või sõjaseisukorra lõppemist kehtib käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud luba ja lõike 5 alusel tehtud otsus julgeolekuasutuse suhtes kuni selles märgitud tähtaja möödumiseni, kui otsustamisel on tuvastatud, et selle alusel tehtav toiming on õigustatud ja vajalik ka julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesande täitmiseks.
§ 75. Sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramisest teavitamine
(1) Julgeolekuasutus, Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsevägi teavitavad isikut, kelle suhtes tehti käesoleva seaduse § 72 lõigetes 2 ja 3 või § 73 lõike 2 punktides 1, 4 ja 5 nimetatud toiming või kelle põhiõigusi ja -vabadusi nimetatud toiminguga oluliselt piirati ning kes on selle käigus tuvastatud, toimingu ajast ja liigist nelja kuu jooksul erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest arvates või pärast toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumist.
(2) Isiku võib jätta käesoleva seaduse § 72 lõigetes 2 ja 3 või § 73 lõike 2 punktides 1, 4 ja 5 sätestatud toimingu ajast ja liigist teavitamata, kui teavitamine võib:
1) kahjustada oluliselt teise isiku seadusega tagatud õigusi ja vabadusi või seada teise isiku ohtu;
2) ohustada julgeolekuasutuse, Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseväe vahendi, meetodi või taktika salajasust;
3) ohustada teabe allikat, variisikut või salajasele koostööle kaasatud isikut;
4) kahjustada julgeolekuasutuse, Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseväe teabevahetust või koostööd välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga.
(3) Isiku võib toimingu teinud asutuse juhi või tema volitatud ametniku otsusel jätta teavitamata kuni käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toimingust teavitamata jätmise aluse äralangemiseni.
(4) Käesoleva seaduse § 72 lõigetes 2 ja 3 või § 73 lõike 2 punktides 1, 4 ja 5 sätestatud toimingu ajast ja liigist ei teavitata isikut, kellest lähtuva riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks toiming tehti ning kes ei asu Eestis või kelle asukoht ei ole tuvastatav.
(5) Kui erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest või toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumisest on möödunud üks aasta ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toimingust teavitamata jätmise alus ei ole ära langenud, otsustab toimingu teinud asutuse juht või tema volitatud ametnik isiku püsivalt teavitamata jätmise, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul.
(6) Kui erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest või käesoleva seaduse § 72 lõigetes 2 ja 3 või § 73 lõike 2 punktis 4 sätestatud toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumisest on möödunud üks aasta ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toimingust teavitamata jätmise alus ei ole ära langenud, taotleb toimingu teinud asutuse juht või tema volitatud ametnik hiljemalt 15 päeva enne nimetatud tähtaja möödumist halduskohtu esimehelt või tema määratud halduskohtunikult luba isiku püsivalt teavitamata jätmiseks. Loa andmine või sellest keeldumine otsustatakse halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete kohaselt.
§ 76. Rahaliste hüvitiste ja toetuste maksmise erandid
(1) Kui erakorralise või sõjaseisukorra ajal on vaja kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid riigi kaitsmiseks, sealhulgas riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks, võib Vabariigi Valitsus vähendada rahaliste hüvitiste ja toetuste suurust või peatada nende maksmise käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel.
(2) Hüvitise ja toetuse puhul, millega tagatakse isiku asendussissetulek, võib nende ühe kuu eest makstavat summat vähendada kuni summani, mis võrdub töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud eelmise kalendriaasta kuu töötasu alammääraga. Asendussissetulekuks käesoleva seaduse tähenduses loetakse eelkõige järgmisi asendussissetulekuid:
1) pension, mida makstakse riikliku pensionikindlustuse seaduse või muu seaduse alusel;
2) rahvapensioni ja kahepoolse lepingu alusel makstava pensioni vahe, mida makstakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 42 lõike 5 alusel;
3) vanemahüvitis, mida makstakse perehüvitiste seaduse alusel;
4) töövõimetoetus, mida makstakse töövõimetoetuse seaduse alusel;
5) töötuskindlustushüvitis, hüvitis tööandja maksejõuetuse korral ja kindlustushüvitis koondamise korral, mida makstakse töötuskindlustuse seaduse alusel;
6) töötutoetus, mida makstakse tööturumeetmete seaduse alusel;
7) sotsiaaltoetus, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse § 140 alusel;
8) ajutise töövõimetuse hüvitised, mida makstakse ravikindlustuse seaduse alusel.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata rahalisi hüvitisi või toetusi, mis ei ole asendussissetulekud, võib vähendada või nende maksmise peatada.
(4) Toimetulekutoetust, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel, ei peatata ega vähendata käesoleva seaduse alusel.
(5) Perioodiliselt makstavaid hüvitisi ja toetusi võib haldusorgan andmete puudumise korral isikule maksta viimaste teadaolevate andmete alusel.
(6) Hüvitiste ja toetuste maksmise peatamise korral võib peatada ka nende määramise.
(7) Hüvitiste ja toetuste määramise peatamise korral võib haldusorgan peatada uute taotluste vastuvõtmise. Taotluste vastuvõtmise peatamise korral peatub ka seaduses sätestatud taotluste esitamise tähtaeg.
(8) Vähendatavate hüvitiste ja toetuste loetelu, hüvitiste ja toetuste vähendatuna maksmise perioodi ja vähendamise ulatuse ning peatatavate hüvitiste ja toetuste loetelu ja peatamise perioodi kehtestab Vabariigi Valitsus ./../vaheleht.html määrusega.
(9) Rahaliste hüvitiste ja toetuste vähendamise või peatamise hüvitamise ulatuse ja korra otsustab Riigikogu pärast erakorralise või sõjaseisukorra lõppu.
§ 77. Asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine
(1) Riigikaitselise kriisiolukorra ja eriolukorra ajal võivad Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet, Kaitsevägi ja Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus võtta ajutiselt valitsusasutuse kasutusse isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vältimatult vajalik riigikaitselise kriisiolukorra ja eriolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks, sealhulgas ulatusliku evakuatsiooni, varjumise, lisaõppekogunemise, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni läbiviimiseks või käesoleva seaduse § 138 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks.
(2) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet, Kaitsevägi ja Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus võivad sundkasutusse võetud asja anda teise püsiva kriisiülesandega asutuse, isiku või rahvusvahelise koostöö raames Eesti Vabariigi territooriumil viibivate välisriigi relvajõudude allkasutusse, kui see on vältimatult vajalik riigikaitselise kriisiolukorra või eriolukorra lahendamiseks. Sellisel juhul vastutab sundkasutusse võetud asja allkasutaja tegevuse eest nagu enda tegevuse eest.
(3) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Kaitsevägi, Päästeamet ja Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus võivad käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kasutusse võetava asja sundvõõrandada riigi omandisse, kui asi kasutamise käigus tõenäoliselt hävib või seda ei saa pärast kasutamist muul objektiivsel põhjusel isikule tagastada.
(4) Kui Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse, Kaitseväe, Päästeameti või Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kasutusse võetud asi hävib või saab oluliselt kahjustada, loetakse asi sundvõõrandatuks hävimise või kahjustumise hetkest arvates.
(5) Vabariigi Valitsus võib otsustada, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet, Kaitsevägi ja Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus võivad võtta asja sundkasutusse ja sundvõõrandada enne riigikaitselise kriisiolukorra või eriolukorra otsust, kui see on vältimatult vajalik ulatusliku evakuatsiooni, varjumise või lisaõppekogunemise korraldamiseks või käesoleva seaduse § 138 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks.
(6) Kui riigikaitselist kriisiolukorda ega eriolukorda ei kehtestata, loetakse isikule käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamisega tekitatud kahju õigusvastase tegevuse tulemusena tekitatud kahjuks, mis hüvitatakse käesoleva seaduse 18. peatüki 1. jaos sätestatud tingimustel ja korras.
(7) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet, Kaitsevägi või Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus võib isikut kohustada toimetama käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud asja kindlaksmääratud kohta, kui muud vähem koormavad võimalused asja kohaletoimetamiseks puuduvad ning kohaletoimetamine ei sea isikut ohtu.
(8) Alates asja sundkasutusse võtmise haldusakti kehtima hakkamisest kuni selle kehtivuse lõppemiseni on isikul, kelle omandis või valduses see asi on, keelatud asja võõrandada või asjaõigusega koormata. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised.
(9) Alates asja sundvõõrandamise haldusakti kehtima hakkamisest on haldusakti adressaadil keelatud sundvõõrandamise haldusaktis nimetatud asja võõrandada või asjaõigusega koormata. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised.
(10) Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel võib Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet, Kaitsevägi või Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus kasutada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras.
§ 78. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise piirangud
(1) Sundkasutusse ei või võtta ega sundvõõrandada:
1) füüsilise isiku vara, mis on mõeldud tema toimetuleku tagamiseks, sealhulgas temale ja tema lähedastele vajalik toit, tema loomale vajalik sööt ning eluruumi kütmiseks üheks kütteperioodiks vajaminev kütus;
2) asja, mis on vältimatult vajalik teise isiku või asutuse kriisiülesande täitmiseks, sealhulgas vältimatult vajalik elutähtsa teenuse osutamiseks;
3) usulise ühenduse usulise talituse ja teenistuse korraldamiseks vajalikku vallasasja;
4) välisriigi esindusele või selles töötavale välisriigi isikule kuuluvat asja;
5) asja, mida rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei sundvõõrandata ega võeta sundkasutusse.
(2) Sundkasutusse võtta ja sundvõõrandada võib:
1) kultuuriväärtusega asja või arhivaali vaid juhul, kui muul viisil ei ole võimalik riigikaitselist kriisiolukorda ja eriolukorda lahendada, ning võimaluse korral välditakse kultuuriväärtuse hävimist või kahjustamist;
2) isiku kasutuses oleva eluruumi juhul, kui talle on tagatud asenduseluruum.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 ning lõikes 2 sätestatud asja võib võtta sundkasutusse või sundvõõrandada riigikaitselise kriisiolukorra ajal, kui muud võimalused riigi sõjalise kaitsevõime säilitamiseks puuduvad.
§ 79. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsus
(1) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Kaitsevägi ja Päästeamet võivad asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemiseks määrata haldusaktiga kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks (edaspidi eelotsus). Eelotsuse võib teha ka enne kriisiolukorda.
(2) Eelotsuses võib kehtestada järgmised kõrvaltingimused:
1) asja sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmiseks vajalik lisakohustus, sealhulgas asja hooldamise ja säilitamise, asja kasutusse andmisest või võõrandamisest teavitamise, kvalifitseeritud spetsialisti rakendamise või muu kohustus;
2) asja sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmise tingimus, selle tingimuse saabumisest teavitamise kord ja eelotsuse adressaadi kohustused tingimuse saabumisel seoses kohustuse täitmisega.
(3) Eelotsuses nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud.
(4) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Kaitsevägi ja Päästeamet võivad eelotsuse tegemiseks kohaldada käesoleva seaduse § 122 lõike 1 punktides 1, 3–5, 8 ja 9 nimetatud menetlustoiminguid, kui see on vältimatult vajalik ulatusliku evakuatsiooni, varjumise või lisaõppekogunemise korraldamiseks või käesoleva seaduse § 138 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks.
§ 80. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise menetlus
(1) Asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusaktis nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu, kohustuse täitmise aeg ja koht ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud.
(2) Kui asja omanikku või valdajat ei õnnestu mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha, võidakse käesolevas jaos nimetatud kohustust kohaldada asja suhtes ilma haldusakti adressaati kindlaks tegemata. Asi tagastatakse ja käesoleva seadusega ettenähtud õiglast hüvitist makstakse sel juhul isikule, kes tõendab enda õigust asjale.
(3) Asja sundkasutuse lõppemisel tagastatakse asi selle sundkasutusse andnud isikule või muule õigustatud isikule.
(4) Kui asi on muutunud kasutuskõlbmatuks, võib isik loobuda tagastatava asja vastuvõtmisest.
(5) Tagastatava asja vastuvõtmisest loobumine ning asja üleandmine ja vastuvõtmine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
(6) Asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise üle peetakse arvestust tsiviiltoetuse registris.