(1) Tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.
(2) Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all.
(1) Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
(2) Tõendeid esitavad menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
(3) Abieluasjas ja põlvnemisasjas, samuti lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
(4) Ülalpidamisasjas võib kohus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, hoiatades teda, et võimalik on teha käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud järelepärimine.
(5) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul nõuda asjakohast teavet:
1) poole tööandjalt, muu hulgas endiselt tööandjalt;
2) Sotsiaalkindlustusametilt ja muult asutuselt või isikult, kes teeb vanadusega või töövõime kaotusega seotud väljamakseid;
3) kindlustusseltsidelt;
4) Maksu- ja Tolliametilt;
5) krediidiasutustelt.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud isik ja asutus on kohustatud andma kohtule teavet kohtu määratud tähtaja jooksul. Kohustuse rikkumise korral võib kohus kohustatud isikut või asutust trahvida.
(1) Tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest.
(2) Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega.
(3) Omaksvõtu võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks.
(4) Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
(1) Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.
(2) Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
(3) Kohus on seotud vaieldava asjaolu kindlakstegemisel arvamusega, mille on andnud poolte kokkuleppel määratud asjatundja, kui:
1) tegemist on vaidlusega, mis tuleneb mõlema poole majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingust, ja
2) puudub asjaolu, mis oleks aluseks asjatundja menetluses eksperdina taandamiseks, ja
3) asjatundja määrati vastavalt kokkuleppele, üht poolt eelistamata ja
4) asjatundja arvamus ei ole ilmselt ebaõige.
(1) Kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega.
§ 234. Välisriigi ja rahvusvahelise õiguse ning tavaõiguse tõendamine
Väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust, rahvusvahelist õigust ja tavaõigust tuleb tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule teada. Õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid. Välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtub kohus muu hulgas rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-st 4.
Väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(1) Tõendi esitamine on menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel.
(2) Kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. Tõendite kogumine on kohtu tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise võimaldamiseks.
(3) Tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Tõendite kogumise taotluses tuleb märkida ka kogumist võimaldavad andmed.
(4) Kohtule võib mõlema poole nõusolekul tõendeid esitada ja kohus võib tõendeid koguda ka teistsugusel viisil ja vormis, kui on sätestatud käesolevas seadustikus. Pool võib nõusoleku tagasi võtta üksnes menetlusliku olukorra olulise muutumise korral.
(1) Kohus annab menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes käesoleva seadustiku §-s 331 sätestatut järgides.
(2) Kui menetlusosalise taotlus tõendeid koguda jäi rahuldamata seetõttu, et menetlusosaline jättis kohtu nõudmisest hoolimata tõendite kogumisega seotud kulud ette maksmata, ei ole tal hiljem õigust taotleda sellist kogumist, kui taotluse rahuldamine põhjustaks asja arutamise edasilükkamise.
(1) Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui:
1) tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune;
2) asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud.
(2) Kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga.
(3) Kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, kui:
1) tegemist on kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga;
2) tõend ei ole kättesaadav, eelkõige kui teada ei ole tunnistaja andmed või dokumendi asukoht, samuti kui tõendi tähtsus ei ole vastavuses tõendi kättesaamiseks mineva ajakuluga või sellega seotud muude raskustega;
3) tõend esitatakse või tõendite kogumist taotletakse hilinenult;
4) tõendite esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud;
5) tõendite kogumist taotlenud menetlusosaline jätab tasumata kohtu nõutud ettemakse tõendi kogumisega seotud kulude katteks.
(4) Tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse.
(5) Kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. Tõendi võib selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne.
(1) Kui tõendi uurimiseks on vaja tõendeid koguda, korraldab kohus selle määrusega, mis tehakse menetlusosalistele teatavaks. Enne määruse tegemist tuleb kohtul selle isiku taotlusel, kellelt tõendite kogumist on taotletud, ta ära kuulata. Kui on vaja tõendeid koguda väljaspool asja menetleva kohtu tööpiirkonda, võib asja läbivaatav kohus teha määruse menetlustoimingu erinõude korras tegemiseks kohtus, kelle tööpiirkonnas on võimalik tõendeid koguda. Erinõude määruses kirjeldatakse lühidalt asja sisu ning märgitakse asjaolud, mis tuleb välja selgitada, ja tõendid, mis tuleb koguda.
(2) Kohus, sealhulgas asja erinõude alusel menetlev kohus, võib tõendite kogumise määrust vajaduse korral muuta. Menetlusosalistel lastakse oma arvamust avaldada võimaluse korral enne määruse muutmist. Tõendite kogumise määruse muutmine tehakse menetlusosalistele viivitamata teatavaks.
(1) Erinõue täidetakse korras, mis on kehtestatud erinõudes taotletava menetlustoimingu tegemiseks. Menetlusosalistele teatatakse menetlustoimingu aeg ja koht, kuid menetlusosalise puudumine ei takista erinõude täitmist.
(2) Menetlustoimingu protokoll ja erinõude täitmisel kogutud tõendid saadetakse viivitamata asja läbivaatavale kohtule.
(3) Kui erinõude alusel menetleva kohtu poolt tõendite kogumisel tekib vaidlus, mille lahendamisest sõltub tõendite kogumise jätkamine ja mida erinõude alusel menetlev kohus lahendada ei või, lahendab vaidluse põhiasja menetlev kohus.
(4) Kui erinõuet täitev kohus leiab, et asja lahendamise seisukohalt on mõistlik anda tõendite kogumine üle teisele kohtule, esitab ta sellele kohtule asjakohase taotluse ja teatab sellest menetlusosalistele.
(1) Eesti tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui nende saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega.
(2) Kehtetu
(3) Kehtetu
(4) Kui tõendeid tuleb koguda mujal kui Euroopa Liidu liikmesriigis, taotleb kohus tõendite kogumist selleks pädeva ametkonna kaudu vastavalt tsiviil- ja kaubandusasjades välisriigis tõendite kogumise konventsioonile.
(5) Kohus võib välisriigis koguda tõendeid ka Eesti Vabariiki selles riigis esindava saadiku või pädeva konsulaarametniku vahendusel, kui välisriigi õiguse järgi ei ole see keelatud.
§ 241¹. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1783 rakendamine
(1) Tõendite kogumine mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis toimub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1783 sätestatud korras teise riigi kohtu abil või vahetult.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1783 artikli 3 lõike 2 kohaselt on tõendite kogumiseks pädevad maakohtud ja ringkonnakohtud oma tööpiirkonnas ning Riigikohus.
(3) Tõendite kogumist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1783 taotlenud Eesti kohtu koosseis või korralduse alusel tegutsev kohtunik võib sama määruse kohaselt viibida välisriigi kohtu poolse tõendite kogumise juures ja osaleda selles. Menetlusosalised, nende esindajad ja eksperdid võivad osaleda tõendite kogumisel samas ulatuses, nagu nad võivad osaleda tõendite kogumisel Eestis. Sama määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt lubatud Eesti kohtu poolsel vahetul tõendite kogumisel mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis võib osaleda asja lahendav kohtukoosseis, korralduse alusel tegutsev kohtunik või kohtu määratud ekspert.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1783 artikli 21 kohaselt võib teises liikmesriigis asuva Eesti Vabariigi kodaniku Eesti kohtu menetluses olevas kohtuasjas ära kuulata ka Eesti diplomaatilise esindaja või konsulaarametniku kaudu.
(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1783 artikli 4 lõike 3 alusel täidab keskasutuse ülesandeid Justiits- ja Digiministeerium.
(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1783 artikli 4 lõike 3 alusel määratakse Justiits- ja Digiministeerium asutuseks, kes otsustab määruse artikli 19 alusel esitatud taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise.
(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1783 artikli 6 alusel aktsepteeritakse Eestis nii eesti kui ka inglise keeles koostatud tüüpvorme.
Tõendi esitanud või tõendite kogumist taotlenud pool võib tõendist loobuda ja tõendi tagasi võtta üksnes vastaspoole nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(1) Tõendeid uurib kohus vahetult ja hindab neid lahendi tegemisel.
(2) Kohus määrab tõendite uurimise järjekorra kohtuistungil kindlaks pärast menetlusosaliste arvamuse ärakuulamist.
(3) Menetlusosalisel on õigus osaleda tõendite uurimisel kohtuistungil. Kohtusse kutsutud menetlusosalise puudumine kohtuistungilt, kus uuritakse tõendeid, ei takista tõendite uurimist, kui kohus ei määra teisiti.
(4) Kohtuistungilt, kus uuriti tõendeid, puudunud menetlusosalise taotlusel võib kohus määrata uue või täiendava tõendite uurimise, kui menetlusosaline põhistab kohtule, et ta puudus istungilt mõjuval põhjusel ning et tema puudumise tõttu on kogutud või uuritud tõendusmaterjal oluliselt puudulik.
(5) Erinõude täitmisel või korralduse alusel tegutseva kohtuniku poolt tõendite kogumise kohta koostatud protokoll avaldatakse asja läbivaatava kohtu istungil. Menetlusosalised võivad esitada tõendite kogumise kohta oma arvamuse.
(6) Väljaspool kohtuistungit kogutud tõendid või menetlustoimingu protokoll avaldatakse kohtuistungil, vajalikel juhtudel ka ekspertidele ja tunnistajatele. Pärast seda võivad menetlusosalised anda nende tõendite kohta seletusi.
(1) Poole taotlusel võib kohus kohtumenetluse ajal või mõjuval põhjusel enne menetluse algatamist määrusega korraldada eeltõendamismenetluse, kui vastaspool sellega nõustub või kui võib eeldada, et tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda. Kohus algatab isiku taotlusel eeltõendamismenetluse tõendite tagamiseks ka siis, kui isik põhistab, et tema autoriõigusi, autoriõigustega kaasnevaid õigusi või tööstusomandiõigusi on rikutud või on olemas nende rikkumise oht.
(2) Eeltõendamismenetluses võib korraldada vaatluse, kuulata üle tunnistaja või teha ekspertiisi või muu menetlustoimingu. Kui eeltõendamismenetlus on algatatud tõendite tagamiseks autoriõiguste, autoriõigustega kaasnevate õiguste või tööstusomandiõiguste rikkumise või rikkumise ohu tõttu, võib kohus muu hulgas korraldada näidiste vaatluse ja kirjelduse detailse protokollimise koos näidiste säilitamisega või ilma selleta või arestida õigusi rikkuva kauba või kauba tootmiseks või turustamiseks vajaliku tooraine, seadmed ja sinna juurde kuuluvad dokumendid hagi tagamiseks ettenähtud korras.
(3) Kui menetlus ei ole alanud, võib isik taotleda kohtult eeltõendamismenetluses ekspertiisi määramist ka siis, kui tal on õiguslik huvi, et tuvastataks:
1) isiku seisund või eseme seisund või väärtus;
2) kahju või eseme puuduse põhjus;
3) kahju või eseme puuduse kõrvaldamiseks vajalikud kulud või abinõud.
(4) Õiguslik huvi on käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul olemas, kui tuvastamine aitaks ilmselt vältida kohtuvaidlust.
(5) Eeltõendamismenetluses kohaldatakse tõendite esitamise ja kogumise kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.
(1) Kui tsiviilasjas on kohtumenetlus alanud, esitatakse eeltõendamismenetluse algatamise taotlus asja menetlevale kohtule.
(2) Kui menetlus ei ole alanud, esitatakse taotlus kohtule, kes võib taotluse esitaja väitel arutada põhiasja. Kui eeltõendamismenetlusele järgneb kohtumenetlus, ei saa taotluse esitaja tugineda asjaolule, et asi tegelikult sellele kohtule ei allu.
(3) Mõjuval põhjusel võib taotluse esitada ka maakohtule, kelle tööpiirkonnas viibib isik, kelle ülekuulamist või kelle suhtes ekspertiisi tegemist taotletakse, või kus asub vaatluse või ekspertiisi esemeks olev asi.
§ 246. Eeltõendamismenetluse algatamise taotluse sisu
(1) Eeltõendamismenetluse algatamise taotluses tuleb märkida järgmised andmed:
1) menetlusosaliste või eeldatavate menetlusosaliste nimed, aadressid ja sidevahendite andmed;
2) nende asjaolude kirjeldus, mille kohta soovitakse tõendeid koguda;
3) tunnistajate nimed või muu tõendi tähistus;
4) asjaolud, mis põhistavad eeltõendamismenetluse lubatavust ning kohtualluvust.
(2) Kui tõendite kogumise taotleja ei nimeta vastaspoolt, peab ta kohtule põhistama mõjuva põhjuse, miks ta seda teha ei saa.
(1) Kohus lahendab eeltõendamismenetluse algatamise taotluse määrusega. Määruses märgitakse asjaolud, mille kohta tuleb tõendeid koguda, ja tõendid, mida on vaja koguda.
(2) Kui eeltõendamismenetlus algatatakse tõendite tagamiseks enne hagi esitamist isiku autoriõiguste, autoriõigustega kaasnevate õiguste või tööstusomandiõiguste rikkumise või rikkumise ohu tõttu, annab kohus määruses tähtaja, mille jooksul isik peab esitama hagi. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks kuu. Kui hagi määratud tähtaja jooksul ei esitata, tühistab kohus eeltõendamismenetluse käigus tehtud toimingud.
(3) Kui eeltõendamismenetlust soovitakse algatada või kui see on algatatud enne hagi esitamist isiku autoriõiguste, autoriõigustega kaasnevate õiguste või tööstusomandiõiguste rikkumise või rikkumise ohu tõttu, võib kohus eeltõendamismenetluse algatamise või jätkumise teha sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkida võiva kahju hüvitamiseks. Tagatis tuleb anda kohtu määratud tähtpäevaks. Kui tagatist määratud tähtpäevaks ei anta, jätab kohus eeltõendamismenetluse algatamata või tühistab eeltõendamismenetluse käigus tehtud toimingud.
(4) Eeltõendamismenetluse algatamisest keeldumise määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.
(1) Kohus ei algata eeltõendamismenetlust, kui avaldaja ei põhista kohtule mõjuvat põhjust, miks ta menetluse vastaspoolt nimetada ei oska.
(2) Kui eeltõendamismenetlus algatatakse taotluse alusel, milles vastaspoolt ei ole märgitud, võib kohus määrata tulevase vastaspoole esindajaks eeltõendamismenetluses advokaadi, kes kaitseb tulevase vastaspoole huve tõendite kogumise juures. Advokaadi tasu ja kulud mõistab kohus riigi õigusabi seaduses ettenähtud ulatuses määrusega välja avaldajalt ja võib kohustada avaldajat enne eeltõendamismenetluse alustamist tasuma selleks ettenähtud kontole mõistliku ettemakse. Ettemakse tasumata jätmise korral võib jätta eeltõendamismenetluse algatamata.
(3) Kohus toimetab vastaspoolele või tema esindajale kätte eeltõendamismenetluse algatamise taotluse ja menetluse algatamise kohta tehtud kohtumääruse sellise arvestusega, et vastaspoolel oleks võimalik menetluses oma õigusi kaitsta.
(4) Kui eeltõendamismenetlust taotletakse enne hagi esitamist tõendite tagamiseks isiku autoriõiguste, autoriõigustega kaasnevate õiguste või tööstusomandiõiguste rikkumise või rikkumise ohu tõttu, algatab kohus eeltõendamismenetluse ja viib selle lõpuni vastaspoolt teavitamata, kui viivitamisest võib avaldajale tekkida hüvitamatut kahju või kui tõendid võivad tõenäoliselt hävida või kaotsi minna. Sel juhul toimetatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud taotlus ja määrus ning abinõu rakendamise määrus vastaspoolele kätte viivitamata pärast vajalike abinõude rakendamist.
(5) Vastaspool võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul taotleda kohtult tõendite tagamise abinõu asendamist või tühistamist, kui tõendeid tagati põhjendamatult. Taotlusest teatab kohus avaldajale, kellel on õigus esitada kohtule taotluse kohta vastuväiteid. Taotluse kohta tehtud määruse peale võivad pooled esitada määruskaebuse. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud määruskaebuse esitamine ei peata tõendite tagamise määruse täitmist. Määruskaebuse esitamine tõendite tagamise abinõu tühistamise või ühe tagamisabinõu teisega asendamise määruse peale peatab määruse täitmise.
§ 249. Eeltõendamismenetluses saadud tõendile tuginemine
(1) Eeltõendamismenetluses kogutud tõenditele saab menetluses tugineda samadel alustel põhimenetluses kogutud tõenditega.
(2) Kui vastaspool ei osalenud eeltõendamismenetluse kohtuistungil või muu menetlustoimingu tegemisel, ei või eeltõendamismenetluse tulemusele tugineda, kui vastaspool ei olnud istungile või muu menetlustoimingu juurde õigeaegselt kutsutud või tema õigusi eeltõendamismenetluses muul põhjusel oluliselt rikuti ja ta vaidlustab seetõttu tõendi.
(3) Eeltõendamismenetluse tulemusele võib tugineda juhul, kui vastaspoolt ei teavitatud eeltõendamismenetlusest vastavalt käesoleva seadustiku § 248 lõikele 4.
§ 250. Eeltõendamismenetlusega tekitatud kahju hüvitamine
(1) Eeltõendamismenetluse algatamist taotlenud pool peab hüvitama eeltõendamismenetlusega teisele poolele tekitatud kahju, kui:
1) jõustub kohtulahend, millega jäetakse hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega;
2) ilmneb, et eeltõendamismenetluse algatamise ajal puudus eeltõendamismenetluseks alus;
3) enne hagi esitamist toimunud eeltõendamismenetluse käigus tehtud toimingud on tühistatud põhjusel, et hagi ei esitatud tähtaegselt.
(2) Eeltõendamismenetlusega tekkida võiva kahju hüvitamiseks sissenõutud tagatis tagastatakse eeltõendamismenetlust taotlenud poolele, kui teine pool ei ole esitanud hagi kahju hüvitamiseks kahe kuu jooksul, alates käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ajast.
(1) Tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja.
(2) Kohus võib tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kui see ilmselt võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamiseta.
1) Kohus kutsub tunnistaja kohtuistungile ja toimetab kätte kohtukutse. Kutse peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid:
1) menetlusosalised ja vaidluse ese;
2) mille kohta isik üle kuulatakse;
3) korraldus ilmuda kutses märgitud ajal ütlusi andma kutses märgitud kohta;
4) hoiatus rakendada tunnistaja ülekuulamisele ilmumata jäämise korral seaduses sätestatud sunnivahendeid.
(1) Kohus võib määrusega kohustada tunnistajat kirjalikult vastama esitatud küsimusele kohtu määratud tähtaja jooksul, kui tunnistaja kohtusse ilmumine on tunnistajale ebamõistlikult koormav ja kirjaliku ütluse andmine on kohtu arvates küsimuse sisu ning tunnistaja isikut arvestades tõendamiseks piisav.
(2) Tunnistajale tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul selgitada, et teda võidakse kirjalikule ütlusele vaatamata kutsuda kohtuistungile suuliselt ütlusi andma. Tunnistajale tuleb selgitada käesoleva seadustiku §-de 256–259 sisu ning tunnistaja kohustust rääkida tõtt. Tunnistajat tuleb ka hoiatada ütluste andmisest põhjendamatu keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest ning kohustada teda allkirjastama ütluste ja hoiatuse teksti.
(3) Menetlusosalisel on õigus tunnistajale kohtu kaudu kirjalikult küsimusi esitada. Küsimused, mille kohta tunnistaja vastust soovitakse, määrab kohus.
(4) Kui kohus on tunnistaja vastused kätte saanud, saadab ta need koos allkirjastatud hoiatuse tekstiga viivitamata menetlusosalistele.
(5) Vajaduse korral võib kohus kutsuda tunnistaja kohtuistungile ütlusi suuliselt andma.
(1) Kohus võib tunnistaja ülekuulamiseks minna ise tunnistaja juurde, kui tunnistaja haiguse, vanaduse või invaliidsuse tõttu või muul mõjuval põhjusel ei ole võimeline kohtusse ilmuma või kui see on vajalik muul põhjusel.
(2) Tunnistaja ülekuulamise võib erinõude alusel tegutsevale kohtule või korralduse alusel tegutsevale kohtunikule ülesandeks teha üksnes juhul, kui on alust eeldada, et menetlev kohus saab ülekuulamise tulemust asjakohaselt hinnata ka vahetult ülekuulamisel osalemata, ja kui:
1) tõe väljaselgitamiseks on eeldatavasti vajalik tunnistaja kohapealne ülekuulamine või kui tunnistaja tuleb seaduse kohaselt üle kuulata mujal kui kohtupidamise kohas;
2) tunnistaja ei ole haiguse, vanaduse, invaliidsuse või muu mõjuva põhjuse tõttu võimeline kohtusse ilmuma;
3) tunnistajale ei ole tema ütluste tähendust arvestades asja menetlevasse kohtusse ilmumine suure vahemaa tõttu vastuvõetav ja tunnistajat ei ole võimalik üle kuulata menetluskonverentsi teel.
4)
(3) Kui tunnistaja jääb ilmumata või keeldub ütluste andmisest, on tõendite kogumiseks korralduse või erinõude saanud kohtunikul õigus anda seadusest tulenevaid korraldusi ja neid tühistada, otsustada tunnistajale esitatud küsimuse lubatavuse üle ning määrata tunnistaja korduv ülekuulamine.
(1) Eestis registreeritud usuühenduse vaimulikku ega tema abipersonali ei või üle kuulata asjaolude kohta, mis talle usaldati seoses hingelise hoolekandega.
(2) Selle isiku loata, kelle huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, ei või tunnistajana üle kuulata:
1) esindajat tsiviil- või haldusasjas, kaitsjat kriminaal- või väärteoasjas ning notarit asjaolu suhtes, mis on saanud talle teatavaks ametikohustusi täites;
2) arsti, farmatseuti või tervishoiuteenuse muud osutajat asjaolu suhtes, mis patsient on talle usaldanud, muu hulgas isiku päritolusse, kunstlikku viljastamisse, perekonnasse või tervisesse puutuva asjaolu suhtes;
3) muud isikut, kellele on tema ameti või kutse- või majandustegevuse tõttu usaldatud teavet, mille saladuses hoidmine on talle seaduse kohaselt kohustuslik.
(3) Isiku loata, kelle huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, ei või tunnistajana üle kuulata ka käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikute erialast abipersonali.
(4) Kohus võib keelduda tunnistajana üle kuulamast alla neljateistaastast isikut või isikut, kes oma füüsilise või psüühilise puude tõttu ei ole võimeline õigesti tajuma asjas tähtsust omavaid asjaolusid või andma nende kohta tõepäraseid ütlusi.
§ 257. Tunnistaja õigus keelduda ütluste andmisest
(1) Õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on hageja või kostja:
1) alanejal ja ülenejal sugulasel;
2) õel, poolõel, vennal, poolvennal või isikul, kes on või on olnud abielus või registreeritud kooselus hageja või kostja õe, poolõe, venna või poolvennaga;
3) võõras- või kasuvanemal, võõras- või kasulapsel;
4) lapsendajal ja lapsendatul;
5) abikaasal, registreeritud elukaaslasel, elukaaslasel ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu, registreeritud kooselu või püsiva kooselu lõppemist.
(2) Tunnistaja võib keelduda ütluste andmisest ka siis, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikut.
(3) Tunnistajal on õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mille suhtes kohaldatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust.
(4) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul on õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul on õigus ütluste andmisest keelduda isikul, kes puutub ametialaselt kokku ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule informatsiooni andnud isikut tuvastada võivate asjaoludega.
1) Tunnistaja ei tohi käesoleva seadustiku §-s 257 sätestatule vaatamata keelduda ütluste andmisest:
1) sellise tehingu tegemise ja sisu kohta, mille tegemise juurde ta oli kutsutud tunnistajana;
2) perekonnaliikme sünni või surma kohta;
3) asjaolu kohta, mis puudutab perekonnasuhtest tingitud varalist suhet;
4) vaidlusaluse õigussuhtega seotud toimingu kohta, mille tunnistaja on teinud ise ühe poole õiguseelnejana või esindajana.
(1) Ütluste andmisest keeldunud tunnistaja peab esitama hiljemalt ülekuulamiseks määratud kohtuistungil asjaolud, millega ta põhjendab oma keeldumist, ning põhistama neid kohtule.
(2) Keeldumisest enne kohtuistungit teatanud tunnistaja ei pea ilmuma tunnistuse andmiseks määratud istungile. Kohus teeb ütluste andmisest keeldumise avalduse saamise menetlusosalistele teatavaks.
(3) Kohus teeb tunnistaja ütluste andmisest keeldumise õiguspärasuse kohta määruse pärast menetlusosaliste ärakuulamist. Kui kohus ei pea ütluste andmisest keeldumist õiguspäraseks, kohustab ta määrusega tunnistajat ütlusi andma. Tunnistajal on õigus esitada määruse peale määruskaebus. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.
(4) Kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest riigisaladusele või salastatud välisteabele viidates, pöördub kohus riigisaladust või salastatud välisteavet valdava asutuse poole taotlusega kinnitada asjaolude tunnistamist riigisaladuseks või salastatud välisteabeks. Kui riigisaladust või salastatud välisteavet valdav asutus ei kinnita asjaolude tunnistamist riigisaladuseks või salastatud välisteabeks või kui ta ei vasta taotlusele 20 päeva jooksul, on tunnistaja kohustatud andma ütlusi.
(1) Tunnistajad kuulatakse üle üksteisest eraldi. Üle kuulamata tunnistajad ei või asja arutamise ajal viibida kohtusaalis. Ülekuulatud tunnistaja jääb istungisaali kuni asja arutamise lõpetamiseni, kui kohus ei luba tal varem lahkuda.
(2) Kui kohtul on alust arvata, et tunnistaja pelgab või ei räägi muul põhjusel kohtule menetlusosalise juuresolekul tõtt või kui menetlusosaline suunab oma sekkumisega või muul viisil tunnistaja ütlusi, võib kohus tunnistaja ülekuulamise ajaks selle menetlusosalise saalist eemaldada.
(3) Menetlusosalise tagasipöördumise järel loetakse talle tunnistaja ütlused ette ja menetlusosalisel on õigus tunnistajat küsitleda.
(1) Alla neljateistaastane tunnistaja kuulatakse vajaduse korral üle lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, psühholoogi, vanema või eestkostja juuresolekul, kes samuti võib kohtu nõusolekul tunnistajat küsitleda. Vanema kui neljateistaastase alaealise ülekuulamisele võib kohus kaasata lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi.
(2) Vajaduse korral võib kohus alla neljateistaastase tunnistaja pärast tema ülekuulamist kohtusaalist eemaldada.
(1) Kohus teeb kindlaks tunnistaja isiku ja selgitab välja tema tegevusala, hariduse, elukoha, samuti seose asjaga ning vastastikused suhted menetlusosalistega. Enne kui tunnistaja annab ütlusi, selgitab kohus talle tunnistaja kohustust rääkida tõtt ja käesoleva seadustiku §-de 256–259 sisu.
(2) Vähemalt neljateistaastast tunnistajat hoiatatakse ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta võetakse tunnistajalt kohtu protokolli või hoiatuse tekstile allkiri. Ei hoiatata tunnistajat, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või vaimutegevuse muu häire tõttu ei mõista hoiatuse tähendust.
(3) Samas asjas toimuval korduval ülekuulamisel ei ole tunnistajat vaja korduvalt hoiatada. Kohus meenutab tunnistajale hoiatuse jõusolekut.
(4) Kohus selgitab tunnistajale ülekuulamise eset ja teeb tunnistajale ettepaneku rääkida selle kohta kõik, mida ta teab.
(5) Menetlusosalistel on õigus esitada tunnistajale küsimusi, mis on nende arvates asja lahendamiseks või tunnistaja asjaga seotuse selgitamiseks vajalikud. Menetlusosaline esitab küsimusi kohtu kaudu. Kohtu loal võib menetlusosaline esitada küsimusi otse.
(6) Esimesena küsitleb tunnistajat menetlusosaline, kelle taotlusel on tunnistaja välja kutsutud, seejärel küsitlevad teda teised menetlusosalised. Kohtu algatusel kutsutud tunnistajat küsitleb esimesena hageja.
(7) Kohus kõrvaldab suunavad küsimused ning küsimused, mis asjasse ei puutu või mille eesmärk on saada võimalus esitada uusi asjaolusid, mida seni ei ole esile toodud, samuti korduvad küsimused.
(8) Ütluste selgitamiseks ning täiendamiseks, samuti tunnistaja teadmiste aluste väljaselgitamiseks esitab kohus vajaduse korral täiendavaid küsimusi kogu ülekuulamise ajal.
§ 263. Tunnistaja korduv ülekuulamine ja vastastamine
(1) Tunnistaja kuulatakse üle sellel kohtuistungil, kuhu ta on kutsutud, kui tema üle kuulamata jätmiseks sellel kohtuistungil ei ole mõjuvat põhjust. Mõjuvaks põhjuseks ei ole üldjuhul mõne menetlusosalise puudumine kohtuistungilt. Ülekuulatud tunnistaja korduv väljakutsumine järgmistele kohtuistungitele sama astme kohtus peab olema põhjendatud.
(2) Vajaduse korral võib kohtus tunnistajat samal istungil korduvalt üle kuulata, samuti tunnistajaid vastastada, kui nende ütlused on vasturääkivad.
(1) Tunnistaja võib ütlust andes kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete esitamiseks märkmeid ja muid dokumente. Kohus võib tunnistajal märkmete kasutamise istungil keelata.
(2) Märkmed esitatakse kohtu nõudmisel kohtule ja menetlusosalistele ning kohus võib need tunnistaja nõusolekul toimikule lisada.
(1) Erinõude ja korralduse alusel, samuti eeltõendamismenetluse käigus ja asja arutamise edasilükkamise korral eelmistel kohtuistungitel ülekuulatud tunnistaja ütlused avaldatakse kohtuistungil. Tunnistaja ütlused loetakse avaldatuks, kui kohus ega menetlusosalised ei pea ettelugemist vajalikuks.
(2) Kui eelmistel kohtuistungitel ülekuulatud tunnistajad ilmuvad kohtuistungile, võib kohus nad uuesti üle kuulata.
(1) Kui tunnistaja jätab kohtu kutsel mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata, võib kohus teda trahvida ja kohaldada sundtoomist.
(2) Kui tunnistaja mõjuva põhjuseta keeldub ütlusi või hoiatuse kohta allkirja andmast, võib kohus teda trahvida või kohaldada aresti kuni 14 päevaks. Tunnistaja vabastatakse viivitamata, kui ta on andnud ütlused või allkirja enda hoiatamise kohta või kui asja arutamine on lõppenud või kui tema ülekuulamise vajadus on ära langenud.
(3) Tunnistaja kannab menetluskulud, mis on tingitud mõjuva põhjuseta hoiatuse kohta allkirja andmisest või ütluste andmisest keeldumisest või istungile ilmumata jätmisest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud asjaoludel tehtud maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale võib tunnistaja esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.
§ 267. Menetlusosalise vande all ülekuulamine tõendama kohustatud poole taotlusel
(1) Pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, võib asjaolu tõendamiseks taotleda vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist. Juriidilise isiku puhul võib vande all üle kuulata selle seadusliku esindaja.
(2) Kolmanda isiku võib vande all üle kuulata ka tema taotlusel.