(1) Enne asjaajamisele asumist peab käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisele asumise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta, välja arvatud juhul, kui eelnev teatamine ei ole võimalik soodustatu või avalikke huve kahjustamata või kui seda ei saa käsundita asjaajajalt mõistlikult oodata.
(2) Asjaajamisele asumise korral sellest soodustatule eelnevalt teatamata peab käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisest esimesel võimalusel teatama. Kui see on võimalik ja käsundita asjaajajalt mõistlikult oodatav, peab käsundita asjaajaja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta.
(3) Muus osas kohaldatakse käsundita asjaajaja teatamiskohustusele vastavalt käesoleva seaduse §-s 624 sätestatut.
(1) Käsundita asjaajaja poolt asjaajamisel saadu väljaandmise kohustusele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 626 sätestatut.
(2) Kui käsundita asjaajaja on piiratud teovõimega, peab ta asjaajamisel saadu soodustatule välja andma alusetu rikastumise sätete järgi.
(1) Käsundita asjaajaja peab asjaajamisel arvestama soodustatu huve ning lähtuma tema tegelikust või eeldatavast tahtest. See ei kehti, kui soodustatu huvide arvestamine oleks vastuolus avalike huvidega.
(2) Kui asjaajamise eesmärk on soodustatut vahetult ähvardava olulise ohu tõrjumine, vastutab käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisel tekitatud kahju eest üksnes tahtluse või raske hooletuse korral.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud vastutuse piirangut ei kohaldata juhul, kui käsundita asjaajaja võib nõuda tasu vastavalt käesoleva seaduse § 1023 lõikes 2 sätestatule.
(4) Kui käsundita asjaajaja teadis või pidi teadma, et asjaajamine ei vasta soodustatu tahtele ja see tahe ei olnud vastuolus avalike huvide ega seadusega, vastutab käsundita asjaajaja igasuguse asjaajamise tõttu soodustatule tekitatud kahju eest. Käsundita asjaajaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et kahju oleks tekkinud ka asjaajamise ülevõtmiseta.
(5) Kui käsundita asjaajaja on piiratud teovõimega, vastutab ta soodustatule tekitatud kahju eest üksnes kahju õigusvastaselt tekitamise sätete järgi.
(1) Käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.
(2) Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja võib nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult.
(3) Kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi.
(1) Kui käsundita asjaajajal puudus käesoleva seaduse § 1018 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks, peab asjaajaja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju.
(2) Kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus vastavalt käesoleva seaduse § 1018 lõikele 1, ei pea ta kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärgi, kuid peab hüvitama kahju, mis on tekkinud asjaajamisel vajaliku hoolsuse puudumisest. Kui asjaajamise eesmärk oli soodustatut vahetult ähvardava olulise ohu tõrjumine, vastutab asjaajaja üksnes kahju eest, mille ta on soodustatule tekitanud tahtluse või raske hooletusega.
(3) Kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus vastavalt käesoleva seaduse § 1018 lõikele 1, peab asjaajaja siiski teatama soodustatule kõigist asjaajamisega seotud olulistest asjaoludest ning andma soodustatu nõudmisel talle teavet asjaajamise kohta, samuti esitama soodustatule ülevaate asjaajamisega seotud kuludest ja tuludest koos arvestuse aluseks olevate andmetega.
(4) Kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus vastavalt käesoleva seaduse § 1018 lõikele 1, peab soodustatu andma seoses asjaajamisega saadu asjaajajale välja alusetu rikastumise sätete järgi.
(1) Kui käsundita asjaajaja tegutses soodustatut vahetult ähvardava olulise ohu tõrjumise eesmärgil, võib ta soodustatult nõuda sellise ohu tõrjumisega seotud iseloomuliku riski tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist. Soodustatult ei või nõuda kahju hüvitamist, kui kahju peab hüvitama käsundita asjaajaja töö- või käsundiandja või sotsiaal- või ravikindlustuse andja.
(2) Kui käsundita asjaajaja tegutses asjaajamisele asumisel ühtlasi enda huvides, tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel mõistlikult arvesse võtta kahjulikke tagajärgi, mis ohuolukorrast tulenevalt teda ennast ähvardasid.
(1) Käesoleva seaduse §-des 1018–1024 sätestatut ei kohaldata, kui keegi ajab võõraid asju, arvates, et tegemist on tema oma asjadega.
(2) Kui keegi ajab võõraid asju nagu enda omi, kuigi ta teab, et ta ei ole selleks õigustatud, või peab seda teadma, kohaldatakse käesoleva seaduse § 1022 lõigetes 1 ja 5 ning § 1024 lõikes 1 sätestatut. Kui soodustatu esitab asjaajaja vastu käesoleva seaduse § 1022 lõikes 1 nimetatud kohustuse rikkumisest tuleneva nõude või § 1022 lõikes 5 või § 1024 lõikes 1 nimetatud nõude, võib asjaajaja nõuda asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele.
(1) Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
(2) Üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui:
1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustus;
2) õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud;
3) tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga.
Kui üleandja on võlausaldaja või isiku korraldusel, keda ta ekslikult peab võlausaldajaks, täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib üleandja käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks.
§ 1030. Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu täitmisena üleantu tagasinõudmise erisused
(1) Kui üleandja on saajale midagi üle andnud saaja kasuks sõlmitud lepingu täitmisena, võib üleandja käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul saajale üleantu tagastamist nõuda ka teiselt lepingupoolelt või isikult, keda ta ekslikult pidas lepingupooleks.
(2) Kui teine lepingupool või lepingupooleks peetud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et lepingut või lepingust tulenevat kohustust, mida täita sooviti, ei ole olemas, võib saadu tagastamist nõuda üksnes saajalt.
Kui pärast nõude loovutamist on loovutatud nõudele vastava kohustuse täitmisena uuele võlausaldajale midagi üle antud ja loovutatud nõuet ei ole olemas, nõuet ei teki või kui nõue langeb hiljem ära, võib üleandja nõuda üleantu tagastamist ka nõude loovutanud isikult.
(1) Käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist.
(2) Kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal.
§ 1033. Nõude ulatus rikastumise äralangemise korral
(1) Saaja ei pea saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud.
(2) Kui saaja uskus saadu omamise kestmisse ja on sellest tulenevalt teinud kulutusi, peab ta saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama üksnes juhul, kui talle hüvitatakse tema poolt tehtud kulutused.
(3) Saadu väljaandmise või väärtuse hüvitamise kulud ja saadu juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot üleandmisel kannab üleandja.
§ 1034. Nõude esitamise piirangud vastastikuse lepingu tühisuse korral
(1) Kui vastastikune leping on tühine, võib saaja lepingu kohaselt saadu tagastamise nõude suhtes tugineda käesoleva seaduse § 1033 lõikes 1 sätestatule üksnes juhul, kui leping on tühine saaja piiratud teovõime või üleandja ähvarduse või vägivalla tõttu.
(2) Kui vastastikune leping on tühine, ei ole saaja kohustatud saadut välja andma ega selle väärtust hüvitama, kui saadu hävis või halvenes asjaolu tõttu, mille eest lepingu kehtivuse korral oleks vastutanud üleandja.
(3) Kui vastastikune leping on tühine, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt. Vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut.
§ 1035. Saaja vastutus üleandmise aluse puudumisest teadmise korral
(1) Käesoleva seaduse §-s 1033 sätestatut ei kohaldata juhul, kui saaja üleandmise ajal teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks vastavalt käesolevas peatükis sätestatule.
(2) Käesoleva seaduse §-s 1033 sätestatut ei kohaldata ka juhul, kui saadu hävimine, äratarvitamine või kahjustumine või saadule kulutuste tegemine on toimunud pärast seda, kui saaja sai teada või pidi teada saama asjaoludest, mis annavad aluse üleantu tagasinõudmiseks vastavalt käesolevas peatükis sätestatule.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel peab saaja:
1) välja andma saadust saadud kasu;
2) maksma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses;
3) hüvitama saadust saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada.
(4) Saadu hävimise või kahjustumise korral peab saaja, kes teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks vastavalt käesolevas peatükis sätestatule, hüvitama üleandjale saadu hävimise või kahjustumise tõttu tekkinud kahju, kui hävimine või kahjustumine toimus saaja süül.
Kui saaja annab saadu tasuta üle kolmandale isikule ja saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, peab kolmas isik saadu vastavalt käesolevas peatükis sätestatule välja andma.
§ 1037. Väärtuse hüvitamise nõue õiguse rikkumise korral
(1) Õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.
(2) Kui õigustatud isiku omandi või muu õiguse rikkumine seisneb selle käsutamises rikkuja poolt, võib õigustatud isik käsutustehingu kehtetuse korral nõuda rikkujalt saadu hariliku väärtuse hüvitamist juhul, kui ta kiidab käsutustehingu vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 114 lõikes 2 sätestatule heaks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse korral loetakse harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem.
(4) Kohustuse täitmisel täitmise vastuvõtmiseks õigustamata isikule võib kohustuse täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik nõuda õigustamata isikult saadu väljaandmist, kui täitmine on õigustatud isiku suhtes kehtiv või kui õigustatud isik kiidab selle vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 114 lõikes 2 sätestatule heaks.
Rikkujal, kes ei teadnud oma õigustatuse puudumisest ega pidanudki sellest teadma, ei ole käesoleva seaduse § 1037 lõigetes 1 ja 4 sätestatud kohustusi niivõrd, kuivõrd ta ei ole rikkumise teel saadu väärtuse ulatuses enam rikastunud ajal, mil ta enda vastu nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Rikastumise ulatuse kindlaksmääramisel ei võeta arvesse saadu omandamiseks tehtud kulutusi.
Rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai.
§ 1040. Tasuta käsutustehingu alusel üleantu tagasinõudmine
Eseme tasuta käsutamisel selleks õigustamata isiku poolt peab käsutuse alusel esemele õiguse saanud isik saadu õigustatud isikule välja andma, isegi kui käsutus on kehtiv. Vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 1038 ja 1039 sätestatut.
§ 1041. Teise isiku kohustuse täitmisest tulenev nõue
Isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi.
(1) Teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata.
(2) Kulutuste tegijal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui:
1) isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik;
2) kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud;
3) isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu;
4) kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud.
Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
(1) Käesolevas peatükis sätestatu ei välista ega piira kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist muul kui käesolevas peatükis sätestatud õiguslikul alusel ega muude nõuete esitamist, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
(2) Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse.
(3) Lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja selle eest ka käesolevas peatükis sätestatud alustel.
(1) Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati:
1) kannatanu surma põhjustamisega;
2) kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega;
3) kannatanult vabaduse võtmisega;
4) kannatanu isikliku õiguse rikkumisega;
5) kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega;
6) isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega;
7) seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega;
8) heade kommete vastase tahtliku käitumisega.
(2) Kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui:
1) kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest;
2) kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega;
3) kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis;
4) kahju tekitaja kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi.
(3) Seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest.
(4) Kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine loetakse võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga.
§ 1046. Isiklike õiguste kahjustamise õigusvastasus
(1) Isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel.
(2) Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.
§ 1047. Ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasus
(1) Isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma.
(2) Teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele.
(3) Hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.
(4) Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane.
Teisele isikule varalises küsimuses ebaõiget teavet või ebaõige arvamuse andnud või teabe või arvamuse, vaatamata uutele teadmistele, parandamata jätnud asjatundja käitumine loetakse õigusvastaseks, kui kahju tekitajale kuulub tema kutsealase tegevuse tõttu eriline usaldusseisund ja teabe või arvamuse saaja võis sellele usaldusele tugineda.
§ 1049. Majandus- või kutsetegevuse seiskamise õigusvastasus
Teise isiku majandus- või kutsetegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamise põhjustamine loetakse õigusvastaseks, kui see toimus tegevusse õigusvastase ähvarduse, lubamatu boikoti, demonstratsiooni või streigiga sekkumise tagajärjel või muul viisil, mis on vahetult suunatud isiku majandus- või kutsetegevuse seiskamisele.
(1) Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
(2) Käesoleva peatüki tähenduses arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi.
(3) Kui kahju hüvitamise eest vastutab mitu isikut, kellest üks või mitu on vastavalt seadusele kohustatud hüvitama õigusvastaselt tekitatud kahju, sõltumata oma süüst, tuleb kahju hüvitamise eest vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi võtta arvesse hüvitamiskohustuse jagunemisel kahju hüvitamise eest vastutavate isikute omavahelises suhtes.
(1) Alla 14-aastane isik ei vastuta enda tekitatud kahju eest.
(2) Isik ei vastuta enda tekitatud kahju eest, kui kahju on tekitatud seisundis, milles isik ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida. Alkohoolsest joogist või narkootilise või psühhotroopse toimega ainest tingitud mööduvaid häireid võetakse arvesse üksnes juhul, kui kahju tekitaja sattus sellisesse olukorda muul põhjusel kui oma süül.
(3) Isik, kes käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt ei vastuta tekitatud kahju eest, vastutab siiski enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitaja vanust, arengut, vaimset seisundit, teo liiki, asjaosaliste majanduslikku olukorda, sealhulgas olemasolevat või selliselt isikult tavaliselt eeldatavat kindlustatust, ja muid asjaolusid arvestades oleks vastutusest vabastamine kannatanu suhtes ebaõiglane.
§ 1053. Vastutus laste ja hoolduse alla antud isikute tekitatud kahju eest
(1) Alla 14-aastase isiku poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest vastutavad, sõltumata oma süüst, tema vanemad või eestkostja.
(2) Vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14–18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul vastutab lapse tekitatud kahju eest ka isik, kes lepinguga kohustus tema üle järelevalvet teostama.
(4) Kui kahju õigusvastase tekitamise eest vastutab ka laps ise, on lapse ja vanemate, eestkostja või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isiku omavahelises suhtes vastutavaks üksnes vanemad, eestkostja või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isik.
(5) Vaimse puude tõttu eestkoste alla antud piiratud teovõimega isiku poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest vastutab isiku eestkostja, kui ta ei tõenda, et ta on teinud kõik, mida temalt saab mõistlikult oodata, et ära hoida eestkostetava poolt kahju tekitamist. Kui kahju tekitamise eest vastutab ka eestkostetav ise, eeldatakse, et nende omavahelises suhtes on vastutavaks eestkostja.
(1) Kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega.
(2) Kui isik kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks seoses selle kohustuse täitmisega.
(3) Kui isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab ülesande andja ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanu käitumise üle.
(1) Kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju tekitava käitumise lõpetamist ei ole õigust nõuda, kui sellist käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu. Sellisel juhul võib kannatanu esitada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude.
(3) Kui kahju õigusvastane tekitamine seisneb autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumises, võib isik, kelle õigusi rikuti, nõuda:
1) rikkumisest hoidumist tulevikus rikkujalt ja isikult, kelle teenuseid kolmas isik kasutas õiguse rikkumise eesmärgil;
2) rikkumise kõrvaldamiseks tema õigusi rikkuvate kaupade ning põhiliselt kaupade tootmiseks või valmistamiseks vajalike materjalide ja seadmete suhtes mõistlike abinõude rakendamist, muu hulgas nende hävitamist või tagasivõtmist või lõplikku eemaldamist turustusvõrgust.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud abinõude rakendamist võib nõuda, kui rikkumise raskus on proportsionaalne kohaldatava abinõu raskuse ning kolmandate isikute õiguste ja huvidega. Abinõude kohaldamist võib nõuda rikkuja kulul, välja arvatud juhul, kui see oleks ebamõistlik. Isik, kelle suhtes abinõude rakendamist nõutakse, võib taotleda kohtult, et abinõude rakendamise asemel kohustataks teda maksma isikule, kelle õigusi rikuti, rahalist hüvitist, kui ta ei ole tegutsenud tahtlikult ega hooletult, abinõude rakendamisest tekiks talle ebaproportsionaalselt suur kahju ja rahalist hüvitist võib pidada abinõude rakendamist taotlenud isiku jaoks piisavaks kompensatsiooniks
§ 1056. Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest
(1) Kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.
(2) Asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas.
(3) Käesolevas jaos sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas nõude esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks.
1) Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui:
1) kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas;
2) kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja;
3) kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel;
4) kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel;
5) kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust.
(1) Ehitise omanik vastutab selles toodetava, ladustatava või edastatava energia või tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste või sööbivate või keskkonnaohtlike ainete tõttu või muul põhjusel ehitisest lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Asja omanik vastutab asjast lähtuva tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest.
(2) Kui ohtlik ehitis või asi võis kahju põhjustada, eeldatakse, et kahju põhjustati ehitisest või asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel. See ei kehti, kui ehitist või asja on nõuetekohaselt käitatud ja käitamine ei olnud häiritud.
(3) Omanik ei vastuta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu alusel, kui:
1) kahju on tekkinud ohtliku ehitise omaniku valduses oleva tähistatud kinnisasja piires;
2) kahju on tekkinud vääramatu jõu tõttu;
3) kannatanu osales ohtliku ehitise või asja käitamisel.
(4) Kui ohtlikku ehitist või asja käitati nõuetekohaselt ja käitamine ei olnud häiritud, ei vastuta ehitise või asja omanik kannatanu asja kahjustamise eest niivõrd, kuivõrd asja ei ole kahjustatud oluliselt või seda on kahjustatud ulatuses, mis on kohalike olude järgi tavaline.
(5) Kui võib eeldada, et kahju on kannatanule tekkinud ohtlikust ehitisest või asjast lähtuva ohu tagajärjel, siis võib kannatanu nõuda ehitise või asja omanikult teavet ja dokumentide esitamist, mis on vajalikud ehitise või asja omaniku kindlakstegemiseks.
Ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus.