(1) Kohus algatab üleskutsemenetluse üksnes põhistatud avalduse alusel. Kohus algatab üleskutsemenetluse üleskutsemäärusega, kui avalduse esitamine on lubatav.
(2) Üleskutsemääruses märgitakse vähemalt:
1) kohtu nimetus;
2) avaldaja andmed;
3) üleskutse puudutatud isikutele teatada kohtule nõuetest või muudest õigustest kohtu määratud ajaks;
4) nõudest või õigusest teatamata jätmise tagajärjed.
(3) Kohus võib ühendada mitu samaliigilist üleskutsemenetlust.
(4) Menetluse algatamisest keeldumise määruse peale võib avaldaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta ei saa Riigikohtule edasi kaevata.
(5) Üleskutsemenetluse läbiviimiseks on pädev ka kohtunikuabi.
(1) Üleskutse avaldatakse üleskutsemääruses nimetatud andmetega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus võib määrata, et üleskutse avaldatakse korduvalt või lisaks muus väljaandes või ringhäälingus.
(2) Üleskutsetähtaeg on vähemalt kuus nädalat enne nõuetest või muudest õigustest teatamise tähtpäeva, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
(1) Kui kohtu määratud ajaks ei ole kolmandad isikud oma nõuetest või muudest õigustest kohtule teatanud, teeb kohus avaldaja taotlusel välistusmääruse, millega välistatakse kolmandate isikute nõuded ja õigused.
(2) Enne välistusmääruse tegemist võib kohus korraldada asjaolude selgitamiseks istungi, muu hulgas võtta avaldaja väidete tõendamiseks talt vande all seletuse.
(3) Kui välistusmääruse tegemiseks esitatud avaldus jäetakse rahuldamata, võib avaldaja esitada määruse peale määruskaebuse.
(4) Kohus avaldab välistusmääruse resolutsiooni väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus võib ette näha, et määruse resolutsioon avaldatakse korduvalt või muus väljaandes või ringhäälingus.
Kui kohtule esitatakse üleskutsetähtaja jooksul teade, millega vaidlustatakse avaldaja poolt avalduse põhjendusena esitatud õigus või teatatakse välistusmääruse tegemist takistavast nõudest või muust õigusest, peatab kohus üleskutsemenetluse kuni teatatu kohta lõpliku lahendi tegemiseni või teeb välistusmääruse, kuid reserveerib selles teatatud õiguse.
(1) Välistusmääruse peale võib huvitatud isik esitada määruskaebuse kolme kuu jooksul alates välistusmääruse avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.
(2) Määruskaebus võib tugineda üksnes sellele, et:
1) välistusmäärus tehti juhul, kui seaduse kohaselt ei olnud üleskutsemenetlus lubatud;
2) üleskutset ei avaldatud või seda ei avaldatud seaduses ettenähtud viisil;
3) ei ole järgitud üleskutse avaldamise tähtaega;
4) välistusmääruse teinud kohtunik või kohtunikuabi oleks pidanud ennast asjas taandama;
5) välistusmäärust tehes ei ole arvestatud esitatud nõude või muu õigusega.
(1) Hüpoteegiga koormatud kinnisasja või laeva omanik või registerpandiga koormatud pandieseme omaja võib esitada avalduse teadmata hüpoteegipidaja õiguste välistamiseks asjaõigusseaduse § 331 või laeva asjaõigusseaduse § 59 järgi.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldaja peab enne menetluse algatamist põhistama, et püüdlustest hoolimata ei ole tal õnnestunud välja selgitada, kes on hüpoteegi- või registerpandi pidaja või nende õigusjärglane või kas hüpoteegi- või registerpandi pidaja õigusi on kohtulahendiga juba tunnustatud.
(3) Avaldaja peab hüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks enne menetluse algatamist hoiustama selleks ettenähtud kontol hüpoteegisumma.
(4) Üleskutses tuleb hüpoteegi- või registerpandi pidajat hoiatada, et pärast hüpoteegi- või registerpandisumma hoiustamist ei rahuldata tema nõuet kinnisasjast, laevast või registerpandiga tagatud esemest, vaid hoiustatud summast, ja tema õigus sellele lõpeb, kui ta ei ole endast välistusmääruse tegemisest alates viie aasta jooksul hoiustamiskohta teatanud.
(1) Paragrahvis 504 sätestatut kohaldatakse ka üleskutsemenetlusele, mille eesmärk on eelmärkega, keelumärkega, ostueesõigusega või reaalkoormatisega õigustatud isikute kinnistusraamatusse või laevakinnistusraamatusse kantud õiguste välistamine.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse võib esitada ka isik, kes võib samal või tagapoolsel järjekohal oleva õiguse alusel nõuda täitedokumendi alusel oma nõude rahuldamist kinnisasja või laeva arvel. Üleskutse avaldamisest teatab kohus ka kinnisasja või laeva omanikule.
(1) Väärtpaberi kadumise, hävimise või kahjustumise korral võib esitajaväärtpaberi või blankoüleandepealdisega üleantava väärtpaberi senine omaja või muu väärtpaberi puhul väärtpaberist tulenevat õigust teostada sooviv isik esitada avalduse väärtpaberi üleskutsemenetluses kehtetuks tunnistamiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduses võib väärtpaberi kaotanud isik nõuda väärtpaberi väljaandjalt ka uue samasisulise väärtpaberi väljastamist temale.
(3) Avalduses märgitakse kaotatud dokumendi eritunnused ja dokumendi väljaandnud isiku nimi ning dokumendi kaotamise asjaolud.
(4) Avaldaja peab põhistama, et tema oli väärtpaberi omanik enne selle kadumist või hävimist. Ta peab põhistama ka väärtpaberi hävimist või kahjustumist.
(5) Kahjustumise korral tuleb esitada kahjustunud dokument. Võimaluse korral tuleb ka muul juhul lisada avaldusele dokumendi ärakiri.
(6) Avalduse saanud kohus teeb avaldaja taotlusel määruse, millega keelab dokumendi väljaandjal ja dokumendis nimetatud maksjatel teha väärtpaberi alusel väljamakseid. Kohus tühistab määruse, kui menetlus on lõppenud.
(1) Väärtpaberi kehtetuks tunnistamise kavatsuse kohta esitatud üleskutses avaldab kohus muu hulgas väärtpaberi nimetuse ja eritunnused ning väärtpaberi väljastaja nime ja teeb väärtpaberi valdajale ettepaneku teatada valdusest ja oma õigustest kohtule. Avaldatakse ka hoiatus, et õigustest teatamata jätmise korral tunnistatakse väärtpaber kehtetuks ning et võimalik on ka keelata väärtpaberi alusel maksete tegemine.
(2) Isik, kelle käes on väärtpaber, peab sellest viivitamata kohtule teatama ning kohtule väärtpaberi esitama.
(3) Kui kaotatud väärtpaber esitatakse kohtule nelja kuu jooksul viimasest üleskutse avaldamisest alates, jätab kohus väärtpaberi kehtetuks tunnistamise avalduse rahuldamata ning tühistab väärtpaberi alusel maksete tegemise keelu. Määruses selgitab kohus avaldajale tema võimalikke õigusi dokumendi valdaja vastu. Eelnevalt annab kohus avaldajale võimaluse esitatud väärtpaberiga tutvuda.
(4) Kui kohtule väärtpaberi kadumise teate viimasest avaldamisest alates nelja kuu jooksul väärtpaberist ei teatata või kui kohus tuvastab, et väärtpaber on hävinud või riknenud sel määral, et seda ei saa enam kasutada, tunnistab kohus väärtpaberi välistusmäärusega kehtetuks.
(1) Väärtpaberi välistusmäärusega kehtetuks tunnistamise korral on avaldajal õigus kasutada väärtpaberi järgi kohustatud isiku suhtes väärtpaberist tulenevaid õigusi. Kui avalduses on taotletud uue väärtpaberi väljastamist, kohustab kohus väljaandjat väljastama uue samasisulise väärtpaberi.
(2) Väärtpaberi kehtetuks tunnistamise määruse tühistamise korral jäävad määruse alusel kohustatud isiku tehtud maksed või muud täidetud kohustused kehtima ka kolmandate isikute, muu hulgas makse saaja ja avaldaja suhtes, välja arvatud juhul, kui kohustatud isik teadis kohustuse täitmise ajal määruse tühistamisest.
(1) Kohus algatab isiku surnuks tunnistamise menetluse üksnes avalduse alusel. Avalduse võib esitada isik või asutus, kellel on isiku surnuks tunnistamiseks õiguslik huvi, eelkõige:
1) teadmata kadunud isiku seaduslik esindaja või valla- või linnavalitsus;
2) teadmata kadunud isiku abikaasa, registreeritud elukaaslane või üleneja või alaneja sugulane;
3) Siseministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutus.
(2) Isiku surnuks tunnistamise avalduses märgitakse, miks avaldaja on huvitatud isiku surnuks tunnistamisest, ja samuti asjaolud, mis põhistavad isiku surnuks tunnistamist.
(3) Isiku surnuks tunnistamise avalduse esitamiseks õigustatud isik võib avalduse alusel astuda menetlusse lisaks avaldajale. Avalduse esitamisega omandab ta avaldaja õigusliku seisundi.
(4) Siseministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutus on kohustatud esitama avalduse isiku surnuks tunnistamiseks, kui eeldused teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamiseks on ilmselt täidetud ja muu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik ei ole surnuks tunnistamise avaldust esitanud.
(1) Pärast isiku surnuks tunnistamise avalduse menetlusse võtmist avaldab kohus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles kutsub teadmata kadunud isikut kohtu määratud tähtaja jooksul üles esitama kohtule andmed oma elusoleku kohta. Teates avaldatakse hoiatus võimalikust surnukstunnistamisest ja kutsutakse kõiki isikuid üles esitama kohtule andmeid isiku kohta, kelle surnuks tunnistamist taotletakse.
(2) Kohus võib teate avaldada ka korduvalt või peale väljaande Ametlikud Teadaanded ka muus väljaandes ja ringhäälingus.
(3) Kohus ei või määrata andmete esitamiseks lühemat tähtaega kui kuus nädalat, alates viimase teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest.
(4) Kui menetlust ei algatatud valdkonna eest vastutava ministri avalduse alusel, teatab kohus valdkonna eest vastutavale ministrile menetluse algatamisest ning küsib temalt riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku kohta ning seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Kohus võib koguda teadmata kadunud isiku kohta andmeid ka omal algatusel, sõltumata sellest, kes esitas surnuks tunnistamise avalduse.
(1) Isiku surnuks tunnistamise määruses märgitakse isiku eeldatav surma aeg.
(2) Surnuks tunnistamise määrus avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus võib määrata määruse avaldamise korduvalt ja muus väljaandes või ringhäälingus.
(3) Kohus toimetab avalduse rahuldamata jätmise määruse kätte avaldajale ning saadab valdkonna eest vastutavale ministrile, kui viimane ei ole avaldaja, ning saadab isiku surnuks tunnistamise määruse avaldajale ja valdkonna eest vastutavale ministrile. Surnuks tunnistamise määruse saadab kohus määruse jõustumisest alates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele isiku surmaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.
(4) Isiku surnuks tunnistamise määrus jõustub ja kuulub täitmisele, kui selle peale määruskaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Määruskaebuse esitamise korral jõustub määrus ja kuulub täitmisele siis, kui määruskaebus on määrusega jäetud rahuldamata või läbi vaatamata ja see määrus on jõustunud.
(5) Surnuks tunnistamise määruse tühistamise või muutmise määrus avaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 ettenähtud viisil ja edastatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikutele ja asutustele.
(1) Surnuks tunnistamise määruse peale võib esitada määruskaebuse väljaandes Ametlikud Teadaanded määruse avaldamisest alates 30 päeva jooksul. Surnuks tunnistamise avalduse rahuldamata jätmise määruse peale võib esitada määruskaebuse määruse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul.
(2) Isiku surnuks tunnistamise määruse peale võib määruskaebuse esitada avaldaja või isik, kellel on õiguslik huvi surnuks tunnistamise tühistamise või surmaaja muutmise vastu. Surnuks tunnistamise avalduse rahuldamata jätmise määruse peale võib esitada määruskaebuse üksnes avaldaja.
§ 513. Isiku ilmumise või viibimiskoha teadasaamise tagajärjed
(1) Surnuks tunnistamise tühistamise avalduse võib esitada väljailmunud isik või Siseministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutus isiku surnuks tunnistanud kohtule.
(2) Avalduses märgitakse isiku väljailmumist kinnitavad asjaolud, samuti andmed elusoleku või viibimiskoha kohta. Võimaluse korral kuulab kohus enne surnuks tunnistamise tühistamist ära isiku, kelle avalduse alusel isik surnuks tunnistati.
(3) Kohus saadab isiku surnuks tunnistamise tühistamise määruse ärakirja perekonnaseisuasutusele määruse jõustumisest alates kümne päeva jooksul. Isiku surnuks tunnistamise määruse tühistamise määrus on isiku perekonnaseisuandmetes muudatuse tegemise alus.
(4) Isiku surnuks tunnistamise määruse tühistamise määrust ei saa edasi kaevata. Surnuks tunnistamise määruse tühistamise avalduse rahuldamata jätmise määruse peale võib avaldaja esitada määruskaebuse.
§ 514. Surnuks tunnistatud isiku surmaaja muutmine
(1) Kui surnuks tunnistatud isik ei surnud ajal, mis tuvastati surnuks tunnistamise määrusega, võib iga isik, kellel on õiguslik huvi muu surmaaja tuvastamise vastu, nõuda surnuks tunnistamise määruse muutmist, kui asjaolu, millel määruse ebaõigsus põhineb, sai talle temast olenematul põhjusel teatavaks pärast seda, kui ta ei saanud seda enam esitada surnuks tunnistamise menetluses.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse võib esitada 30 päeva jooksul alates ajast, millal avaldaja sai asjaolust teada, kuid mitte enne surnuks tunnistamise määruse jõustumist ja mitte hiljem, kui viie aasta möödumisel surnuks tunnistamise määruse jõustumisest.
(3) Surnuks tunnistatud isiku surmaaja muutmise menetlusele kohaldatakse muus osas vastavalt surnuks tunnistamise menetluse kohta sätestatut. Surmaaja muutmise määrus edastatakse ka isikule, kelle avalduse alusel isik surnuks tunnistati.
(1) Isiku surmaaja tuvastamise menetlusele kohaldatakse surnuks tunnistamise kohta sätestatut, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatust ei tulene teisiti.
(2) Enne menetluse algatamist peab avaldaja esitama kohtule andmed, mis tõendavad isiku surma, samuti andmed, mis võimaldavad kohtul teha kindlaks isiku surmaaja. Muid andmeid peab avaldaja põhistama.
(3) Menetluse algatamisel avaldab kohus üleskutse kõigile isikutele, kes teavad andmeid isiku surmaaja kohta, teatada sellest kohtule määratud tähtaja jooksul. Kohus ei pea üleskutset avaldama, kui see ilmselt ei aita kaasa asjaolude selgitamisele.
(1) Kohus määrab varale hooldaja, kui on vaja hoolitseda vara eest, mis kuulub:
1) teadmata kadunud isikule;
2) isikule, kelle viibimiskoht on teada, kuid kes ei saa tagasi pöörduda või muul põhjusel ei saa oma asjade eest hoolitseda.
(2) Kohus määrab äraolija varale hooldaja ka siis, kui isik on andnud käsundi või volikirja oma asjade ajamiseks, kuid on ilmnenud asjaolud, mis annavad põhjuse käsund või volitus tagasi võtta.
(3) Hoolduse seadmise määruses märgitakse isik, kelle varale hooldus seatakse, samuti isik, kes määratakse hooldajaks.
(4) Hoolduse seadmise määrus annab hooldajaks määratud isikule seaduses sätestatud ulatuses hooldatava vara käsutamise õiguse.
(5) Hooldaja kulude hüvitamisel kohaldatakse piiratud teovõimega täisealise isiku eestkostja kulude hüvitamise kohta sätestatut.
(1) Kohus võib hoolduse seadmise avalduse määrusega tagada või rakendada esialgset õiguskaitset omal algatusel ja määrata muu hulgas varale ajutise hooldaja, kui on alust eeldada, et hoolduse määramise tingimused on täidetud ja viivitusega kaasneks oht isiku huvidele, kelle huvides kohus hooldaja määramist menetleb.
(2) Ajutise hooldaja valikul ei pea arvestama avaldaja tahet ega seaduses hooldajale ettenähtud nõudeid.
(3) Ajutist hooldajat ei või määrata kauemaks kui kuueks kuuks.
(4) Kohus võib ajutise hooldaja määrusega ametist vabastada, kui vabastamise eeldused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isiku huvidele, kelle huvides kohus ajutise hooldaja määras. Ajutise hooldaja määramise ja vabastamise määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates selle avalikult teatavakstegemisest.
§ 518. Hoolduse lõpetamine, hooldaja ja tema ülesannete muutmine
(1) Kohus lõpetab äraolija varale seatud hoolduse, kui äraolijal ei ole enam takistusi oma asjade ajamisel.
(2) Hooldus lõpeb sõltumata äraolija surmast kohtu poolt tühistamisega. Kohus tühistab hoolduse, kui äraolija surm saab talle teatavaks.
(3) Kui äraolija tunnistatakse surnuks või kui tema surmaaeg tuvastatakse kohtus, lõpeb hooldus surnuks tunnistamise või surmaaja kindlakstegemise määruse jõustumisel.
(4) Hoolduse lõpetamisele, hooldaja vabastamisele, uue hooldaja määramisele ja hooldaja ülesannete ringi muutmisele, samuti hooldaja määramise pikendamisele kohaldatakse hooldaja määramise kohta sätestatut.
(1) Kohtumääruse peale, millega hooldus seati või selle seadmisest keelduti või millega hooldus lõpetati või hooldajat muudeti, võib esitada määruskaebuse igaüks, kellel on õiguslik huvi määruse muutmise vastu, muu hulgas isiku, kelle varale hooldus seati, abikaasa, registreeritud elukaaslane, sugulased ja hõimlased.
(2) Määruskaebust ei saa esitada pärast viie kuu möödumist määruse teatavakstegemisest hooldajale.
§ 520. Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkoste seadmise menetluses esindaja määramine
(1) Kohus määrab eestkoste seadmise menetluseks piiratud teovõimega täisealisele isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik.
(2) Kohus määrab isikule esindaja eelkõige, kui teda ei esinda tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik ja kui:
1) kohus ei pea isikut ennast menetluses ära kuulama;
2) eestkoste kavatsetakse seada isiku kõigi või enamuse tema asjade ajamiseks;
3) eestkostja pädevust laiendatakse;
4) menetluse esemeks on eestkostja nõusoleku andmine isiku steriliseerimiseks.
(3) Kehtetu
(4) Esindaja peab muu hulgas isikuga, kellele eestkoste seadmist menetletakse, isiklikult kohtuma ja ta ära kuulama kohtuniku juuresolekuta.
(1) Kohus võib määrusega rakendada esialgset õiguskaitset ja määrata muu hulgas ajutise eestkostja, kui:
1) võib ilmselt eeldada, et eestkostja määramise tingimused on täidetud ja viivitusega kaasneks oht eestkostet vajava isiku huvidele ja
2) isikule on määratud menetluses esindaja ja
3) isik on isiklikult ära kuulatud.
(2) Isiku võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil ära kuulata ka erinõude alusel tegutsev kohtunik. Isikut ei pea ära kuulama, kui see ilmselt kahjustaks oluliselt tema tervist või kui ta ilmselt ei suuda tahet avaldada.
(3) Kui viivitusega kaasneks oht eestkostet vajava isiku huvidele, võib kohus esialgset õiguskaitset rakendada juba enne isiku enda ärakuulamist ja talle esindaja määramist. Sel juhul tuleb nimetatud toimingud teha viivitamata tagantjärele.
(4) Ajutise eestkostja valikul ei pea arvestama avaldaja tahet ega seaduses eestkostjale ettenähtud nõudeid.
(5) Ajutist eestkostjat ei või määrata kauemaks kui kuueks kuuks. Pärast eksperdiarvamuse saamist täisealise isiku vaimse seisundi kohta võib tähtaega pikendada kuni ühe aastani.
(6) Kohus võib ajutise eestkostja määrusega ülesannetest vabastada, kui vabastamise eeldused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht eestkostetava huvidele.
(7) Määrus ajutise eestkostja määramise ja vabastamise kohta kehtib ja kuulub täitmisele alates selle avalikult teatavakstegemisest.
(1) Kui kohtul on andmeid isiku vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse kohta või sellekohane kahtlus, määrab kohus ekspertiisi eestkostja määramise vajalikkuse kohta. Ekspert peab isiku enne arvamuse koostamist isiklikult läbi vaatama või teda küsitlema.
(1¹) Kohus määrab ekspertiisi tegemise ülesandeks ühele eksperdile, välja arvatud komisjoni- või kompleksekspertiisi korral. Eksperdiks võib olla üksnes psühhiaater. Komisjoni- ja kompleksekspertiisi tegemisel võib eksperdina osaleda ka muu eriteadmistega isik.
(1²) Kui kohus menetleb sama isiku suhtes tema kinnisesse asutusse paigutamist käesoleva seadustiku § 533 lõike 1 punkti 1 alusel ja eestkostja määramist käesoleva seadustiku § 520 lõike 1 alusel, võib kohus määrata ühise ekspertiisi eestkoste seadmise vajalikkuse ja kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta.
(2) Isik, kelle suhtes ekspertiis on määratud, on kohustatud eksperdi juurde ilmuma. Kui isik, kelle suhtes määrati ekspertiis, ei ilmu eksperdi juurde, võib kohus pärast eksperdi arvamuse ärakuulamist kohaldada isiku eksperdi juurde toimetamiseks sundtoomist.
(3) Kohus võib pärast eksperdi ärakuulamist määrata, et isik paigutatakse kuni üheks kuuks kinnisesse asutusse vaatlusele, kui see on ekspertiisi tegemiseks vajalik. Enne määruse tegemist või pärast seda tuleb ka isik ise ära kuulata. Kohus võib vajaduse korral pikendada määrusega isiku kinnisesse asutusse paigutamise aega kuni kolme kuuni ja rakendada isiku suhtes sundtoomist.
(4) Kui eksperdi arvates tuleb kõne alla eestkostja määramine, peab ta eksperdiarvamuses märkima ka eestkostja ülesannete ringi ja eeldatava aja, mille kestel isik eestkostet vajab.
(5) Ekspertiisi ei pea määrama, kui:
1) eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise ning avaldusele on lisatud tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid ja
2) isik loobub ekspertiisi tegemise õigusest ja
3) ekspertiisi tegemine on eestkostja ülesannete mahtu arvestades ebamõistlikult kulukas või töömahukas.
Kohtu korraldusel kogub ja esitab eestkostet vajava isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus kohtule eestkoste seadmiseks vajalikud andmed. Valla- või linnavalitsus annab menetluses oma arvamuse, muu hulgas selle suhtes, keda määrata eestkostjaks ja eestkostja ülesannete ringi muutmise või eestkostja muutmise kohta.
(1) Kohus kuulab isiklikult ära isiku, kellele eestkoste seadmist menetletakse. Kohus kuulab isiku ära isiku tavalises keskkonnas, kui isik seda nõuab või kui see on kohtu arvates asja huvides vajalik ja isik sellele vastu ei vaidle. Isikule tuleb menetluse käiku selgitada.
(2) Kohus võib ärakuulamisse kaasata psühhiaatri, psühholoogi või sotsiaaltöötaja. Isiku nõudel tuleb talle võimaldada tema usaldusisiku juuresolekut. Kohus võib ärakuulamise juurde lubada ka muid isikuid, kui eestkostet vajav isik sellele vastu ei vaidle.
(3) Kohus võib ärakuulamise anda erinõude alusel tegutsevale kohtule üksnes juhul, kui on ilmne, et kohus võib ärakuulamisega saadud teavet ka isikliku kogemuseta hinnata.
(4) Kohus võib vajaduse korral kohaldada ärakuulamiseks eestkostet vajava isiku sundtoomist.
(5) Kohus ei pea eestkostet vajavat isikut isiklikult ära kuulama, kui:
1) sellest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed;
2) kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama.
(1) Kohus arutab isikuga, kellele eestkoste seadmist menetletakse, tema ärakuulamise tulemusi, eksperdiarvamuses või tema tervislikku seisundit kajastavates dokumentides esitatut, võimaliku eestkostja valikut ja eestkostja ülesannete ringi ulatuses, milles see on vajalik isiku õigusliku ärakuulamise tagamiseks või asjaolude selgitamiseks.
(2) Kohus küsib menetluses üldjuhul ka isiku, kellele eestkoste seadmist menetletakse, tema abikaasa, registreeritud elukaaslase, vanemate, kasuvanemate ja laste ning rehabilitatsioonimeeskonna liikmete arvamust, välja arvatud juhul, kui isik vaidleb sellele vastu ja kohus ei pea arvamuse küsimist vajalikuks. Eestkostet vajava isiku taotlusel võib arvamust küsida ka muult lähedaselt isikult, kui see ei venita oluliselt menetlust.
(3) Kohus kuulab enne eestkostja määramist ära ka isiku, kelle eestkostjaks määramist taotletakse või keda kohus kavatseb eestkostjaks nimetada, ja võimaliku avaldaja.
(1) Kohus määrab piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määrusega.
(2) Määruses märgitakse:
1) isik, kellele eestkostja määratakse;
2) eestkostjaks määratud isik või asutus;
3) eestkostja ülesanded;
4) kas ja milliseid tehinguid võib piiratud teovõimega isik teha eestkostja nõusolekuta;
5) aeg, millal kohus hiljemalt otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 5 nimetatud aeg ei või olla pikem kui viis aastat määruse tegemisest alates.
(4) Eestkoste seadmise määrus annab eestkostjale eestkostetava esindamise õiguse.
(5) Kui kohus seab eestkoste eestkostetava kõigi asjade ajamiseks või kui eestkostja ülesannete ringi selliselt laiendatakse, loetakse lisaks, et eestkostetav on tunnistatud valimisõiguse osas teovõimetuks ja ta kaotab hääleõiguse.
(1) Kui eestkostja või eestkostetav seda taotleb või kohus peab seda vajalikuks, määrab kohus eestkoste seadmisel või hiljem kindlaks ka:
1) eestkostjale eestkostetava arvel makstava tasu suuruse ja hüvitatavad kulud ning nende võimaliku ettemaksu suuruse;
2) eestkostjale riigi arvel hüvitatavad kulud ja makstava tasu ning nende võimaliku ettemakse suuruse, kui vastavalt seadusele võib nõuda nende maksmist riigilt;
3) maksetähtaja ja maksete suuruse, mida eestkostetav peab riigi poolt eestkostjale makstava raha katteks riigile tasuma.
(2) Eestkostetav võib kulude kandmisel taotleda menetlusabi andmist.
(3) Enne kulude kohta määruse tegemist peab kohus eestkostetava ära kuulama.
(4) Kehtetu
§ 528. Eestkostja ülesannete ringi laiendamine ja eestkostja ametiaja pikendamine
(1) Eestkostja ülesannete ringi muutmisele ja uue eestkostja määramisele, samuti eestkostja ametiaja pikendamisele kohaldatakse eestkostja määramise kohta sätestatut.
(2) Eestkostja ülesannete muutmisel, uue eestkostja määramisel või eestkostja ametiaja pikendamisel ei pea uut ekspertiisi tegema ega eestkostetavale menetluseks esindajat määrama, kui:
1) eestkostja ülesandeid oluliselt ei laiendata või
2) eestkoste määramise aluseks olevast ekspertiisist on möödunud vähem kui viis aastat.
(3) Kehtetu
(4) Eestkostja ametiaja pikendamisel ei pea eestkostetavale ekspertiisi tegema, kui eestkostetava ärakuulamisest ja tema tervislikku seisundit kajastavatest dokumentidest ilmneb, et eestkoste vajadus ei ole ära langenud.
§ 529. Eestkoste lõpetamine ja eestkostja ülesannete ringi kitsendamine
(1) Kohus lõpetab eestkoste, kitsendab eestkostja ülesannete ringi või laiendab eestkostetava iseseisvalt tehingute tegemise õigust, kui eestkostja määramise alused on täielikult või osaliselt ära langenud.
(2) Kohus võib aluste äralangemise tuvastamiseks määrata ekspertiisi.
§ 530. Eestkostja ametist vabastamine ja uue eestkostja määramine
(1) Mõjuval põhjusel võib kohus eestkostja ametist vabastada.
(2) Kui eestkostetav vaidleb eestkostja vabastamisele vastu, peab kohus eestkostetava isiklikult ära kuulama, välja arvatud juhul, kui see võib oluliselt ohustada eestkostetava tervist või kui eestkostetav ei suuda ilmselt tahet väljendada.
(3) Uue eestkostja määramisel eelmise eestkostja surma või ametist vabastamise tõttu tuleb eestkostetav isiklikult ära kuulata, välja arvatud juhul, kui eestkostetav nõustub uue eestkostjaga, ärakuulamine võib oluliselt ohustada eestkostetava tervist või eestkostetav ei suuda ilmselt tahet väljendada.
(1) Eestkostemenetlust lõpetav kohtumäärus, muu hulgas eestkostja määramise, tema ametiaja pikendamise, eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete ringi muutmise määrus, kehtib ja kuulub täitmisele alates määruse teatavakstegemisest eestkostjale.
(2) Kohus teeb eestkostemenetlust lõpetava määruse teatavaks ka eestkostetavale ja tema esindajale. Kohus ei pea määruse põhjendust isiklikult eestkostetavale teatavaks tegema, kui see võib eestkostetava tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või eksperdiarvamuse kohaselt tekitada olulist kahju eestkostetava tervisele. Kohus teeb määruse teatavaks ka isiku elukoha järgsele valla- või linnavalitsusele, samuti muudele käesoleva seadustiku § 532 lõikes 1 nimetatud isikutele, kelle kohus menetluses ära kuulas.
(3) Kui määrust ei saa eestkostjale edastada või kui selle viivitusega kaasneks oht eestkostetava huvidele, võib kohus tunnistada määruse kehtivaks ja täitmisele kuuluvaks alates selle teatavaks tegemisest eestkostetavale või tema esindajale.
(4) Kohus teatab määrusest teistele kohtutele ja ametiasutustele, kui see on eestkostetava, kolmandate isikute või avalikkuse huvides ilmselt vajalik. Vajaduse korral avaldab kohus teate väljaandes Ametlikud Teadaanded.
(5) Kohus võib menetluses ilmnenud olulistest asjaoludest teatada käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud viisil juba enne menetluse lõppemist.
(6) Kui eestkoste seatakse eestkostetava kõigi asjade ajamiseks või kui eestkostja ülesannete ringi selliselt laiendatakse ja isik kaotab valimistel hääleõiguse, samuti kui selline eestkoste lõpeb muul põhjusel kui eestkostetava surma tõttu või kui sellist eestkostet piiratakse, teatab kohus sellest ka valijate nimekirja pidavale asutusele.
(7) Kui eestkostetavat peetakse kinni kinnipidamis-, ravi-, hoolde- või muus sarnases asutuses, teavitab kohus määrusest ka nimetatud asutust.
(1) Eestkostja määramise või avalduse rahuldamata jätmise, samuti eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete ringi muutmise ning eestkoste lõpetamisest keeldumise, eestkostja vabastamise, uue eestkostja määramise ja eestkoste kulude määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kellele eestkostja määramist menetleti, eestkostjaks määratu, samuti isiku, kellele eestkostja määramist menetleti, abikaasa, registreeritud elukaaslane, otseliinis sugulane, isiku enda nimetatud lähedane isik (usaldusisik) või isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus.
(2) Eestkostja ülesannete ringi osas võib eestkostetava nimel esitada määruskaebuse ka eestkostja. Mitme ühise eestkostja määramisel võib igaüks neist eraldi kaebuse esitada.
(3) Määruskaebust ei saa esitada pärast viie kuu möödumist määruse teatavakstegemisest eestkostjale.
(4) Kulude kohta tehtud määruse peale võib esitada määruskaebuse, kui kaebuse ese ületab 200 eurot. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.
(1) Käesolevas jaos sätestatud korras menetleb kohus isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel järgmisi asju:
1) psüühiliselt haige isiku paigutamine tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamine;
2) nakkushaige paigutamine tema nõusolekuta haiglasse ja talle haiglaravi kohaldamine, kui see on vajalik eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks;
3) muid seaduses sätestatud kinnisesse asutusse paigutamise asju.
(2) Psüühiliselt haige isiku tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse paigutamise asja menetleb kohus ka isiku eestkostja avalduse alusel.
(3) Nakkushaige nõusolekuta haiglasse paigutamise ja talle haiglaravi kohaldamise asja menetleb kohus ka isiku arsti avalduse alusel.
(1) Kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui:
1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja
2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.
(2) Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse psüühikahäirega isiku paigutamiseks tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse võib esitada ka psühhiaatrilise abi seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud isik.
(2¹) Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse nakkushaige tema nõusolekuta haiglasse paigutamiseks ja talle haiglaravi kohaldamiseks võib esitada ka nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud isik.
(3) Sellise isiku ärakuulamine, kelle kinnisesse asutusse paigutamist taotletakse, või muude isikute ärakuulamine ei ole esialgse õiguskaitse rakendamiseks vajalik, kui kohus saab selle rakendamise vajalikkust piisavalt hinnata ka dokumentide põhjal, samuti kui ärakuulamine võib kahjustada selle isiku tervist, kelle kinnisesse asutusse paigutamist taotletakse, või kui see isik ei suuda tahet avaldada. Isiku enda või muud isikud võib ära kuulata ka erinõude alusel tegutsev kohtunik.
(4) Kohus võib isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist taotletakse, või muud isikud ära kuulata ka pärast esialgse õiguskaitse rakendamist.
(5) Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esialgset õiguskaitset võib kohaldada ka käesoleva seadustiku § 537 lõikes 4 nimetatud eesmärgil ja tähtaja jooksul.
(6) Seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib isiku kinnisesse asutusse paigutada ka kohtu määruseta, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik. Sel juhul tuleb esitada avaldus kohtu määruse saamiseks sellise arvestusega, et kohtul oleks võimalik avaldus lahendada hiljemalt 48 tunni jooksul alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.
(1) Kohus määrab kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama käesoleva seadustiku § 218 nõuetele. Isiku enda määratud esindaja olemasolu ei takista kohtul talle esindajat määrata, kui isiku enda määratud esindaja ei suuda kohtu arvates esindatava õigusi piisavalt kaitsta.
(2) Kui kohus jätab esindaja määramata, peab ta seda kinnisesse asutusse paigutamise määruses põhjendama. Esindajat ei pea isikule määrama esialgse õiguskaitse kohaldamisel, välja arvatud juhul, kui isik soovib esindajat esialgse õiguskaitse määruse peale kaebamiseks või kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Isiku õigust esindajale määruskaebuse esitamiseks tuleb isikule esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses selgitada, kui talle esindajat varem ei ole määratud.
(3) Esindaja peab muu hulgas isikuga, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, isiklikult kohtuma ja ta ära kuulama kohtuniku juuresolekuta.
§ 536. Isiku enda ja teiste asjaosaliste ärakuulamine
(1) Enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist peab kohus isiku isiklikult ära kuulama ja selgitama talle menetluse kulgu. Vajaduse korral kuulab kohus isiku ära isiku jaoks tavalises keskkonnas. Muus osas kohaldatakse vastavalt seaduses piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja seadmise menetluses isikute ärakuulamise kohta sätestatut.
(2) Enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist peab kohus ära kuulama ka valla- või linnavalitsuse ja järgmiste isikute arvamuse:
1) isiku abikaasa, registreeritud elukaaslase ja muud isikuga koos elavad pereliikmed;
2) isiku eestkostja;
3) isiku nimetatud usaldusisik;
3¹) rehabilitatsioonimeeskonna liikmed;
4) kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik.
(2¹) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud isikuid ei pea ära kuulama, kui:
1) isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, on nende ärakuulamisele vastu;
2) need isikud ise loobuvad endi ärakuulamisest;
3) nende isikute ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele;
4) kohtul ei ole õnnestunud neid isikuid leida või nendega kontakti saada sõltumata mõistlikest pingutustest.
(2²) Isiku enda ja teiste isikute ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada.
(3) Kohtu korraldusel kogub ja esitab valla- või linnavalitsus kohtule isiku kinnisse asutusse paigutamiseks vajalikud andmed.
(1) Kohus võib isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Kohus määrab ekspertiisi tegemise ülesandeks ühele eksperdile, välja arvatud komisjoni- või kompleksekspertiisi korral. Eksperdiks võib olla üksnes psühhiaater, nakkushaige puhul pädev arst. Komisjoni- ja kompleksekspertiisi tegemisel võib eksperdina osaleda ka muu eriteadmistega isik. Kohus võib käesolevas paragrahvis nimetatud eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Käesolevas lõikes sätestatu ei kehti esialgse õiguskaitse rakendamisel.
(1¹) Kui kohus menetleb sama isiku suhtes tema kinnisesse asutusse paigutamist käesoleva seadustiku § 533 lõike 1 punkti 1 alusel ja eestkostja määramist käesoleva seadustiku § 520 lõike 1 alusel, võib kohus määrata ühise ekspertiisi eestkoste seadmise vajalikkuse ja kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta.
(1²) Isikule, kelle suhtes on kohaldatud esialgset õiguskaitset käesoleva seadustiku § 534 lõike 5 kohaselt, ei määrata ekspertiisi enne, kui kohtule on esitatud käesoleva seadustiku § 533 lõikes 1 või 2 nimetatud avaldus.
(2) Kehtetu
(3) Kui isikule on määratud ekspertiis, on ta kohustatud eksperdi juurde ilmuma. Kui isik ei ilmu eksperdi juurde, võib kohus pärast eksperdi arvamuse ärakuulamist kohaldada isikule eksperdi juurde toimetamiseks sundtoomist.
(4) Kohus võib pärast eksperdi ärakuulamist määrata isiku kuni üheks kuuks raviasutusse vaatlusele, kui see on ekspertiisi tegemiseks vajalik. Enne määruse tegemist tuleb isik ära kuulata. Vajaduse korral võib kohus pikendada määrusega isiku kinnipidamise aega kuni kolme kuuni ja rakendada isiku suhtes sundtoomist.
(1) Isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses märgitakse:
1) isik, kes kinnisesse asutusse paigutatakse;
2) kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldus;
3) kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg;
4) määruse peale määruskaebuse esitamise võimaluse selgitus.
(2) Isikut ei või kinnisesse asutusse paigutada kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.